Sunday, August 30, 2009

SeaGripp



Juba varakevadest on see teema vahelduva eduga uudistes esinenud. Esialgu võtsin kui tavalist uudismulli, mis peagi kaob. Jäi mulje nagu oleks ravimifirmad asja meelega üles puhunud, et oma ladudesse seisma jäänud vananevad viirusevastased ravimid maha müüa. Et aga see teema üllatavalt visalt edasi püsinud otsustasin vaadata otsestest allikatest (WHO), milles asi.

Seagripi ehk Influenza A(H1N1) puhul on tegu viirusega, mis pole varem inimesi nakatanud (inimestel puudub igasugune immuunsus) ja see olevatki mure põhjuseks. Tavalise gripi korral (eelmiste aastate gripiviiruste mutatsioonid) on paljudel inimestel piiratud immuunsus, mis vähendab haigestujate arvu või kergendab selle kulgu. Momendil pole "uus" viirus eriti "kuri", enamus haigestunuid põeb kerget vormi ega vaja mingeid ravimeid ega arstiabi. Samas kardetakse, et võimaliku viiruse muteerumise korral võib haiguse kulg oluliselt raskemaks minna. Tegu on piisknakkusega, levib köhimise või saastatud pindadega kokkupuute korral. Sümptomid samad mis hariliku gripi korral. Tavaline hügieen lihtsaim lahendus haigusest hoidumiseks - pese käsi, ära noki nina, ... :) Järgi tervislikku eluviisi.

Siiani (23 augusti andmed) on haigestunuid olnud ~210000 ja surmajuhtumeid 2200, seega vaid 1% haigestunutest sureb. Väga paljude nakkushaiguste korral on suremus oluliselt kõrgem (SARS'i puhul mõne aasta eest 5%, kuid kohati kuni 20%)
Seagripi leviku geograafiline kaart
Kaart surmade arvuga
(Huvitav, et näiteks Rootsis on küll palju haigestunuid kuid ei ühtegi surnut)

Erinev on raskelt haigestunute vanus, enamus on nooremad kui 50 samas kui tavalise gripi korral on 90% raskeid juhte vanemate kui 65 aastaste hulgas. Riskigruppidesse kuuluvad eelnevalt hingamisteede, südameveresoonkonna, suhkruhaiguse ja immuunsusdefitsiidi käes kannatavad. Seekord on ülekaalulisus olulise riskifaktorina eraldi välja toodud. Samas pole ka täiesti terved ja heas vormis inimesed kaitstud.

Mõningase üllatusena selgus, et uue viiruse identifitseerimisest vaktsiini heakskiitmise ja laiaulatusliku tootmiseni kulub parimal juhul 5-6 kuud. Konkreetset aega, millal vaktsiini saaks hakata välja jagama ei leidnud. Kui uskuda seda ajakava siis peaks lähemal ajal juhtuma, ja ei saa aru millest paanitsemine.

Augusti lõpus tuli välja juhend Viirusvastaste ravimite (oseltamivir ja zanamivir) kasutamise kohta (tegu pole mitte vaktsiinide vaid ravimitega). Soovitatakse anda vaid raskekujulise haiguse kulu korral võimalikult varajases staadiumis (48 tundi sümtomite avaldumisest) .

Antakse ka kirjeldus ohu märkideks olevate sümptomite kohta, paraku kipub see olema väga umbmäärane (minu arust on enamusel inimestest mõni kirjeldatud sümptom ka enam-vähem tervest peast).
- Õhupuudus ja hingeldamine füüsilise pingutuse korral??? või puhates. (Mis füüsiline pingutus see on, mis hingeldama ei aja?)
- Siniseks minemine (no sellest saan aru)
- verine või toonitud röga (suitsumeestel ju pidevalt)
- valu rinnus
- muutunud mentaalne seisukord (mis mõttes, paha tuju:)
- üle 3 päeva kestev kõrge palavik (mis on kõrge???)
- madal vererõhk
Sellest ei paista suurt abi olevat kui just kõik korraga ei esine.

WHO soovitab valmistuda teiseks laineks. Praeguseks on seagripp muutunud põhiliseks gripivormiks, mistõttu haigustunnuste ilmumisel on tõenäoline, et oled selle gripi vormiga "õnnistatud". Kui aga viirus ei muteeru (seniste analüüside põhjal pole seda veel juhtunud) või liiga palju inimesi ei haigestu korraga siis ei näe ma põhjust muretsemiseks. Selle "loto" puhul on võiduvõimalused oluliselt suuremad: 99% kui võrrelda tavalise loto 0.0001% - ga.

Saturday, August 29, 2009

Fotojaht - Puust

Nägin kaasa blogist, et puuteemalisi fotosid esitatakse ja kuna oma viimaselt matkalt sai mitu enda arust huvitavat pilti puudest, mõtlesin neid jagada.

Pesad suure puu sees ja puu all, kumb on ohutum:)


"Sarved"


"Fööniks"


Spiraalvälk - killud ümber tüve laiali maas, kuumus
on kõrvaloleva väikese männi okkad kõrvetanud


Mis suunas peaks küll kasvama - üles vist ikka.


Fotojahilised

Kaneelikuklid


Täna pidasid lapsed suure hilinemisega oma sünnad koos koolikaaslastega. Õnneks on neil tähtpäevad piisavalt lähestikku, et saab koos pidada ja piisab ühest ühisest peost. Juba paar aastat on toidutegemine toimunud iseseisvalt, mis tähendab, et lapsed saavad ise endale pizzad kokku mätsida, ahju visata ja siis nahka panna. Seekord vedas, et tainast jäi üle, millest emme minu peale mõeldes kaneelikukleid küpsetas. Ei teagi mis heateoga ma hakkama sain, et sellise autasu ära teenisin:)

Thursday, August 27, 2009

Lapsed juba niiiii suured


Tüdrukud on nüüd 12 ja 14, 147cm ja 165.5cm pikad. Sellel "varahommikusel" pildil on nad issilt kingituseks saadud Eestist toodud Navitrolla T-särkidega. Kuna minu silmamõõt pole kõige täpsem siis kasutatakse neid momendil öösärkidena. Seega on Mari oma vägagi temaatiline "Uni on kõige parem sõber", noh ja Kiki särk kutsuga, allkirjaks "BOSS". Nii saan omad tagasi, sest saabudes T-särkide sahtlis sobrades oli teisi kuidagi vähe - selgus, et plikad olid minu omasid öösärkidena kasutatud.

Wednesday, August 26, 2009

Awendas puhkamas


Eelmine nädal sai veedetud "telgi-ranna" puhkus perega Awendas. Ööbisime muidugi telgis, tegelikult kahes, sest viiekesi (koos kutsuga) poleks ühte mahtunud. Saabudes oligi esimene asi telgid püsti ja vihmakindel koormakate piknikulaua kohale tõmmata. Meile on alati meeldinud pigem telgis kui kusagil hotellis või motellis olla (isegi Floridas (alumine pilt) sai omal ajal ookeani rannal nädalake telgitatud).

Eeliseks lõkke tegemise võimalus ning loodusele lähemal olemine. No ja muidugi pikalt odavam kah:) Teleka ja elektri puudumise üle tunneme pigem head meelt, mõningase üllatusena lapsedki ei kurda. Isegi interneti puudumine ei seganud. Kuna ka moblat polnud olime selle nädala maailma sündmustest täiesti eemal - meeldiv lõdvestus. Meelelahutuseks vaid raamatud kaasas.

Hommiku ja õhtusöögid toimusid telgiplatsil piknikulaua taga. Kohvi, tee, kakao ja supi keetsime gaasiga köetaval matka priimusel, maisid ja vorstid küpsetasime lõkkel. Sääski polnud eriti palju kuid lapsed hoidsid siiski kilesid peal. Mina olen vist nii harjunud, et enam ei reageeri nende suskamise peale või siis tahavad nad nooremat ja hõrgumat verd.

Kuna elektrit polnud tuli enne magama minemist lugemiseks küünlaid kasutada. Selgus, et üks küünal andis piisavalt valgust, ega meelitanud ka liigselt sitikaid kohale. Plikadel oli telgis patareidel töötav latern, mida aga väljas ei saanud kasutada. Selle liig tugev valgus meelitas hordidena putukaid ligi, kes ümber lambi tiirutasid ja pidevalt pähe istudes lugemist segasid.


Päeval jalutasime või isegi sõitsime pooleteise kildi kaugusel asuvasse randa. Meie valik oli piiratud, sest neljast rannast vaid ühte on lubatud lemmikloomi kaasa võtta, ja see pole just kõige mõnusam rand. Aga madalas oli liivane ja ülepõlve vees kui kivid tulid sai juba ujuma hakata.



Kutsikale otsustasime ka ujumise selgeks õpetada. Esimesel momendil oli ta lainetest veidi ehmunud aga kui paar korda olime ise sisse viinud harjus ära ning sulistas meeleldi vees.

Päris ülpea vette siiski omal käel ei läinud. Lõpuks hüppas ka ilma pikemalt mõtlemata kivilt vette, esialgu aitasime rihmaga kergelt sikutades kaasa.


Ujumine tuli kohe esimesel katsel ilusti välja, ehkki punnis silmadest võiks arvata, et pisuke hirmutunne oli ikka sees.


Veest välja saanuna ronis Koko kivi otsa end raputama. Läbimärjana olid paksu karvakattega kaetud jalad õige kiitsakad ning koer ise justkui alatoidetud.


Peale põhjalikku raputamist, mida ta meie meelehärmiks kippus tegema rannalinade vahetus läheduses, algas liivas ringikihutamine, mis lõppes alles siis kui energiavarud otsakorral.


Kokol oli igatahes eriliselt lõbus, sest teisi koeri leidus õige palju ja nende hulgas ka kutsikaid, kellega võis lõpmatuseni üksteist taga ajada. Esialgu tehti teineteise tagumise otsa nuuskimisega tutvust ja peale seda läks mölluks lahti.


Pilditegemisel kippus probleemiks olema elukate kiirus, tihtipeale jooksid nad kaadrist välja enne kui jõudsime fotoka päästikule vajutada.


Kui väsimus lõpuks jalust niitis viskas kutsikas end siruli, harilikult otsis endale mugava koha kas meie rannalinadel, toolil või võimaluse korral puges kellegi juurde.


Seekord oli tõesti tegu puhkusega, vedelesime rannaliival ja vees vaheldumisi.

Kuna ilm oli palav, vesi tõesti soe ja tuul vaikne kasutasin võimaluse korral laste ujumisrõngast ning läksin sellega hulpima võttes lugemise kaasa. Ainult õlu puudus, kahjuks ei tohi seda randa kaasa võtta.


Kui lapsed ujumas olid lesisime liival olles enamasti päikesevarju all et mitte end liialt ära põletada.

Iga päev sai ka mõned pikemad (üle kilomeetri) ujumised piki randa ette võtta. Vahel käisime rõngastega, vahel ilma. Lestad ja ujumisprillid olid ikka kaasas, sest pead vees hoides sai vee all olevaid kive ja kalu vaadata. Lisaks pisikestele kaladele nägime ka paari päris prisket forelli, kes ujujat eriti ei kartnudki. Üritasin isegi ühte kinni püüda aga nii ligi ta siiski ei lasknud.

Aeg-ajalt peatusime mõne suurema veealuse kivi peal, ehkki lestadega ujudes tegelikult puhata pole vajagi, sest rahulikult ujudes on energiakulu minimaalne. Ühe neemetipu juures nägime vee all laevavraki tükke, nüüd oli selge kust need tammeplangud randa saavad. Plangud on aga nii vettinud ja rasked, et vedelevad põhjas. Üritasin ühte poolkaare kujulist üles sikutada aga see käis üle jõu.

Rannas oli suuri rahnusid, mille otsa tuli tingimata ronida. Ega see paljajalu lihtne pole aga kuna kivi on eriliselt konarlik leidub alati kusagil jalatugi või käepide. Tolle kõige pirakama otsas on lapsed pea iga aasta käinud ja olen neist tihtipeale pilte teinud, huvitav vaadata kuidas kivi püsib sama aga plikad kasvavad suuremaks.

2001 aastal

2006 aastal

2009 aastal, veetase märgatavalt kõrgem


Tegime jalutuskäigu sama matkarada pidi kus paari nädala eest lastega, kuid ei laskunud järsakust alla.
Mari lootis selle raja äärest madu leida, sest eelmisel hommikul olid pargivahid väitnud, et just siin võib kõige tihemini roomajaid näha. Lapse kurvastuseks ei õnnestunud ühtki näha. Hiljem küll leidsin nad vetsu juurest sisaliku.

Kutsa hakkas poolel teel väsima ja laagrisse tagasi jõudes kukkus pingi alla külili.


Ühel õhtul õnnestus meil üle elada viimase kümnendi vägevaim äikesetorm mis Ontariot tabanud. Peale lõunat paistis rannas, et ilm kisub pilve. Pakkisime asjad kokku ja sõitsime telgi juurde.


Ilm kiskus ootamatult pimedaks ning pidevalt kostis müristamist. Sööma ei jõudnudki hakata enne kui esimesed piisad langesid ja välgutamine eriliselt tihedaks läks. Olime metsa sees, kus nähtavus paarisaja meetri ringis kuid vahepeal nägime iga kümne sekundi tagant välke puude vahel sähvimas. Sellele kaasnesid kõrvulukustavad kärgatused üldise mürina taustal, millel vahet polnudki. Pean tunnistama, et nii intensiivset tormi pole enne näinud, samas ei löönud ükski välk sama lähedale kui siinsamas kahe nädala eest.

Kui välgutamine vähenes tõusis tuul ja kukkus paduvihma kallama - naine, lapsed ning koer jooksid autosse varju. Mina rippusin varikatuse küljes, et tuul seda ära ei viiks. Lausa uskumatu aga sadu kestis oma poolteist tundi enne kui uuesti välgutama hakkas ja lõpuks ilm heledamaks läks ning torm järgi andis. Kogu selle aja jooksul õnnestus mul isegi lõket kustumast hoida, ehkki vahepeal voolas ojake jalgade ümber ning teine telkide alt läbi. Kahjuks ei saanud äikesest ühtegi pilti, sest kaasa ei riskinud kaamerat märjaks teha. Hiljem kuulsime uudistest, et sama tormiga oli kaasnenud vähemalt 8 tornaadot, millest kaks üsna meie lähedal. Hulk maju purustatud, metsa maha murtud ja mitmed inimesed vigastatud, üks sai lendava rusutüki läbi surma.

Õhtul jalutasime Mari ja Kokoga randa, et päikeseloojangut vaadata aga jäime veidi hiljaks. Rannast leidsin lohutuseks vihma poolt välja pestud kahedollarise mündi. Kruusateedel olid tekkinud pea poole meetri sügavused ojasängid muutes need tavamasinaile läbimatuteks. Tagasiteele asudes läks kiirelt pimedaks ja Koko oli see kes meid nina maas kodu poole juhatas. Ta eksis vaid kahel korral ja sedagi juba laagriplatsi lähedal. Metsa vahel nägime hirve ja okassiga, kes minu üllatuseks koeras mingit reaktsiooni esile ei kutsunud.

Telgid osutusid korralikeks, sest vaatamata nende alt läbi voolanud veele olid põhi ja alused vaid veidi niisked aga magamiskotid täitsa kuivad.

Viimasel päeval jalutasime veidi kohalikus väikelinnas ringi. See kujutab endast suvist turismikeskust ja jahisadamat. Järve äärde on arendajad ehitanud vägevaid majasid ning hotelle, vaid keskuses on veel endise väikelinna hõngu. Koduteel saime paar sutsakat vihma kuid Torontos oli kuiv. Esimeseks ülesandeks märjad telgid pesunöörile riputada. Nüüd on siis selle aasta suuremad matkad läbi. Eks paar väljasõitu saab ikka veel teha, sest siin kannatab ujuda septembri lõpuni ja oktoobriski on ilusaid ilmu kui temperatuur üle 20C tõuseb.

Allolev on kaasa tehtud pilt rannakividest, mis mulle nii meeldis, et lasin selle blogi taustaks panna. Sellist pilti võib pikalt vaadata, iga kivi on isesugune ja omamoodi huvitav, ja neid on ranna ääres miljoneid!


Saturday, August 15, 2009

Killarney - tagasi

Hommikul ei olnud erilist isu telgist nina välja pista, sest vihm rabistas pidevalt vastu katust. Ilmselt oli kogu öö sadanud, kuna need mõned korrad kui ärkasin kostus väljast ühtlast vihmasadu. Lõpuks paistis veidi vähemaks jäävat ja ega ei jäänud muud üle kui õue minna, ei saanud ju lõpmatuseni telgis vedeleda. Ilm polnud eriti jahe ja täis vihmakindla purjetamisjopega polnud väga vigagi. Vaatasin järve peale, vihmapilved ulatusid poolde mäkke. Jalutasin pesuruumide juurde, kus keetsin endale elektrikannuga kohvivee. Tagasitulles andsin lastele kuuma kakaod ja "jänese pabulaid" nagu me Nesquicki hommikusöögi krõbinaid nimetame tänu karbil olevale jänku pildile ja sisule mis äravahetamiseni sarnane tema pabulaile. Ise tegin endale kohvi ja istusin autosse raamatut lugema. Söögiks avasin tuunikala konservi, mida saiale oma hiina-šveitsi taskunoa lusikaosaga laotasin.

Lugesin niimoodi ligi tund aega kuni igav hakkas ja õue kobisin. Vihm oli veidi vähemaks jäänud aga kardinaalset ilma paranemise märki ei paistnud kusagilt. Kamandasin plikad oma asju telgis kokku korjama ja tegin autos veidi ruumi, kuhu märg telk visata, seda pole mõtet taolises seisukorras kotti hallitama toppidagi. Kui lapsed valmis said tassisin magamiskotid ja alused autosse ning võtsime kiiruga telgi maha. Viisin plikad korra ka piknikulaua äärde, kus olime 9 aasta eest hommikust söönud. Marile justkui isegi meenus midagi. Kas see päris mälestus oli või hoopiski varem nähtud piltidest genereeritud jäi selgusetuks. Lasin telkimisplatsi naabril meist pilti teha, et oleks võrdlusmaterjali üheksa aasta taguse ja võib-olla ka üheksa aasta pärast saabuva ajaga. Too kord oli ilm muidugi palju parem aga fotokas nigelam nagu piltidelt võib näha. Lapsed kah veidi pisemad:)

Kaheteist ajal istusime autosse ja sõitsime kodu poole. Mul oli algselt plaanis olnud ka siinsamas suure järve äärde minna, kus väga ilusad Soome tüüpi punakad siledad graniitkaljud ja saarekesed aga sellise ilmaga polnud mõtet. Tagasiteel tuli päike välja ja natukese ajaga läks nii kuumaks, et lükkasin konditsioneeri sisse. Meenus, et umbes poolel teel on veel üks Killbeari nimeline Provintsi park. Killarney piletiga saame sinna sisse ja kuna koht ise vaid paarkümmend kilomeetrit suurest teest kõrval otsustasin pilgu peale visata, ehkki lapsed kõige entusiastlikumad polnud. Kikil igatsus oma kutsu järgi ja Maril niisama väsimus peal.

Kohapeal jalutasime veidi mööda järveäärseid kaljusid, mina käisin ka ujumas. Suurel järvel on mootorpaadid ja purjekad peal, mistõttu jääb pigem moodsa suvituskeskuse kui looduspargi mulje. Istusime veidi kaljul ja küsisin lastelt kuidas nad rahule jäid. Sain üsna üksmeelselt vastuseks, et esimene päev oli raske aga peale seda oli väga tore. Mõlemad olid valmis uuesti minema, et mäetipp ikkagi vallutada. Loodetavasti jääb see neile kauaks meelde nagu minul mälestused lapsena tehtud süstamatkast Pärnu jõel või autoretkest Karpaatidesse.

Astusime kontori juures olevast muuseumist läbi, kus lisaks mitmesugustele skelettidele ka elav madu väljapanekute hulgas. Selgus, et selles pargis elab 12 eri liiki madusid kusjuures ka Ontario ainus mürgimadu, Massassauga Lõgismadu. Lapsed veetsid enamuse ajast madu vahtides, sel ajal kui ise teistele eksponaatidele pilgu peale viskasin. Huvitav oli skemaatiline väljapanek viimase paarikümne tuhande aasta veetaseme muudatustest, mis kõikus üles-alla sõltuvalt jääliustike liikumisest ning maakoore kerkest. Momendil suureneb suurjärvede pindala vähehaaval, sest väljavooluala tõuseb aegamisi.

Peale uuesti autosse istumist avaldati resoluutset soovi võimalikult kiirelt Tim Hortoni kiirsöögikohast läbi astuda. Olin seda lubanud "autasuna" tubli matkamise eest. Tavaliselt taoliseid kohti me põhimõtteliselt ei külasta, aga vahel võib ju erandeid teha, eriti kui see ainus koht Canadas, kus enam-vähem head kohvi saab. Võtsime kakskümmend "pontsiku augukest" ehk augu suurust tainapallikest kamba peale. Plikad tegid põhilise maitsevaliku, mina sain õuna kaneeli mekiga tainakerasid. Lisaks veel mustikakoogid (nagu neid marju vähe söödud oleks:) Marile ja röstitud juustusaiad Kikile. Lapsed said joogiks jääcappucino ja kakao, enda kohvi lasin kohe termostassi kallata. Kohvikust lahkudes oli veel kakssada kilti koduni, kuhu jõudsime nats peale seitset. Esimene asi oli muidugi kutsule, kassidele ja siis ka emele tere ütlema joosta. TORE OLI!!! TEEME SEDA JÄLLE:) nagu Delfi reklaamis nägin öeldavat:)