Monday, May 7, 2012

Nemo Mägi

Et tegu mõneks ajaks viimase nädalavahetusega kui saame matkaretke ette võtta oli pühapäeval plaanis kindlasti kuhugi looduskaunisse kohta sõita. Hommikul eriliselt ei kiirustanud, pühapäeval sellel ajal tihedat liiklust karta pole. Hommikukohvi kõrvale lükkasin läpaka peale ja asusin surfama. Mõtlesin, et prooviks seekord miskit uut. Internetis googeldasin “Bruce Trail”, sellel 725 km pikkusel matkarajal leidub ikka mõni huvitav lõik, mida me pole läbi käinud.

Selle ajaga kui lapsed end üles ajasid oli otsus vastu võetud. Päris Toronto lähedal asub Mount Nemo nimeline paekõrgendik, mille idaserva moodustaval järsul kaljul kulgeb matkarada. Pildid ja ka kirjeldus tundusid paljutõotavad lubades soovi korral parajat ronimist. Muidu looduslembene kaasa otsustas seekord osavõtust loobuda, seoses kergelt väänatud jalaga, millele kividel ronimine ei pruugi head teha.

Parkimisplatsile jõudsime oma kodu juurest veidi enam kui poole tunniga, kauguse ja aja poolest igati soodne koht. Esialgset vaimustust jahutas teataval määral asjaolu, et parkimise eest küsiti üle 20 dollari, rohkem kui tavaliselt kesklinnas. Samas lohutasin end filosoofiliselt, et see raha on kasulikumalt kulutatud kui seakintsu või õllepurkide peale läinu. Ilm oli parajalt jahe ning päikseline, koer õnnest segane ja lapsed entusiasmi täis, asusime minekule. Kaasas oli kaheliitrine veetermos, viineripirukad ja neli minipizzat. Tervisliku näksina ka õunu, apelsine ja kaks õllepurki:)

Kohe raja algul tabas vanema tüdruku kõrv rohu sahinas mao liikumise. Roomaja oli muidugi vaja kinni püüda, aga seekord jäi laps pika ninaga. Madu oli kenasti nurka aetud ja viimasel momendil kui plika teda sabapidi üles püüdis tõsta rabeles too lahti ning puges kividevahelisse auku. Lohutasin, et küll leiame uue. Ronisime teeäärsesse kivimurdu, aga seal asusid kevade esimesed sääsed meie kallal einestama, mistõttu lahkusime siva.

Paekalda äärel puhus mõnus tuul ja sildid hoiatasid, et tugevama tuule korral võivad puud murduda. loodus on siin õnneks üsna puutumatuna säilinud, mis tähedab minimaalset raja hooldust ning igasuguste piirete puudumist.
Esialgu muretsesime koera pärast, et see kogemata kõrge kalda äärelt alla ei kuku aga peagi selgus milline argpüks too on. Loom ei julgenud veidi kõrgematelt astanguteltki järgi tulla, jäi seisma ja hädaldama kuni sülle sai.

Lõuna poole suundudes läks kallas madalamaks kuni ronisime ürgset varingut mööda kalda alla. Siin tegime kerge söögi, panime pizzad nahka ja andsime loomale vett. Mina lõpetasin oma õlled, tühjad purgid surusin seljakoti külgtaskusse. Tagasi kalda peale ronimise juures oli koer palju asjalikum, ainult redelist ei saanud ilma meie abita üles. Liikusime põhjasuunas, kus pidi kaardi põhjal otsustades kallas kõrgem olema.

Iga natukese aja tagant liigestasid maastikku meetri paari laiused ja kohati mitmekümne meetri sügavused lõhed. Üks neist tundus olevat ilma spetsvarustuseta ronitav, otsustasin seda veidi lähemalt uurida. Selgus, et lõhe põhja mööda laskudes oli võimalik suurema vaevata paeastangu alla jõuda.

Tüdrukud olid põnevil ja ronisimegi kõik koos alla. Koer oli ainus, keda tuli tükk aega veenda ja lõpuks sülle krabada. Midagi talle seal ei meeldinud, sest loom oli pinges ja ehmus isegi nahkhiirte peale. Kes teab, äkki oli seda teed kasutanud mõni hunt või karu kelle lõhn looma karvad turri ajas.

All praost väljudes avanes vägev vaatepilt: ühel pool pikk rusukalle, teisel pool järsk kõrgusse kaduv paekalju, mille astangud kohati mitme meetri ulatuses üle ääre ulatusid. Tagasi üles ronides avastasin kaljuseinas ühe ristprao, milleni saamiseks oli vaja veidi alpinistioskusi kasutada. Kitsas pragu, millest läbi pugemiseks pidin kõhukoti küljele lükkama, ulatus läbi kaljumassiivi viies pisikesele astangule. Istudes nautisin vaadet ja üsna lähedalt mööda lendavaid kotkaid, kes mind ebaterve uudishimuga jälgisid. Tundus nagu loodaksid peagi toidulauale lisa saada.


Lapsed olid juba üles roninud kui panin tähele, et põhipragu jätkub kaugemale kaljumassiivi sisse. Hüüdsin üles, et lähen uurin seda veidi edasi. Vanem tüdruk arvas, et pole väga hea idee, sest kaugemal ei paistnud suurt valgust olevat. Andsin seljakoti üles ja ronisin edasi. Nüüd tuli päris ettevaatlik olla, sest käisin astangut mööda samas kui pragu kukkus otsejoones sügavamale edasi. Lisaks oli siin palju niiskem ja seetõttu ka libedam. Peagi nägin kaugemal ülevalt paistvat valgust ja kuulsin isegi laste hääli. Minu hüüdmise peale ilmusid varsti “katuseaknale” nende näod. Vaade oli nii huvitav, et palusin neil veidi oodata. Koukisin tasakaalu hoides kõhukotist fotoka välja ja tegin paar pilti. Edasi ronides õnnestus end ilma erliste jõupingutusteta praost välja maapinnale hiivata.

Astangut mööda põhjapoole minnes läks see järjest kõrgemaks. Äärel seistes võis näha 50 km kaugusele, isegi Toronto kesklinna pilvelõhkujad ja teletorn paistsid silmapiiril. Siin tiirutasid kotkad või täpsema määratluse põhjal kalkuni raisakullid (Turkey Vulture) saaki otsides. Ühe kuivanud kase okstel istus terve trobikond niisama tukkudes või tiibu sirutades.



Proovisin pilte teha aga minu seebikarbiga eriliselt kvaliteetseid ei õnnestunud saada. Alles sellistes situatsioonides saad aru kui palju rohkem väärt üks korralik fotokas on. Oli paras aeg järjekordseks eineks, emme kaasa pandud viineripirukad läksid hästi peale ja apelsinid neelati lausa lennult.

Nüüdseks oli koer piisavalt harjunud ning jooksis omapäi ringi. Isegi meetrikõrgustest astangutest kalpsas kartmatult alla suure kalju äärest hoidis end aupaklikus kauguses nii, et ei pidanud enam muretsema.


Lapsed leidsid metsa vahelt ühe suure sule ja raja äärest päikeseprillid. Kuna kumbagi keegi vastutulnutest omaks ei tunnistanud hoidsime need mälestuseks endale. Sulg sobis elutoa kapil lillevaasi ja päiksekad saavad olema auto kindasahtlis varuprillideks, kui keegi enda omad maha unustab, mida aeg-ajalt kipub juhtuma.
Tagasiteel jalutasime läbi “lillepeenra”, metsa alune kohati lausa vohas Ontario rahvuslilledest, trilliumidest. Enne autosse istumist panime alles jäänud õunad nahka ja jõime ära viimase vee, kaks liitrit osutus just parajaks hulgaks. Oleks puudugi tulnud kui mina ja vanem tüdruk poleks eelnevate matkade kogemustele toetudes enne kodus janu täis joonud. Koduteel oli vanem tüdruk roolis, paras lasta harjutada igal võimalikul juhul. Tagaistme rahvas tudis ja minulegi tuli tukk peale.

Leidsime, et see koht on väärt teist kordagi külastada vaatamata kallile parkimisele. Järgmine kord pühendame rohkem ronimisele ja võtame ka vastavad jalatsid kaasa. Soovitan Toronto ümbruses kõigile, kellele meeldib looduses lonkida ja samas ka veidi kaljudel turnida. Alpinismi harrastajatele teadmiseks, et Mount Nemol tohib ka köitega ronimist harrastada, nägime neid mäeküljel kõõlumas.

No comments:

Post a Comment