Jaanitorm

See aasta polnud Jaaniõhtu ilm sugugi tüüpiline. Nagu kõik eestlased teavad siis tüüpiliselt tegu sita suusailmaga, lund just ei tule ehkki temperatuuri poolest ju täitsa võiks, jääkülma vihmaga pole ilmajumal sel ajal tavaliselt kitsi olnud pilvedest rääkimata. Nagu eelmisest postitusest võisite lugeda toimetasin vanematega Jaanitule ettenägelikult eelmisel päeval. Hommikupoolik polnud üldse paha kui ebatavaline kuumus välja arvata. Olin juba asjad autosse visanud, ilm hakkas millegi pärast pimedaks kiskuma. Kukkusid esimesed piisad, paar tugevamat tuulepuhangut. Aega oli, lasen suurema sabina mööda, siis sõidan. Surfasin netis, esimesed välgud, müristamine, vihmahood läksid tugevamaks ja järsku vappus maja tuulepööristes. Akna taga toimus metsik möll, naabermaja vaevu paistis läbi lainetavate vihmavaalude ja lendavate puuokste.

Esimene reaktsioon oli läpakas maha lülitada ja ettejuhtuvad tundlikumad elektriasjad pistikutest välja tõmmata. Teine reaktsioon mobla haarata ja filmima ning pilte tegema hakata. Algsed kiiruga katsetused läksid aknapinnale keskendunud fookusega nässu. Toetasin mobla vastu akent, nii oli klaas liiga ligi ja automaatika pidi kaugema fookuse valima. Mida ta seal voogavas veemassis leidis jääb mõistatuseks, kõigele vaatamata sain paar päris ägedat lõiku. Alles siis kargas pähe mõte: äkki tornaado tulemas ja peaks keldrisse peituma. Kaine mõistus rahustas: oleks see tornaado, oleksid ammu hiljaks jäänud. Kokkuvõttes üks võimsamaid äikesetormi hoogusid, mida olen näinud.

Poole tunniga oli läbi, auto polnud pihta saanud. Pärnu maanteel igatahes siin-seal suuri oksi maas, Ülemiste tunnel just avati kui sinna jõudsin. Narva maantee oli ok, liiklust minimaalselt, sain rekordajaga sõbra juurde. Parkisin masina, avasin ukse ja hakkasin kõrvaltistmelt seljakotti võtma kui tundsin midagi märga käsivarre vastus. Pilku ukse poole pöörates oleks nõrganärvilisem tüüp rabanduse saanud. Pirakas hunt pea ukse vahelt sees hindas mu toiduks sobivust aktiivselt nuuskides ning keelega mekkides. Õnneks tunnistas sõbraks ja ei hammustanudki kätt ära vaid tõi hoopis oksa mängimiseks. Klassivenna treenitud võistluskoer.

Pakkisime asjad konspiratsiooni mõttes ümber teise autosse, vahetasime moblad, jätsime koera hütti valvama käsuga iga järgmine tüüp maha murda ja suundusime järgmise vandenõulase poole. Tee peal haarasime Grossi juurest moona kaasa, mul õnnestus isegi neli viimast kollase märgistusega fugassi välja lunida. IPA kahjuks totaalselt ära tarbitud.

Peeglike, peeglike seina peal:
Kes on Liivimaa kõige kõhnem mees?

Ülejäänud peost pole miskit erilist kirjutada. Tavaline Jaanipidu grillimise, õlle, õgimise ja meres ujumisega. Traditsioonilisele saunale ütlesid kõik ühest suust ei, kes tahaks sihukese temperatuuriga veel kuumemasse keskkonda kolida. Lõkke süütamiseks kulus oma viis liitrit bensu, vihm oli ettevalmistatud lõkke põhjalikult läbi immutanud, hea et tuul polnud üldse merre viinud. Magama suht varakult, ei viitsi enam selles vanuses läbi öö kärakat visata ja möllata.

Hommikul libistasin klaasikese valget veini ja läksin ujuma, meri täiesti mõnusalt soe. Natuke ringisõitmist kohalike vaatamisväärsuste uudistamise eesmärgil. Muuseumis ei maksa nõrganärvilistel kaalulangetajatel hommikuse pohmas peaga peeglisse vaadata nagu ülaloleva foto põhjal võib veenduda😁 Käisime isegi Kunda rannas ja Rakveres ära, niikuinii jäi koduteele. Ilm keeras jälle jube palavaks, Kundas oligi eelmine päev rekord olnud: +34.1C just enne tormi kui ilmajaama uskuda. Rakveres Tarvase juurde ronimine õige väsitav ning higistama ajav ettevõtmine aga ära sai tehtud. Kuidas sa ikka Rakveres käinuna ilma härja kara katsumata koju lähed😜