Püksid ja Madu

Sellises riietuses lapse lõpuaktusele
ei julge minna, turvad viskavad välja😜

Juhhei - sain need püksid kätte, mille tellimisel paluti kindluse mõttes ennast üle mõõta, et ikka õige suurus saadetaks. Tegu riidenumbrite teemalise postituse jätkuga. Kaasa tellis kaks paari: ühed mulle, teised tütrele. Esiteks üllatas meid mõlema paari samast suurusest 34/34 informeeriv saateleht. Nad olid veendunud, et tellisime ekslikult kaks erinevat suurust ja saatsid omal initsiatiivil mõlemad M (mis pidada vastama 32-34). Pakendit avades tärkas kuri kahtlus😟

Vaevaga jalga sikutatud püksid nägid äärmiselt koomilised välja, ei suutnud isegi pahandada kaasa naeruturtsatuste peale. Tütar kommenteeris, et tänapäeva tight-fit jeans peavadki nii istuma😛 Nojah, kui välja arvata asjaolu, et mu sootunnused ära ei mahtunud, ja seda sugugi mitte hiiglaslike mõõtmete vaid hoopiski püksilõike tõttu. 32 tolliselt vöökohalt sain nööbi mõningaste jõupingutustega kinni, paraku puusadest suurt laiemaks ei läinud mistõttu esteetikat tervise nimel ohverdades jätsin luku lahti. 

Reite koha pealt pigistas ja säärte ümber oli riie tihedalt. Kui enekat tegin (sest kaasa keeldus pildistamast) ja mobla maha pillasin, pidin nutika üleskorjamiseks püksid maha võtma kuna kummardamine või kükitamine osutusid ilmvõimatuks. Pükste pikkuseks mõõtsin 29 tolli tellitud 34 asemel. Tagasisaatmisega vahetamise eesmärgil pole vist mõtet riskida firmaga, kes ei tunne numbreid kuid arvab et suudab kliendi mõtteid lugeda. Üritasin pükse nooremale lapsele kui pere väikseimale maha parseldada. Algul tütar keeldus aga kui avastas kümneid taskuid igas võimalikus kohas, soostus jalga proovima. Mahtusid, ehkki napilt. Väidetavalt vastupidavuse poolest sõjaväe standardeid ületavate pükste jätkusuutlik kandmine eeldab igatahes ranget toitumise kontrolli. Nagu võite arvata, siis mittevenivaid riietusesemeid ei julge ma edaspidi netipoest tellida.

"Nii nunnu" kuningpüüton nagu tütar ütles

Kui eelarve väitlused, alkoaktsiis, jäähoki MM ja peagi algav Portugali ralli välja arvata oli eelmise nädala oluliseimaks sündmuseks uue pereliikme ilmumine. Vanem tütar sai endale kauaoodatud beebi - maobeebi muidugist mõista😀 Roomaja on 3 nädalat vana ja momendil kolmkümmend senti pikk, ilusa mustkollase mustriga. Väidetavalt tegu isase Kuningpüütoniga, aga eks me mõne kuu pärast näeme, millist sorti madu lapsele pähe määriti😲 Erilist usku mul loomamüüjatesse ja meie pere sinisilmsetesse ostjatesse pole peale seda kui koker-spanjeli ja puudli ristandi asemel raske raha eest suvaline kõige enam karvast taksi meenutav hirmunud krants majja toodi. Pean tunnistama, et jube armas küll aga kindlasti mitte kaup, mida reklaamiti.

Arvatavasti kasutaks enamus kodanikke
terminit "Nunnu" pigem selle looma puhul.

Mao juurde tagasi tulles võin kinnitada, et olen teda juba korra silitanud (tütre pealekäimisel) nahk oli üllatavalt siidine. Allkorrusele ehitatud terraarium paistab roomajale istuvat, õhtuti käib tüüp elu uurimas, päeval oma tehisdzhunglis peidus. Pühapäeval toimub toitmine, elukas pidavat vaid kord nädalas külmunud hiirepoja või kaks kugistama. Teema lõpetuseks tuleb tunnistada, et eks ise oleme süüdi lapse taolistes huvides: lasime tal pisikesest peale muusikavideote asemel igasugu loodusfilme vaadata ja nii ta "hukka läks". Hinnast ma parem ei hakka rääkima, võin vaid vihjata, et eluase ja elukas pluss muud kulud ulatuvad neljakohalise numbrini. Samas ise teenib, ise kulutab!