Allilma Velvet

Poleks osanud oodata, et peale rohkem kui 30 aastat kooselu oskab kaasa mind ikka veel niimoodi üllatada, et lõug vasta maad tonksatab. Vaikne, blond hiireke, kelle kunagi naiseks võtsin viis mind eile mingisse allilma klubisse eriti raske rocki kontserdile. Pean tunnistama, et ainuüksi turva uksel ajas hirmu nahka, üksi poleks küll julgenud sisse astuda.

Kogu lugu sai alguse sellest, et millalgi kevadel oli kontserdile minekust juttu. Üritasin viisakalt alt ära hüpata kurtes, et mind tavaline imal leelotamine eriti ei tõmba, oleks siis miskit ägedat nagu Rammstein, Loits või Metsatöll. Ülalmainitud sai välja pakutud kindlas teadmises: sihukest muusikat kaasa välja ei kannataks. Paraku ei läinud nädalatki mööda kui naine informeeris mind võidukalt Metsatölli Ameerika turneest. Ahaa, ok, ja kogu asi ununes kuni eelmise nädalavahetuseni, mil anti mõista, et teisipäeva õhtul kell pool seitse on meil kohtamine. Minu kergelt üllatunud nägu nähes lisati muiates: "Metsatölli" kontsert all-linnas Velvet Underground klubis. Nojah muidugi, näeme seal, vastasin.

Teisipäeva õhtul võtsin tööl neli tundi vabaks, ajasin temaatilise t-särgi selga ja sõitsin kohtamisele. Publik oli muusikale vastav, algul kõik meist rohkem kui poole nooremad, loodetavasti mu hall habe pimedas väga silma ei hakanud. Juuste puudumise pärast ei muretsenud kuna popid soengud esindasid kahte äärmust: pikajuukselised ja kiilakad, vahele paar punkariharja. Esimese Protokulti nimelise pundi musa oli sihuke röökimine ja müra, et isegi turva toppis tropid kõrva. Mind päästis kiire reaktsioon, taskus oli õnneks õhukesest kilest koerte kakakott (kasutamata), rebisin sellest paar sobivat tükki, nutsutasin kokku ja toppisin kõrva.

Tahtejõudu kokku võttes kannatasin pool tundi välja. Tüübid ise tunnistasid lugude vahel, et purjuspäi kostvat nad palju paremad. Paraku poleks mu krediitkaardi limiidist nende talutavaks joomisest jagunud. Nelikümmend aastat tagasi pikajuukselisena peale kuuendat õlut jõuravate kambajõmmidega oleks ehk isegi lava ees näppu visanud, preagu keskendusin kõrvatroppide kohendamisele - starost ne radost nagu vennasrahvas teab öelda😜

"Balaad punastest paeltest" meeldis mulle kõige enam

Teine kamp oli Venemaalt. Neil kaks naist pundis, kes meessoost kodanike röökimisele lisasid aeg-ajalt tontlikku ulgumist uuuuuuuuuu.... ja aaaaaaaaaaa..... Ma pole kunagi väitnud, et olen muusika asjatundja, paraku ootasin kannatamatult, millal nad ometi lõpetaks ja Metsatölli lavale laseks. Viimastest vähemalt tean, et esitavad päris minu maitsele vastavaid lugusid, isegi sõnadest võib hea tahtmise juures aru saada. 

Metsatöll Velvet Underground laval

Klubi oli üsna täis kui Metsatöll viimaks lavale ilmus. Nende kontsert oli täitsa äge ehkki minu arust sobivad pigem suurele vabaõhulavale kui pisikesse klubisse. Lahe kuulda eestikeelseid laule ja ise kaasa mõmiseda. Kohalikke eestlasi üllatavalt palju kaasa elamas. Õhtu naela ja tõmbenumbrit "Arkona" nimelist bändi ei viitsinud enam kuulama jääda. Jalad mitu tundi seismisest rohkem väsinud kui 10 kildi jooksust. "Kultuuriline" üritus üle elatud😓