Puhkuseilm

Sellised Juuli alguse temperatuurid Tallinnas

Ja sellised Torontos

Tundub nagu oleks normaalne, et suvi on soe ja päikeseline. Tavaliselt Eestis suvel mõni nädal, no maksimaalselt kuu jagu korralikku ilma ja sedagi jupikaupa mitte järjest.

Ka peale kaheksat lõõskab rannas päike.
Vesi ja õhk mõlemad +25C nagu lõunamaal.

Olen siin olnud juba pea kaks nädalat, kordagi pole kaminasse tuld teinud või saunas käinud. Nüüd saan aru miks soojades maades (üksikute eranditega) saunakultuuri pole, kes kurat tahaks sihukese palavaga lavale ronida. Eelmistel aastatel olen iga ilusama ilmaga suvilasse kippunud, nüüd pole vahet. Vaatasin täna ilmateadet, järgmine nädal nii Torontos kui Tallinnas suht sarnased temperatuurid. Kõikse üllatavam, et lausa järgmised kaks nädalat ähvardab siin jätkata samamoodi, päevagi pole alla 20 soojakraadi. Ma lihtsalt imestan mitte ei kurda. Rannas ja ujumas käies oleks justkui vahemere ääres. Enne pügasin või täpsemalt väljendudes keerasin pikemad oksad omavahel sõlme, neli tundi kulus. Näis mis sellest kunstiteosest sügiseks saab😏

Jalkast, murelitest ja juuni aktiivsuskokkuvõte.

Prantsuse Shveitsi mäng

Viimase kahe päevaga olen pidanud järjekordselt tunnistama tõsiasja, et spordi jälgimine pakub elamust, tekitab sõltuvust ja on räige ajaröövel. Esmaspäeval muidugi sattusin täielike maiuspalade peale: nii Hispaania - Kroaatia kui Prantsuse - Shveitsi mängud olid ütlemata põnevad. Kummaski löödi normaalajal 6 väravat, mõlemalt poolt kolm. Kummaski pööras nõrgem meeskond mängu viimastel minutitel lootusetu kaotusseisu 1:3 viigiks 3:3. Lõpplahendus oli samas nii erinev kui olla sai: Hispaania lõi lisaajal 2 väravat ja võttis oma. Prantslased aga ei suutnud arrogantsusest vabaneda, mäng läks penaltiteni kus kogu mängule nii tüüpilise lahendusena Euroopa kalleim jalgpallur lõi tõrjutava palli. Terve õhtupooliku (raiskamise) ülipõnevalt veedetud aja (raiskamise) asemel võinuksin ju hiljem youtubest põnevamatest momentidest 10 minutilist videokokkuvõtet vaadata😜, aega ja õlut kulunuks kõvasti vähem.

Rootsi - Ukraina, nõrganärvilistel mitte vaadata, ukrainlase vigastus on ikka jube

Teisipäevane Rootsi - Ukraina mäng ses suhtes põnev, et olin mõlema poolt. Kama kaks kumb võidab, ikka hea meel. Olukord just vastupidine Venemaa mängude puhul, kui saab lihtsalt nende vastu olla. Lapsik muidugi, aga eks nad ise ole seda põhjustanud nagu NL'gi kui sportlike saavutustega üritati oma poliitilise süsteemi üleolekut demonstreerida. Iseasi kui tark on lasta end selle poliitikaga kaasa tõmmata. Meenub lapsepõlve nostalgia kui koolis sõpradega õhinal vene koondiste või sportlaste ebaõnnestumisi parastati. Paar vene vanemate võsu hoidsid madalat profiili saades kinnitust veendumusele, et eestlased juba lapsest peale fashistid😱

Kas te teadsite, et maailma kõige maitsvamad kirsid (või murelid nagu kaasa arvas) kasvavad hoopiski Eestis. Kahjuks ei tea ma nende sorti ega nime aga tegu kollaste sõna otseses mõttes mesimagusate marjadega. Kui keegi oskab pakkuda välja millega tegu olen üks suur kõrv, sest tingimata kavatsen paar istikut enda aeda maha panna.

Maasikad aias küpsed!

Juunikuu alguses lippasin keskmisest rohkem kuna seoses puhkusega oli oodata märgatavat ametlikult registreeritud aktiivsuse langust. Sain siiski kenasti kokku napilt alla 110 kildi jooksudistantsi. Plaanis on iga kuu sott joosta, vaevalt see juulis õnnestub. Igatahes olen aasta esimeste kuudega kenakese puhvri loonud nii, et isegi jooksuvaba juuli puhul püsin 100km kuus aasta lõikes graafikus. Kõndisin 30 kilti ja rattal 50km, tegelt muidugi viimased numbrid suuremad, eriti mis puutub kõndimisse.

Vaatamata eesti rammusale ja ülimaitsvale toiduvalikule olen suutnud seni alla 78kg püsida, täna hommikul ei julgenud küll kaalule ronida😜 Juulikuu lõpuks alla 80kg jäämist pean olümpianormi ületamist väärivaks saavutuseks.

Rattasõit ja niitmine

Kuna laupäevaks ennustas kuumalaine taandumist plaanisin rattaga suvilasse sõita, et seal niitmine lõpuni viia. Hommikusöök, kile igaks juhuks kotti ja ratta selga. Toitu ei hakanud kaasa võtmagi, küll seal poest ostan kui isu tuleb. Niitmise ajal kulub niikuinii ainult õlut, mida olin aegsalt kohapeale varunud. Huvi pärast vaatasin, mis marsruuti Google soovitab. Üllatusega tuli tunnistada, et pea sama mis ma ise oleks sõitnud, paraku ühes kohas oskas veel otsem lõigata. Proovime ära, see piirkond piisavalt tuttav nii, et isegi sutsu mööda pannes pole eksimist karta, no ja kaardirakendusega mobla ju koguaeg käepärast. 

Kerge vastutuul ei seganud, ainult Vatsla teel tuli natuke suruda. Veits üle kilomeetri Vatsla ja Vääna Tammi tee kokkujooksmise kohast soovitas Google paremale metsa Kõrgendiku teele keerata. Umbes 5 kildise (kaks kahepoolest kolmnurga külge asendaks ühe kahekildisega) maanteejupi asemel 2 kilti läbi metsa, kolm kilti võitu. No muidugi oli teeotsas eratee silt, millest ma suurt välja ei teinud. Seadus vist väidab, et kui pole kehtestatud otsest keeldu võib teed kasutada jala ja rattaga. Ma Eestis väga ei muretseks, erinevalt ameerikast loodetavasti kohe kuuli kerre ei saa. Kui omanik tuleb õiendama ja ilusti palumise peale läbi ei lase eks keeran tagasi.

Läbitavuse koha pealt oli muidugi tegu apsakaga, hea et mul kahetolliste kummidega universaal mitte maanteeratas. Kildi jagu tuli liivas sõuda, vaid teeääred sutsu kandvamad. Metsa vahel probleemi polnud, ühes kohas oli küll torm puu pea kõrguselt risti üle tee murdnud, sain sadulas aupaklikult kummargile lastes selle alt läbi. Ainus problemaatiline moment tekkis kui hoonete kõrvalt möödudes koer end sappa haakis. Omanik korra moe pärast kutsus tagasi. Pisike krants jooksis ratta kõrval ja lõugas, hammustama siiski ei tükkinud. Eks erateel sõites pead sellega arvestama, et kurjalt koeralt pureda saad. Kellele pärast õigus jääb pole nii oluline kui säärest tükk välja kistud. Hundikas või Dobermann teeks minulgi kõhutunde õõnsaks.

Edasi oli juba lepase reega mööda asfalti Vitile välja. Kõigepealt õlts avatud ja vikat luisatud, hädaga õppisin sellegi ameti ära, aega võttis aga asja sai. Neli tundi niitmist lühikese metsa alt kuivanud puuokste korjamise pausiga, ainult kaks purki jooki kulus. Ilm oli pilves ja mitte eriti palav, kuid sellele vaatamata sirises kogu kesvamärjuke läbi naha välja, püksid läbimärjad nagu oleks ujumas käinud. Vähemalt sai päikesepõletust kartmata mütsi ja särgita rabada. Suur töö tehtud korkisin Heinekeni, jalutasin krundil ringi ja hindasin olukorda: mis veel vaja edaspidi teha. Nahk kuivanud viskasin momendiks pikali, suvila on ikka mõnus, jäin korraks tukkuma.

No kas ei aja isutama😋

Mobla ping äratas: kaasa postitas imelise koogi pildi mulle imetleda ja kadestada. Lobisesime vähe enne kui sõitsin rattaga poodi. Väänas nüüd uus kauplus, ostsin jäätise, pähkli pralinee komme, külma õlle ja sibulaleibu randa kaasa. Tuul oli päris äge, kõva jänes või lausa lammas merel. Ratas püsti toetatud tegin lühikese soendusjooksu ja merre. Vesi nii soe, et soendus asjatu. Kaifisin päris pikalt lainetes, voogav liivasegune vesi ja vahutavad lained pesid kere higist ning tolmust puhtaks. Rannal lebades ja kuivades puhus tuul peenikese liivaga üle, kodus hiljem pidin ikka dushi all käima.

Istusin vabale oranzhile plastiktoolile, nautisin merevaadet, libistasin õltsi ja näksisin sibulaleibu kõrvale. Kommid ei osutunud eriti maitsvateks, kuldne paber ei õigustanud lootusi. Panin laudtee lõpus ranna ääres GPS käima ja hakkasin väntama. Otsustasin tagasiteel maantee äärse kergliiklustee kasuks. Edelatuul ideaalselt tagant esimesel poolel, siis keeras külje peale alles paar kilti enne Vatsla teeristi jõudmist kergelt vastu.

Harku mõisa juures mõtlesin lõigata ja oskasin tiigitaguse ärapööramise maha magada. Sattusin metsavahelisele mägirattateele, puujuurikad raputasid kahes kohas pidin ratta üle palkide tõstma. Nina järgi jõudsin paraja kaarega läbi Laagri lõpuks koju. Värava ees kella kinni lüües selgus, et kodusõit kujunes 4 km pikemaks, keskmine kiirus kõigele vaatamata üle 20 km/h. Kogenud velosipedistidele kostab aeglane, kuid rattaga pole mulle kunagi meeldinud suruda, sõtkun rahulikult ja vahin ringi. Ka pulsimonitor kinnitas, et erilist koormust polnud, viie punkti süsteemis hindas pingutuse 1.5 vääriliseks väites, et sellisel tasemel treening on algajaile ega tõsta aeroobilist võimekust. Hommikune sõit lausa 1.1

Jaanitorm

See aasta polnud Jaaniõhtu ilm sugugi tüüpiline. Nagu kõik eestlased teavad siis tüüpiliselt tegu sita suusailmaga, lund just ei tule ehkki temperatuuri poolest ju täitsa võiks, jääkülma vihmaga pole ilmajumal sel ajal tavaliselt kitsi olnud pilvedest rääkimata. Nagu eelmisest postitusest võisite lugeda toimetasin vanematega Jaanitule ettenägelikult eelmisel päeval. Hommikupoolik polnud üldse paha kui ebatavaline kuumus välja arvata. Olin juba asjad autosse visanud, ilm hakkas millegi pärast pimedaks kiskuma. Kukkusid esimesed piisad, paar tugevamat tuulepuhangut. Aega oli, lasen suurema sabina mööda, siis sõidan. Surfasin netis, esimesed välgud, müristamine, vihmahood läksid tugevamaks ja järsku vappus maja tuulepööristes. Akna taga toimus metsik möll, naabermaja vaevu paistis läbi lainetavate vihmavaalude ja lendavate puuokste.

Esimene reaktsioon oli läpakas maha lülitada ja ettejuhtuvad tundlikumad elektriasjad pistikutest välja tõmmata. Teine reaktsioon mobla haarata ja filmima ning pilte tegema hakata. Algsed kiiruga katsetused läksid aknapinnale keskendunud fookusega nässu. Toetasin mobla vastu akent, nii oli klaas liiga ligi ja automaatika pidi kaugema fookuse valima. Mida ta seal voogavas veemassis leidis jääb mõistatuseks, kõigele vaatamata sain paar päris ägedat lõiku. Alles siis kargas pähe mõte: äkki tornaado tulemas ja peaks keldrisse peituma. Kaine mõistus rahustas: oleks see tornaado, oleksid ammu hiljaks jäänud. Kokkuvõttes üks võimsamaid äikesetormi hoogusid, mida olen näinud.

Poole tunniga oli läbi, auto polnud pihta saanud. Pärnu maanteel igatahes siin-seal suuri oksi maas, Ülemiste tunnel just avati kui sinna jõudsin. Narva maantee oli ok, liiklust minimaalselt, sain rekordajaga sõbra juurde. Parkisin masina, avasin ukse ja hakkasin kõrvaltistmelt seljakotti võtma kui tundsin midagi märga käsivarre vastus. Pilku ukse poole pöörates oleks nõrganärvilisem tüüp rabanduse saanud. Pirakas hunt pea ukse vahelt sees hindas mu toiduks sobivust aktiivselt nuuskides ning keelega mekkides. Õnneks tunnistas sõbraks ja ei hammustanudki kätt ära vaid tõi hoopis oksa mängimiseks. Klassivenna treenitud võistluskoer.

Pakkisime asjad konspiratsiooni mõttes ümber teise autosse, vahetasime moblad, jätsime koera hütti valvama käsuga iga järgmine tüüp maha murda ja suundusime järgmise vandenõulase poole. Tee peal haarasime Grossi juurest moona kaasa, mul õnnestus isegi neli viimast kollase märgistusega fugassi välja lunida. IPA kahjuks totaalselt ära tarbitud.

Peeglike, peeglike seina peal:
Kes on Liivimaa kõige kõhnem mees?

Ülejäänud peost pole miskit erilist kirjutada. Tavaline Jaanipidu grillimise, õlle, õgimise ja meres ujumisega. Traditsioonilisele saunale ütlesid kõik ühest suust ei, kes tahaks sihukese temperatuuriga veel kuumemasse keskkonda kolida. Lõkke süütamiseks kulus oma viis liitrit bensu, vihm oli ettevalmistatud lõkke põhjalikult läbi immutanud, hea et tuul polnud üldse merre viinud. Magama suht varakult, ei viitsi enam selles vanuses läbi öö kärakat visata ja möllata.

Hommikul libistasin klaasikese valget veini ja läksin ujuma, meri täiesti mõnusalt soe. Natuke ringisõitmist kohalike vaatamisväärsuste uudistamise eesmärgil. Muuseumis ei maksa nõrganärvilistel kaalulangetajatel hommikuse pohmas peaga peeglisse vaadata nagu ülaloleva foto põhjal võib veenduda😁 Käisime isegi Kunda rannas ja Rakveres ära, niikuinii jäi koduteele. Ilm keeras jälle jube palavaks, Kundas oligi eelmine päev rekord olnud: +34.1C just enne tormi kui ilmajaama uskuda. Rakveres Tarvase juurde ronimine õige väsitav ning higistama ajav ettevõtmine aga ära sai tehtud. Kuidas sa ikka Rakveres käinuna ilma härja kara katsumata koju lähed😜

EelJaanipäev

Seoses ilmastikuoludega otsustasime tavapärase ennelõunase vanematega Jaanipäeva seekord hoopiski eelmise päeva õhtul korraldada kui temperatuur ei tapa. Üle kolmekümnene palavus pole mitte ainult ebamugav vaid lausa eluohtlik kõrges vanuses.  Uni läks mul hommikul juba viie ajal ära, sest termomeeter näitas toas +28C ehkki või siis just selle pärast, et aken lahti. Aitab, lülitasin soojuspumba jahutusrezhiimi. Milline õnnistus kui jahe õhk puhuma hakkas, natukese ajaga tõmbas tubase leitsaku 25 peale alla. Und enam ei tulnud enne kui kaheteist paiku, ajavahe pole ikka veel üle läinud.

Teineteist toetades rooside vahel rannast lahkumas

Korraldasime kogu ettevõtmise parasjagu tagurpidi. Mõningad delikatessid, kohvitamine ja magustoit linnas mõnusas jaheduses. Maasika-jogurti kook jõudis juba poest toomise käigus autos osaliselt sulama hakata. Võtsin vanematele maitsmiseks sushi näol nats põnevamat toitu, Fujiyama nori ja maki wasabi ning teriyaki kastmega. Magustoiduks siis eelmainitud imemaitsev maasikajogurti kook ja igasugu värsked saiakesed kohvi kõrvale. Suvilasse jaanitulele haarasime kaasa vaid vorstid grillimiseks ning piisavalt alkovabasid huvitavaid jooke nagu Törley shampa, Õllenaudi "Kaineken" ja siilipildiga maasikasiider emale.

Kõigepealt sõitsime randa, sest ikka oli temperatuur veel üle kolmekümne, mere ääres kerge tuuleõhk ja lahedam. Isaga kastsime end vette, ema ootas kivil istudes. Rahvast paksult nagu ennevanasti Pärnus, vesi soe, oma 25 kraadi. Suvilas metsa all lõkkeplatsi juures õhk eriti ei liikunud. Tarisin toast toolid, panin vorstid, salati ja joogid palkidele asetatud improviseeritud lauaplaadile ja oligi aeg tikk eelmisel päeval ettevalmistatud lõkkesse susata.

Haohunnik mul suht kõrge laotud, vältimaks liiga suurt tuld ja kiiret põlemist alustasin lõket ülaltpoolt, küll tuli tasapisi ka pudenevate süte ja oksaraagudega alla liigub. Vägev, et suvila taga pirakas tükk oma metsa, kust allakukkunud okste ja kuivikute näol alati lõkkematerjal käepärast võtta. Lisaks saab üle aasta mõni suurem lepp langetada nii, et ka linnamaja saun varustatud. Täielik taastuvressurss, juurde kasvab rohkem kui meie põletada jõuame. Ainuüksi õunapuude lõikamisest järgijäänud oksi tekib pidevalt kevadeti mitme suure lõkke jagu.

Pool tunnikest vaatasime lõkke põlemist ja kuulasime lindude laulu. Ses suhtes ka hea ajastus, et ümbruskond õige vaikne, suur pidu ju alles järgmisel õhtul. Kamina rest söehunniku otsa ja vorstid grillima. Avasin ainult ühe paki, kõigil kõhud linnasöömast veel täis ja palavaga niikuinii suurt isu pole. Lambasooles sashlõkivorstid osutusid väga heaks valikuks, polnud liiga rasvased ja just parajalt vürtsised. Shampa pani hullu paugu, kork lendas lepaokste vahelt orbiidile. Istusime, lobisesime ja nagu kombeks, tuletasime nostalgitsedes vanu aegu meelde. Kui kõik muu ideaalne siis ainult ahned sääsed tüütasid. Õnneks olen ma kodumaiste suhtes immuunne, mis tähendab, et punne ega sügelust ei teki, pealegi kadusid nad õhtu edenedes iseenesest.

Saatsin lõkkepildi Torontosse ja sain kuulda shokeeriva tõsiasja, et neil sooja vaid 13 kraadi sel ajal kui meil suvila taga metsa all endiselt 30 ligi. Tavaliselt ikka teistpidi, kuhu see Eesti jahe suvi küll kadus? Lõke põlenud, vorstid söödud, joogid joodud murdsime mõned jasmiinioksad linna vaasi ja asutasime end minekule. Hästi toredalt kukkus see eeljaaniõhtu välja: sai mere äärde, sai lõket ja linnulaulu, ei mingit kiirustamist, mis Jaanipäeval kipub juhtuma kuna mul tavaliselt edasisõit sõpradega Jaanijämmile ees ootamas.

Priviligeeritu

Inimtühi Toronto rahvusvaheline lennujaam Juuni keskel.
Valitsuse praegune piirangute leevendamine pilti ei muuda.

Nagu oli lubatud tuligi eile Kanadas valitsus välja reisipiirangute leevendamise plaaniga. Nagu ma eelmises postituses ennustasin on tegu suht tühiste leevendustega ja neid rakendatakse vaid kitsale priviligeeritud inimeste grupile, kellega on mul olnud õnn liituda. 

Lühidalt kokkuvõttes esitas valitsus riigi kodanikele ultimaatumi:

Kui te tahate veel kunagi reisida peate ennast vaktsineerima ja nõustuma karmi piirikontrolli ning isiklike vabaduste piiragutega.

Kui te soovite, et piiratud turism välisriikidest oleks lubatud peab vähemalt 75% teist end laskma vaktsineerida.

Olles läbinud täieliku valitsuse poolt heaks kiidetud vaktsineerimiskuuri kuulun nüüd reisimisvõimelise "eliidi" hulka. Võiks ju kohe luua vaktsineeritute partei ja vaktsineerimislehekese asemel väljastada parteipileti, oleks kuidagi tuttavam nostalgiline tunne - back to the USSR😜

Ärge nüüd minust valesti aru saage, ma toetan vaktsineerimist, lihtsalt oleks Kanada Liberaalselt (nii nime kui loodetavasti sisu poolest) valitsuselt oodanud natuke pehmemat või vähemalt läbi lillede survestamist. Nende meetodid on lisaks eelmisele suvele (millest võib veel aru saada) ka selle suve turismi lämmatanud, sest piirangute leevendused kehtivad ainult Canada kodanikele ja residentidele, mitte välismaalastele, olgu nad kas või kolme erineva rohuga vaktsineeritud.

Muidugi võiks öelda: Mis sa vingud, paku parem lahendus kui tahad kritiseerida. Tuleb ausalt tunnistada, et ega ma hoobilt mingit head lahendust pakkuda ei oska, vabanduseks tooks välja asjaolu, et mu palgatase on kordi liiga madal selliste küsimuste lahendamiseks.

Personaalsest vaatevinklist ei saa ju kurta. Olen tänu bürokraatide kohmakusele ja aeglusele vaatamata piirangutele reisinud pea samamoodi kui iga aasta, vaid talvine troopikapuhkus jäi vahele. Märtsis õnnestus kahe laine vaos isegi piisavalt mäe peal suusatamas käia õigustamaks hooaja pileti ostu. Kokkuvõttes kehtib sama reegel mis investeerimises: näe ette trendi, julge võtta õigustatud riski, tegutse teistest varem.

Eesti reisu pileti ostsin piiride totaalse suletuse ajal ennustades ja lootes, et piiranguid vähendatakse. Võimalikult kiire vaktsineerimise tegin reisikindlustusena, teise doosi kättesaamine enne lendu vedamine. Samas oli plaan kuidas niikuinii teine sutsakas kätte saada kuna eeldasin, et võimalikud leevendused vaid neile kehtiks. Eilne valitsuse teadaanne kinnitas mu taktika õigsust. Samas pole ma veel metsast väljas, sest viirus käitub ettearvamatult. Mingi uue senistele vaktsiinidele allumatu tüve ilmumine ning koos sellega ülemaailmse karantiini kehtestamine reaalne ehkki suht väikese tõenäosusega võimalus.

Elame uues reaalsuses nimega "Esimese pandeemia järgne maailm", meeldib see meile või mitte, vahet pole, tegelikkust muuta ei saa. Saame jällekord näha olukorda, kus kohanemisvõime ja reaalsete faktide arvesse võtmise oskus annavad olulise eelise kodaniku heaolu kindlustamisel.

Mask, püksid ja vaktsiin

Maski innovaatiline kasutusmeetod😁

Alustaks sellest, et Eestis ilma maskita poodi minnes on sihuke tunne nagu poleks pükse jalas. Esiteks olen viimase aasta jooksul nii harjunud maski kandma ja teiseks on maskikandmine juurdunud ajus kui sotsiaalne norm, mida pole viisakas rikkuda. Ma ei lisanud lõppu smailit, sest nii see on tõepoolest. Avalikes kohtades hoian harjumusest distantsi. Raskelt tuleb kuid juba suudan hoiduda kellegi süütu lähenemise korral ehmunult eemale hüppamisest😜

Põhiteemaks seekord Kanada koroonapiirangud. Kuni viimase ajani, toetasin rangeid pandeemia piiranguid (millele võite eelneva aasta jooksul postitustest kinnitust leida) kuna minu arust olid need nii teaduslikult kui meditsiiniliselt piisavalt põhjendatud. Viimase kuu aja jooksul on aga Kanada poliitikud täiega üle võlli läinud. Sel ajal kui muus maailmas (üksikute eranditega) olukord kiirelt paraneb ja piirangud leevenevad on vahtralehemaal need endiselt ühed karmimad vaatamata suhtelise nakatumise madalale tasemele ja kõrgele vaktsineeritusele.

Poed alles avati 15% täituvusega, kaubanduskeskused ikka suletud, toitlustusasutustes vaid distantsi ja inimeste hulga piiranguga välilauad lubatud, siseruumides kogunemised rangelt kontrolli all, ... piirid kinni. Piiride suletust otsustati jatkata vähemalt 21 juulini ehkki üle 75% elanikest on ühe ja üle 20% mõlemad vaktsiinidoosid saanud.

Korraldatud on mõningaid "hoiatavaid avalikke näitlikke poomisi" kodanike kallal, kes kas või tehniliselt reegleid rikuvad. Kanadalane, kes tuli USA'st jala üle piiri ja näitas ette negatiivse koroonatesti tõendi sai kuus tonni trahvi, sest test oli tehtud Mehhikos vähem kui 24 tunni eest kust ta USA'sse lendas. Ametlik nõue näeb ette testi tegemist viimati külastatud riigis. See on markantseim meedias kajastamist leidnud näide kuid trahvitud kodanike arv ulatuvat tuhandetesse.

Nõuet kõigi inimeste karantiinis hoidmiseks valitsuse hotellis omal kulul jälgis isegi peaminister Trudeau kui naases G7 kohtumiselt (kus muideks koos meie Kajaga NATO teemalises vestlussaates esines). Teatavad reisimise erandid on tehtud sportlastele: nii profiliigade meeskondadele kui ka olümpialastele. Nood peavad reisimise korral püsima karmide karistuste hirmus rangelt oma "mullis".

Kanada vaktsineerimis strateegia on seni rajatud põhimõttele: võimalikult paljudele esimene doos anda ja kui üle jääb siis alles teine, alustades kõige rohkem haavatavate gruppidega. Põhimõtteliselt olen sellega nõus kuna viimase ajani kindlustas esimene doos väidetavalt väga kõrge kaitse. Delta ehk India variandiga olukord muutus suht kardinaalselt. Ilmselt teadsid asjatundjad probleemist veidi varem kui üldsust informeeriti esimese doosi vaid 30% kaitsest. Igatahes alustati suht ootamatult kuu aja eest kibekiiresti ka teise doosi jagamisega.  Astra-Zenecal on lisaks tühisele tromboosiohule ka seoses efektiivsusega "kala lõhn" man kuna Kanadas asendatakse teine doos mRMA põhise vaktsiiniga.

Rahva hulgas levis kuuldus kaks doosi saanutele piirangute leevendamisest, mistõttu tekkis metsik nõudlus. Kui piits (covidi nakatumise oht) inimesi ei hirmutanud siis präänik (võimalik piiranguteta teenindamine ja reisimine) pani ka skeptikud vaktsineerimisele tormi jooksma. Tulemuseks registreerimise süsteemi kokkujooksmine ning meeletud sabad. Aga nagu ikka: Kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Tutvused ja altkäemaks tagasid endiselt võimaluse eelisjärjekorras vaktsineeritud saada.

Ma ausalt öeldes ei saa aru, miks ei võiks riik seda raha ise tasku panna pakkudes oksjoni korras välja vaktsineerimist neile, kes seda väga tahavad ja valmis maksma. Võrdsuse argument ei kehti kuna trahv on samamoodi ebavõrdne: ühele $6000 köömes, teisele poole aasta palk ja ma ei räägi siin karantiinist möödahiilimiseks eralennukite kasutamisest pisilennuväljadel, sest seni igatahes pole veel õhutõrjet ja hävitajaid rakendatud piiririkkujate vastu😜

Pikka lugu lühidalt kokku võttes võin uhkelt kinnitada, et olen ametlikult kahe vaktsiinidoosiga vaktsineeritud ja täiskuuri läbinud vaatamata augusti keskpaigaks broneeritud teise süsti ajale. Ei hakka ka tühistama, sest juba räägitakse võimaliku kolmanda modifitseeritud doosi vajadusest. Tänan küsimast, aga enesetunnet vaktsineerimine kuidagi ei mõjutanud, mul lausa tekkis kahtlus kas ikka oli vaktsiin või lihtsalt soolalahus😜

Tegelt suurt ei koti seni kui valitsuse väljastatud ametlik tõend käes. Tõend ise muidugi on naeruväärselt amatöörlik, valgele lehele trükitud tekst infoga minu isikust, vaktsineerimiskohast ja ajast ilma mingisuguste turvaelementideta. Iga tekstitöötlusprogrammi  kasutada oskav ja printerit omav kodanik võiks selle ise endale trükkida. Info olevat väidetavalt kusagil riiklikus süsteemis hoiul samas ei pääse keegi ligi ega kontrollima, mistõttu välisriikide piiridel sõltub kõik sinu veenmisoskusest ja piirivalve suhtumisest.

P.S. Uudistes oli juttu, et äkki täna teatatakse vaktsineeritutele piirangute mõningasest leevendamisest. Eks me näe, suurt usku olulise muutuse osas pole kuna vahendeid valimata näiline "võrdsus" on poliitikute ja ühiskonna jaoks kole oluline väärtus.

Ilma paroodia

DELFI ILMATEADE:
Õhutemperatuur tõuseb täna üle 30 kraadi, kõige kuumemad päevad on alles ees...
"Põhjamaa" puhkus tõotab lähemal ajal troopiline tulema😕

Üheks Eesti suvepuhkuse suureks plussiks on alati olnud Toronto kuumast suvest ja niiskusest normaalsesse põhjamaa kehva suusailma pääsemine. Väga paljud võivad arvata, et ma niisama poosetan, kes ei tahaks kuuma suve. Paraku ei maksa enne arvustada kui pole ise järgi proovinud. Võimalik, et mõnele inimesele sobib aga minu jaoks on juba üle kahekümne viie plusskraadi ebamugav, kolmkümmend väljakannatamatu ja kui niiskus ka juurde lisada siis mitte sauna vaid lausa põrgu eesruumi tunne. Ma ei kujuta ette kuidas inimesed Kanadas, troopikast rääkimata ilma õhujahutuseta kunagi elada said. Väidetavalt olla võimalik ära harjuda, ei tea kaua see võtab, mulle igatahes on 30'st aastast väheks jäänud, pole jõudnud harjuda.

Paar päeva tagasi jooksin `+15C'ga kerges vihmasajus ja mõtlesin, et lihtsalt super jooksuilm, jahutus omast käest võtta. Pärast dushi all käimist ja kuivatamist ei lähe keha uuesti märjaks. Hommikukohvi jaoks on nii kakskümmend kraadi täiesti paras. Kahekümne viiega tuletab aialaua taga hommikusöök juba soojamere reiside puhkusi meelde. See osa päevast on täitsa ok, aga kui järgneva paari tunniga tõuseb kolmekümne alla eelistan pageda jahutatud tuppa. Õues aiatöid tehes kisub sihukese ilmaga õllekulu kole suureks.  

Kuidas teile selle aasta suvi seni meeldib ja milline eelistatuim ilm. Minu jaoks muudaks troopikas elamise võimatuks mitte ainult liiga palav ilm vaid ka aastaaegade puudumine. Lõputu suvi lihtsalt ei tundu normaalne, rohkem nagu mingist ulmekast.

"Teie Kõrgeausus" :D

Üks mu siinsetest sugulastest tuhnis igavusest arhiivides ja Genis ja mitmetes muudes viimasel ajal populaarsust kogunud suguvõsade määramise andmebaasides ja veebilehtedel. Saatis infi, et ma olevat sugulane Rootsi kuningaga:

TT is related to Gustaf Eriksson Vasa, King of Sweden. Gustaf Eriksson Vasa, King of Sweden is TT's aunt's first cousin's wife's 10th great grandfather That's how you are related to Gustaf Eriksson Vasa, King of Sweden.

Tore küll aga minu praktiline meel otsib kohe kasusaamisvõimalust. Kaasale ja lastele andsin teada, et edaspidi paluks minu poole pöördudes kasutada väljendit "Teie kõrgeausus" ja üldse mind auväärsemalt kohelda. Kajhuks polnud väga üllatunud kui vastuseks tulid järgnevad "smailid": 😂😜😵🍺 "Issi, nii vara hommikul ei tohi enne tööle minekut õlut juua!!!

Realistlikuks jäädes on vist enamusel meist varemgi kui kümnendas põlves keegi kuulus valgusaastate kaugusel asuv sugulane. Paraku nagu minu kurvast kogemusest saate järeldada pole sellest muud praktilist kasu, kui teema lühikesele eneseiroonilisele blogipostitusele.

Aga ma lähen nüüd peegli ette ja hakkan otsima vanaonu Gustaviga sarnaseid näojooni. Kui geenitest ka teha saab järsku Rootsi riigilt nõuda vaese sugulase hülgamise eest ülalpidamiskulusid, penskaripõlves kulub iga kopikas (või öör) marjaks ära😜

P.S. Palju ägedam naljapilt oli samal teemal, aga viimasel ajal pole lihtne leida selliseid, mida lubatakse ilma litsentsitasuta kasutada ja $11 ei raatsi ma maksta. Lisan siis kirjelduse: Psühhiaater küsib vastuvõtutoolis lebotavalt kuningariietes tüübilt: "Miks te arvate, et teie naine kahtlusteb teil suurusehullustust"?

Pilti võite lingilt https://www.cartoonstock.com/cartoon?searchID=CS478321 omal vastutusel tasuta vaadata😉

Punased mammud

Suvi on meil siin täiega sisse sõitnud. Pole aastaid maasikate kirsside valmimise ajal enne Jaani Torontos olnud saamata neid punaseid mammusid nautida. Maasikaid on meil mõned üksikud taimed, mis see aasta ostsin ja tomatite ette maha istutasin. Varem väikeste lastega oli ikka korralik peenar. Siin-seal kasvavad muru sees metsmaasikad, mida üritame mitte niita. Maitse saab suhu aga ei enamat.

Kirsineiu ...

Kirsse seevastu on see aasta hullupööra. Aias kasvav suur mitmesordikirsipuu kahjuks nii disainitud, et põhitüvi ja seega kõige kõrgemad oksad parimad kollakasoranzhid Rainier kirsid. Nendeni kõige raskem küünitada redelit täispikkuses puu najale toetades ja muidugi on need ka lindudele kõige paremini kättesaadavad. Tiivulised kurivaimud panevad juba kergelt punetama hakkavad pintslisse või toksivad nokaga katki ja mädanema. 

... ja korjamist ootavad kirsid

Mõned ikka aiast saime kuid põhisaagi korjasime maja eest, kus linnud pole marju veel avastanud. Korjama minnes üks mustakuueline tüüp istus kõrval vahtra otsas ja muudkui vilistas, peletasin ta igaks juhuks eemale. Maja esised pole ka päris küpsed, aga parem kergelt krõmpsud ja hapukad meie kõhus kui pehmed ja magusad linnu pugus oli nii minu kui tütre ühine arvamus. Kaasa küll sooviks küpsemaid marju: jäi piisavalt temalegi, liialdaksin kui väidaksin, et kümnendik sai ära korjatud.

Degustaatorite komisjoni peletasin suusakepiga ähvardades minema😋

Küberjumal vastas palvele!

Trailer on igatahes väga paljulubav, eriti meeldib mulle lahingukoer😎

Viimased kaks Battlefieldi mängu on minu jaoks olnud pettumused. Esimese maailmasõja teema üldse ei kõnetanud, pealegi olid nii kasutatavad relvad kui ka masinad kohmakad ning igavad. Teise maailmasõja oma oli haigelt poliitiliselt korrektselt üles ehitatud, eriti mis puutub sõdurite vormidesse, sümbolitesse ja niinimetatud "war stories" osasse. Samas on muidugi selge, et EA ei taha laskuda lõpututesse kohtulahingutesse ainuüksi selle pärast et mõni idikas ajaloolisi fakte ei kannata vaadata ja tunnistada. 

Igatahes otsustas DICE pöörduda tagasi moodsasse, kakskümmend aastat tulevikus toimuvasse sõjalisse konflikti, mis annab palju laiemad võimalused igasugu käsi ja motoriseeritud relvastuse kasutamiseks. Ka poliitilised faktorid pole nii tundlikud. Fantaseerida võib lõdvalt ja keegi ei tea millised osapooled tulevikus sõjakuritegude eest vastutusele võetakse. Kindel on ainult, et selleks saab olema kaotav pool mistõttu võidu nimel on kõik vahendid lubatud. Ootused on mul seoses traileriga igatahes kõrgele keritud. Mitmed kaadrid vihjavad BF3'st ja BF4'st tuttavatele kaartidele. Juba pühapäeval 13 Juunil saame Battlefield 2042 mängu kohta rohkem infi!!!

Kurradi kivid

Oti pardakaamera põhjal ei näe küll sellist kivi, mis peaks masina lõhkuma.

Olen kivifänn ja kui miskit muud oma reisudelt kaasa ei tassi siis kivisid alati. Kivi on kuidagi nagu igaviku sümbol. Muidugi laguneb ja kulub ka kivi kuid inimese elueaga pole võrreldav. Igal asjal on siiski oma koht, ka kividel. Ja see koht ei ole mitte Oti Hyndai kõhu all!!! Videot vaadates ei tundu teel ühtki sellist olevat mis masina lõhuks. Vahepeal küll räägiti, et juba enne seda videolõiku olevat probleemid olnud. Ma pole spets aga on Hyundai sätitud liiga madalale või tagaots liiga nõrk, mine võta kinni. Seega sihukese teega vaid aja küsimus, millal kivid masina lõplikult lõhuvad. Samas suutis Toyota palju hullema pauguga (kivi viskas auto õhku) finishisse sõita ja Katsutale 4'da koha punktid tuua.

View this post on Instagram

A post shared by WRC | World Rally Championship (@officialwrc)

Katsuta põrutas ikka tõsisemast mürakast üle kuid sõitis siiski lõpuni

Hooajaga on nüüd muidugi kööga, edaspidi võib Tänak lõdvalt võtta ehkki seda ta vaevalt teeb. Ses mõttes kahju, et lõpuks on Hyundail kiirus ja meie sõitja suutnud ka endale käepäraseks sättida. Järgmine aasta sõidetakse sootuks uue masinaga, kellelgi pole aimu kui heaks ja Otile sobivaks see kujuneb. Autoga harjumine võtab alati hulga aega aga eks kõik sõitjad on samas paadis, Hyundai lihtsalt alustas uue auto arendamist kõige hiljem. Loodetavasti vähemalt kodune Rally Estonia pakub elamust. Äkki veab ja saan isegi kohale minna kive rajalt korjama😜

Numbreid koroonarindelt

Meelelahutuse mõttes toon jällekord Ontario ja Eesti koroonaolukorra võrdluse. Piirangute osas ollakse kahes erinevas äärmuses ehkki nakatumisnumbrid viimase nädala jooksul suht sarnased:

Ontario tänased uued nakatumised 699 ja nädala keskmine 1030, uued surmad 9 ja keskmine 16.

Eesti tänased uued nakatumised 131 ja nädala keskmine 125, uued surmad 6 ja keskmine 2.

Võttes arvesse elanikkonna 10 kordset erinevust on Eestis olukord mõnevõrra viletsam kuid kolmapäevast kaob kodumaal maskikandmise kohustus ka siseruumides, koolid avatud ja kogunemiste piirangud minimaalsed. Ontarios homme küll lõpeb "Püsi kodus" liikumiskeeld kuid enamus ülejäänud piiranguid jääb püsima nagu kogunemiste keeld, maskikandmise kohustus, toitlustusasutused ja kinod suletud, ainult hädatarvilikke kaupu tohib poodides müüa, ...

Eile näiteks ei saanud osta kohvifiltreid kuna seda ei peeta elutähtsaks. Poeteenindaja teatas häbelikult, et tema ei saa midagi teha, valitsuse otsusega on muud osakonnad peale toiduosakonna supermarketis trellide taha suletud. Kurat, pole enam teab mis ajast pätikohvi joonud😜

Täna tellisin üle telefoni autopoest esirataste pidurikettad, klotsid ja mingid loksuma hakanud judinad (inglise keeles sway arm link). Üles korjata saan poe eest eeldusel, et kannan maski ja kindaid ning väldin igasugust kontakti - pergel sihuke ärevus nagu läheks salakaupa vastu võtma.

Mis mina arvan: Eesti balansseerib õige julgelt ja riskantselt, kuid Ontario on nüüd küll hullult üle pingutamas. Mida muud oodata kui piirangute kehtestamine ja lõpetamine otsustatakse poliitilisest vaatevinklist lähtudes mitte kuiva numbrite analüüsi alusel.

Loodetavasti kehtib vanasõna: "Julge hundi rind on rasvane"😏

Küsimusi tuleviku tulnukale

Mineviku mina külastamine tõi pähe mõtte, mida ma tahaks praegu küsida kui tuleviku mina unenäkku ilmuks. Kõigepealt peaks mõtlema välja kui kaugelt tulevikust. 30 aastat on natuke palju, sest ega mind vist suurt morjendaks, mis 30 aasta pärast toimumas. Vanavanemate ja vanemate põhjal otsustades peaks küll tervise poolest lõdvalt seni vastu pidama. Mingi ettenägematu jama nagu lennuõnnetus, meteoriit või lihtsalt jää peal libisemine ja kaalika lõhki löömine võib meid kõiki iga hetk ootamatult tabata, selle pärast suurt ei viitsi muretseda.

Kui ka maailm on kolmekümne aasta pärast hukka läinud vean ehk mõned järgijäänud aastad kuidagi välja ja kui ei vea pole suurt vahet. Teeme elu lihtsaks ja loodetavasti rohkem etteaimatavaks, 10 aastat tundub küll jube lühike, aga prooviks siiski. Too tulevikutüüp ei pruugi üldsegi mina olla, tähtis piisavate teadmiste olemasolu mu küsimustele adekvaatselt vastamiseks. 

Piiramaks liigset uudishimu ja välistamaks otsest omakasu (aktsiate, maavarade, ... hinnad) otsustasin, et võin tuleviku olendile esitada vaid viis suht üldist küsimust.

1. Kas on avastatud maavälist intelligentset elu?

2. Milline on järgmise kümne aasta tähtsaim teaduslik või tehnoloogiline avastus?

3. Kuidas on muutunud maailma poliitiline kaart?

4. Mis on järgmise 10 aasta suurim katastroof?

5. Palju maksab pudel õlut aastal 2031?

Järgnevalt avaldan arvamust, mis võiksid need vastused olla, ehk siis üritan tulevikku ennustada. Esimene küsimus oli lihtsalt uudishimust kantud ja kahjuks olen väga (99.9%) kindel eitavas vastuses. Teist küsimust ei oska ette ennustada, juhitav ja energeetiliselt kasumlik termotuuma süntees lahendaks hoobilt maailma energiaprobleemi, paraku kahtlen selle võimalikkuses sel sajandil. Inimese Marsile jõudmisse ei usu enne 20-30 aastat, kui siiski. Üks minu arust naiivsevõitu nägemus aastast 2030.

Maailma poliitilise kaardi koha pealt huvitab mind eelkõige Eesti ja ka lähemate naabrite seis. Eeldaksin, et Eesti endisest tugevamini sulandunud nii EU'sse kui NATO'sse, Venemaa alla neelanud Valgevene ja Donbassi piirkonna kuid mitte Ukraina. Teravaim vastasseis maailmas USA ja Hiina vahel, Euroopas Vene ja Ukraina vahel - seega erilisi muutusi ei oota.

Järgneva kümne aasta suurim katastroof??? Kuna looduslikud suured katastroofid suht haruldased (eelmise kümne aasta suurim ehk Jaapani tsunami?) kipun kartma, et tegu saab olema inimtekkelisega, suurim tõenäosus otsene sõjaline konflikt. Samas ei maksa unustada Ameerika lääneranniku megamaavärina võimalust.

Eeldades euro kehtimist Eestis pakun välja 4 euri pooleliitrise Saku Heleda hinnaks, ikka väga tahaks loota, et seda veel toodetakse😜 Eelmise kümne aastaga tõusis õlle hind üllatavalt vähe, sutsu enam kui poolteist korda. Pudel Originaali maksis 2011 0.8 euri ja praegu 1.3 euri. Ülemaailmne kumulatiivne inflatsioon on 80'test saati olnud 30 - 50% 10 aasta kohta, mis eeldaks umbes 2 eurist pudelihinda. Paraku sõltub alko hind lisaks inflatsioonile väga suurel määral maksupoliitikast. 4 euri on isegi tagasihoidlik kuna seoses meeletu hulga katteta raha turule paiskamisega ootan inflatsioonitempo märgatavat kasvu lähiaastatel. Nostalgiline õllehinna teemaline artikkel aastast 2010.

On kaks fenomeni, mis võivad 10 aasta pärast väga suuri probleeme tekitada kui nendega kontrollitult ei tegeleta. AI ja andmete kogumine, töötlus, kasutamine - kodaniku tegevuse järgi vaatab kas riiklikult sanktsioneeritud tehisintellektne vangivalvur või lapsehoidja sõltuvalt ühiskonnakorrast.

Mida teie küsiks 2031 aasta tulnukalt või milliseid vastuseid ennustaksite minu või enda küsimustele? Millised võiks olla suurimad mured 10 aasta pärast.