Aastapäeva tegelikkus :)

Ametlik hõbepulma postitus sai juba üles riputatud, nüüd veidi sellest, mis pühapäeval tegelikult juhtus, sest nagu teada: Mida rohkem ja detailsemalt planeerid, seda kindlamini kõik teisiti juhtub. Sõjameestel on kombeks öelda, et peale esimest lasku lendavad kõik hoolikalt ettevalmistatud lahinguplaanid tuulde.

Seoses eelnevaga olin veidi skeptiline kui pisem plika tuli juba eelmine nädal jutuga, et terve nädalavahetus on vaja emme jaoks ilusti ära planeerida ja talle üllatusi teha. Mainisin, et mina olen nagu kah osaline, mistõttu tuleks ka mulle üllatusi valmistada. Aga see ei õnnestu kuidagi kui minuga koos planeerida. Taoline argument pani küll tüdruku korraks mõtlema, aga ei suutnud teda veenda, oluline olevat ikka emmele üllatuse valmistamine. Hmh, kuhu jääb sooline võrdõiguslikkus ma küsiks.

Igatahes pisitütar võttis planeerimist hingega ja ilmselgelt nautis seda. Pikema netis surfamise ja arutelu käigus jõudsime otsusele, et reis tuleb ajapuudusel sügisesse lükata, aga restorani pean emme kindlasti viima. Internet on ikka mugav leiutis, restorani valik sai suht siva tehtud ja otsus langetatud tuntud neljatärni Jaapani resto kasuks. Kaasale meeldib eriti sushi ja üldse igasugu jaapanipärased toidud.

Nüüd pidin kuulama tunnikese oma tütre loengut käitumisõpetuse teemal. Kuidas ma pean auto ust avama, tooli tõstma, millistel teemadel vestlema lauas ja milliseid vältima, ... jne. Esitasin lapsele paar "lihtsameelset" konksuga küsimust - a la mis siis saab kui kelner tahab ise tooli emme jaoks tõsta, kas pean tema käest tooli ära rabama. Peale lühikest mõttepausi arvati, et vist mitte, imelik oleks:) Igatahes sain täpsed juhised kuidas käituda alates koduuksest väljaastumisest kuni tagasi saabumiseni. Tüdruku idee, et peaksime emmega kahekesi ööseks hotelli minema suutsin maha laita põhjendades seda varajase tööle kiirustamisega.

Siis muidugi jõudsime kingituse teema juurde. Siin on kombeks sõrmus osta ja minagi mõlgutasin seda mõtet. Aga päev enne tuli laps minu juurde ja teatas, et sõrmus jääb ära, peame hoopis kõrvarõngad ostma. Ta olevat käinud "muuseas" emme ehteid uurimas ja palunud ka abielu sõrmust näha eesmärgil selle suurust kindlaks teha, et hiljem oleks meil poes hea valida. Jutu käigus aga selgus, et emme eriti sõrmuseid ei kanna, talle meeldivad kõrvarõngad hoopis rohkem. Kaasa kannabki vaid abielusõrmust ja kahe helelilla aleksandriidiga "kihlasõrmust", mille talle kinkisin kui olime veidi aega tõsisemalt "käinud". Siit tuli mõte otsida sellega kokku sobivaid kõrvarõngad.

Paraku avastasime õhtul lapsega juveelipoodi külastama minnes ehmatusega, et see oli varakult suletud, üritus tuli pühapäeva hommikule ümber planeerida. Hommikul siis lebotasime kaasaga pikalt ja lasime lastel end pannkookidega teenindada. Peagi saabus pisem plika jutuga, et pean ta poodi jäätise järgi viima, endal kole kaval nägu peas. Emme oli veidi üllatunud ja vist kahtlustas midagi, aga lubasime kiirelt ära käia. Täiesti arusaamatult olid suuremad juveelipoed pühapäeval suletud WTF, kas nad ei osanud arvata, et mõned inimesed tahavad väärismetalli ja kalliskive ka pühapäeval osta.

Õnneks siiski oli paar veidi väiksemat kohta avatud ja peale mõningast valimist jäi me pilk kahe paari peale pidama, mida uurisime lähemalt. Siinse teooria järgi on ametüst veebruarikuu (kaasa sünnikuu) kivi. Meie väljavalitud olid sellised heledamad ametüstid, mis tundusid toonilt Aleksandriidiga kokku sobivat. Otsustasin lasta lapsel lõpliku otsuse langetada, ta valis sellised, millel kivike nii kõrvas kui ka ripatsi otsas. Tagasiteel ostsime konspiratsiooni mõttes ka kaks pooleteiseliitrist jäätist.

Kodus hakkasin end viisakalt riidesse ajama ja mainisin, et Jaapani resto on meid ootamas. Nojah vat sulle sähh, kaasale ei paistnudki see erilist põnevust pakkuvat. Ma ikka üritasin viisakuse piiridesse jäädes survet avaldada, endalgi olid juba mitu päeva käinud neelud sushi järgi. Lapsedki üritasid emmet tagant tõugata, aga siis käis kaasa välja jesuiitlikult kavala idee, mis laste vastupanu murdis. Meie läheks kahekesi romantilisele jalutuskäigule ja hiljem lõunasöögiks koos lastega IKEA kohvikusse. 25 aastaga olen õppinud vajalikel momentidel järgi andma ja nii leidsingi end kaasaga käsikäes mööda kevadise Toronto vaiksemaid eramaja rajoone kõndimas.

Käisime pikalt High Pargini välja möödudes ka meie Toronto esimesest elukohast. Pisikeste poekeste ja lugematute kohvikutega Euroopa hõnguline Bloor'i tänava jupp Jane ja Runnymade metroojaamade vahel on meile sellest ajaks armsaks jäänud. Istusime korraks Timothy's World Coffee kohvikusse, et veidi näksida. Mandlikroissant ja aprikoosi kook olid head kuid kohv osutus täielikuks lakkeks, esimese hooga tahtsin selle tagasi viia, aga lõin käega. Äkki veel rikub plaanitsetud piduliku kõrvarõngaste üleandmise õhkkonna ära. Sundisin end rahulikult hallikaspruuni kolloidlahust rüüpama ja mõtlesin palavikuliselt, millal oleks sobiv moment.

Resto istumise puhuks oli laps mulle täpse hetke määranud: peale põhitoitu ja just enne magustoitu - miks nii, seda ei põhjendatud. Praegu oli aga tegu ainult magustoidu ja kohviga, otsustasin minna kuldse keskmise teed ning käisin karbikese lauale kui pool kroissanti söödud. Ehkki kaasa oli ilmselt miskit kahtlustanud näitas ta viisakalt üllatust üles ja pani kohe ehted kõrva. Väljas päikese käes sätendades paistsid nad minu silmale igati õnnestunud valikuna ja sõrmusega kenasti kokku sobivat. Aga see ongi ju tähtis, ega ta ise oma kõrvu näe :))) Foto pole just kõige paremini õnnestunud.

Koduteel pidin jällekord tunnistama, et vahel on kasulik kaasa soovide järgi käituda. Nimelt hakkas mul millegipärast kõhus keerama, tunne oli selline nagu töötaks sisikonnas mingi keemialabor - mulin ja korin, muust rääkimata. Viimased paar kilomeetrit kaalusin kas minna põõsa taha kükitama või kummarduma sõltuvalt sellest kummast otsast ähvardas plahvatada. Milline kahju kui oleks Jaapani restoranis taolises olukorras istunud ja suud vesistades pealt vaadanud kuidas teised külastajad hunnikute kaupa sushit ja sashimit sisse ajavad. Hea vähemalt, et see situatsioon veerand sajandit tagasi ei juhtunud, siis oleksin vist piinlikkusest ära surnud.

Kokkuvõttes läks kõik õnnelikult ja jõudsin ilma naabruskonda reostamata koju. Rohkem kui kümnekildisest jalutuskäigust olime päris väsinud ja mul kõige tipuks pealagi päikesest põletatud. Polnud erilist söögiisu IKEA kohvikusse kaasa võtta aga ära öelda polnud ka sobiv. Sinna jõudes tundsin end juba piisavalt hästi, et teiste seltsis lihapalle pugida ja enam-vähem normaalset kohvi peale rüübata. Peale sööki jalutasime tohutusuure poesaali läbi, kus retke pikkus ei jäänud suurt meie eelnevale käigule alla:)

Pisem plika oskas toole ja voodeid proovides oma mobla ära kaotada. Lapsed läksid küll tagasi otsima aga mina kandsin telefoni mõttes maha, imepisike võimalus leida kui just aus leidja kassasse ei too. Aga imed pole maailmast veel otsa lõppenud. Teises kohas, kus kaasa ringi vaatas jäi tal mingi voodi taga maas vedelev lapse mobla silma.

Minul selgus kassasabas, et lihapallide tarbimine oli ilmne viga. Olemine läks nõnna sandiks, et kobisin teisi ära ootamata autosse ja ronisin kõrvalistmele. Juht ei saa ju ohutult sõidu pealt aknast välja oksendada. Õhtu lebotasin teleka ees tugitoolis perega kättemaksukontorit vaadates ja mõeldes, mis küll sunnib inimest ajama haigesse kõhtu 15 IKEA lihapalli koos kartulipudru ja pohlamoosiga.

Selline oli siis meie 25's pulma aastapäev. Glamuursuselt mitte just võrreldav prominentidega:) Osalised igatahes jäid rahule ja kulude katmiseks ei pidanud neeru maha müüma, mida muud sa veel oskad tahta.