Murrang, Gröönimaa, NATO

Trumpi poolt postitatud märg unenägu:
Gröönimaa, Canada, Venetsueela USA värvides.

Trumpi väljaütlemisi vaadates ja kuulates mõtlen: Millal ükskord jõuab ameeriklastele kohale kes nende valitud president tegelikult on ja seega murrang nende suhtumises. Millal tõmmatakse hullule särk selga, väänatakse käed selja taha ja topitakse kisendav segane trellidega kambrisse. Kohtu alla kahjuks nõdrameelset ei saa anda. Järsku on suurimaks takistuseks sama probleem, mis Eestis hooldekodudes: liiga dementseid, ehk neil kel hooldust kõige rohkem vaja, ei taha ükski hooldekodu võtta - liiga palju tüli. Nii hullu kui Trump ei taha ükski hullumaja võtta.

Kuidas hull võimu näeb - miski peale tema enda moraali ja mõistuse ei hoia tagasi, seadused ei huvita - hirmutav.
Asked last week by The New York Times what can check his power on the world stage, Trump said: “There is one thing. My own morality. My own mind. It’s the only thing that can stop me.” He added: “I don’t need international law.”

Kuulasin veidi tänast Trumpi pressibriifingut, ärge te kuulake, rikub närve ja lisaks mahavisatud aeg, ei muud. Reportereid oli murdu, loodeti ilmselt mingit ajaloolist sõnumit. Paraku seda ei tulnud, tavaline tüüpiline jaburuste korrutamine. Võimalik, et suurt avaldust hoiab homse Davosi kõne jaoks. Gröönimaa koha pealt paistab olukord lähemal ajal, lähemail päevadel või isegi homme kriitilisse faasi jõudvat. On selge, et Trump tahab Gröönimaad kõige naha ja karvadega. Gröönimaalased, taanlased ega eurooplased ei taha sellest kuuldagi. Trumpi majanduslik surve tollide näol pole ilmselgelt piisav. Euroopa on vist jõudnud lõpuks arusaamisele, et olulistes põhimõtetes niisama ei anta järgi. Tollide tõstmisega ähvardamine näitab, et Trumpiga nagu ka kremliga pole mõtet lepinguid sõlmida, sest neid rikutakse esimesel võimalusel. Suvel saavutatud kaubanduskokkulepe on seega USA poolt lisatollide ähvardusega sisuliselt tühistatud, kolmapäeval peatab selle ratifitseerimise Euroopa Parlament.

Tänaste kõnede põhjal mõistab ilmselt ka USA president, et tühipaljast tollidega santazheerimisest ei piisa Euroopa vastuseisu murdmiseks. Tal jääb seega üle kas kasutada järgmist ja viimast mõjuhooba NATO liikmelisuse peatamise ähvardust või sujuvalt taganeda ja nõuda näiteks Euroopa poolt rahastatavate NATO baaside ehitamist Gröönimaale. Kardan, et tüüp liiga suure egoga ning kasutab esimest varianti. Tegu väga kõrgete panustega mänguga, sest ühest küljest pole isegi Trumpi toetajate hulgas NATO vastasus või Gröönimaa jõuga võtmine populaarsed ja teisest küljest siiski risk, et Euroopa ei allu ka sellele ähvardusele. Pikas plaanis muidugi USA'le endale äärmiselt kahjulik kaotada sisuliselt kogu vaba maailma toetus. Majanduse valdkonnas liiguvad juba praegu nii Euroopa kui Canada USA orbiidist järjest eemale sõlmides vabakaubandusleppeid teiste maailma suurte riikide ja liitudega.

Suur küsimus muidugi on, mida Euroopa ette võtab kui Trump paneb valiku ette Gröönimaa või NATO. Keegi ju tegelikult ei hooli mitte Gröönimaast kui sellisest vaid põhimõttest, et riikide piirid on puutumatud ja jõuga nende muutmine keelatud. Kui sellest põhimõttest loobutakse oleme tagasi äärmiselt ohtlikus situatsioonis nagu enne Teist Maailmasõda näidates, et Euroopa on unustanud tollased kümneid miljoneid elusid maksma läinud õppetunnid. Ehk siis ees seisab mitte niivõrd USA kui Euroopa tõehetk: kas tahab edasi eksisteerida või mitte. USA Gröönimaa jõuga võtmise üritus oleks niikuinii NATO lõpp, Taani käivitaks artikkel viie paludes NATO abi USA kui NATO võimsaima liikme vastu. Alles jääv Euroopa NATO oleks vähemalt momendil ilma USA osaluseta nii mõnegi olulise komponendi osas väga nõrk ja haavatav. Vaatame mis homme toob!

Täna oli põhjust uhkust tunda oma peaministri Carney sõnavõtu üle. Mees ütles otse ilma keerutamata välja tõe praeguse olukorra kohta ja mis enamus demokraatlike riikide juhte ja valitsusi mõtleb kuid ei riski avalikult kuulutada. Sisuliselt järgis senaator Newsomi soovitust "kasvatada endale selgroog" Trumpiga suhtlemisel. Lisaks andis nägemuse, kuidas peaks keskmise suurusega riigid käituma, et ellu jääda istudes laua taga sööjatena mitte toiduna laual. Mul hakkas kripeldama küsimus, keda ta siis toiduna näeb - väikeriike?

Carney põhipunktid:

1. Globaalse korra "murdumine"

Carney väitis, et maailm ei ole mitte üleminekuetapis, vaid murdumispunktis. Ta nentis, et vana kord – USA juhitud reeglitel põhinev süsteem – "ei tule tagasi" ning seda pole mõtet nostalgiaga taga nutta. Ta kirjeldas eelmist süsteemi kui "meeldivat väljamõeldist", mida riigid hoidsid üleval stabiilsuse nimel, teades samas, et suurvõimud tegid endale reeglitest sageli erandeid.

2. Majanduslik integratsioon kui relv

Ta hoiatas, et vastastikusel kasul põhinev globaalse integratsiooni ajastu on lõppenud. Selle asemel kasutavad suurvõimud (viidates kaudselt USA-le president Trumpi juhtimisel) nüüd:

• Tolle kui hooba poliitiliste nõudmiste esitamiseks.

• Finantstaristut kui survevahendit.

• Tarneahelaid kui haavatavusi, mida ära kasutada. Carney märkis tabavalt: "Te ei saa elada integratsioonist tuleneva vastastikuse kasu vales, kui integratsioonist endast saab teie allutamise allikas."

3. Keskmise suurusega riikide strateegiline autonoomia

Allutamise vältimiseks kutsus Carney Kanada-suguseid riike üles arendama strateegilist autonoomiat neljas kriitilises valdkonnas:

• Energia ja toit: Kodumaise julgeoleku tagamine, et vältida välisjõudude survet.

• Kaitse: Ta teatas, et Kanada kahekordistab oma kaitsekulutusi kümnendi lõpuks, et kasvatada "oma jõu väärtust".

• Kriitilised maavarad ja tehisintellekt: Ostjate klubide ja koalitsioonide loomine, tagamaks, et need tehnoloogiad ja ressursid ei koonduks vaid üksikute suurvõimude kätte.

4. "Muutuva geomeetriaga" diplomaatia

Carney pakkus välja uue strateegia nimega "muutuv geomeetria" – erinevate koalitsioonide loomine konkreetsete küsimuste lahendamiseks, selle asemel et toetuda universaalsetele rahvusvahelistele institutsioonidele.

• Menüü analoogia: Ta hoiatas keskmise suurusega riike, et nad peavad tegutsema üheskoos, sest "kui me ei ole laua taga, siis me oleme menüüs".

• Tahtlike koalitsioonid: Ta tõi näiteks Kanada hiljutised kaubandus- ja julgeolekulepped EL-i, India ja ASEAN-iga kui viisid, kuidas vähendada sõltuvust ühest suurvõimust.

5. Suveräänsus vs. esitusviis

Ta kritiseeris "suveräänsuse etendamist", kus riigid teesklevad iseseisvust, kuid nõustuvad tegelikult kõigi tingimustega, mida hegemoon kahepoolsetel läbirääkimistel ette dikteerib. Ta väitis, et ainult kahepoolsed läbirääkimised suurvõimudega viivad nõrkuseni ning tõeline suveräänsus nõuab ühistegevust koos sarnaselt mõtlevate riikidega.

6. Seisukoht Gröönimaa ja Arktika küsimuses

Käsitledes praegusi pingeid, teatas Carney selgelt, et Kanada toetab Gröönimaad ja Taanit ning nende õigust määrata oma tulevikku. Ta mõistis sõnaselgelt hukka tollide kasutamise tööriistana Gröönimaa staatuse muutmiseks, nimetades Arktikat NATO ja keskmise suurusega riikide koostöö peamiseks proovikiviks.

Lõdvalt võtmisest

Kohtumine mäetipul

Natuke nagu süütuunne, et mina käin sel ajal suusatamas ja naudin elu kui lõunanaabri president üritab maailmavankrit uppi ajada. Ei taha liiga palju teemasid ühe postituse alla toppida, seega tähtsamast kõigepealt. Tütar sõitis oma poiss-sõbraga nädalavahetusel suusatama. Võtsid hotelli üleöö, et kuuma basseini ja niisama logelemist nautida. Oleks ka tahtnud aga ei sobinud teiste romantilist olemist rikkuma minna. Esmaspäeval lubas häid lume ja ilmaolusid mäel, ehkki hilisõhtul pidi torm tulema - otsustasin vaba esmaspäeva ära kasutada. Varahommikul autosse ja mäe poole ajama. Kohale jõudes selgus, et mäepealne parkla üsna tühi, vaid mõned autod. Suuski alla pannes sain paraja ehmatuse osaliseks, parem tagumine kumm praktiliselt tühi. Kummaline, et ei tundnud sõites, uhasin ju vahepeal 120'ga, päris napikas, et sõidu pealt ribadeks ei lennanud.

Aju asus välgukiirusel probleemi lahendama: Kumm tühi. Kas üldse hoiab õhku või mitte? Teada saan vaid täis pumbates. Pumpa pole autos. Töökotta nii ei julge sõita. Tütre sõber laenutas meie pumpa üleeelmisel hommikul, et oma kumme üle kontrollida, kus pani ei tea. Teoreetiliselt võiks loota, et äkki kellelgi kaassuusatajal on pump ja laenaks. Momendil olen mäel, mis kõige tähtsam. Kõigepealt suusatan, probleemi asun lahendama siis kui sellega tegelemine obligatoorne, enne kojusõitu. Äkki vahepeal algab tuumasõda või kukub meteoriit auto peale, siis oleks kummi pumpamise/parandamise peale kulutatud aeg raisus😜 Kui osutub, et kumm katki, panen varuratta alla (loodetavasti ikka on pagasis). Optimistliku nurga alt vaadates olukord hea, mõtle kui kumm oleks maanteel puruks lennanud - suusapäev raisus ja jama kui palju. Oluline on prioriteedid paigas hoida: enne lõbu siis töö. Ei lase sellisel pisiasjal segada, kuid hoian silmad kõrvad lahti, et mingit ootamatut head lahendust mitte maha magada. Kõik need mõtted käisid läbi pea minutiga.

Tütrele alati kiirus meeldinud

No ja palun väga, tõstuki juurde jõudes hakkas silma tütre draakonijope. Selline juhus suht haruldane, tihtipeale ei näe teineteist mäel terve päeva jooksul. Libisesin tema juurde ja kurtsin muret - tütre sõber ütles, et oli unustanud pumba majja tagasi viia, momendil tema autos. Seda ei saa kuidagi teistmoodi nimetada kui tagurpidi Murphy seaduseks või kui oleksin usklik siis issanda enda vahelesegamiseks. Ainus kord kui nad kogemata pumba autoga kaasa võtsid on seda mul vaja. Kiiret polnud kuhugi, nüüd süda rahul, et pump ja vajadusel ka vedu (sõbral suur GMC truck) olemas. Kõigepealt suusatame, eks enne kojusõitu proovin kas kumm peab ja kui mitte siis vahetan ratta ära.

Suusapäev kulges igati ägedalt. Lumi oli hardpacked powder, ilm -10C, vahepeal isegi päikest lumesaju hoogude vahele. Kole tuuline kuid head suusariided kaitsesid piisavalt, külm ei hakanud kunagi, eks veidi sai ka külmarohtu manustada. Päeva lõpupoole läks tuisk tugevamaks ja kui viimane kord kohvikus koos istusime selgus, et maanteesid on hakatud seoses ilmaoludega sulgema. Otsustasime tavapärasest varem õhtule minna, muidu äkki ei saa enam koju. Veel mõned sõidud (kokku üle 120km) enne kui võtsin seljakoti ja pumba ning läksin auto juurde. Kumm oli täitsa tühi, 3 psi kui pumba külge ühendasin. Pumpasin oma kolm minutit enne kui vajalik rõhk sees. Esialgu igatahes paistis hoidvat, kohe tühjaks ei läinud.

Veel ilus aga tuisk tuleb

Nüüd oli tuisk nii tugev, et kohati nähtavus vaid mõned meetrid, mäe otsast alla sõites üle 30 ei julgenud kiirust tõsta. Mäe all hulka parem, kuid lumevaalud üle tee ja aeg-ajalt muutis tuisk nähtavuse minimaalseks. Kodupoole sõitsime igaks juhuks koos, mina teejuhina ees, nemad taga hoides mu kummil silma peal. Aega kulus pea tund rohkem kui tavaliselt, sest maanteel jäi pidevalt ette mingeid überettevaatlikke tüüpe, kes 80 tsoonis 50-60'ga sõitsid ja liiklust segasid. Teeolud polnud pahad, valge kinnisõidetud lumi polnud liiga libe. Paraku need sissesõitnud, kes kodumaal taolisi olusid ei kohta, ei julge kiiremini sõita. Hädasti peaks juhiloa eksamile lisama ka talveolude testi.

Koju sõites mõtlesin, et igasugu ootamatuste rahulikult võtmine on omadus mis aitab elus palju lihtsamalt hakkama saada. Õnneks suudab loogiline mõtlemine paanitsemise asemel hakata hoobilt lahendusi otsima. Tegu mõnes mõttes põneva väljakutse mitte ahastama ajava jamaga. Noh sest tegelikult on ka halvima lahenduse korral vaid tüütu ja aegaraiskav olukord mitte mingi elumuutev katastroof. Ehk nagu mu sõber igas halvas olukorras ütleb: "Siberi vangilaagris oli hullem"!

Kuidas teil ootamatute jamade korral, kas suudate loogiliseks ja rahulikuks jääda või kipuvad ärevuseuss ja mureputukas võimust võtma.

Talv tuli

Hommikune lumi

Kutsik on rõõmust pöördes

Talv tuli küll mõnda aega tagasi, aga korralik lumi sadas alles kolmapäeva öösel maha. Tulemuseks muidugi neljapäeval täielik kaos nii maanteedel kui lennuväljal, sest eks lumesadu on linnaametnikele alati täiesti ootamatu, eriti muidugi talvel. Sadas keskmisest veidi rohkem, mis tähendas meie maja juures umbes 25 senti, ida pool 40 ringis ja kaugemal kohati isegi pool meetrit. Lund kühveldasin päeval mina, teised õhtul veel korra. Enamus koole olid suletud ja ka paljud töökohad läksid võimaluse korral distantstöö peale üle. Mina seda lõbu ei saanud lubada. Neljap lõuna ajal tööle sõites tuli tõdeda, et ainult suured maanteed ja kiirteed olid osaliselt lahti lükatud. Paraku jõudsin tööle kiiremini kui tavaliselt, sest liiklus suht hõre ja vasakus reas ei julgenud keegi minu eeskujul sajaga lasta, ehkki kuiv lumi libe polnud.

Õhtul töölt tulles juhtus ristmikul intsident, sest suure 18 rattalise rekka juht otsustas, et temal on ka punasega õigus sõita ja paremale pöörata. Paraku ei mahtunud järsul ristmikul seda tegema ilma vastassuuna vööndisse sõitmata, kus mina plaanisin rohelisega üle sõita. Suurema ja tugevama vastu muidugi ei hakanud oma õigust taga ajama, kuid nüüd tuli karma mängu. Seoses eriti paksu lumega jäin kenasti kinni ega saanud tagurdada nagu veoautojuht ootas. Proovisin mõned korrad nõksutada aga automaatkäigukastiga pole nii lihtne, eriti kui taha ei näe ja masina kõht vastu lund. 

Kiisu sel ajal kui meie kutsikuga õues lumes olime

Veomasina juht tuli lõpuks välja õiendama. Ütlesin, et hea meelega tagurdaks eest ära kuid auto rattad käivad ringi, pakkusin viisakalt, et ta võib ju lükata. Kui tüüp erilist entusiasmi üles ei näidanud seletasin ainsaks alternatiiviks: tema tagurdab eest ära ja laseb minu läbi, kuna edaspidi ehk saan hooga ristmikule välja. Mühatas aga muud tal üle ei jäänud, enne pidi veel enda taha kogunenud autode troppi omakorda tagurdama keelitama. Iseenesest muidugi skandaalne, et linn polnud 24 tunniga suutnud isegi ühe korra seda teed puhtamaks lükata.

Zürich ja kõhutõbi

Zürichi lennuväli

Tegelikult oli esiteks siiski kõhutõbi, kust see tuli, või mis tüüpi, pole aimugi. Igatahes tundsin end laupäeval juba lõuna ajal kahtlaselt, ehkki miskit potensiaalselt ohtlikku polnud enda arust söönud. Ometigi sõime emaga sama kraami ja tal polnud häda midagi. Värske õhu käes läks olemine palju paremaks, isegi sörkisin kilomeetri jagu bussi peatusse. Kodus korjasin kiirelt vajalikud asjad kokku ja võttiski sõber mu auto peale, et saunaõhtule sõita. Tee peal läks olemine jälle vastikumaks, kui Keilas Rõõmu poest provianti ostmas käisime, tekkis igasugu maitsvaid toiduained mähes tõsine soov ropsida. Suutsin end siiski tagasi hoida ega reostanud väikelinna esinduskauplust. Ostsin pudeli mineraalvett suu loputamiseks kui asi peaks tõsisema pöörde võtma, ootasin teisi parkimisplatsil värske õhu käes. 

Külla jõudes oli veidi parem kuid süüa küll miskit eriti ei julgenud. Täielik jama, sest neil alati tohtu mitmekesine ja maitsev toiduvalik. Õues grillimise asemel veetsin esialgu veidi aega vetsus kaaludes kummast (või ehk ka mõlemast) otsast õigem seedeorganeid koormavast kraamist vabastada. Otsustasin klassikalise variandi kasuks - seegi kinnitas, et kõhus toimub mingi tuumareaktsioon. Olemine läks paremaks, laua öörde tagasi jõudes soovitati profülaktika mõttes konjakit võtta. Tundub raiskamine jumalate nektarit kõhuhäda raviks kasutada aga mis sa hädaga teed, vähemalt saab tuju paremaks kui ka muud abi pole.

Kui grill-liha tuppa toodi, ei suutnud visuaalsele ega lõhna ahvatlusele vastu panna ja krabasin paraja käntsaka. Mõistus üritas mind pidurdada, aga toitumisinstinkt saavutas kiire ja kerge seljavõidu. Kindluse mõttes korkisin õlle, et liha kergemini alla loputada. Kui kõht veerand tunni jooksul mingit protesti ei avaldanud võtsin ka pakutud ohtralt vahukoorega kaetud tordilõigu vastu - paistis liiga maitsev, et ära öelda. Mõned oliivid kõrvale näksitud, veel üks lihatükk ja kõige peale puuvilja. Kõht oli ilmselt sellisest vastutustundetust käitumisest shokis, igatahes reaktsiooni ei järgnenud. Järgmiseks sai pikalt nauditud sauna ja lumes püherdamist vaheldumisi. Vedelikukaotust kompenseerisime ohtra õllega. Öine kojusõit kujunes põnevaks, kohati polnud tuisus teed õieti näha aga kohale siiski saime.

Järgmine päev oli veel natu kummaline ja väsinud olemine, söögiisu polnud just kõige parem aga muidu suuremat häda midagi. Niikuinii palju teha ei saanud, pidin lennureisiks valmistudes pakkima. Ses suhtes on ainult seljakotiga reisimine eriti mugav, et pakkimine iseäranis kiire ja lihtne, palju sa ikka kaasa mahutad. Paar kommipakki, mõni ema saadetud pisikingitus lastele ja kaasale, paar riietuseset ja droon ning oligi kõik. Riietuse koha pealt ajasin 3 nädalat läbi 2 t-särgiga, 2 paari sokkidega, 2 paari alukatega, lisaks veel fleece, fleece vest, müts, sall, kindad, tormikile ja talvejope. Viimast ei kasutanud kordagi, fleeced ja tormikile olid super mugav ja paindlik riietus kogu selleks perioodiks nii sula kui krõbeda külmaga.

Pühapäeva hommikul pardakaarti üle neti kinni pannes kasutasin Canada passi. Swissair aksepteeris passi kuid Air Canada ei lasknud jälle istekohta kinni panna, no vähemalt ei andnud error teadet. Takso otsustasin igaks juhuks ette tellida, sõbrad nimelt väitsid, et varasel hommikutunnil ei pruugi Bolti hoobilt saada, ei tahtnud riskida lennuväljale jõudmisega. Pealegi sadas vahepeal oma 20 senti lund, loodetavasti lennuväli ikka toimib. Euroopas mitmes kohas nagu Pariisis ja Frankfurtis totaalne kaos lennuväljadel. Viimase päeva veetsin ema seltsis ja läksin varakult magama, sest äratus juba poole nelja ajal, et poole viieks lennujaama jõuda, planeeritud õhkutõus 06:05.

Ärkasin 5 minti enne mobla äratuskella, panin kohvi peale ja tegin hommikused protseduurid enne kui kiire näksi võtsin. Kõht tühi ja enesetunne vaatamata lühikesele unele täitsa hea, viskasin kiire pilgu külmkappi. Silma jäi pasteet, mis hullult isutas - parim enne - 10 jaanuar, ähh päev üle miskit hullu ei tee. Nuusutasin igaks juhuks, lõhnas hästi. Panin paksult paari saia peale ja sõin kogu topsi tühjaks - kuradi hea. Tühja karpi prügikasti visates vilksatas kuupäev 01.01.26 etiketil - mida??? ... kõhus läks külmaks, olin valesti vaadanud, see pasteet 11 päeva üle aja. Samas maitse oli super, no näis mis saab, lennukis toidumürgituse üleelamine polnud just ahvatlev väljavaade. Võtame seda kui testi ja loodame parimat.

Lennujaama võtsin termostopsiga kohvi kaasa, hea lendu oodates eelmisel õhtul kaasa ostetud saiakesi nosida. Takso saabus minutipealt, juht oli lahe Eesti mees, kelle poeg elab Uus-Meremaal. Lennujaamas rahvast vähe, kutsuti kohe äriklassi leti äärde. Poleks ju vaja olnud, sest pardakaart olemas, aga lootsin et saavad siin ka istekoha kinni panna. Paraku Air Canadale ei õnnestunud ehkki paberid korras ja kohti oli, isegi mu eelnevalt vaadatud 20K endiselt vaba. Pean Zürichi lennujaama Transfer Deski juures seda tegema. Lennujaamas võtsin tollivabast passionfruiti joogi ja vanalinna suveniirpakendi, kassaneiu vaatas otsa arvates, et pole vaja pakendada, küllap kohapeal tarbimiseks. Mullijoogi võite välja jätta aga vanalinnasid ma küll kohapeal jooma ei hakka - need läksid duty-free kotti. Pärast ostsin veel ühe gin-tonicu, 2 euri eest varahommikul lustakas meeleolu on väga odavalt saadud.

Õhkutõus 06:30 Tallinnas, Laagri ... Järve keskus

Lennuväli oli lumine kuid sahkadega puhastatud ja lennud väljusid ilusti õigel ajal, vaid paarikümne minutilise viivitusega. Põhjus selgus kui olime juba pardal, nimelt pesti tiivad ja kaeti antifriisiga vältimaks pindadele jää tekkimist, mis nii mõnegi lennuõnnetuse põhjustanud. Tallinnast õhku tõustes sain paar pilti veel unes tuledesäras varahommikusest linnast, kus võis kenasti linnaplaani ära tunda. Lend ise sujus igavalt, peagi hakkas koitma ja Zürichis maandusime juba valges. Lennujaam osutus ootamatult suureks, terminalide vahetamiseks pidin sõitma elektrirongiga.

Maandumine Zürichis

Piiriületusel otsustasin kohe Eesti passi kasutades minna lihtsama vastupanu teed. Scan, pilt, tervitus puhtas Eesti keeles ja väravad avanesid. Otsisin transfer deski üles ja lõin oma istekohata pardakaardi letti. Noormees küsis, enne vaatamata, kas Air Canada lennule. Ilmselt on selle lennufirmaga pidevalt probleeme, miks muidu. Kui klaviatuuri klõbistama hakkas uurisin ehk võimalik saada aknaalune koht. On ikka, näiteks 32A vaba, aga see on tiiva peal varjab vaadet, samas ekstra jalaruumiga, mille eest tuleb tavaliselt lisa maksta. 46K allapäikest parema vaatega kuid veidi kitsam. Valisin siiski esimese, pikakoivalisena on jalaruum mugavuse (niipalju kui seda lennukis õnnestub saada) mõttes päris oluline.

Vaade lennujaama aknast, suusataja unelm

Aega 4 tundi väljalennuni, otsisin lennujaama wifi üles. Arhailine süsteem saatis wifi putkat otsima, kus pidin oma pardakaardi numbri sisestama, et saada neli tundi kehtiv parool. Ostsin tollivabast kohaliku õlle 5 eurise kõrgmäestikuhinnaga ja konsumeerisin oma kaasavõetud pirukaid. Surfasin netis, jalutasin ringi, imetlesin kauguses kumavate mägede vaateid, no on ikka mõni riik õnnega koos, suusamäed paistavad otse lennujaama aknast. Lõpuks hakati lennule kutsuma, kohe äriklassi taga olevana minu tsoon viimasena. Sisse minnes nägin juba kaugelt, et peakohal pagasiruum võetud. Suskasin enda seljakoti äriklassi vabasse panipaika, ainult drooni ja dokustaadid läpakakotiga võtsin kaasa. Istekoht üsna keset tiiba piiras vaadet aga mis seal ikka, filmi vaatamisel ja põõnamisel ei sega.

Alpide ahelik

Pilvelained Canada kohal

Õhku tõustes sain paar pilti mägedest. Peale seda lendasime pea kogu aeg pilvede kohal, vähemalt iga kord kui aknakatte üles lükkasin laiutas all pimestavvalge pilvelainetus. Ajaviiteks filmide nimekirja sirvides kinnitus üha rohkem veendumus, et filmid on minu jaoks kaotanud oma kunagise külgetõmbe. Sadade võimalike ja sealjuures ka uute hulgast ei jäänud silma ainsamatki, mida kindlasti tahtnuks vaadata. Lõpuks siiski panin peale Jurassic Parki viimase, mida polnud veel vaadanud. Graafiliselt äge aga sisult ikka väga tühi ja mõttetu, enne lõppu panin kinni. Mingi vana ulmekomöödia "Paul" oli päris hea, sihuke klassikaline natuke tobe aga mitte liiga üle piiri - punkte lisas kaasatud religiooni nöökimine. Viimaseks maiuspala dokumentaali näol suurimast pangaröövist kui riiklikult (teadagi kelle poolt) sponsoreeritud häkkerite grupp äärmiselt professionaalselt tegutsedes oleks peaaegu Bangladeshi keskpangalt aastal 2016 miljardi pihta pannud - lugu (mitte kõigi detailidega) avaldati alles 2023.

                                                   Billion Dollar Heist

Jäälill lennuki aknal

Toit lennul oli keskpärane, aega aitasid sujuvamalt veeta lisaks küsitud veinid ja õltsid, mida filme vaadates mõnus limpsida. Kui juba olen sihukese hinna lennupileti eest välja käinud on ainult aus kui mu 9 tundi kestvat sunnitud istumisaega "tasuta" alkoannustega leevendatakse. Torontosse jõudsime isegi veerand tundi varem kui plaanitud, helistasin kohe tütre vastu, mugav vaid veerandtunni kaugusel lennuväljast elada. Piirikontrolli läbisin Canada passiga probleemideta, tollist jalutasin seljakotiga niisama läbi, kohvrit polnud ju vaja oodata. Kümmekond minti ja vuraski punane Mazda ette. Alati laseme end lennujaamas üles korjata lahkumise tsoonist, sest seal palju vähem tunglemist, reisijad lastakse maha ja kõik. Saabumiste korrusel alati hull trügimine ja võitlus üksikute parkimiskohtade pärast.

P.S. Kõhuga kõik korras, järgmisel päeval käisin juba jooksmas kuid paari päevaga kaotasin 3 kilo kaalust.

Mälestused ennemuistsest ajast

Negatiiv tulevase kaasaga 86

Kraamimise käigus jäi näppu pruun lapik pappkast. Tegin selle huvi pärast lahti arvates, et küllap leian mingi järjekordse aegadest ammustest pärit rämpsu aga selgus - tegu visuaalse aardelaekaga. Kastis kenasti kaheksa karpi slaide ülikooliajast, lisaks paar patakat kirjasid nii vanadelt pruutidelt kui sõpradelt. Vaatasin ja lugesin jupikesi siit sealt, nii mõnedki ammu ununenud seigad ja mälupildid kerkisid silmi ette. Mõne kirja puhul ei suutnud meenutada, kellega küll võiks tegu olla. Olid alles ajad, kui kirjutasime ja saatsime paberil kirjasid ümbrikega - kus pidi kannatust olema päevi või nädalaid vastust oodata. Mäletan kuidas tüdrukute kirju sai oodatud, iga päev südame põksudes postkasti piilutud - kas on juba tulnud. Tänapäeva valguskiirusel toimiva side juures ei kujuta inimesed ja eriti noored ette nii aeglaselt kulgevat elutempot. Mõni ime, et vohavad keskendumisraskused ja tähelepanuhäired - aju lihtsalt on meeletult kiire, mahuka ja pidevalt muutuva infovooga totaalselt üle koormatud. Kui enam ei jaksa hallata viskab kaitsme välja.

"Digitaliseerimismasin"

Slaidikarbid ja väike osa vanu kirjasid

Slaidid olid järgmised, millele tähelepanu pöörasin. Jama selles, et nende vaatamiseks kasutatava aparaadi olin nii osavalt kuhugi ära pannud, et kuidagi ei suutnud leida. No ja lihtsalt vastu valgust vaatamiseks on isegi minu nägemise puhul liiga miniatuursed. Kohti, inimesi ja situatsioone küll näeb aga nägusid ei seleta. Otsustasin proovida hoida lambi läheduses ja samal ajal moblaga pildistada. Tulemus oli tähelepanuväärne, sest nüüd sain fotot oluliselt suurendada detaile minimaalselt kaotades. Käes hoides pole muidugi mingit stabiilsust ja ehkki mobla suudab teataval määral liikumist kompenseerida siis nii slaidi hoidmise nurk, kaugus kui käevärin viivad pildi kvaliteedi paratamatult alla. Aga kui niisama saan juba suht hea tulemuse peaks veidi vaeva nähes hulka parem tulema.

Kuutsemäel 1985

Ostsin Bauhofist kuue poole euriga ühtlast valget valgust kiirgava LED lambi. Tohutu eelis võimas valgustugevus ja väike sooja eraldumine, vanades projektorites oli probleemiks nii vähene luumenite arv kui palav lamp, mis kümmekonna sekundiga hakkas filmi materjali küpsetama. Slaidi asetasin tasapinnalise LED lambi peale ja pildistasin moblaga. Kuna slaid jube väike tuleks ligidalt pildistada, kuid siis tekivad moonutused. Katsetasin erinevate zoomidega, 4X sobis kõige paremini, kui detaile ei taha kaotada tuleb kasutada vaid optilist mitte digi zoomi. Paraku tee mis tahad, käes hoides pole võimalik nurka ega liikumist stabiilsena hoida. Tõin vanaaegse köögitabureti, mille keskel ümmargune auk. Panin mobla taburetile ja pildistasin läbi augu - hoobilt lahenesid mõlemad eelnevad probleemid.

Rumeenia suusareis 1986

Plõksisin mõned pildid aga lamp oluliselt suurem kui slaid, kuidagi vaja valgust varjata, muidu ajab kaamera valgustundlikkuse sassi. Võtsin piisavalt suure lampi katva papitüki, lõikasin sellesse slaidi suuruse augu ja panin slaidi augu peale, nüüd oli vaid see valgustatud. Taburet liiga kõrge, tõin pisikese pingi, sättisin veidi ja saavutasin olukorra kus 4X zoomiga kattis slaid praktiliselt kogu kaamera vaatevälja. Paar katsefotot tulid igati hästi välja. Samas oli paljude slaidide kvaliteet ikka väga vilets, isegi nii pildistades ei saanud aru mis, kes või kus. Ma ei teagi kas tegu viletsama kvaliteediga filmiga, mis aja jooksul tuhmunud ja värvi kaotanud või siis fotografeerimisel ülevalgustamisega. Proovisin pilte käsitsi töödelda, aga kole aegavõttev ja tulemus polnud eriti hea, no ma ei tunne asja. ja siis turgatas, miks mitte kasutada AI abi. AI Enhancement tegi imet. Tõmbas mu foto pilve, töötles seda kümmekond sekundit (kulutades vett ja energiat nii et planeet ägises) ja saatis tagasi uskumatult hea tasemega pildi. 

... ja tulemus peale esimest töötlust

Originaal ...

Kuidas ta suudab seda on paras müstika, sest ka puuduva info asendab üsna hästi. Nägudest saan veel aru, küllap kasutab samast näost talletatud infot, foto peal lihtsal saab aru mis suunas pea ja mis ilme ning ehitab näo sinna peale. Arvatavasti talitab sarnaselt maastiku, ehitiste ja taustaga. Muidugi tuleb aru saada, et nii "ehitatud" foto pole tegelik vaid ainult peegeldab kõige tõenäolisemat olukorda. Samas pole vahet kas pilt on "ehtne" või näeb ehtne välja, tegu pole ju mingi kohtu asitõendiga. Kui veidi rohkem protsessi tundma õppida, natu paremat tehnikat kasutada (mitte põlveotsas kokkupandut) ja vaeva näha peaks olema võimalik väga tõepäraselt fotosid taastada.

AI esimene töötlus tõi värvid tagasi

Originaal

Algul viitsin aega iga foto töötlemisega aga siis vaatasin, et nii ei jõua kuhugi ja pealegi pole esimese hooga leitud meetod kindlasti mitte kõige parem. Seega otsustasin lihtsalt teha siva fotod kõigist slaididest, küll hiljem jõuab töödelda ja siluda. Niikuinii on kaasa meie peres selle ala spets, ehk saan tema kaela veeretada😜 Kokkuvõttes pildistasin kaks karpi 84 aasta Tshehhi praktika slaide, karbi 85 aasta Otepää suusatamise omasid, karbi 86 aasta Rumeenia suusapuhkuselt, kaks karpi minu ja kaasa 86 ja 87 aasta omasid kui olime just kohtunud ja kõrvuni armunud ja kaks karpi 88 aasta Canada reisist.

No ja siis leidsin veel kaks suurt kasti slaide, enamasti vanemate omad aga kindlasti on seal vahel nii minu lapsepõlve kui noorusaja pilte. Neid polnud enam aega üle vaadata, jäävad järgmiseks puhkuseks. Nii või teisiti on digitaliseerimine mõistlik kui soov pilte alles hoida, sest nii slaidid kui ka paberil fotod paratamatult tuhmuvad aja jooksul. Pealegi on nii hoidmine kui vaatamine digitaalvormis oluliselt mugavam tänapäeval.

Kuidas teil, olete vahel ootamatult avastanud vanu "kadunud" fotosid ja mis teete nendega kui leiate. Mulle tundus kuidagi mõttetu järgmiseks 20 aastaks kingakarpi tagasi panna. Olulisemad paberkandjatel olevad digitaliseerisime juba mõnda aega tagasi, nüüd siis järg slaidide käes. Canadas on meil mingi slaidide skännimise aparaat aga slaide ei viitsi sinna vedada ega aparaati siia. 

Matka nagu džentelman

Üks mu parimaid fotosid

Tõele au andes oli tegu pigem haleda jäljendamisüritusega, mitte ehtsa 18'da sajandi džentelmani stiilis matkamisega. Mul polnud kusagilt võtta ei teenindavat personali pakikandjate lakeide või orjade näol ega ka vastavat riietust. Kui aga väga tahta ja fantaasial lennata lasta, võib ju retke sellisena ette kujutada😜 Vähemalt proviant, mis koosnes shampanjast, sinihallitusjuustust, croissantidest ja jäätisest andis mõõdu välja.

Autotee puhta lumega kaetud

Aastalõpu torm oli ajendiks, miks soovisin korra suvila juurest läbi käia. Tahtsin kontrollida ega mõni puu pole maha murdunud, varem seda paar korda juhtunud, suur kask kümmekond aastat tagasi isegi katuse najale kukkunud. Olen küll maandanud riski suuremate puude kõrguse ja võrede olulise kärpimisega aga seoses maapinna iseärasusega (meetri sügavusel ülikõva liivakivi aluspõhi) ei saa puud juuri sügavale ajada.

Metsloomarada mere poole

Kui juba minna võtan ka talvise matka ette. Enne aastavahetust sooja ilmaga käisin Vääna rannas ja Türisalu panga all drooni lennutamas, nüüd võiks mingi teise marsruudi võtta. Plaanisin mereäärt pidi Vääna-Jõesuust ida poole Suurupi suunas kõndida. Bussil olles tekkis äkki mõte, miks mitte Murastes maha minna ja sealt otse pankkaldast alla mere äärde marssida. Pealegi on Coop pood siinsamas, saab hoobilt mulliveini ja muudki haarata. Mõeldud-tehtud, vajutasin stopp nuppu ning astusin kargesse kuid päikselisse talveilma. Lumi kriuksus taldade all, temperatuur kümne miinuskraadi juures, täitsa mõnus kuna tuult sisuliselt polnud. Poest võtsin pudeli shampat, kaks banaani ja jäätise - viimase peale kergitas kassatädi kulmu.

Tagaplaanil Naissaar

Esimene kilt sirgelt mööda lumist autoteed kadakate vahel sirgelt panga äärele. Mõnus ja lihtne oli käia, sest lumi puhas, valge ning kokkupressitud, õnneks ei tunnistata siin soola ega liiva. Pangast alla viis järsk kaldtee, mida mööda inimene polnud paar päeva käinud. Sulaga võiks päris libe olla, praegu polnud probleemi. All metsa vahel läksin algul rada pidi loode poole aga keerasin siis kõhutunde järgi kirdesse mere poole suunduvale rebase jäljerajale. Sadakond meetrit kaldast oli aed ees, eramaa. Hoiatus "Kuri koer" kahe krundi piiril oleval väraval mind ei heidutanud. Värav õnneks lukus polnud, sumpasin läbi lume mere äärde.

Kallas siin suht madal, vaid paar meetrit. Meri polnud üldse jääs nagu olin lootnud, vaid jääsupp loksus ranna ääres poolkülmunud adruvallide ees. Matk kujuneb loodetust palju vaevarikkamaks, jääl jalutamise asemel pean ukerdama lumevaalude alla peitunud jäistel ja libedatel kividel. Aga mis seal ikka, vähemalt ära eksida ei saa ja kell alles veerand kaksteist, aega maa ja ilm enne kui pimedaks läheb. Veetase ainsaks murekohaks, sest kohati ulatub meri järsu kaldani ja selle temperatuuriga ei taha sissekukkumisega riskida. Eks ronin siis kalda peale kui muudmoodi ei saa.

Kümmekond minutit randa mööda jalutades jõudsin paari meetri kõrguse liivakivi paljandini, siin ulatus lahtine jääsuppi täis vesi pea kaljuni välja. Ääres meetri jagu jääd, mis peale ettevaatlikult kobamist tundus piisavalt kindel. Kui edasi ei peaks pääsema annab siin kaldast allamurdunud puud pidi üles ronida. Juba enne oli ohtralt jääpurikaid, ümber nuki keerates terve kaljusein ühtlase valgjääga kaetud. Sama fenomen, mis suvila juures, aluspõhja liivakivi nii tihe, et ei lase vett läbi, vesi voolab kivikihi peal õhukese pinnase all.

Hindasin olukorda, kas saab edasi. Järsku jäi silma tume avavus jääseina moodustavate purikate vahel. Lähemale minnes paistis kena koobas kuhu isegi mina sisse mahuks kui vaid avavusest sisse pääseks. Otseloomulikult pidin proovima, kummargil ja külg ees manööverdades ei pidanud isegi seljakotti ära võtma. Koobas küllalt suur, et sain püsti olla. Jääseinast kumas piisavalt valgust läbi purikatest looduse kunstiteoste nautimiseks.

Perfektne koht einestamiseks aga natuke liiga vara. Pildistasin isu täis ja kobisin tuldud teed välja, sest teiselt poolt polnud võimalik nagu algselt olin lootnud. Ettevaatlikult ümber purikate seina minnes piidlesin kahtlevalt kitsast jääga kaetud pinda - ühel pool loksus jääsupp teisel pool järsk kallas. Tagasi ei viitsinud minna ja pealegi oli see jää hunti või suurt koera kandnud nagu jäljerea põhjal võis järeldada. Algul kõhklevalt ja siis üha julgemalt jalutasin üle jää veidi kindlamale pinnale.

Veerand tundi kividel ja lumes komberdamist ning jõudsin Suurupi merekoopani. Alla vee äärde ei hakanud laskuma, suvel olin käinud ja miskit erilist polnud, pealegi veetase liiga kõrge ja kindlasti jube libe. Too jääkoobas oli kordi ägedam aga suvel paistab ilmselt suht mittemidagiütleva eendialuse liivakivi seinana.

Tund aega ja 5 kilti matkatud jõudsin Suurupi vabadussambani. Nahk soe, madala päikese käes hea lumise pingi peal kiire eine võtta. Korkisin shampa, näsisin croissante, naksisin sinihallitusjuustu ja tundsin end super hästi kalda all ujuvaid ja suklelduvaid luikesid vaadates. Taamal valendasid jää ja lumega kaetud kivid vees, paistis Naissaare rand ja metsaviirg, horisondi kohal õhuke pilvekiht.

Uuesti astuma hakates oli valida, kas minna mööda teed või edasi randa pidi. Esimene oleks kiire, lihtne kuid igav, teine kindlasti nii pikem kui raskem. Kell alles pool üks, kiiret pole kuhugi, ei juhtu tihti selline ilm ja võimalus nii kenas looduses ajapiiranguteta uidata - muidugi lähen kallast mööda edasi. Nagu oli oodata osutus liikumine hulka vaevalisemaks, kalda alla suht palju lund kogunenud. Saapad pole mul mõeldud talvematkaks, ülalt ääre vahelt tuleb lumi sisse ja sulab muutes sokid märjaks. Üllataval kombel aitas külm ilm, sest sokid jäätasid saabaste külge kinni ja rohkem lund sisse ei pudenenud. Kuiv külm lumi ei sulanud jättes matkasaapad vähemalt väljastpoolt kuivaks. Tallad osutusid super headeks, haakusid hästi nii lumel kui jääl, needsamad mis mind tulikuumade Hawaii vulkaanide laavaväljadel edukalt teenisid.

Jäämäed, silmapiiril oranzh torn

Mis ja kus see on???

Järgmise neemiku juures jäi silma "ehtne" jäämägede ahelik. Kui zoomisin pildistamiseks märkasin mingit imelikku oranzhikat kõrget objekti silmapiiril. Zoomisin maksimumi peale, ei olnud purjekas - kas "tundmatu" tuletorn või mingi laeva pardaehitis. Pigem ikka tuletorn, aga kus jääb mõistatuseks - äkki keegi teist oskab pakkuda, Naissaarest vasakul umbes loodesuunas - ega ometi mõni Soome oma valguskiirte murdumisega kätte paistnud?

Järgmisena ilmus nähtavale Ninamaa neem koos viltuvajunud vana tuletorniga, seal asub sireenijaam. Olen seal kurduvalt käinud ja otsustasin seekord kaldast üles ronides otse lõigata, lumes sumpamine väsitav ning aeganõudev. Kalda peal matkarajal kulgemine hulka lihtsam ehkki ükski inimene polnud siin liikunud. Mitmesuguseid loomajälgi hulgim alates hiirtest ja lõpetades huntidega. Põnevaim jäljerida kuulus ilmselt saagi kätte saanud hundile. Nimelt läks risti üle raja kummaline lumevagu, lähemal uurimisel oli näha veretilku ja harkis jäljerea põhjal võis otsustada, et saaki oli kõhu all lumel lohistanud õige pirakas isend. Tee suundus võssa, kümmekond meetrit läksin uudishimust järgi aga kaugemale ei viitsinud, liiga raske läbitavus.

Kaks tundi ja seitse pool kilti kõnnitud jõudsin järjekordsesse pisikesse Suurupi "salaranda", mis asub mereside keskusest veisi edasi kohe neemenuki taga. Päike oli enam-vähem maksimaalses kõrguses, avanesid lummavad vaated. Kallas lumega kaetud, valgete jäämütsidega kivid sätendasid mustas vees, taustaks madalad pilved kauguses ja sinine taevas pea kohal.

Kibuvitsad ja kõrrelised kargest külmast härmas, siin sain enda arust mitmed üle aegade ilusamad pildid. Lonksuke shampat libistasin hinge alla, et ikka täielikku naudingut tunda. Edasine matkarada pidi kulgev tee suht tuttav, suvel kordi siin käinud, ainult hullult parme ja sääski seoses niiske ning soise kõrkjastikuga. 

                   

Lagendikul polnud matkateel isegi ükski loom käinud, täielik karge ja säravvalge tühjus. Läbi tuhkja lume sammudes kostis vaid sahinat ja kriuksumist talla all. Suurupi ranna vaevalt oma uhket nime välja teenivast hiidrahnust läksin maa poolt mööda, Merejääle ei julgenud roostikus ronida. 

Suvilaühistu paatide sisselaskmiskanalini jõudes tegin viimase pausi. Pildistasin, rüüpasin shampat ja nautisin vaateid. Mingi must lind köötsutas suled puhevil oksal ja piidles mind kahtlustavalt. Aega oli kulunud ainult kakspool tundi 10.5 kildi peale, mis rajaolusid arvestades üllatavalt kiire tempo.

Siit keerasin suvila poole, kõmpisin läbi lume kanali kõrval kuni sõiduteeni. Otsustasin teed lühemaks lõigata ja sammusin metsaveeres eramaa sildi alt läbi. Suvel siit ei lähe aga praegu millegi pärast tundsin, et ei riiva sellise käitumisega liiga jõhkralt kellegi privaatsust või omandiõigust. 

Kõik puud meie krundil olid kenasti elus ja terved aga naabril kaks pirakat leppa täis pikkuses ümber kukkunud nii et juurepuhmad püsti. Mõlemad puud poolest saati minu krundil, ega ma pahanda, kui nii jäävad saan suvel hulga küttepuid. Astusin korra sisse, et shampa ära lõpetada ja viimane croissant nahka panna. Korra tuli isu kohvi teha, busside sõiduplaani vaadates tundus hea mõte hoopiski astuma hakata, parasjagu jõuan aga järgmine tuleb alles tunni aja pärast. Peatusse jõudes lõin kella kinni, talimatk kujunes 13.44 km pikkuseks kestvusega kolm ja kolmveerand tundi. Bussis linna poole sõites vaatasin oma fotod üle, et kohe viletsamad kustutada. Paraku hakkas tukk kimbutama ehkki jalgades küll mingit väsimust ei tundnud. Käisin veel Selverist läbi, ja võtsin kartulisalatit ning mingid seakamara snäkid, mis vaatamata ahvatlevale nimele ja välimusele tegelt süüa ei kõlvanud.

Kokkuvõttes julgen väita, et see matk kujunes mu Eestis viibimise kõrgpunktiks!

Aktiivsuskokkuvõte 2025

Jaanuaris vaid jalutanud ... tänaseks 37km

Võttis veidi rohkem aega seekord aga siin see eelmise aasta füüsilise aktiivsuse kokkuvõte on. Olen laisk ja kasutan üleeelmise aasta formaati, kui oleksin superlaisk söödaks infi AI'le ja laseks temal jutu kirjutada. Alustan detsembri statistikast.

Detsember

Kuna Eesti reis ees ja kartsin (takkajärgi põhjendatud kartus nii ilma kui eluolude tõttu), et seal ei tule jooksmisest suurt miskit välja, punnisin ennejõule "normatiivsed" 100km napilt täis. Jooksmas 14 korda, distantsi kogunes 105 kilti, keskmise tempoga 4:38 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4:15, 5 kildi parim aeg 22:34, ja 10 kildi aeg 46:25, parim 5K+ keskmine tempo 4:34 min/km mu 10K jooksul. Käisin 71 km, sammude hulk 449890, mäesuusatasin 67K.

1. Põhiala jooksu kilometraazh 1331.45km jäi kahele viimasele aastale alla, (2024 rekord 1405.36).

Seitsme aastaga olen jooksnud keskmiselt üle 100 km kuus, kõik kokku 9070.04km. Sel aastal iga kuu üle saja välja arvatud veebruar kui kerge tõbi ja võimas lumi kimbutasid. Samas kogunes maikuus rekordilähedane 185.57km (2024 mai 191.99km).

2. Keskmine tempo 4:41 min/km kordas eelmise aasta ja kõigi aegade rekordit. Jällegi polnud ühtegi pikka distantsi, mis keskmist kiirust alla tõmbaks.

3. Jooksmas käisin ainult 177 korda, keskmine distants - 7.52km. 2024 jooksin 186 korda, 2022 ja 2023 202, 2021 228, 2020 234 ja 2019 255 korda. Distantsid enamasti 7K, sekka mõned lühemad. 10K - 12K otsasid tuli vaid 11. 1011558 jooksusammuga kulutatud 100091 kcal.

4. Parim keskmine kiirus 5K+ distantsil 4:29 min/km (2023 rekord 4:20 min/km), parim kilomeeter 5K distantsil 3:59 (2024 rekord 3:52 min/km) ja parim 5K aeg 22:34  (2021 rekord 21:55), (3-7 km 5K tippmark 21:20). 10K parim aeg 46:25 (2024 tippmark 45:32). Kokkuvõttes ei jooksnud sel aastal ühtegi isiklikku tippmarki kuid samas ei jäänud ka ükski liiga kaugele. Ei väsi kordamast ja end lohutamast, et minu vanuses on väga hea tulemus taseme aeglane sujuv langus mitte rekordite saavutamine. Viimase nimel punnides võib end hoopis kergesti vigastada või mis veel hullem mingi püsiva tervisehäda hankida, see annaks soovitule otsevastupidise tulemuse. Aasta keskmine tempo siiski rekordi kordamine! Poolmaratoni või maratoni kohta ei kommenteeri😜

Süda paistab endiselt igati heas seisus olema, pulsisageduse miinimumi ja maksimumi vahe viiekordne (40-202), rahuoleku pulss 57. VO2 sama mis eelmine aasta, huvitava kokkulangevusega samuti 57. Registreeritud sammusid 5 miljonit 641 tuhat, keskmiselt 15454 päevas. 5622 kilti see aasta läbitud: sealjuures joostes 1331km, käies 646km, rattaga 672km, suuskadel rekordilised 1372km ja süstaga 78km.

Keskmine kaal ka see aasta püsinud stabiilselt 78 kilo vahetus läheduses ilma igasuguse toitumise jälgimiseta. Kui olen füüsiliselt aktiivne võin rahumeeli pugida seda ja nii palju kui isu on ilma, et kaalus märgata oleks. Une üle kurta oleks patt 7:45 kestvuse ja 76 punkti puhul. Samas on enesetunne palju tähtsam kui numbrid. Ainus jama, et viimasel kahel korral on 7 tunnisest ajavahest plesaamine võtnud hariliku paari päeva asemel üle nädala. Järgmisel aastal plaanis jätkata samas vaimus, mis normaalsete olude puhul ei peaks võimatu olema.

Kuidas teil eelmisel aastal kehalise aktiivsusega lood olid?