Hommikul ärkasin õige vara, sest põlv oli jala ebamugavast asendist valutama hakanud. Üritasin edasi magada, aga peale pooletunnist pöörlemist ronisin telgist välja. Päike paistis juba üle mäetippude aga õnneks oli telk mägimändide varjus, mis ei lasknud sees liiga palavaks minna. Välisõhk oli nii +15C ringis, seega minusugusele jahedalembelisele just paras palja ülakerega ringihulkumiseks.
Kõigepealt komberdasin lõkkeplatsi juurde, kus rüüpasin eelmisest õhtust jahtuma jäetud vee potist ära. Esimesed sammud olid nagu vanal inimesel, liigesed ja lihased eilsest pingutusest kanged ning valulikud. Aga lühike jalutuskäik eelmisel õhtul puu otsa tõmmatud toidukoti juurde kontrollimaks selle eksisteerimist ka käesolevas ajamõõtmes tegi imet. Kott rippus vanas kohas ja paistis, et keegi polnud ka sõlmede kallal oma oskusi proovinud.
Istusin kaljule ja veidi aega vahtisin niisama ringi nautides kenasid vaateid. Pikapeale tuli tegutsematusest igavus peale ja kuna lapsed ikka veel ei liigutanud siis lasin toidukoti alla ning tassisin lõkkeplatsi juurde. Ootamatult nägin just jala ees midagi, mis kuidagi loodusega kokku ei käinud. Vaevu jõudsin vältida maas vedelevate päikeseprillide peale astumist. Korjasin need üles, osutusid päris viisakateks Ryderi sportprillideks.
Mida kõik inimesed telgiplatsidele maha ei unusta. Õhtul olid lapsed leidnud lisaks paarile telgivaiale ja küpsetusrestile paari sokke ning ühed optilised prillid. Esimene mõte, et omanik läks ujuma ja ei jõudnudki tagasi. Igatahes oli raske ette kujutada kuidas inimene saab matkata ilma prillideta kui ta neid tegelikult ikka vajab, miks selliseid asju muidu nii kaugele kaasa tassida. Mari igatahes oli kinnitanud prillid õhtul paraja paksusega puu külge vaatega telgiplatsi poole.
Otsustasin tule süüdata, et kakaovesi keema ajada. Vahepeal sai värskenduse mõttes järve hüpatud ja paarkümmend meetrit ujutud. Veest välja ronides nägin, et Mari oli end juba lõkke äärde sättinud ja kohendas oksaga paja all kustuma kippuvat tuld. Kiki olevat sügavalt maganud, ja keeldunud Mari äratuskatsetele reageerimast. Otsustasime ise enne kakao juua ja pudru süüa, sest niikuinii oli meil kamba peale vaid üks lusikas, seegi hiina päritolu “šveitsi” taskunoa küljes. Nagu näha olin selle koha pealt 3 korda alavarustatud, õnneks polnud lusika näol tegu just kriitilise aksessuaariga (ehkki vene sõjaväes oli kirsasse topitud lusikas olulisemaid sõjapidamisvahendeid).
Siin sobiks anda nõu Hiinas valmistatud šveitsi nugade (tegelikult šveitsi nuga meenutavate esemete) asjus. Kõigepealt pean tunnistama, et ei teagi kuidas see minu matkavarustuse hulka kunagi on sattunud aga igatahes praegusel momendil seal ta on (loodetavasti mitte kauaks). Üheks põhiprobleemiks on kõigi erinevate noa juurde kuuluvate judinate koos püsimine, selleks tuleb kogu kaadervärki tugevasti pihku suruda (muidu hoiab neid koos ettenägelikult noaga kaasas olnud kotike).
Kui kunagi üritasin kasutada nuga lõikamise eesmärgil, selgus et võist palju tugevama materjali peale ei hakka. Tera lähemal uurimisel selgus, et see kas oli kogemata jäetud teritamata või siis eeldatakse, et taoline töö tuleb teha lõpptarbijal. Peale mõningast vaevanägemist on nüüd võimalik ettevaatlikult isegi leiba nüsida aga puiduga pole mõtet vaeva näha. Kaasas olev saetera oli küll sakiline aga ilusate läikivate kumerate servadega – positiivse momendina peaks märkima, et täiesti ohutu. Peale esimest korda pole ma teda lahti teinud.
No ja peale seda kui konservikarbi avaja poolel teel ümber karbi noa küljest lahti tuli on too “šveitsi nuga” olnud mul kasutusel kui kohmaka pidemega varulusikas. Ainus asi millega võib rahule jääda on värv, sest sellega on tõesti üsna täpselt ehtsat tumepunast tooni tabatud.
Kokkuvõttes kipub olema nii, et enamus Hiina Rahvavabariigi poolt sanktsioneeritud piraat-toodangut meenutab välimuselt originaale aga sellega ka sarnasus piirdub. Kõik ülejäänud kolm nuga on meil originaalid kuid paraku õhemad variandid ilma lusikata, ja seni pole nendega probleeme olnud.
Kui olime oma kakao ja pudru nahka pannud arutasime mis edasi teha ja kuna palju ei tahtnud aega viita siis otsustasime hakata asju vähehaaval kokku panema. Plaanisime Kiki koos magamiskotiga telgist välja sikutada ja lasta tal kaljul edasi põõnutada, seni kui telki kokku paneme. Kui tahtsime seda kavatsust ellu viima hakata selgus ootamatult, et pisem laps oli tegelikult jupp aega ülal olnud ja enamuse asju juba telgis kokku pakkinud. Selline omapoolne initsiatiiv tuli mulle meeldiva üllatusena.
Nüüd saatsime tema omakorda sööma ja panime seni telgi kokku ning pakkisime ka seljakotid. Toidukoti juures mõistsin, et kraami on pikalt liiast ja otsustasin umbes kilo jagu power-bar'e maha jätta. Selleks tegime polaaruurijate eeskujul niiöelda laopaiga kitsasse kaljuprakku ladudes mõned kivid kaitseks peale. Pragu oli piisavalt kitsas, et karu oma käpaga sealt kraami kätte ei saaks ja muud loomad ei jaksaks kive liigutada.
Kuna päike oli juba parajalt küpsetama hakanud hüppasin enne teeleasumist järve ja lapsed tegid oma pead märjaks. Täna oli meil kõige lühem etapp ees, plaanis see kiirelt läbida, siis telk üles panna ja pealelõunal Ontario kolmandaks kõige kõrgem tipp vallutada. Umbes 6-7 km pikkuse rajajupi peale ei eeldanud rohkem kui 3 tundi kuluvat. Algus oligi suhteliselt lihtne kuna asusime aheliku harjal. Siis aga tuli läbida sügav org ja peale mäest üle ronimist ning järgmisele ahelikule tõusmist olime päris väsinud, ehkki vaid kilomeetri jagu edasi liikunud.
Eelmise päeva pingutus oli oma jälje jätnud. Tuli teha puhkus, et end mitte liiga kiirelt läbi tõmmata. Järgnes tõus ühele madalamale mäeküljele, mida mööda saime suhteliselt lihtsat rada mööda järgmise kilomeetrikese edasi möödudes ka telkimisplatsidele viivatest kõrvalteedest. Uus tõus oli aga ootamatult raske ja pikk. Kuna mul polnud ka topo kaarti siis aimasin seda vaid aerofotol olevate valgete - paljaid kaljupindasid kujutavate - piirkondade põhjal. Tõusul võtsime paar sundpuhkust ja lõpuks üsna tipu lähedal nagu hiljem selgus tegime pikema pausi.
Teed jätkates jõudsime paarisaja meetri pärast mäetipus kõrgele kaljule, kust avanes vaade meie sihtmärgile – Silver Peak'ile. Tahtsin siin pilte teha ja otsustasime papu-puhkuse võtta, et jalad üle kontrollida ning sokid kuivatada. Boonusena märkasin ka mustikapõõsaid mis polnud karude poolt veel täitsa tühjaks söödud. Lapsed eesotsas Kikiga asusid õhinal marju suhu noppima, mina viskasin momendiks pikali ja läksin siis fotografeerima. Selle käigus ei unustanud ka aeg-ajalt kummarduda ja mustikaid suhu pista kui neid silma hakkas.
Kalju äärelt avanes vaade oma 270 kraadi ulatuses ümber-ringi. Kohati oli kaljupind justkui liivapritsiga lausa läikima lihvitud. Just neil osadel paistsid kõige selgemini liustike põhjas kaasa veetud kivide poolt kriibitud jäljed. Geoloogid väidavad, et Killarney kaljude kulumiskiirus on haruldaselt madal, keskmiselt vaid 1mm tuhande aasta kohta. Ja kuna see on keskmine siis paljudes kohtades on paljas kaljupind säilinud praktiliselt muutumatuna viimasest jääajast saadik. Samas kui kvartsiit on enamasti särav-valge leidub ka erinevate mineraalide poolt esile kutsutud roosakaid ja kollakaid toone.
Mari hakkas juba muretsema, et viidame liialt aega ja nii sidusime oma saapad uuesti jalga. Peagi nägime esimest kahte inimest sellel päeval. Nende käest kella küsides saime aru, et oleme ajakavast kõvasti maas. Edasise raja raskuse kohta uurides vastati, et kui ahelikud lõppevad läheb kergemaks. Noogutasin - see on hea uudis, aga oma väsimuses unustasin küsida kaua ahelikud jätkuvad. Tegelikult kulus järgneva kilomeetri peale, kui ronisime muudkui kaljulõhedest alla ja üles, vähemalt tund aega. Järgnes paar pikemat rajajuppi suuremate paarikümne kuni saja meetri laiuste lõhede põhjas metsa sees liikudes.
Tuul taolistesse kohtadesse eriti ei ulatu ja seal on meeldivalt jahe. Puud kasvavad suht lopsakalt ning nende võrade ning kaljuseinte vari muudab metsaaluse ka südapäeval veidi õudust-tekitavalt hämaraks ning vaikseks. Kui jääd seisma ei kuule jupp aega muud kui oma hingamist ja südamelööke, aeg-ajalt kostab kusagilt metsast oksa prõksatus või mõni muu heli kui inimsilmale nähtamatud “trollid” kaljupragudest piiludes meile lõksu seavad. Sellises kohas oleks isegi minul veidi kõhe üle öö telgitada, lõkke teeks siis igatahes õige suure. Õnneks on telkimisplatsid eranditult järvede ääres, kuna vee olemasolu pikamaa matkajale eluliselt vajalik.
Muidugi tuletas ka seljakott end meelde kui hakkasin veidi rohmakamalt astuma – riputusaas rebenes ühest otsast lahti. See sai siis samuti lihtsalt nailonrihma külge seotud lootuses, et ehk teine ots peab. Ma ei tahtnud mõeldagi, mis siis teen kui midagi taolist järele annab, mida ei saa enam nii lihtsalt parandada. Seljakotti süles üle nende mägede koju vedada poleks küll võimalik, samas ka tarbetu. Ühe lahendusena tuli kõne alla osade riiete ja mittevajaliku toidukraami katkises seljakotis raja äärde puu otsa tõmbamine ning hädavajalike asjade tervesse seljakotti ümberpakkimine. Tagasiteel korjaks siis veidi toitu ja paar tähtsamat riietuseset üles jättes katkise seljakoti maha. Etterutates võib öelda, et nii radikaalset lahendust polnud vaja rakendada.
Peale lõhedevahelise mäeseljaku ületamist kohtasime kaht järgmist inimest, kes jäid ka selle päeva viimasteks. Nende jutu põhjal oli järv vähem kui poole tunni tee kaugusel, seega polnud meie järgmisele telkimisplatsile rohkem kui kolmveerand tunni tee. Veidi veel ronimist ja küll oli hea tunne orukese lõpus metsa vahelt paistvat veepinda näha. Järve äärt pidi edasi matkates jõudsime peagi kohale, esimene asi oli kotid maha, saapad jalast, riided seljast ja kartsumdi kaljult vette.
Kuna olime tsivilisatsioonist nii kaugel siis ei tekkinud ka teismelistes tüdrukutes erilist tõrget paljalt vette karata. Korra siiski heideti kiire pilk ümbruskonna uurimiseks. Lohutasin, et vaevalt siin kedagi peale karu piilumas on ja teda huvitate te vaid kulinaarsest seisukohast. Ujusime higi maha ja jahutasime end oma veerand tundi enne kui soojale kaljupinnale kuivama ronisime. Mõnus oli kõiki lihaseid lõdvaks lastes lesida ja sinises taevas purjetavaid valgeid pilverünki vahtida, isegi lapsed ei tundnud enam muret riiete puudumise pärast. Mari äkki ütleski, et nii hea vaba tunne on.
Rammestus tuli peale ja peaaegu oleks magama jäänud. Kraami tassimisest valusa selja all oli justkui terapeutiline tool. Valge kalju läheb siinsetel laiuskraadidel päikese käes mõnusalt soojaks samas kui mustale kaljule ei kannata palja jalaga astuda nagu oma rannakividel jalutamise kogemusest tean. Kui end lõpuks üles ajama hakkasin tõrkus organism selle vastu talle ainuomasel viisil muutes liikmed ja lihased uskumatult kangeks. Kupatasin lapsed telki püstitama ja hakkasin ise lõkkepuid metsa alt otsima. Täiesti arusaamatult ei tahtnud kangus kuidagi liikmeist lahkuda.
Selleks ajaks kui telk sai üles ja lõkkepuud kokku oli kell viis. Hakkasin kaaluma kui kiiresti peaksime liikuma, et jõuaks eemal paistva Silver Peak'i tipus käia kui Mari juhtis mu tähelepanu sealkandis tõusnud ähvardavalt tumeda pilve peale. Selgus, et juba mõnda aega aeg-ajalt kaugelt kostav kõmin tuli samast äikesepilvest, mis suundus just selle mäe peale. Varsti nägime ka välgusähvatusi, ning pilv kattis vähehaaval järjest suurema osa alles äsja sinavast taevast. Nüüd oli selge, et sel õhtul jääb tipu vallutamine ära. Pean tunnistama, et ei tundnud suuremat kahjutunnet, sest ehkki ei kahelnud, et oleks sellega hakkama saanud, polnud sugugi paha ka veidi puhata ja niisama rahulikult kaljul lesida.
Ega kaua ei saanud seda lõbu endale lubada, sest äikesepilv lähenes küll aeglaselt kuid pidurdamatult. Lõkke olin juba süüdanud ja veegi peale pannud kui esimesed piisad langesid. Õnneks olime suhteliselt pilve ääres nii, et suurt sadu ei saanud ja lõket ei jaksanud see kustutada. Lapsed kobisid telki varju ning kui kanasupp valmis sai sõime seda männiokste all mille peale oma kiled vihmavarjuks viskasime. Vihma lõppedes kuivasid ka kivid ja tunnikese võisime väljas istuda kuni uus pilv oma laadungit alla kallama asus. Ka seekord saime vaid veidi riivata, mina jäin välja, mis see väike vihm ikak teeb. Lapsed asusid telgis ainsat kaasasolevat raamatut lugema milleks mul oli “SAS Survival Guide”. Aeg-ajalt valgustati ka mind vajalike faktidega – momendil olid põletavaks teemaks pilvede järgi ilma ennustamine ning välgust hoidumise näpunäited.
Oligi aeg leida toidukotile sobiv puu ja see üles sikutada. Tagasiteel lükkasin ümber ühe peenema kuivanud tamme, mis kukkudes pooleks läks. Sellest sai rohkem kui küllalt põletusmaterjali ja ülemisest oksast mugav matkakepp. Sel ajal kui lõkkesse suuremaid palgijuppe sättisin, et tuld kauem susisemas hoida pesid lapsed hambad ja kobisid tagasi telki oma lugemisvara juurde. Nüüd oli nii pime, et edasi lugemine toimus taskulambi abil. Ega nad palju jaksanud kruttida, sest ühe väntamisega lambid üle viie minuti vastu enam ei pannud.
Ise itusin lõkke ääres vaadates uuesti selginenud taevasse ilmunud tähti ja mõeldes selle peale, et paari tuhande aasta eest võis just siin samas keegi lõkke ääres samuti taevasse vaadata. Mis küll tema võis mõelda. Jahimehena proovis ehk ilma ennustada, et kuidas see järgmise päeva jahti mõjutab. Šamaanina üritas taevamärke leida, või lihtsalt logeles nagu see taoliste ametite esindajail kombeks. Naisena kaalus marjade või seente korjamise plaane ... Aga mis me tegelikult nende inimeste mõtlemisest teame, kes nii palju aega tagasi elasid. Tegelikult väga vähe, paratamatult proovime kõike enda mõttemallide või kujutluste järgi seada.
Siin meenus huvitav seik, et enne laskudes nägin raja ääres esimest korda Canadas kukeseeni. Seeni kipub siinseis metsades üldse vähe olevat, igatahes võrreldes Eestiga. Võib-olla on tegu kliimaga mis tavaliselt palju kuivem, see aasta on erakordselt vihmane olnud. Muidu olen suur seenefänn aga siin ei julge eriti korjata, sest ei tunne teisi ja ei taha ka riskida. Seekord nägin nii mõndagi liiki millest mitmed sarnased eesti omadega aga enne kui neid suhu pistan kavatsen internetis veidi asja uurida. Eestis oli asi lihtne, enamust tundsin niisama ära ja milles polnud kindel (puravikulised) seda näksisin veidi, et maitsta kas on kibe. Kui polnud läks potti ja siiani olen elus.
Seekord oli uni veidi rahutum, sest lapsed olid magamiskotid vahetanud ja pidin leppima Kiki õhukesega. Keset ööd oli isegi jahedavõitu aga selle asemel, et miskit selga võtta läheb inimene ikka ajutise kergema vastupanu teed. Tõmbasin teki üle pea ehkki selleks, et too ulatuks oli vaja jalgu kõverdada. Kui need kangeks kippusid jääma ja sirgeks lükkasin hakkas jahe, sest kott ulatus vaevu õlgadeni. Nii ma siis vahetasin asendeid viitsimata fleece selga ajada, mis sealsamas kusagil külje all vedeles. Vastu hommikut surusin end seljaga Kiki vastu, nii oli vähemalt sealt soe, ja jäin magama kuni suure valgeni.
Kõigepealt komberdasin lõkkeplatsi juurde, kus rüüpasin eelmisest õhtust jahtuma jäetud vee potist ära. Esimesed sammud olid nagu vanal inimesel, liigesed ja lihased eilsest pingutusest kanged ning valulikud. Aga lühike jalutuskäik eelmisel õhtul puu otsa tõmmatud toidukoti juurde kontrollimaks selle eksisteerimist ka käesolevas ajamõõtmes tegi imet. Kott rippus vanas kohas ja paistis, et keegi polnud ka sõlmede kallal oma oskusi proovinud.
Istusin kaljule ja veidi aega vahtisin niisama ringi nautides kenasid vaateid. Pikapeale tuli tegutsematusest igavus peale ja kuna lapsed ikka veel ei liigutanud siis lasin toidukoti alla ning tassisin lõkkeplatsi juurde. Ootamatult nägin just jala ees midagi, mis kuidagi loodusega kokku ei käinud. Vaevu jõudsin vältida maas vedelevate päikeseprillide peale astumist. Korjasin need üles, osutusid päris viisakateks Ryderi sportprillideks.
Mida kõik inimesed telgiplatsidele maha ei unusta. Õhtul olid lapsed leidnud lisaks paarile telgivaiale ja küpsetusrestile paari sokke ning ühed optilised prillid. Esimene mõte, et omanik läks ujuma ja ei jõudnudki tagasi. Igatahes oli raske ette kujutada kuidas inimene saab matkata ilma prillideta kui ta neid tegelikult ikka vajab, miks selliseid asju muidu nii kaugele kaasa tassida. Mari igatahes oli kinnitanud prillid õhtul paraja paksusega puu külge vaatega telgiplatsi poole.
Otsustasin tule süüdata, et kakaovesi keema ajada. Vahepeal sai värskenduse mõttes järve hüpatud ja paarkümmend meetrit ujutud. Veest välja ronides nägin, et Mari oli end juba lõkke äärde sättinud ja kohendas oksaga paja all kustuma kippuvat tuld. Kiki olevat sügavalt maganud, ja keeldunud Mari äratuskatsetele reageerimast. Otsustasime ise enne kakao juua ja pudru süüa, sest niikuinii oli meil kamba peale vaid üks lusikas, seegi hiina päritolu “šveitsi” taskunoa küljes. Nagu näha olin selle koha pealt 3 korda alavarustatud, õnneks polnud lusika näol tegu just kriitilise aksessuaariga (ehkki vene sõjaväes oli kirsasse topitud lusikas olulisemaid sõjapidamisvahendeid).Siin sobiks anda nõu Hiinas valmistatud šveitsi nugade (tegelikult šveitsi nuga meenutavate esemete) asjus. Kõigepealt pean tunnistama, et ei teagi kuidas see minu matkavarustuse hulka kunagi on sattunud aga igatahes praegusel momendil seal ta on (loodetavasti mitte kauaks). Üheks põhiprobleemiks on kõigi erinevate noa juurde kuuluvate judinate koos püsimine, selleks tuleb kogu kaadervärki tugevasti pihku suruda (muidu hoiab neid koos ettenägelikult noaga kaasas olnud kotike).
Kui kunagi üritasin kasutada nuga lõikamise eesmärgil, selgus et võist palju tugevama materjali peale ei hakka. Tera lähemal uurimisel selgus, et see kas oli kogemata jäetud teritamata või siis eeldatakse, et taoline töö tuleb teha lõpptarbijal. Peale mõningast vaevanägemist on nüüd võimalik ettevaatlikult isegi leiba nüsida aga puiduga pole mõtet vaeva näha. Kaasas olev saetera oli küll sakiline aga ilusate läikivate kumerate servadega – positiivse momendina peaks märkima, et täiesti ohutu. Peale esimest korda pole ma teda lahti teinud.
No ja peale seda kui konservikarbi avaja poolel teel ümber karbi noa küljest lahti tuli on too “šveitsi nuga” olnud mul kasutusel kui kohmaka pidemega varulusikas. Ainus asi millega võib rahule jääda on värv, sest sellega on tõesti üsna täpselt ehtsat tumepunast tooni tabatud.
Kokkuvõttes kipub olema nii, et enamus Hiina Rahvavabariigi poolt sanktsioneeritud piraat-toodangut meenutab välimuselt originaale aga sellega ka sarnasus piirdub. Kõik ülejäänud kolm nuga on meil originaalid kuid paraku õhemad variandid ilma lusikata, ja seni pole nendega probleeme olnud.
Kui olime oma kakao ja pudru nahka pannud arutasime mis edasi teha ja kuna palju ei tahtnud aega viita siis otsustasime hakata asju vähehaaval kokku panema. Plaanisime Kiki koos magamiskotiga telgist välja sikutada ja lasta tal kaljul edasi põõnutada, seni kui telki kokku paneme. Kui tahtsime seda kavatsust ellu viima hakata selgus ootamatult, et pisem laps oli tegelikult jupp aega ülal olnud ja enamuse asju juba telgis kokku pakkinud. Selline omapoolne initsiatiiv tuli mulle meeldiva üllatusena.Nüüd saatsime tema omakorda sööma ja panime seni telgi kokku ning pakkisime ka seljakotid. Toidukoti juures mõistsin, et kraami on pikalt liiast ja otsustasin umbes kilo jagu power-bar'e maha jätta. Selleks tegime polaaruurijate eeskujul niiöelda laopaiga kitsasse kaljuprakku ladudes mõned kivid kaitseks peale. Pragu oli piisavalt kitsas, et karu oma käpaga sealt kraami kätte ei saaks ja muud loomad ei jaksaks kive liigutada.
Kuna päike oli juba parajalt küpsetama hakanud hüppasin enne teeleasumist järve ja lapsed tegid oma pead märjaks. Täna oli meil kõige lühem etapp ees, plaanis see kiirelt läbida, siis telk üles panna ja pealelõunal Ontario kolmandaks kõige kõrgem tipp vallutada. Umbes 6-7 km pikkuse rajajupi peale ei eeldanud rohkem kui 3 tundi kuluvat. Algus oligi suhteliselt lihtne kuna asusime aheliku harjal. Siis aga tuli läbida sügav org ja peale mäest üle ronimist ning järgmisele ahelikule tõusmist olime päris väsinud, ehkki vaid kilomeetri jagu edasi liikunud.
Eelmise päeva pingutus oli oma jälje jätnud. Tuli teha puhkus, et end mitte liiga kiirelt läbi tõmmata. Järgnes tõus ühele madalamale mäeküljele, mida mööda saime suhteliselt lihtsat rada mööda järgmise kilomeetrikese edasi möödudes ka telkimisplatsidele viivatest kõrvalteedest. Uus tõus oli aga ootamatult raske ja pikk. Kuna mul polnud ka topo kaarti siis aimasin seda vaid aerofotol olevate valgete - paljaid kaljupindasid kujutavate - piirkondade põhjal. Tõusul võtsime paar sundpuhkust ja lõpuks üsna tipu lähedal nagu hiljem selgus tegime pikema pausi.
Teed jätkates jõudsime paarisaja meetri pärast mäetipus kõrgele kaljule, kust avanes vaade meie sihtmärgile – Silver Peak'ile. Tahtsin siin pilte teha ja otsustasime papu-puhkuse võtta, et jalad üle kontrollida ning sokid kuivatada. Boonusena märkasin ka mustikapõõsaid mis polnud karude poolt veel täitsa tühjaks söödud. Lapsed eesotsas Kikiga asusid õhinal marju suhu noppima, mina viskasin momendiks pikali ja läksin siis fotografeerima. Selle käigus ei unustanud ka aeg-ajalt kummarduda ja mustikaid suhu pista kui neid silma hakkas.
Kalju äärelt avanes vaade oma 270 kraadi ulatuses ümber-ringi. Kohati oli kaljupind justkui liivapritsiga lausa läikima lihvitud. Just neil osadel paistsid kõige selgemini liustike põhjas kaasa veetud kivide poolt kriibitud jäljed. Geoloogid väidavad, et Killarney kaljude kulumiskiirus on haruldaselt madal, keskmiselt vaid 1mm tuhande aasta kohta. Ja kuna see on keskmine siis paljudes kohtades on paljas kaljupind säilinud praktiliselt muutumatuna viimasest jääajast saadik. Samas kui kvartsiit on enamasti särav-valge leidub ka erinevate mineraalide poolt esile kutsutud roosakaid ja kollakaid toone.
Mari hakkas juba muretsema, et viidame liialt aega ja nii sidusime oma saapad uuesti jalga. Peagi nägime esimest kahte inimest sellel päeval. Nende käest kella küsides saime aru, et oleme ajakavast kõvasti maas. Edasise raja raskuse kohta uurides vastati, et kui ahelikud lõppevad läheb kergemaks. Noogutasin - see on hea uudis, aga oma väsimuses unustasin küsida kaua ahelikud jätkuvad. Tegelikult kulus järgneva kilomeetri peale, kui ronisime muudkui kaljulõhedest alla ja üles, vähemalt tund aega. Järgnes paar pikemat rajajuppi suuremate paarikümne kuni saja meetri laiuste lõhede põhjas metsa sees liikudes.Tuul taolistesse kohtadesse eriti ei ulatu ja seal on meeldivalt jahe. Puud kasvavad suht lopsakalt ning nende võrade ning kaljuseinte vari muudab metsaaluse ka südapäeval veidi õudust-tekitavalt hämaraks ning vaikseks. Kui jääd seisma ei kuule jupp aega muud kui oma hingamist ja südamelööke, aeg-ajalt kostab kusagilt metsast oksa prõksatus või mõni muu heli kui inimsilmale nähtamatud “trollid” kaljupragudest piiludes meile lõksu seavad. Sellises kohas oleks isegi minul veidi kõhe üle öö telgitada, lõkke teeks siis igatahes õige suure. Õnneks on telkimisplatsid eranditult järvede ääres, kuna vee olemasolu pikamaa matkajale eluliselt vajalik.
Muidugi tuletas ka seljakott end meelde kui hakkasin veidi rohmakamalt astuma – riputusaas rebenes ühest otsast lahti. See sai siis samuti lihtsalt nailonrihma külge seotud lootuses, et ehk teine ots peab. Ma ei tahtnud mõeldagi, mis siis teen kui midagi taolist järele annab, mida ei saa enam nii lihtsalt parandada. Seljakotti süles üle nende mägede koju vedada poleks küll võimalik, samas ka tarbetu. Ühe lahendusena tuli kõne alla osade riiete ja mittevajaliku toidukraami katkises seljakotis raja äärde puu otsa tõmbamine ning hädavajalike asjade tervesse seljakotti ümberpakkimine. Tagasiteel korjaks siis veidi toitu ja paar tähtsamat riietuseset üles jättes katkise seljakoti maha. Etterutates võib öelda, et nii radikaalset lahendust polnud vaja rakendada.
Peale lõhedevahelise mäeseljaku ületamist kohtasime kaht järgmist inimest, kes jäid ka selle päeva viimasteks. Nende jutu põhjal oli järv vähem kui poole tunni tee kaugusel, seega polnud meie järgmisele telkimisplatsile rohkem kui kolmveerand tunni tee. Veidi veel ronimist ja küll oli hea tunne orukese lõpus metsa vahelt paistvat veepinda näha. Järve äärt pidi edasi matkates jõudsime peagi kohale, esimene asi oli kotid maha, saapad jalast, riided seljast ja kartsumdi kaljult vette.
Kuna olime tsivilisatsioonist nii kaugel siis ei tekkinud ka teismelistes tüdrukutes erilist tõrget paljalt vette karata. Korra siiski heideti kiire pilk ümbruskonna uurimiseks. Lohutasin, et vaevalt siin kedagi peale karu piilumas on ja teda huvitate te vaid kulinaarsest seisukohast. Ujusime higi maha ja jahutasime end oma veerand tundi enne kui soojale kaljupinnale kuivama ronisime. Mõnus oli kõiki lihaseid lõdvaks lastes lesida ja sinises taevas purjetavaid valgeid pilverünki vahtida, isegi lapsed ei tundnud enam muret riiete puudumise pärast. Mari äkki ütleski, et nii hea vaba tunne on.
Rammestus tuli peale ja peaaegu oleks magama jäänud. Kraami tassimisest valusa selja all oli justkui terapeutiline tool. Valge kalju läheb siinsetel laiuskraadidel päikese käes mõnusalt soojaks samas kui mustale kaljule ei kannata palja jalaga astuda nagu oma rannakividel jalutamise kogemusest tean. Kui end lõpuks üles ajama hakkasin tõrkus organism selle vastu talle ainuomasel viisil muutes liikmed ja lihased uskumatult kangeks. Kupatasin lapsed telki püstitama ja hakkasin ise lõkkepuid metsa alt otsima. Täiesti arusaamatult ei tahtnud kangus kuidagi liikmeist lahkuda.
Selleks ajaks kui telk sai üles ja lõkkepuud kokku oli kell viis. Hakkasin kaaluma kui kiiresti peaksime liikuma, et jõuaks eemal paistva Silver Peak'i tipus käia kui Mari juhtis mu tähelepanu sealkandis tõusnud ähvardavalt tumeda pilve peale. Selgus, et juba mõnda aega aeg-ajalt kaugelt kostav kõmin tuli samast äikesepilvest, mis suundus just selle mäe peale. Varsti nägime ka välgusähvatusi, ning pilv kattis vähehaaval järjest suurema osa alles äsja sinavast taevast. Nüüd oli selge, et sel õhtul jääb tipu vallutamine ära. Pean tunnistama, et ei tundnud suuremat kahjutunnet, sest ehkki ei kahelnud, et oleks sellega hakkama saanud, polnud sugugi paha ka veidi puhata ja niisama rahulikult kaljul lesida.
Ega kaua ei saanud seda lõbu endale lubada, sest äikesepilv lähenes küll aeglaselt kuid pidurdamatult. Lõkke olin juba süüdanud ja veegi peale pannud kui esimesed piisad langesid. Õnneks olime suhteliselt pilve ääres nii, et suurt sadu ei saanud ja lõket ei jaksanud see kustutada. Lapsed kobisid telki varju ning kui kanasupp valmis sai sõime seda männiokste all mille peale oma kiled vihmavarjuks viskasime. Vihma lõppedes kuivasid ka kivid ja tunnikese võisime väljas istuda kuni uus pilv oma laadungit alla kallama asus. Ka seekord saime vaid veidi riivata, mina jäin välja, mis see väike vihm ikak teeb. Lapsed asusid telgis ainsat kaasasolevat raamatut lugema milleks mul oli “SAS Survival Guide”. Aeg-ajalt valgustati ka mind vajalike faktidega – momendil olid põletavaks teemaks pilvede järgi ilma ennustamine ning välgust hoidumise näpunäited.Oligi aeg leida toidukotile sobiv puu ja see üles sikutada. Tagasiteel lükkasin ümber ühe peenema kuivanud tamme, mis kukkudes pooleks läks. Sellest sai rohkem kui küllalt põletusmaterjali ja ülemisest oksast mugav matkakepp. Sel ajal kui lõkkesse suuremaid palgijuppe sättisin, et tuld kauem susisemas hoida pesid lapsed hambad ja kobisid tagasi telki oma lugemisvara juurde. Nüüd oli nii pime, et edasi lugemine toimus taskulambi abil. Ega nad palju jaksanud kruttida, sest ühe väntamisega lambid üle viie minuti vastu enam ei pannud.
Ise itusin lõkke ääres vaadates uuesti selginenud taevasse ilmunud tähti ja mõeldes selle peale, et paari tuhande aasta eest võis just siin samas keegi lõkke ääres samuti taevasse vaadata. Mis küll tema võis mõelda. Jahimehena proovis ehk ilma ennustada, et kuidas see järgmise päeva jahti mõjutab. Šamaanina üritas taevamärke leida, või lihtsalt logeles nagu see taoliste ametite esindajail kombeks. Naisena kaalus marjade või seente korjamise plaane ... Aga mis me tegelikult nende inimeste mõtlemisest teame, kes nii palju aega tagasi elasid. Tegelikult väga vähe, paratamatult proovime kõike enda mõttemallide või kujutluste järgi seada.
Siin meenus huvitav seik, et enne laskudes nägin raja ääres esimest korda Canadas kukeseeni. Seeni kipub siinseis metsades üldse vähe olevat, igatahes võrreldes Eestiga. Võib-olla on tegu kliimaga mis tavaliselt palju kuivem, see aasta on erakordselt vihmane olnud. Muidu olen suur seenefänn aga siin ei julge eriti korjata, sest ei tunne teisi ja ei taha ka riskida. Seekord nägin nii mõndagi liiki millest mitmed sarnased eesti omadega aga enne kui neid suhu pistan kavatsen internetis veidi asja uurida. Eestis oli asi lihtne, enamust tundsin niisama ära ja milles polnud kindel (puravikulised) seda näksisin veidi, et maitsta kas on kibe. Kui polnud läks potti ja siiani olen elus.Seekord oli uni veidi rahutum, sest lapsed olid magamiskotid vahetanud ja pidin leppima Kiki õhukesega. Keset ööd oli isegi jahedavõitu aga selle asemel, et miskit selga võtta läheb inimene ikka ajutise kergema vastupanu teed. Tõmbasin teki üle pea ehkki selleks, et too ulatuks oli vaja jalgu kõverdada. Kui need kangeks kippusid jääma ja sirgeks lükkasin hakkas jahe, sest kott ulatus vaevu õlgadeni. Nii ma siis vahetasin asendeid viitsimata fleece selga ajada, mis sealsamas kusagil külje all vedeles. Vastu hommikut surusin end seljaga Kiki vastu, nii oli vähemalt sealt soe, ja jäin magama kuni suure valgeni.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!