Puhkuse haripunkt - Jetiga Rummus

Issi ja tütar lükatakse kaldast lahti

Tänu jetiomanikust sõbrale tekkis võimalus Rummu karjääris proovida mis tähendab 300 hobujõulise masinaga kihutada. Mul pole kunagi olnud autot nii võimsa mootoriga, isegi kaassõitjana pole sihukeses massinas istunud. Tütred läksid loomulikult väga põnevile.

       Tütar taga, päris põhja gaasi ei pannud aga mootor tegi juba "õiget häält"!

Omanik andis kõigepealt kiire minutilise instruktaazhi: See siin on starterinupp, hoia sekund paar all ja mootor läheb käima. Parema käe all on pisike gaasi käepide nagu jalgratta pidur, hullult tundlik nagu hiljem selgus. Pidurit pole, lihtsalt võta gaas maha, aeglustab kiiresti. Süütevõti tuleb nööriga päästevesti külge kinnitada juhuks kui jetilt maha lendad. Kurvi minnes pead kallutama.

Vanem tütar võeti korraks taha ja sõideti temaga paar näitlikku ringi. Oligi kogu instruktaazh, miks ei võiks autojuhi või motikalubadega sama olla? Sõber astus kaldale, tütar istus ümber juhi kohale, jet lükati kaldast lahti ja oligi valmis. Start, gaas, vesi lendas tagant joana ja eest kahte lehte. Esimesed viis minti võttis ettevaatlikumalt, aga siis hakkas vajutama. Vägev vaadata kuid filmile eriti hästi ei saanud, ohutuse mõttes kimas ta liiga kaugel. Mobla zoomist oli siiski kasu, mõni äge pilt õnnestus saada.

Järgmisena noorem tütar, kes ei jäänud vanemale alla, kippus ainult uljalt liiga kalda lähedal kihutama ja laineid tegema. Kogu piknikule kogunenud seltskond sai proovida, lõpuks jõudis järjekord minuni. Motikaga olen nooruses küll ja veel sõitnud aga jetiga elus esimest korda. Algul proovisin  tasapisi tunnetuse kätte saada. Üllatavalt stabiilne masin vee peal, muude ujuvvahendite nagu paadi, kanuu või süstaga ei anna võrreldagi, ma lausa ütleks et stabiilsem kui motikas maa peal.

Gaasikang oli ülitundlik ja mootor tõepoolest võimas. Väidetavalt pidi nullist sajani kiirendama alla kolme sekundi (vormel-1'le teeb silmad ette) ja tippkiirus siledal veel 120 km/h küündima. Mina muidugi ei proovinud kumbagi, ikkagi esimene kord, kogemust pole ja võõras masin. Piinlik oleks rahva ees saja peal kurvis sadulast lennata. Pööramise peal tundus, et tasakaal oli veits paigast, vasakule palju kergem keerata kui paremale. Lõpupoole läksin silma järgi nii 80'ga, jube lahe kimada.

                                                 Gaas põhjas täiega

Kaldal aitasin hävitada õltse, veintsi ja igasugu head-paremat näksi sel ajal kui rahvas teisele ringile suundus. Pärast mõtlesin, et huvitav kas jetiga kehtib ka seadus, et promille ei tohi palju olla. Jooke libistava seltskonna põhjal hinnates igatahes mitte, ainult autojuhid piirdusid vaid mõne õllega. Küsima ka ei hakanud, pole vaja liiga palju infot, vahel on hingerahu mõttes teadmatus parem😜

                                        Kogemata sai rahvast hirmutatud😜

Kui teine ring minuni jõudis oli seda va "hollandi julgust" (mis on eesti keeles "Duch courage"?) kõvasti kogutud, paras aeg minna proovima kas 120 on ikka piirkiirus ja kuidas telekas nähtud trikke õnnestub teha. Paraku hüppas noorem tütar seljataha, mis võttis mul veits hoogu maha. Kui õllesena enda elu pärast suurt ei muretse siis lapse pärast täiega ei julge uhada. Hirmus peapesu soolas kaasalt kui miskit peaks juhtuma😜 See on koht, kus naine ütleb, et mõni jääb su nalju uskuma.

Lõbus oli igal juhul koos kimada. Üle saja tuli kiiresti rauda, aga täitsa põhja ei julgenud gaasi tõmmata ja liig järske kurve võtta või lainetel suuremaid hüpekaid teha. Hiljem videolt vaadates oli kuulda omaniku kommentaari, et nüüd lõpuks kostab mootori õige hääl😃

Järgmiseks atraktsiooniks oli jeti taga rõnga lohistamine, millel üks, kaks või mitu tüüpi peal. Siin said ka pisemad lapsed lõbu laialt kuid ega vanemadki võimalusest ära öelnud. Mina sattusin rõngale paari omanikuga, mis tähendas muidugi täiega paarutamist.  Vahepeal pidin jalad üles tõstma, tekkis hirm, et varbaküüned tulevad lahti kui jalad vastu vett taovad. Kurvides üle lainete lennates oli tegemist enda kinnihoidmisega, lõuatõmbamise musklid said vatti.

                                          Vanem tütar kombib jeti piire

Bensu veel järgi, soovijad said ka kolmanda sõidu teha, mida vanem tütar kasutamata ei jätnud. Kahju, et kohe moblat välja ei võtnud, plika hakkas jeti piire kompama. Omanik kommenteeris: "Õppimise kõver on tüdrukul kiire". Kihutas täiega ja võttis suurel kiirusel kurve uhades hüpeldes üle lainete. Tuleb muidugi tunnistada, et talle on alati kiirus ja riskantsed asjad meeldinud.

Tunne nagu lõunamere kuurordis, õhk kolmekümne alla, vesi superselge ja vähemalt 26 kraadi soe. Vahepeal lebotasime vees, joogid kaldal käeulatuses. Sellistel päevadel ei saa aru miks inimesed kuhugi lõunasse kipuvad. Kokkuvõttes super äge üritus, senistest kindlasti puhkuse üks vingemaid.

Jetiga paarutamas Rummu mägede taustal

Jussi matkarada

Vanem tütar on mul mustikalemb. Üks Eesti ahvatlusi võimalus metsast ise nii palju mustikaid korjata kui kõhtu mahub. Tal väga hästi meeles päris mustika maitse, millele kõrvitsa suuruse vesise "kultuurse" mustikaga mõningast sarnasust omava poemarja oma lähedalegi ei saa. Ähvardas palavusega aga mõtlesime, et ehk rabas pole nii hull. Viskasin õhtul pilgu peale ja pakkusin välja kolm erinevat võimalust: Loosalu matkarada Kõnnumaal, Paukjärve ja Jussi loodusrajad Kõrvemaal. Valisime Jussi, kuna lisaks mustika ja kukeseene leidumise väidetavalt tegu väga vahelduva maastikuga. Oma rolli mängis ka asjaolu, et tegu ringrajaga mitte edasi-tagasi nagu Loosalu. 

BM-21 Grad raketi sabaosa

Hommikul haarasime poest paar pirukat ja pitsaviilu kaasa, joogiks kalja ja õltsi -  võin nüüd lõdvemalt võtta, kaine autojuht omast käest. GPS ajastul kasutan endiselt oma kaardilugemise ja mälu teeneid sihtmärgile jõudmiseks. Lihtsalt palju mugavam enne sõitu pilk kaardile visata. Meelde oli vaja jätta vaid järgmised momendid: Peterburi maantee, paremale Aegviidu poole, 29'l kilomeetril vasakule, 4 kilti Kulli lõkkekohani, paremale ja 2 kilti Koerasilla parklasse. Pole ju eriti keeruline kui maanteel kilomeetripostid, tunned vasakut ja paremat poolt ning suudad spidoka peal neljani lugeda😉

Autost välja astudes ehmatasid pirakad parmud, mida kuum masin ligi meelitas. Õnneks puhus piisavalt tugev tuul peletamaks putukad minema, kogu matka jooksul polnud pisilastega probleemi. Maastik oli tõepoolest vaheldusrikas, algul nõukaaegne pikalt lage polügoon - liivane nõmm, kanarbik, mürsuaugud ja rakettide ning mürskude juppe/kilde siin-seal. Mina olen sarnases kohas isegi lasknud, tüdrukule põnev vahtida.

Metsani jõudes hakkas peagi silma pisike järv. Tähtsam jäi plikal silma, mustikaid päris kenasti metsa all. Esimese hooga pugisime kõhud täis, siis korjasime kahe peale korralikult pestud küüslauguleibade plastämbrisse kolmveerandi jagu marju. Üksikutest murakatestki sai maitse suhu. Samas ei hakanud lubatud kukeseeni üldse silma. Ilm suht palav kuid tuul muutis olemise mõnusaks. Eesti kohta uskumatult palju üles-alla ronimist. Tee kulges pikalt järvede vahelistel kõrgetel järskude nõlvadega oosidel. Oosi tipust võis läbi metsa näha suurt Võhma raba.

Murakas eksinud
kahe mustika vahele

Suurjärv

Alla Kõverjärve äärde laskusime treppi pidi, järves vedeleval tüvel sai tasakaaluharjutusi teha. Korraks põikasime rabasse veelkord mustikaid ja murakaid nautima, palju enam kõhtu ei mahtunud. Kaasas olnud vett üldse ei tarbinud, vedelikku sai piisavalt marjadest. Metsaalune vihjas kukeka võimalusele, paraku ei suutnud lõhnagi tuvastada.

Linajärve äärde jõudes viimane ujumisvõimalus, mida ei saanud kasutamata jätta. Hüppasin sisse, vesi tumedavõitu aga temperatuurilt just paras. Viimane ots kulges jälle polügooni lagendiku serva pidi. Päris mitu korda hakkasid sisalikud silma. Auto juurde tagasi jõudes oli veits rohkem kui 10 kilti kõmbitud, kaks lisakilti mustikakorjamisest ja rabas hulkumisest. Nüüd kulusid ära soolasemad suutäied pirukate ja pitsatükkide näol. Metsateel nägime suurt kulli või isegi kotkast, kes eriti osavalt tüvede vahel laveeris. Julgen soovitada, igati asjalik rada ja meeldivalt vähe inimesi nädalapäeval, parklas vaid neli autot.

Karvane keras tõuk

Näpuotsasuurune parm

P.S. Katsetasin uut mugavamat piltide postitamise võtet. Andke tagasisidet, kas neid (8 fotot + kaart) teistel platvormidel ikka näha ka on?

Pere ja muud loomad

Eelmise nädala kokkuvõte:

Teisip - PuuLuup kontsert.

Sõitsime sõpradega Padisele kontserdile. Olin küll kuulnud varem sellisest pundist kuid enda teada mitte kunagi kuulnud nende lugusid. Sama värk nende pilliga, mida nimetatakse "Hiiu kandleks". Asjatundmatu minu arust võiks seda instrumenti pigem "Hiiu viiuliks" nimetada, sest neid neljakandilise kasti peal olevaid keeli mitte ei näpitud vaid saeti mingi poognaga - aga mis ma asjast tean. Huvi pärast isegi googeldasin ja sain teada, et lisaks Läänemere piirkonnale olevat sarnast pilli mängitud ka Briti saartel.

Keele viis alla!

Tants ja trall

Kuna kohale jõudsime kole vara oli aega ka ümbrusega tutvuda ja kohaliku faunaga sõbruneda. Sead meile suurt tähelepanu ei pööranud, haned hoidsid ka eemale, jänesed norisid rohuliblesid aga kitsed tikkusid pildile nagu näha. Lisaks pean esile tõstma Kalju Lava kondiitri toodangut, absoluutselt kõik koogid ja küpsetised olid super maitsvad, magusa ja muude maitsete balanss perfektne.

Kolmap - Väänas vanematega.

Ilmaennustus ähvardas ülejäänud nädalaks sadu, otsustasin kasutada ilusat ilma ja vanadega suvilas käia, temperatuur ka lõpuks palju talutavam. Neile muidugi tore vaheldus. Võtsime mõnusa eine verandal päikese käes, ikka mugav kui kohvimasin kohapeal. Sain ka järjekordse oksahunniku ära põletatud. Kolm eelmise aasta viljapuude lõikamisest veel ootamas, lastele paras tossutada. Kiire jalutus randa, ehkki esialgne plaan oli jooksuring teha. Ilm tuuline ja vesi soe aga ujuma ei viitsinud minna. E

Neljap - Pööraselt Piiramatu

Käisin Tele2 esinduses ja võtsin neilt piiramatu netiühenduse pakendi. 25 euri kuus piiramatu mahu, kiiruse ja pilve eest on ikka super soodne. Isegi ruuteri rent ja Go3 TV pakend 36 kanaliga pluss sarjad ja filmid olid hinna sees. Kodus üles seades pakkus eelkõige huvi mida see TV endast kujutab. Kõik eesti kanalid, lisaks ports väljamaa omi. Kava sirvides tuli tunnistada, et olen telekast nii võõrdunud, suurt miski ei pakkunud huvi, kõik mida tahan vaadata niikuinii netis olemas. Ainult Rally Estoniat jälgisin veidi aega otseülekandes - sedagi rohkem uudsusest. Tundus hirmus ajaraiskamine tundide kaupa teleka ees istuda, parem vaatan õhtul mõneminutilist kokkuvõtet. 

Reede - Asjaajamine ja vanemate juures igasugu paberite ning dokumentide sorteerimine ning korrastamine. Laup - Muru niitmine ja lennujaamast laste üleskorjamine. Lend oli üllatavalt lihtsalt sujunud, ei mingeid hilinemisi, trügimisi ega pikka ootamist kusagil. Käisime kohe Järve Selverist läbi, plikad laadisid igasugu head ja paremat käru täis. Õhtul istusime vanematega, kohvitasime ja koogitasime, Rõngu pagari mustsõstra tort meeldis kõigile, pool pandi nahka nigu niuhti. Plikad suutsid pea keskööni ärkvel püsida, et võimalikult siva ajavahest üle saada.

Hall keskmik olen

Ilmselgelt on F-35 "Stealth"😁

P.S. Nädala algul nägin Pääskülas kahte ameeriklaste F-35 madalalt üle lendamas. Äraütlemata mõnus ja südant soendav tunne oli neid vaadata ja mürinat kuulda. Pilti kahjuks ei jõudnud teha.

P.P.S. Eesti Ekspressi testi andmetel olen täpselt keskel 21% normaalkaaluliste hulgas.

Tegus puhkusepäev

Täna: jooksin viieka, koristasin ja puhastasin auto, tegin auto ülevaatuse, panin pangavestluseks aja kinni, otsisin ja leidsin sobiva kiire ja piiramatu mahuga netipaketi, ostsin kaks kasti ülihead tshehhi õlut, sõitsin rattaga Vääna, käisin metsa all mustikaid ja kukekaid otsimas, lebotasin suvilas, tarbisin paar õltsi lihapirukatega, sõitsin tagasi Tallinna, momendil blogistan.

Nüüd veits pikemalt eelnevast. Jooksmisega olen saanud tasapisi järjele, selle kuu kuues ja järjest kolmas viiekas, enam ei tunne nagu kõrvaloleval pildil. Rattasõidu tegin täiesti niisama ilma põhjuseta, lihtsalt energiat oli üle ja ilm ilus. Vihmaennustuse tõttu viskasin igaks juhuks fleece ja kile rattakotti, vaja neid ei läinud. Ratast lihtsalt nautisin kulgedes, ei surunud, lasin rahumeeli nii mõnegi mööda, isegi ühe preili.

Mustikatega on sihuke lugu, et neid on vähe ja osa veel toored. Samas need vähesed on kenad suured ja maitsvad. Äkki oskab keegi kommenteerida kas tänavu ongi nigel mustikaaasta või lihtsalt sattusin väheviljakasse kohta. Metsmaasikaid see-eest päris ohtralt ja niiskemates kohtades ilusad suured. Seeni ei näinud ainsamatki, kukeseentest rääkimata.

Zlata Praha (Praha Kuld) - õllesõbrad, olete seda proovinud? Kui teile maitseb minu lemmik Pilsner Urquell, siis see on lähim analoog. Samuti tshehhi toode kuid soodushinnaga vaid 99 senti pooleliitrine purk. Humal on just sellise mekiga, mis mulle noorusaja Praha õllekeldrit meenutades noostalgiavõdinad ihule ajab.

Ratas kurivaim hakkas kriuksuma, nagu ratturgi vajab teine õlitamist. Ma igaks juhuks mainin, et jutt pole mitte tuntud poliitikust vaid lenksu ja pedaalidega aparaadist😜 Igaks juhuks on mul pisike rattatööriistade karp ja kaks varukummi kaasas nigu ralliautol (naljahambad võiks muidugi ka selle lause pohul poliitikut silmas pidada). Ralliga seoses pakuti võimalust "teenida" rallipassid viies Toyota tutikaid masinaid Tallinna esindusest Tartusse. Kahjuks pidin seoses teiste ettevõtmistega ära ütlema. Järgmise nädalavahetuse rallile tahaks kangesti minna, paraku pean just laupäeva õhtupoolikul Tallinnas olema😞

P.S. Kaalusin end esimest korda puhkuse ajal. Pole hullu, vaid pool kilo juurde võtnud ja endiselt "normaalses" kaalus. 78.1kg on igati hea minu pikkuse juures.

Seostest - sõbrad, õlts, jooksmine, maks

Klassivennad koos, aknast paistab Jaani kirik

Enne kui ma pikemalt seoste juurde lähen peab veel kord sõprade teemat puudutama. Nimelt kohtusin paari päeva eest kahega neist, kellega käisime esimesest kuni kaheksanda klassini koos Mustamäe koolis. Algatuseks õhtusöök Dublineris, kus eri sorti "Villemi" praed olid täitsa tasemel sööklatoit, tuletasid heas mõttes vanu eelvabariigiaegseid aegu meelde. Isegi õlts polnud tapvalt kallis. Kuna üle pika aja nägemise puhul polnud võimalik vaid ühe õltsiga piirduda võtsime hea meelega vastu küllakutse sinnasamasse nurga taha, kus sõbral korter vaatega Vabaduse platsile ja Jaani kirikule.

Teisest aknast näha Inglise kolledzh

Selle piirkonna vanades majades polegi varem seespool viibinud kui muuseumid ja söögikohad välja arvata. Kaasajal muidugi igavesti ägeda siseviimistluse ja tehnoloogiaga varustatud. Viskasime põrandal vedelevate bean bagide (mis need eesti keeles on???) peale sirakile ja hakkasime A. Le Coq Maailma maitsete degusteerimise saatel endisi klassikaaslasi (40'ne klass nagu Mustamäe mammutkoolides kombeks) meenutama ning taga rääkima. Paar tükki manala teele läinud. Umbes pooltest pole aimugi, mis neist saanud, peale 8'da klassi lõppu pole näinud. Mõnesid aeg-ajalt juhuslikult siin seal kohatud. Lähemalt oleme vaid meie kolmekesi läbi käinud, vähemalt korra aastas kokku saanud. Lõbus oli, napilt jõudsime viimasele Pääsküla rongile.

Seosteni juhatas mind järgmisel päeval pealelõunase (hommikul polnud piisavat sportlikku vormi) jooksmise käigus üle õige mitme kuu esimest korda pistma hakkamine. Väidetavalt on tegu vähesest treenitusest tuleneva maksa paisumisega. Samas on maks seotud ka alko neutraliseerimisega ja ega talle hästi mõju kui koormus liiga kõrgeks ajada. Kokkuvõttes tuleb valida kas vähendada puhkuse ajal õlle tarbimist või jooksmist ja muid füüsilist pingutust nõudvaid tegevusi. Ma nüüd ei teagi kumba valida, esialgu vist seoses vihmase ilmaga võiks nädalakese 🏃 joosta ja 🍻 õltsiga lõdvemalt võtta aga kui ilusad ilmad tagasi ei saa ju kuumaga end trenniga liialt koormata😛

Eile õhtupoole sadas parasjagu, soodne võimalus suurem hulk oksarisu ära põletada. Esiteks seoses märjaga oluliselt väiksem tuleoht ja teiseks ei pea muretsema, et keegi naabritest õiendama tuleks. Vihmaga keegi õues ei ole, mul hea tünnis lõket teha. Muideks, kas teadsite, et vana metalltünn on ideaalne lõkke tegemiseks nii, et leek on vägev, tossu ei tule ja suurt välja ei paista. Sain läbimärjaks vihma käes aga see ei seganud, sest okste vedamisest oli nahk kuum. Kahe nädala eest tõin raamatukogust viis paberkandjal trükist kuid lugemiseni pole veel jõudnud, liiga palju muud teha. Mingi moment peaks paariks päevaks aja maha võtma ja raamatutega suvitasse põrutama, suvepuhkuse kolmas nädal hakkab lõppema ja ainult neli veel järgi jäänud😔

Rannas ja rattal

Viimased kolm päeva olen sportlikult veetnud. Esmaspäeval ja teisipäeval jooksin kenasti oma viieka ära täna rattal Pääskülast ümber Ülemiste ringiga Sakusse, Sauele ja läbi Laagri tagasi, kokku üle 50 kildi. Suvilas sai lisaks ka ujumas käia, viimane hein niidetud ja elektriprobleem lahendatud. Kõige kummalisem, et see oli iseenesest lahenenud. Eelmise suve lõpus kadus üks faas ära, polnud aega otsida, kus konkreetselt viga. Seekord võtsin oma elektriku tööriistad kaasa. Hea, et enne kui suure kapi kallale läksin, igaks juhuks kontrollisin - kõik töötas. Ju oli viga kaugemal olnud ja minu äraolekul parandatud.

Naaber lasi arboristil metsa alt puid maha võtta. Ühe keskmise lepa hind 80 euri, suurel 100.

Vaade suvila terrassilt

Tüüp võttis kolme tunniga 7-8 puud, ma ütleks et vägagi viisakas teenistus. Kui pensionile lähen hakkan Eestuis arboristiks (kuuldavasti on keskerakonda kuulumise korral järgmiseks karjääriredeli pulgaks linnaosa juhi amet😜) Aga enne pean enda puude peal harjutama, mul neid õnneks jagub. Lihtsalt ei tea mis kõige selle küttepuuga peale hakata, viimase aja trende jälgides tasub vist kuuri alla viia ja oodata kuni hinnad talvel stratosfääri kihutavad.

Tänane rattasõit sai minu ettepanekul (Kauri lugude õhutusel) valitud traditsioonilisest läänesuunalisest mereäärsest hoopiski ümber Ülemiste, kus pole kunagi käinud. Puuduseks kujunes asjaolu, et järve äärde ei pääsenud mitte kusagilt, isegi mitte Peetri nurgatagustelt teedelt, kus sai parasjagu ekseldud. Kurnaojast ei paistnud kusagilt ülepääsu, tulime Viljandi maanteele mööda Põdra teed. Vahepeal ähvardas vihm, suurema sabina elasime üle Coopi katuseääre all õltsi libistades ja jätsi limpsides nagu veteransportlased kunagi.

Kuna aega ohtralt ja jõudu jalgades piisavalt keerasime Saku poole. Tekkis nostalgiline soov üle vaadate "ajaloolisi" kohti. Nimelt sai selles asulas nooruses kolm aastat veedetud, osa oma verivärske kaasaga. Mõisahoone, kus pulmad pidasime, oli endise koha peal ja nägi väljastpoolt päris hea välja. Just kui trepil uudistasime tabas tugevam vihmavaling, Mul oli silma jäänud, et teisel pool on keldriresto, avatud 11:00-14:00. Sõber kahtles kas sobib rattariietuses minna, pealegi kell juba 13:40. Ega küsijale suu peale lööda, eriti veel restos, astusin kiiver peas uksest sisse. Väga hubane iidsete võlvkaartega koht, paar lauda olid Svenssonite poolt hõivatud, muidu tühi. Mu väljanägemine ei tekitanud ilmselt probleemi. Aga muidugi saate süüa, ainult seapraad on juba otsas, vastas baaridaam.

Võtsime äärmiselt maitsvaks osutunud kartulisupi peekoniga ja õlled. Kui ka muud toidud nii head siis julgen seda kohta täiega soovitada. Muideks hinnad on minu arusaamist järgi ülimadalad, supp 2.5 euri, pool liitrit Saku Heledat 3.5 euri. Mõisas asub ka spa, mille täituvus jätvat soovida kuid täitsa huvitav oleks ära proovida. Pärast viskasin pilgu endisele töökohale ja korterile. Mõlemad hooned alles ja tundus, et millalgi vahepeal remonditud. Koju tagasi tegime ringi läbi Saue, jõudsime just enne kui järgmine tume pilv ähvardama hakkas.

Merereis Helsinkisse Muikkut mekkima

Eile käisime paadiga Helsinkis. Sõber oli uue kaatri muretsenud ja sügeles sellega sõita, muidugi polnud mul miskit vastu, et kaasa minna. Paat osutus ägedaks, pole miskit kosta. Soovi korral võiks põrutada tunniga Tallinnast Helsinkisse. Tegime vahepeal toidu ja joogipause ja vahtisime Saaristos ringi, seega kulus üle kahe tunni. Maabusime otse kesklinnas kalaturu juures. Ikka pikalt lõbusam kui lennuki või laevaga.

Võtsime mõned küpsetatud Rääbised/Muikkut (Coregonus Albula). Müüjad hoiatasid kajakate eest aga nii kiiret ja jõulist dessanti ei osand oodata. Niipea kui leti varikatuse alt välja astusime ründasid mitu lendkiskjat justkui Hitchcocki õudusfilmis. Õnneasi, et kaladest ilma ei jäänud ja enamuse ise nahka panime.

Käisime Uspenski katedraalis ja jalutasime veidi kesklinnas ringi. Vanad ajad tulid meelde, vahepeal pole õige pikalt ei Soome ega Helsinkisse sattunud. Otselendu enam Torontost pole ja muidu ka pole nagu eriti asja. Linna peal proovisin õltsi osta. Sain oma soome keelt harjutada "mistä sais kaljaa ostaa", tänava peal juhatati küsimise peale kohe õigesse kohta. Paraku ei toiminud mobla äpp, mis nii Poolas kui Eestis pole probleeme tekitanud, pidin kaarti kasutama. Õlts oli muidugi siga kallis: 3+euri purk tavalises toidupoes.

... ja Helsinki kesklinnas hulkumas.

Eesti turist kiriku taustal ...

Tagasiteel sõitsime idapoolt läbi saarestiku, mingi moment arvas mu omadega segi läinud GPS, et oleme juba Slantsõi lähedal😁Kaptenil ikka korralik navigatsioonisüsteem, kus ka pisikesed karid peal, kordagi polnud võimalust, et ei tea kus oleme. Laine oli vähe suurem

kuid külje pealt tagant, mis eriti ei seganud. Vahepeal seisime püsti ja lasime hüpped põlvedest läbi. Sellise kiirusega tunne nagu suusamäel kihutades - lõputult äge. Kui merel tuule käes tormijopega paras siis kilt paar rannast tõusis õhu temperatuur paari minutiga kümmekond kraadi.

Eesti ranniku juures tegime tiiru Tallinna lahel enne Tilgu sadamasse pöördumist. Sai ka mere poolt linna panoraamist pilte tehtud. Selle paadi vette laskmine ja välja tõmbamine on oskaja mehe käes naljaasi, vähem kui veerandtunniga mõlemad operatsioonid sooritatud. Koju jõudsin kümne paiku, palju varem kui tavaliselt kummipaadi reisudelt.