Täna õnnestus edukalt läbida Karate teise astme (Nidan) musta vöö katsed. Päris väsitav oli see seitse tundi kestnud üritus. Üks mees vajus vahepeal kurnatusest sirakile ja oksendas põrandale. Aga ega siis sellised pisiasjad ei seganud, too lohistati külma vee alla, turgutati üles ja peagi komberdas omal jalal tagasi. Selline on ühe õige karateka vaim või sisu nagu soomlastel kombeks öelda.
Tuleb tunnistada, et endal kippus ka paar korda pilt ees võbisema hakkama ja ega ma ainus olnud. Aga tegin igal võimalikul momendil hingamisharjutusi ja jäin jalule. Põhilised probleemid on tegelikult hapnikupuudus ja psühholoogiline ettevalmistus. Esimesest saad õieti hingates üle ja teine on just see mida tehniliste oskuste kõrval kontrollitakse. eksamineerijate eesmärgiks ongi sind sellele piirile viia, mis füüsiliselt võimalik ja veidi üle, et näidata kui palju tegelikult inimesel varusid on.
Mind aitas rasketel momentidel mõte: "Kui teised saavad hakkama, ei saa mina kehvem olla, ehkki aastaid enamusest kaks korda enam". Üksi küll ei suudaks end nii kaugele sundida, aga jõuguvaim aitab edasi. Eks see sarnane teatud määral sõjaväe eliitüksuste treeningule, sealgi rõhutatakse grupi ühtekuuluvustundele ja psühho ettevalmistusele. Aga rohkem ei viitsi praegu kirjutada, lasen õllekese eduka eksami tähistamiseks, eks paari päeva pärast kirjutan pikemalt nii sellest kui võistlustest, mis seekord kõige paremini ei läinud, ehkki lapsed said kaks kolmandat kohta ja ühe neljanda.
Kõige tähtsam, et kõigil õnnestus tõsisemaid vigastusi vältida. Pildil eksamineerijad senseid ja seitse edukalt katsed läbinut tagareas seismas.
Väga uhke! Aga miks see nii kaua kestab? Et see "piir" kätte saada vöi?
ReplyDeleteäkki paned möned videod ka üles!
Lühike vastus, et lihtsalt nii palju on erinevaid tehnikaid (kata, kumite), mida tahetakse näha. Ja vähemalt kaks korda aetakse tõsiselt võhmale kah, põhitehnikate testil ja vabavõitluses. Proovin peagi veidi pikemalt ja illustreeritult kirjutada.
ReplyDelete