Vääna rannas |
Kuna ilmaennustus lubas eilseks viimast sooja ilma mõneks ajaks, sõitsin suvilasse. Esiteks muidugi läksin rannale jalutama, mind on alati meri tõmmanud. Juba poisikesena vanaema külastades oli alati esimene käik randa, ja seda iga ilmaga, noh pannkookide valmimine võttis niikuinii oma pool tunnikest aega :)
Ilm oli küll päikseline aga jahe, t-särgi väel jalutades hakkas isegi minul külm. Vesi samas tänu meretuulele üllatavalt soe. Korraks tekkis isu sisse karata, aga otsustasin selle ettevõtmise siiski edasi lükata. Luidete vahel avastasin mõnusa tuulevarjus augu, kus lasin end päikese kätte sirakile. Tuul sahistas lõikeheinas, meri kohises, peagi tuli tukk peale ja suigatasingi pooleks tunniks. Absoluutne lõdvestumine, veidikeseks ajaks tunne nagu oleksid üksi terves maailmas.
Aga tuli tagasi pöörduda argisemate asjatoimetuste juurde, suvilas ootas muru (loe: üle põlve rohi) niitmist. Isa oli juba jõudnud osa ära teha, haarasin vikati ning asusin entusiastlikult vehkima. Pole sellist riista eelmisest suvest saati käes hoidnud. Algne tuhin vaibus kiirelt, aga vaatamata sääseparvede lakkamatule rünnakule, punnitasin lõpuni. Lõpuks sai suvila ümbrus enam-vähem korda, kuid aia tagant tõmbasime ainult raja sisse, seemneks peab ka jätma :)
Kuldnoka pesa |
Ehitusmeister oksal |
Lõpuks ka meeldiv üllatus, elektrikapi peale kuldnokk pesa ehitanud. Seda ta nii erutatult laulis ploomi otsas kui me ringi sebisime. Uurisin, kas poegi juba näha, aga pesa paistis tühi olevat. Ongi tore, ehk selleks ajaks kooruvad kui plikad siia saabuvad, nemad on alati linnupoegadest vaimustuses.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!