Rattasõit ja niitmine

Kuna laupäevaks ennustas kuumalaine taandumist plaanisin rattaga suvilasse sõita, et seal niitmine lõpuni viia. Hommikusöök, kile igaks juhuks kotti ja ratta selga. Toitu ei hakanud kaasa võtmagi, küll seal poest ostan kui isu tuleb. Niitmise ajal kulub niikuinii ainult õlut, mida olin aegsalt kohapeale varunud. Huvi pärast vaatasin, mis marsruuti Google soovitab. Üllatusega tuli tunnistada, et pea sama mis ma ise oleks sõitnud, paraku ühes kohas oskas veel otsem lõigata. Proovime ära, see piirkond piisavalt tuttav nii, et isegi sutsu mööda pannes pole eksimist karta, no ja kaardirakendusega mobla ju koguaeg käepärast. 

Kerge vastutuul ei seganud, ainult Vatsla teel tuli natuke suruda. Veits üle kilomeetri Vatsla ja Vääna Tammi tee kokkujooksmise kohast soovitas Google paremale metsa Kõrgendiku teele keerata. Umbes 5 kildise (kaks kahepoolest kolmnurga külge asendaks ühe kahekildisega) maanteejupi asemel 2 kilti läbi metsa, kolm kilti võitu. No muidugi oli teeotsas eratee silt, millest ma suurt välja ei teinud. Seadus vist väidab, et kui pole kehtestatud otsest keeldu võib teed kasutada jala ja rattaga. Ma Eestis väga ei muretseks, erinevalt ameerikast loodetavasti kohe kuuli kerre ei saa. Kui omanik tuleb õiendama ja ilusti palumise peale läbi ei lase eks keeran tagasi.

Läbitavuse koha pealt oli muidugi tegu apsakaga, hea et mul kahetolliste kummidega universaal mitte maanteeratas. Kildi jagu tuli liivas sõuda, vaid teeääred sutsu kandvamad. Metsa vahel probleemi polnud, ühes kohas oli küll torm puu pea kõrguselt risti üle tee murdnud, sain sadulas aupaklikult kummargile lastes selle alt läbi. Ainus problemaatiline moment tekkis kui hoonete kõrvalt möödudes koer end sappa haakis. Omanik korra moe pärast kutsus tagasi. Pisike krants jooksis ratta kõrval ja lõugas, hammustama siiski ei tükkinud. Eks erateel sõites pead sellega arvestama, et kurjalt koeralt pureda saad. Kellele pärast õigus jääb pole nii oluline kui säärest tükk välja kistud. Hundikas või Dobermann teeks minulgi kõhutunde õõnsaks.

Edasi oli juba lepase reega mööda asfalti Vitile välja. Kõigepealt õlts avatud ja vikat luisatud, hädaga õppisin sellegi ameti ära, aega võttis aga asja sai. Neli tundi niitmist lühikese metsa alt kuivanud puuokste korjamise pausiga, ainult kaks purki jooki kulus. Ilm oli pilves ja mitte eriti palav, kuid sellele vaatamata sirises kogu kesvamärjuke läbi naha välja, püksid läbimärjad nagu oleks ujumas käinud. Vähemalt sai päikesepõletust kartmata mütsi ja särgita rabada. Suur töö tehtud korkisin Heinekeni, jalutasin krundil ringi ja hindasin olukorda: mis veel vaja edaspidi teha. Nahk kuivanud viskasin momendiks pikali, suvila on ikka mõnus, jäin korraks tukkuma.

No kas ei aja isutama😋

Mobla ping äratas: kaasa postitas imelise koogi pildi mulle imetleda ja kadestada. Lobisesime vähe enne kui sõitsin rattaga poodi. Väänas nüüd uus kauplus, ostsin jäätise, pähkli pralinee komme, külma õlle ja sibulaleibu randa kaasa. Tuul oli päris äge, kõva jänes või lausa lammas merel. Ratas püsti toetatud tegin lühikese soendusjooksu ja merre. Vesi nii soe, et soendus asjatu. Kaifisin päris pikalt lainetes, voogav liivasegune vesi ja vahutavad lained pesid kere higist ning tolmust puhtaks. Rannal lebades ja kuivades puhus tuul peenikese liivaga üle, kodus hiljem pidin ikka dushi all käima.

Istusin vabale oranzhile plastiktoolile, nautisin merevaadet, libistasin õltsi ja näksisin sibulaleibu kõrvale. Kommid ei osutunud eriti maitsvateks, kuldne paber ei õigustanud lootusi. Panin laudtee lõpus ranna ääres GPS käima ja hakkasin väntama. Otsustasin tagasiteel maantee äärse kergliiklustee kasuks. Edelatuul ideaalselt tagant esimesel poolel, siis keeras külje peale alles paar kilti enne Vatsla teeristi jõudmist kergelt vastu.

Harku mõisa juures mõtlesin lõigata ja oskasin tiigitaguse ärapööramise maha magada. Sattusin metsavahelisele mägirattateele, puujuurikad raputasid kahes kohas pidin ratta üle palkide tõstma. Nina järgi jõudsin paraja kaarega läbi Laagri lõpuks koju. Värava ees kella kinni lüües selgus, et kodusõit kujunes 4 km pikemaks, keskmine kiirus kõigele vaatamata üle 20 km/h. Kogenud velosipedistidele kostab aeglane, kuid rattaga pole mulle kunagi meeldinud suruda, sõtkun rahulikult ja vahin ringi. Ka pulsimonitor kinnitas, et erilist koormust polnud, viie punkti süsteemis hindas pingutuse 1.5 vääriliseks väites, et sellisel tasemel treening on algajaile ega tõsta aeroobilist võimekust. Hommikune sõit lausa 1.1