Kuidas Trump sõda alustas ...

New York Timesis avaldati eile artikkel How Trump Took the U.S. to War With Iran selle kohta kuidas Trump Iraani sõda alustas. Tänapäeval üldiselt ei julge massimeedia kohtusse kaebamise hirmus kontrollimatuid fakte trükkida (meenutagem kas või Trumpi poolt BBC kohtusse kaebamist). Kui järgnev on lähedanegi tegelikkusele peaks see tekitama igas inimeses külmavärinaid. Mulle tundub lugu liigagi usutav arvestades seda kuidas sõda algas, kulges ja kuidas vaherahuni (mida Iisrael igati torpedeerida üritab) jõuti. Kes inglist jagab võib artikli nimele klikkida ja ise lugeda, ligipääs on vaba, ülejäänutele vahendan lühikese eestikeelse kokkuvõtte:

New York Timesi Valge Maja juurde akrediteeritud ajakirjanikud Jonathan Swan ja Maggie Haberman paljastavad, kuidas Trump tegi otsuse minna Iraani vastu sõtta.

Siin on faktid.

Netanyahu müüs unistuste sõjakäiku. 11. veebruaril esitas Iisraeli peaminister operatiivjuhtimise keskuses (Situation Room) neljavaatuselise stsenaariumi: tappa kõrgeim juht, hävitada Iraani armee, vallandada rahvarevolutsioon ja seada ametisse uus režiim. Ta näitas isegi monteeritud videot Iraani „tulevastest juhtidest“. Trump vastas: „Mulle sobib.“ Ühe lausega oli president pitseerinud piirkonna saatuse.

Järgmisel päeval teatas CIA, et see on tühi jutt. Netanyahu esitluse 3. ja 4. osa – rahvarevolutsiooni ja režiimivahetust – nimetas isegi Ratcliffe „farsiks“. Rubio tõlkis Trumpile arusaadavaks: „Teisisõnu, see on jamps.“ Kindral Caine lisas: „See on Iisraeli tavapärane protseduur. Nad ilustavad oma plaane mis pole tihtipeale isegi lõpuni läbi töötatud.“

Trump kuulis kuid ütles ikkagi „jah“.

Vance nägi kõike pealt. Asepresident oli ainus ruumis viibija, kes oli otseselt vastu, hoiatades, et sõda võib „hävitada Trumpi poliitilise koalitsiooni“, et Hormuzi väin on tegelik nõrk koht ja et keegi ei suuda ennustada Iraani vastulööki, kui kaalul on režiimi ellujäämine. Ta lisas: „Minu arvates on see halb mõte. Aga kui sa tahad seda teha, siis toetan sind.“

See ei ole poliitiline julgus. See on aupaklik alistumine.

Susie Wiles vaatas pealt. Staabiülem, kellel oli kahtlusi, tundis, et „pole tema roll“ avaldada teiste ees oma arvamust sõjalise otsuse tegemisel. Kuid ise vaikides julgustas ta nõunikke oma seisukohti jagama.

Kindral Caine ei öelnud kunagi „ei“. Ta tõi välja riskid: ammenduvad moonavarud, Hormuzi väin, selge võidustrateegia puudumine. Seejärel aga ütles: „Kui te annate käsu operatsiooniks, siis sõjavägi viib selle täide.“

Trump nagu ikka kuulis vaid seda, mida ta tahtis kuulda.

Ja Trump andis oma heakskiidu Air Force One’i pardal, 22 minutit enne omaenda kindrali seatud tähtaega: „Operatsioon Epic Fury on heaks kiidetud. Katkestamist ei toimu. Edu.“

Nii minnaksegi 21. sajandil sõtta. Mitte läbimõeldud kaalutlemise, Kongressi hääletuse ega väljumisstrateegiaga. Piisab Netanyahu slaidiseansist, lausest „mulle sobib“ ja lennukist saadetud teatest.

Tegelikud otsustajad on need, kes valmistavad ette esitlusi, mida Trump vaatab. Netanyahu mõistis seda paremini kui keegi teine. Ta lavastas operatiivjuhtimise keskuses tunnise visuaalse etenduse, mille taustaks oli Mossad, videod „tulevastest juhtidest“ ja lubadus kiirest ning puhtast võidust.

Ja Trump ütles „jah“. Samal ajal kui Vance, Rubio, Wiles ja Caine vaatasid pealt.

Suurim probleem paistab olevat, et Trumpi lähikonnas ei julge keegi vastuargumente esitades endale kindlaks jääda. Asi on juba nii kaugele läinud, et kohati üritatakse ära arvata Trumpi tuule suunda ja end eelnevalt "õiges suunas" seisma sättida - diktatuuridele tüüpiline. President on vastutuult seisjad ka järjest välja juurinud. Kui sõda algas nii siis oleks huvitav teada kuidas jõuti vaherahuni. Kumbki pool väidab, et teine lausa anus vaherahu - kes oleks võinud arvata, et Iraani jutt tundub usutavam kui ameeriklaste administratsiooni esitatud versioon. Kahtlemata ei räägi kumbki täit tõtt aga võttes arvesse peale vaherahu väljakuulutamist toimunud sündmusi, jääb mulje, et ameeriklastel oli seda vaherahu rohkem vaja.

Iisrael vaherahu asemel intensiivistas rünnakuid Liibanonile ja toimusid ka mõned löögid Iraani pihta. Iraanlased vastasid rünnakutega Iisraeli suunas ja sulgesid Hormuze väina enne kui jõudsid seda õieti avadagi. Ameeriklased pole Iraani rünnanud ja Iraan pole ka Ameeriklaste suunas midagi ette võtnud, ehk siis siinkohal vaherahu peab. Kui uskuda Trumpi versiooni oleks äärmiselt lihtne kuulutada Hormuzi sulgemine tingimuste rikkumiseks ja koheselt "tsivilisatsiooni hävitamisega" jätkata. Paraku jõudis nafta hind kõvasti kukkuda ja börsiindeksid tõusta, täiemahulise sõjategevuse uuesti alustamise puhul põrutavad teises suunas ja kaugemale kui enne. Kahtlustan, et just majanduslikud hoovad ja sellest sõltuv Trumpi populaarsus olid need mis sundisid Ameerikat vaherahule. Ehk veidi ka mõju Paavsti sõnumil, millele Trump olla valulikult reageerinud.

Kaua vaherahu püsib sõltub tegelikult ameeriklastest. Kui nad tõepoolest tahavad seda küll siis Trump helistab Iisraeli peaministrile ja käsib pommitamise lõpetada. Iraan on teatanud, et Hormuze väin jääb suletuks kuni Iisrael jätkab sõjategevusega, mis näitab, et nemad eriti ei muretse sõja taaspuhkemise pärast. USA ei saa Hormuzi blokeerimist lubada, sest siis kaob kogu vaherahu mõte nende jaoks ära.

P.S. Kuulduste järgi oli Trump ärimehena nõustunud Iraani ideega kõiki Hormuzi väina läbivaid laevu maksustada ... kui USA saab poole endale. Isegi pakuti välja Iraaniga koordineeritult laevade eskortimine. Iraanlased võiks Trumpile lihtsalt kullast krooni ja trooni kinkida ning ta ülemshahhiks nimetada ja tüüp kobiks õnnelikult koos oma sõjaväega koju :D

Soovitan soojalt vaadata allpool esitatud Toronto Ülikooli juures asuva The Munk School of Global Affairs & Public Policy mõttekoja analüüsi! Kui vaatate, vaadake kindlasti lõpuni, just lõpu eel õige mõtlemapanevad momendid!