 |
| Puu otsas oksi saagimas |
Nädalavahetuse teine vaba päev. Hommikul ei jõudnudki jooksma, tühja kah, kole palavaks ja niiskeks kiskus. Tütar otsustas momenti kasutada ning tagaaias mooruspuu oksi lõigata. Puu jätsime elupuuhekki esialgu vaid seepärast, et varjaks õhtupäikest ja naabreid ning summutaks sealtpoolt kostvat tänavamüra. Mooruspuu marju kasutatakse siinmaal moosi ja kallerdise tegemiseks aga meile eriti ei meeldi, isegi küpsest peast teised õige maitsetud. Linnud pugivad meelsasti, seedetraktist läbikäinud marjad säilitavad oma harukordselt tugeva punakast kuni tumelilla toonini värvimisvõime.
 |
| Puu täies pikkuses, leiate plika? |
Viimase paarikümne aastaga puu õige pirakaks kasvanud, julgelt üle 10 meetri kõrge. Eelmine nädalavahetus käisin ise lõikumas, nüüd lasin tütrel tipust suuri oksi saagida. Pärast õhtul lugesin õudusega ATH testi küsimustikust (blogipostitusi lugedes tekkis huvi), et lapsepõlves puu otsa ronimine ATH tundemärgiks. Õudne vanem ikka olen, vähe sellest, et ise soliidses vanuses puu otsas turnin, lisaks lasen ka lapsel sihast haiglast tegevust harrastada. Ainus, kes ärevust tundis oli kaasa. Seegi kummaline, pole ju möödunud ainsatki suve kui ma poleks lastega puude otsas või kaljudel roninud. Oksad said igatahes edukalt saetud, ainsad vigastused paar kriimustust.
Kuna energiat jäi üle pakkusin tütrele välja lühikese metsamatka, lasin tal marsruudi valida. Otsustas linnainimese jalutuse kasuks metsa all, nimelt asub poolel teel (maanteede ristmikul) Starbucks ja Tim Hortoni kohvik, sealt pidime karastusjooke võtma. Närimiseks seljakotti kaasa eelmise päeva juustukringli tükid, mis endiselt imepehmed ja maitsvad. Koertest saame sel aastal võtta vaid noorema, vana enam pikki matku ei jaksa käia.
Ilm oli endiselt niiske ja palav, oma 25 kraadi. Jääaja uhtoru nõlva pidi üles-alla kulgev rada ajas natukese ajaga kuumaks ning higistama. Hoidsime aeglast ühtlast tempot, ega kutsalgi mõnus karvakasukas seljas sihukese leitsakuga lipata. Tee peal ületasime oja ja jõekese. Esimesse jooma minnes ronis Sushi mudasse ja nägi välja nagu sopatont. Jõekeses lasime tal veidi pikemalt sulistada, et vool paksema pori karvadest välja peseks.
 |
| Põneva kujuga puud tagaplaanil |
 |
| Mürkel, korgits, ... ??? |
Muudest märkimisväärsetest sündmustest kohtasime kahte ronka puu otsas ning nelja mürklit või korgitsat tee ääres, parandage kui eksin. Seeni korjama ei hakanud, neljast nagu vähevõitu ja kuna ma neid seeni pole kunagi korjanud, polnud kindel kas ikka on õiget sorti söödavad. Kohvikust võtsime mulle jääkohvi ja tütrele mahla jääga. Kohaliku tuletõrjedepoo ees asuval pingil lõõgastusime ja pugisime emme juustukringlit. Matka pikkuseks kujunes pea täpselt kümme kilti, mille läbisime koos puhkepausidega kolme tunniga.
see puuküsimus oli seal testis kõige imelikum küsimus. Kas keegi siis ei roninud lapsena puu otsa?
ReplyDeleteaga vbla on selle küsimuse taga - peksan nüüd laia labidaga - Ameerika turvalisuskultuur, kus üldiselt lihtsalt ei lubata lapsi ronima ja need, kes ronivad, on eriliselt ohjeldamatud ja teevad seda keelamisest hoolimata.
mitte et ma teaks Ameerika ronimiskultuurist piisavalt, et suud pruukida, aga niipalju olen küll aru saanud, et Eesti tüüpi lastekohtlemist kutsustakse ingliskeelses maailmas "free range children", järelikult mingi kultuuriline erinevus on.
Olles siin lapsed üles kasvatanud arvan, et äkki on su mõttel iva sees. Ameerika üliturva ja kohtusse kaebamise kultuur ajab külmavärinad peale. Kultuuri küsimus ilmselt ülioluline: aasia, euroopa, ameerika või aafrika kultuuritaustaga inimesi ei saa kindlasti sama küsimustikuga hinnata.
DeleteLisaks ka linnastumise küsimus. Linnades korterimajades üles kasvavatel lastel pole loodusesse pääsemise võimalust, puu otsa ronimisest rääkimata kui vanemad paiksed.
Samas oli suur hulk lapsi puudutavaid küsimusi sellised, millele eitavalt vastates tekib küsimus kas lapsega kõik korras. Seda muidugi minu mätta otsast vaadatuna.
See DIVA- test, mis minu hulluarst mulle saatis (eelm a märtsis vist), sisaldas 0 puu otsa ronimist, aga oli ikkagi kuradi mahukas. Sinu kommi põhjal tundub, et netis jagatu oli yks imelik test, mai hakka sellele aega raiskamagi:) Sain oma testis põmst 100% jah- vastuseid, aga kuna noorima lapse kaudu on see teema mulle pealt 10 aasta tuttav ja lisaks on see mul täiskindlalt esivanematelt päritud, siis ei yllatanud ega šokeerinud see sugugi. Hyperaktiivne on ju hea olla, sa jaksad peale kohustuste äratäitmist tegelda palju rohkemate meelepäraste asjadega, kui unisema ajuga kodanik marsruudil töö-kodudiivan. Probleeme on mdg ka, aga intelligentne eluvorm leiutab käigupealt nendega toimetulekuks mehhanisme või siis vahetab ala, mul on lahendustekesknemõistus :). Ma igatahes olen rahul, ei taha "normaalne" olla.
ReplyDeleteLahedad tytred teil, pygavad puid ja. Ma enda lastel ei lase, aga ronin ise mootorsaega puu otsa, sest oksa lõikamine on täpsust nõudev töö ja laps võib ju redelilt alla kukkuda. Neil praegu palju muid tegemisi ka, kellel koolilõpetamime, kellel lisaöövahetused tööl, aed ja mets on vanainimese mängumaa 😀
Tähtis, et ka oma mõistus oskab lahendusi leida! Ma ka ei tahaks "normaalne" olla, väga rahul praeguse "imeliku" staatusega ;)
DeleteMinu plikad ise tahavad ronida, küsiski et ma jumala pärast kõiki oksi ära ei lõikaks. Mooruspuul pole täpsus tähtis, lihtsalt vähemaks. Igavamaid ehk madalamaid õuna ja pirnipuid lõikan ise. Umbes silma järgi, saagikus pole õnneks elu küsimus.