Puhkuse lõppemise sündroom ja filosofeerimine unistuste elukorraldusest.

Tõmbasin neljaks päevaks linnaelust uttu

Loodetavasti pole ma ainus, kellel puhkuse lõppemine kui mitte just enesetapu mõtted siis vähemalt sünge meeleolu esile kutsub. Sellega tundub olevat nagu viina võtmisega: mida pikemalt pidu paned seda ägedam pohmakas järgneb. Mõni ime, et pooleteise kuune puhkus täitsa auti lööb. Neli päeva käisin tööl ja juba esimesel tunnil hakkasin kella vaatama, millal ometi lõunapaus tuleb. Päeva lõppu ei jõudnud kuidagi ära oodata. Ühesõnaga põdesin neli päeva tööl ja langesin tagasi tsüklisse. Peaparanduseks tegin endale neljapäevase lõdvestumise nädalavahetuse reede õhtust teisipäeva õhtuni. Tõmbasin sõna otseses mõttes uttu ehk siis linnast välja ürgmetsa, millest mu eelnev postitus pajatab.

Ekslikult lootsin, et sihuke lühiajaline lõõgastus toob mu sujuvamalt tagasi tavaellu sundides tsivilisatsiooni rütmiga uuesti ära harjuma. Pigem tekitas mõtteid, mille kuradi pärast me üldse elame ühiskonna poolt pealesurutud reeglite järgi selle asemel, et olla nii nagu ise mõnusalt tunneme. Põhiliseks põhjuseks muidugi kartus muutuste ees nagu orjadel või puuriloomadel. Kui ahelad vabad, puuriuks lahti või töölt-kodust-linnast väljas ei oska peale algset joovastust suurt miskit peale hakata. Tihtipeale lähevad orjad tagasi peremehe juurde, loomad puuri ja inimesed linna tööle. Orjus küll ahistab aga pakub kindla ehkki nigela ninaesise samas kui vabaduses pead ise otsuseid vastu võtma ja nende eest ainuisikuliselt vastutama.

Penskaripõlve idüll😁

Juba mõnda aega olen mõelnud, et minu ideaalne penskaripõli (ja miks ka mitte eksistents üldse) kujutaks endast elu kõigi mugavustega metsaonnis. Asukoht peaks olema piisavalt eraldatud tsivilisatsioonist aga mitte liiga kauge lähimast külapoest, sest ainuüksi jahilkäimisest, kalapüügist või metsaandide korjamisest äraelamine mind ei vaimusta. Pealegi on õllepruulimine liiga aeganõudev ning keeruline tegevus😜 Mere lähedus oluline, juba lapsena sai iga ilmaga mererannas jalutamas käidud. Kõigi mugavuste all pean silmas elektrit, internetti, veevärki, kanalisatsiooni, nii puidukaminat kui soojuspumba kütet laiskade päevade tarbeks, sauna, helikopteri maandumisplatsi😵, ... OK, ma parem lõpetan oma unistuste nimekirja enne kui metsaonn hakkab "Neverlandi" villat meenutama.

Eriti tore kui keegi vahel silitaks ka😉

Kõige vastuolulisem on fakt, et tegelt võiksin finantsiliselt kõike seda endale juba praegu lubada aga esiteks pole julgust nii järsku elumuudatust ette võtta ja teiseks on igasugu muid sidemeid, mille lahtiharutamine või katkestamine liiga keeruline. Pealegi ei tahaks ma seal onnis ka täitsa üksi olla, samas kaasa erilist vaimustust üles ei näita ja kust ma leiaksin teise sellise, kes minu kiiksusid välja kannataks ja nii hästi leiba küpsetaks muust toidutegemisest rääkimata. Kokkuvõttes olen seega sunnitud käituma nagu vahva sõdur Shvejk: "Lõuad pidada ja edasi teenida".  Aga vahel salamisi unistada ja sellest blogistada ei saa keegi keelata😜 Ongi aeg lõpetada, et lõunasöögi karp tööle kaasa panna😫

Nagu ülalolevatelt piltidelt näha elab meie kass juba neljakuuselt täiesti kompleksidevabalt minu unistuste elu. Kui ajasin kassi diivanilt maha tema asemel silituste saamiseks sain hoopis õiendada. Kaasa väitis, et nii lihtsalt see ei käi, hellitused vaja välja teenida. No mis see kass siis erilist tegi??? Tema on lihtsalt nii nunnu sain vastuseks. Palun väga, enda arust olen pea sama karvane aga kordagi pole mind selja või kõhu pealt hellitlevalt kammitud - Elu on ebaõiglane!!!😝

Kas kellelgi peale minu kah tekib puhkuse lõppedes soov kogu senine elukorraldus kuradile saata ja paksu metsa või üksikule saarele põgeneda.