Aiandusest, penskarlusest, kringlist ja pardist

Paugutavad kurivaimud. Meil nimelt Victoriapäeva eelõhtu, mis üks kahest pühast kui iga mees võib ilutulestikku lasta. Kohalikele meeldib see väga, täna tehakse homse võistulaskmise trenni. Koerale eriti ei meeldi, jalutamast tulles lasi kodu poole kerge sörgiga, ei viitsinud isegi kõiki tavapäraseid põõsaid ja kivisid nuuskida. Tegin loomale vapruse testi, lasin ta üsna kodu lähedal rihma otsast lahti ja jäin mõne sammu pärast seisma. Kuts läks nii kümmekond meetrit enne kui sai aru, et ma kaasa ei tule. Vaatas üle õla tagasi ning jäi ka seisma. Seisime siis koos veits aega, tagasi ei tulnud aga kodu poole ka liduma ei pistnud. Paugud ei meeldi loomale kuid paanikasse õnneks ei satu.

Kass ja koer elavad rantjeest penskarielu

Eile läks pensile töökaaslane, kellega esimesest päevast olen koos olnud. Minust nõks noorem kreeklane. Kui muidu pole õieti märganudki kolleegide lahkumist siis tolle tüübi puhul tekkis tunne, et üks ajastu sai läbi. Lahe sell oli vaatamata või tänu oma lugudele, millele alati veidi fantaasiat lisas. Konspiratsiooni teooriaid jagades vähemalt mainis, ega ma tea kas just päris tõsi aga ... Mehel hakkas tervis tasapisi käest minema, mugav elu ja kaal kippus liiga tegema nii et liikumine juba raskevõitu. Minu arust ainuõige otsus tema olukorras. Olles töötanud 35 aastat firmas hakkab ta saama pensioni, mis 70% palgast, kui sellele lisada nii riiklik tööpension kui hiljem lisanduv vanaduspension siis suht viisakas summa. Nagu milleks töötada kui kodus istumise eest antakse kolmveerand palgast, üle 3 tonni euro kuus. Kokkuhoidlikult elades jagub nii õlle kui õllekõrvase jaoks😜

Must kohv sai guaanost vähe heledamaks

Täna hommikul ajas meid üles hirmus kisa ja lärm akna taga. Algul arvasime, et linnud aga tundus vähe ägedam madin. Aknale vaatama minnes nägin kaht oravat muru peal arveid klaarimas ja üksteise peale sõna otseses mõttes kriiskamas. Eks ta ole nende ameerika mustakarvaliste oravate kultuuriline eripära, euroopa punakarvalised lahendavad oma tülisid palju vaiksemalt ja kultuursemalt😉 Päris ilma lindudeta siiski ei saanud, need saadanad leidsid, et aialaua kohal olev kiwi oks kõige mugavam koht välipeldikuna kasutamiseks. Kohv sai küll kreemisemaks kuid mitte sugugi maitsvamaks. Laua küürimine võttis aega, isteoksa kõrvaldasin ja paar päeva pole enam guaano lärtsakaid laual täheldanud.

Siit jagub seemneid tervele kvartalile

Ma tean, et Eestis on muru niitmine viimased paar aastat suht kuum teema olnud. Meil lõpuks kah kohale jõudnud, et putukate elukorralduse hüvanguks pole golfimuru just kõige parem lahendus. Aga alles paari aasta eest võis linnalt trahvi saada kui muru hoolitsemata ja kõrgus üle normatiivse piiri. Rahvas üldiselt niidab edasi nagu enne, mõne maja eest võib siiski võilillevälja leida. Ei teagi kas mahajäetud hoone, liig vanad elanikud või lihtsalt überöko loodusesõbrad. Me oleme sihukesed vahepealsed, kes niidavad kui aeda asjale läinud koer enam muru seest koduteed üles ei leia.

Õitsev kultuurmustikas

Viljapuud õitsenud, õunapuudel pole see aasta suurt midagi küljes, pirnil tõotab hea saak tulema, ühel kirsil pole miskit, teisel ikka jagub juba hernesuuruseks paisunud marjasid. Kiwide kohta veel vara, alles õitsevad aga viinamarjadel kenasti kobaraid. Nii mustadel kui punastel sõstardel lubab ilusat saaki, ainsal tikripõõsal sihuke keskpärane. Üksik kaheharuline mustikavars uhkeldab hulga õitega ja maasikad täies õitsehoos. Viigipuu elas talve üle, hulk uusi võrseid küljes, marjade kohta vara midagi ennustada. Tomatid ja paprikad peaks lähemal ajal maha istutama. Eelnevast võib jääda mulje nagu oleksin suur aednik, paraku on lihtsalt hullult tore omada suurlinnas võimalust aiast miskit hamba alla panna. Oma aias kasvanud ja otsas küpsenud viljade maitse on üle kõige! Tulbid ja nartsissid õitsenud, pojengidel suured nupud, millel sipelgad karjakaupa voorimas, peab uurima mis aitaks, andke nõu😉

Vaevu jaksab üksi kringlikest hoida

Kaasa küpsetas täna õhtul megasuure ja megamaitsva juustukringli. Pugisin kaks rusikasuurust sooja tükki klaasitäie külma piimaga nahka enne kui hinge jõudsin tõmmata. Praegu postitust üle lugedes pilti nähes jooksis sülg suhu, pidin uue tüki tooma. Tõesti ei tea mida head eelmises elus teinud, et sellise kokandusemeistriga mind õnnistatud. Kui mul poleks häid geene ja suht aktiivset eluviisi oleksin ilmselt ammu end surnuks õginud, ei kujuta ette tahtejõudu mis suudaks sellistele hõrgutistele ära öelda. Rannavormis püsimiseks lippasin täna selle aasta kiireima kümne kildi otsa, loomulikult enne kui kere kringlit täis parkisin. Jõeäärsel rajal möödusin kurameerivast pardipaarist. Pardihärra leidis mind liigselt lähedal olevat, sisises ja paterdas tiibadega ähvardavalt vehkides minu suunas. Veidi edasi sammus noorpaar käsikäes, äkki preili kiljatas ja hüppas eemale. Mööda joostes kuulsin kui ütles noormehele, et minu jooksusamme kuuldes arvanud tegu olevat seljatagant ründava pardiga😁 Palun väga, selline hinnang siis mu jooksustiilile ja säärejooksule😕