Ma räägin ikka endast mitte Magnus Kirdist või Ott Tänakust. Eile surusin jooksudistantsil veidi rohkem kontrollimaks millist aega jaksaks 90%'se pingutusega joosta. Kaardilt mõõdetud 2650m näeb minu mobla GPS umbes 100m lühemana. Isegi hästi, sest internetis surfates selgus, et kaasasoleva mobla või fitnesstrackeri puhul loetakse 5-10%'st distantsiviga normaalseks, tegelik pikkus tuleb ikka kaardilt mõõta. Igatahes ajaks sain 11:44, mis annab kilomeetri läbimiseks 4:26 ja Cooperi testi (12 min jooks) tulemuseks 2710m. 2400m läbiksin siis umbes 10:38. Hiljem pulsidiagrammi vaadates selgus, et südamekoormuse järgi otsustades rakendasin vaid 80% võimsust kui sedagi.
Kogu eelneva jutu mõte oli järgmine: igas vanuses on võimalik paremaks saada. Nipp seisneb selles, et tuleb lihtsalt valida ala, mida pole enne harrastanud või millega oled minimaalselt tegelenud😏 Eriti tore kui tegu sellisega, mis muidu suht populaarne, siis igasugu võrdlusandmeid laialt saadaval. Eks tuju teeb paremaks kui näed kuidas tulemus paraneb ja võrdlustabelites ronid muudkui ülespoole. Paraku tuleb iga asjaga mingi moment paratamatult piir ette. Vanem tütar sai see nädal kolmanda nädala minuga koos jooksmist täis. Paistab, et temalgi hakkab vähehaaval kergemaks minema, täna jooksis oma rekordi rohkem kui minutiga üle ehkki pistma hakkas. Igatahes on meil plaanis nädalavahetusel talle korralikud jooksujalatsid vaadata.
Muu trenni osas lisasime kätekõverdustele ja kõhulihaste trennile lõuatõmbamisi, rippumist ja planku. Kõike seda tasapisi, et mingeid lolle vigastusi ei tekiks. Kaalu koha pealt olen stagnatsioonis, püsin kindlalt 78 ja 79 vahel. Hommikul dushi alt tulles avastasin, et külgede peale mingid rasvapaunad tekkinud😲 Lähemal uurimisel tundub hoopiski olevat tegu olukorraga, kus kõhu ja küljepeki vahele tühimik tekkinud, sellest sihuke kummaline peegelpilt.
Tomatihooaeg käib endiselt täie hooga, neist pole vist võimalik end paksuks süüa. Lõunast vahetust kaifin täiega, iga hommik peale jooksu ja trenni söön hommikukrõbinad ja joon kohvi õues. Ilmaga seni vedanud, vihma pärast paari nädala jooksul pidin vaid korra köögis einestama.
 |
| Kajakad ronimiskivil |
 |
| Põõsad ja liiv rannas vee alla jäänud |
Pühapäeval käisime Awendas rannas. Koeri seekord kaasas polnud, hoopis sugulased mahutasime tagaistmele. Ranna äärsel metsarajal tegin kolmekildise jooksutreti. Vesi oli soe, maski ja toruga hulpisin päris pikalt. Hommikupoole oli lahe veealust maailma uudistada aga pealelõunat lõi suur laine vee sogaseks. Veetase on see aasta rekordkõrge, enamus randasid maru kitsaks jäänud, mistõttu rahvas kitsal liivaribal hunnikus koos. Saime akuutselt kultuurilisi erinevusi tunda kui üks filipiinlaste seltskond sisuliselt selga istus, ehkki oleks võinud veidi kaugemal kohad sisse võtta. No tee mis tahad, eestlane pole sellise asjaga harjunud, isiklik privaatsusruum oluliselt laiem meil😛
 |
| Sugulane sutsu mossis olekuga😕 |
 |
| Madudepundar põõsa all |
Kaasaga kaugemale neljandasse randa jalutades nägime põõsas pirakate veemadude pundart. Vanem laps pahandas hiljem pilte nähes: miks ma neid koju kaasa ei toonud. No ei tea kuhu ära oleksid mahtunud??? See nädalavahetus plaanis Air Show'le minna. Sihuke see Toronto elu.
 |
| Neljapealine madu 😅 |
Hah, selle viimase pildi peale teeksin mina ka jooksurekordeid, kui looduses otsa komistaksin.
ReplyDeleteUsu mind, kui ükskord võtad südame rindu ja mao kätte kaob sünnipärane ja massimeedia poolt võimendatud hirm roomajate ees. Kui laps mulle kümneaastasena esimest omapüütud madu silitada pakkus, pidin ikka tahtejõudu rakendama :P Tegelt päris lahedad elukad ehkki mitte nii nunnud kui näiteks kassipojad ;)
ReplyDeleteJep, pean Rentsiga nõustuma. Selline vaatepilt võtaks isegi minul, madudega suht sina peal olijal, jalad kõhu alt välja. OK et veemaod pole mürgised jne, aga sihuke tihke pundar… Brrr.
ReplyDelete