Laupäeval otsustasin kaasale puhkust anda ja ise pisikese plika gaidide orienteerumisvõistlusele viia. Hommikul sõitma hakates tekkis äkitselt veel mitu huvilist nii, et auto sai rahvast täis. Suundusime neljakesi pluss koer jõeorus asuvasse linna parkmetsa, kus üritus pidi toimuma. Suurem laps läks ühe võistkonnaga kaasa, pisem pani teisega minema ja nii avastasin end ootamatult koos tuttava mahajäänud emmega koera jalutamas.
Loom sikutas hirmsasti metsa poole, tahtes lastele järgi kihutada. Ei saanud teda rihma otsast lahti lasta, kes teab kuhu suures ärevuses jookseb. Peagi avastas kutsa huvitavamad lõhnad ja sörkis õnnelikult nuuskides rada mööda edasi. Kõndisime juttu vestes jõekalda äärsel rattateel, läksime üle silla ja pöörasime siis jõe teisel kaldal metsarada pidi tagasi. Alguses oli põnev metsik rada aga peagi selgus, et mitte just kõige kergemate killast.
Ühes raskemas ja mudasemas kohas märkasin ehmatusega, et mu kaaslasel olid jalas vaid kerged rihmikud. Too polnud kange eestlase kombel kurtma hakanud vaid marssis kartmatult läbi muda ja ronis üle mahakukkunud puude. Nüüd oli veits hilja ümber pöörata, sest tagasitee oleks õige pikaks kujunenud nagu selgus moblal GPS’i konsulteerides. Mõnesaja meetri pärast pidi sild olema, õnneks osutus viimane rajajupp suht kergeks.
Enamus võistkondi oli juba tagasi jõudnud kosutades end viinerisaiakeste ja mahlaga. Meilegi jagus, kuna igaks juhuks oli suur potitäis valmis keedetud. Minu tüdruku võistkond sai teise koha, autasuks matkajoogitopsi. Tore vabaõhuüritus, ainult mudane koer tuli tagasisõidu ajaks taha pagendada, kust ta uniselt meid üle seljatugede piidles.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!