EelJaanipäev

Seoses ilmastikuoludega otsustasime tavapärase ennelõunase vanematega Jaanipäeva seekord hoopiski eelmise päeva õhtul korraldada kui temperatuur ei tapa. Üle kolmekümnene palavus pole mitte ainult ebamugav vaid lausa eluohtlik kõrges vanuses.  Uni läks mul hommikul juba viie ajal ära, sest termomeeter näitas toas +28C ehkki või siis just selle pärast, et aken lahti. Aitab, lülitasin soojuspumba jahutusrezhiimi. Milline õnnistus kui jahe õhk puhuma hakkas, natukese ajaga tõmbas tubase leitsaku 25 peale alla. Und enam ei tulnud enne kui kaheteist paiku, ajavahe pole ikka veel üle läinud.

Teineteist toetades rooside vahel rannast lahkumas

Korraldasime kogu ettevõtmise parasjagu tagurpidi. Mõningad delikatessid, kohvitamine ja magustoit linnas mõnusas jaheduses. Maasika-jogurti kook jõudis juba poest toomise käigus autos osaliselt sulama hakata. Võtsin vanematele maitsmiseks sushi näol nats põnevamat toitu, Fujiyama nori ja maki wasabi ning teriyaki kastmega. Magustoiduks siis eelmainitud imemaitsev maasikajogurti kook ja igasugu värsked saiakesed kohvi kõrvale. Suvilasse jaanitulele haarasime kaasa vaid vorstid grillimiseks ning piisavalt alkovabasid huvitavaid jooke nagu Törley shampa, Õllenaudi "Kaineken" ja siilipildiga maasikasiider emale.

Kõigepealt sõitsime randa, sest ikka oli temperatuur veel üle kolmekümne, mere ääres kerge tuuleõhk ja lahedam. Isaga kastsime end vette, ema ootas kivil istudes. Rahvast paksult nagu ennevanasti Pärnus, vesi soe, oma 25 kraadi. Suvilas metsa all lõkkeplatsi juures õhk eriti ei liikunud. Tarisin toast toolid, panin vorstid, salati ja joogid palkidele asetatud improviseeritud lauaplaadile ja oligi aeg tikk eelmisel päeval ettevalmistatud lõkkesse susata.

Haohunnik mul suht kõrge laotud, vältimaks liiga suurt tuld ja kiiret põlemist alustasin lõket ülaltpoolt, küll tuli tasapisi ka pudenevate süte ja oksaraagudega alla liigub. Vägev, et suvila taga pirakas tükk oma metsa, kust allakukkunud okste ja kuivikute näol alati lõkkematerjal käepärast võtta. Lisaks saab üle aasta mõni suurem lepp langetada nii, et ka linnamaja saun varustatud. Täielik taastuvressurss, juurde kasvab rohkem kui meie põletada jõuame. Ainuüksi õunapuude lõikamisest järgijäänud oksi tekib pidevalt kevadeti mitme suure lõkke jagu.

Pool tunnikest vaatasime lõkke põlemist ja kuulasime lindude laulu. Ses suhtes ka hea ajastus, et ümbruskond õige vaikne, suur pidu ju alles järgmisel õhtul. Kamina rest söehunniku otsa ja vorstid grillima. Avasin ainult ühe paki, kõigil kõhud linnasöömast veel täis ja palavaga niikuinii suurt isu pole. Lambasooles sashlõkivorstid osutusid väga heaks valikuks, polnud liiga rasvased ja just parajalt vürtsised. Shampa pani hullu paugu, kork lendas lepaokste vahelt orbiidile. Istusime, lobisesime ja nagu kombeks, tuletasime nostalgitsedes vanu aegu meelde. Kui kõik muu ideaalne siis ainult ahned sääsed tüütasid. Õnneks olen ma kodumaiste suhtes immuunne, mis tähendab, et punne ega sügelust ei teki, pealegi kadusid nad õhtu edenedes iseenesest.

Saatsin lõkkepildi Torontosse ja sain kuulda shokeeriva tõsiasja, et neil sooja vaid 13 kraadi sel ajal kui meil suvila taga metsa all endiselt 30 ligi. Tavaliselt ikka teistpidi, kuhu see Eesti jahe suvi küll kadus? Lõke põlenud, vorstid söödud, joogid joodud murdsime mõned jasmiinioksad linna vaasi ja asutasime end minekule. Hästi toredalt kukkus see eeljaaniõhtu välja: sai mere äärde, sai lõket ja linnulaulu, ei mingit kiirustamist, mis Jaanipäeval kipub juhtuma kuna mul tavaliselt edasisõit sõpradega Jaanijämmile ees ootamas.