Kotkajärve

Kotkajärve hommikuse päikesetõusu ajal

Pole ma miski eriline metsaülikooli fänn aga laps avaldas soovi minna. Kuna aeg sealmaal, et järelkasv kipub omi ettevõtmisi eraldi tegema ei raatsinud sihukest võimalust lendu lasta. No ja muidugi on Metsaülikool tore, lihtsalt äsja Eestist saabununa polnud põletavat vajadust kohe jälle rahvuskaaslastega lobiseda. Ilmaennustus soodne, muidugi on võrreldes linnaga toredam olla metsas järve ääres. Võtsin päeva töölt vabaks ja põrutasime varahommikul 250km põhjapoole.

Sama järv lõuna ajal

Laupäevase hommikukohvi ajaks jõudsime kenasti kohale. Telk üles, registreerimine ja karsumdi vette - tume järvevesi täielik supp. Peale lõunasööki korraldasime tütrega lastele karate ja enesekaitse näidisesinemise. Plaan oli järgmine päev täiskasvanutele lühikursus teha, hea laste peal harjutada. Niipea kui karate gi seljast sain kiirustasin võrkpalli platsile. Rannvõrkpalli maailmameistri Kristiina Väljase käe all juhendamisest jäin ilma, aga mängida sain küll. Polegi vist nii palju eestlasi, kes maailmameistrile tõstet teinud😎 Õnneks ei teinud oma marki täis ehkki palli pole mitu aastat puutunud. Lapsed toksisid omavahel üle võrgu sulgpalli.

Enne õhtusööki meeste saun, palavus +110C ei tundunudki väga hull. Kaua muidugi laval ei istunud, peale kahte leili jooksuga paadisillalt vette. Etteruttavalt tuleb kinnitada, et toitlustamine sellisel tasemel, mis viis mu kaalu vabatõusu, või kuidas vabalangemise vastand võiks kõlada. Kahe päevaga jõudsin 80kg'le kurjakuulutavalt lähedale. Seda vaatamata ohjeldamatule saunas higistamisele, matkamisele ja sääskedele-parmudele liitrite viisi vere kaotusele.

Saunamaja teispool järve

Koorijuhtimise ja laulupeo teemaline loeng oli päris äge aga seoses varase ärkamisega vaevas mind hull uni, piinlikkusega tuleb tunnistada, et jäin tukkuma. Peale loengut toimus segasaun, kuhu kõik võisid omal vastutusel minna. Tüdrukud panid ees ajama, mina haarasin õlled ligi aga viskasin momendiks pilgu peamajja, kus filmi esitlus. Esimese vabariigi aegse mehe ümbermaailma purjetamisest ja elust rääkiv "Ahto" osutus nii põnevaks, et vaatasin  lõpuni. Õlled said muidugi soojaks, pidin need külmade vastu välja vahetama. Hea kui oma külmakast autos, kus jäine joogipoolis koguaeg käepärast.

Saun oli endiselt palav, rahvast nii palju, et laval tuli vahetustes istuda. Metsaülikoolis on õnneks säilinud ehteestlaslik segasauna komme, kenad noored neiud laval ja paadisillal silgates hellitvad ilumeelt😜 Kotkajärve on nii kaugel suurematest asustatud punktidest, et valgusreostust minimaalselt. Selili järvel loksudes sai nautida harukordselt selget tähistaevast, linnutee riba üle taeva puhtalt näha. Isegi ere meteoriit vuhises üle tähistaeva. Telki magama jõudsin alles kaheks öösel.

Hommikul läks uni varakult, käisin järves ujumas. Soe vesi auras päikesetõusul nagu põrgukatlas. Kuna hommikusöögini aega küll, hulkusin veits metsas ringi. Mõnusalt jahe aga sääsed ja parmud täitsa ärksad. Kurivaimud pisikesed kuid torkavad kole valusalt, parmudest parem ei räägigi. Peale hommikusööki istusin vestlusringi alkoaktsiisi teemal väitlema. Teemaga kooskõlas korgiti ka vanalinna pudel lahti, et tagasihoidlikel eestlastel jutt jooksma hakkaks.

Meie karate programm jäi lõpuks ära, sest liiga palju üritusi oli sama aja peale plaanitud. Eestist tulnutele ilmselt ehtkanadalaslik kanuuretk põnevam. Ennast polnud kirja pannud, kuid üks paariline jäi puudu, instruktor kutsus mind appi. Tegime tiiru järvel, jõgi nii kinni kasvanud, et isegi madalapõhjalise kanuuga pidime paarisaja meetri pärast ümber pöörama.

Fleming Lake

Aega küll, otsustasin kultuuriprogrammi asemel veel kord metsa hulkuma minna. Igasugustel verdimevatel ja hammustavatel putukatel oli ilmselgelt lõunasöögi aeg. Rada kadus suht kiiresti käest, kohati võis seda vaid põdrajälgede põhjal aimata. Vältimaks eksimist olin moblasse detailse kaardi laadinud, GPS näitas alati momendi asupaika. Lõpuks jõudsin kaugemal asuva Tucker Lake äärde, kus mingi poolmahajäetud suvila asus. Värskendasin külma veega ja otsustasin otse läbi tiheda ürgmetsa teise järve poole murda.

Paarisaja meetri pärast selge, et lihtne olema ei saa, ehkki paarikildine distants suht lühike. Mitu korda oli vaja ronida üle paarikümne meetri kõrguste graniidist seljandike. Päikese järgi suuna hoidmine ei osutunud nii lihtsaks kui lootsin, pidevalt tuli suunast kõrvale kaldudes valida veidigi hõredamat metsa, kust sai end läbi suruda. Siin-seal jäid silma hiiglaslikud seedermännid.

Tucker Lake

Fleming Lake äärde jõudes kuulsin võimast plartsatust, mingi massiivne loom hüppas vette. Kuna enne olin teel karu sitta märganud, otsustasin veits haukuda ja kõva häälega rääkida andmaks metsaelanikele enda kohalolekust märku. Veel mõned looduspildid enne tagasi Kotkajärve poole pööramist. Jõudsin enne õhtusööki kere jahutamiseks ujumas käia.

Fleming Lake

Sääsk mitte kondor lendamas

Lootsin üleöö jääda, kuid tüdrukud pidid hommikul tööle minema. Käisime veelkord saunas ja venitasime keskööni. Varem tagasisõites oleks veetnud tunde pikalt nädalavahetuselt massiliselt tagasipöördujate põhjustatud liiklusummikutes. Kokkuvõttes õige otsus, ehkki pidin poolel teel bensukas veerandtunnise puhke ja värskenduspausi tegema, silm hakkas roolis kinni vajuma. Äge üritus, mis seekord jäi lühikeseks. Suurlinnas elades üritan kasutada iga võimalust loodusesse pääsemiseks.