Killarney - tagasi

Hommikul ei olnud erilist isu telgist nina välja pista, sest vihm rabistas pidevalt vastu katust. Ilmselt oli kogu öö sadanud, kuna need mõned korrad kui ärkasin kostus väljast ühtlast vihmasadu. Lõpuks paistis veidi vähemaks jäävat ja ega ei jäänud muud üle kui õue minna, ei saanud ju lõpmatuseni telgis vedeleda. Ilm polnud eriti jahe ja täis vihmakindla purjetamisjopega polnud väga vigagi. Vaatasin järve peale, vihmapilved ulatusid poolde mäkke. Jalutasin pesuruumide juurde, kus keetsin endale elektrikannuga kohvivee. Tagasitulles andsin lastele kuuma kakaod ja "jänese pabulaid" nagu me Nesquicki hommikusöögi krõbinaid nimetame tänu karbil olevale jänku pildile ja sisule mis äravahetamiseni sarnane tema pabulaile. Ise tegin endale kohvi ja istusin autosse raamatut lugema. Söögiks avasin tuunikala konservi, mida saiale oma hiina-šveitsi taskunoa lusikaosaga laotasin.

Lugesin niimoodi ligi tund aega kuni igav hakkas ja õue kobisin. Vihm oli veidi vähemaks jäänud aga kardinaalset ilma paranemise märki ei paistnud kusagilt. Kamandasin plikad oma asju telgis kokku korjama ja tegin autos veidi ruumi, kuhu märg telk visata, seda pole mõtet taolises seisukorras kotti hallitama toppidagi. Kui lapsed valmis said tassisin magamiskotid ja alused autosse ning võtsime kiiruga telgi maha. Viisin plikad korra ka piknikulaua äärde, kus olime 9 aasta eest hommikust söönud. Marile justkui isegi meenus midagi. Kas see päris mälestus oli või hoopiski varem nähtud piltidest genereeritud jäi selgusetuks. Lasin telkimisplatsi naabril meist pilti teha, et oleks võrdlusmaterjali üheksa aasta taguse ja võib-olla ka üheksa aasta pärast saabuva ajaga. Too kord oli ilm muidugi palju parem aga fotokas nigelam nagu piltidelt võib näha. Lapsed kah veidi pisemad:)

Kaheteist ajal istusime autosse ja sõitsime kodu poole. Mul oli algselt plaanis olnud ka siinsamas suure järve äärde minna, kus väga ilusad Soome tüüpi punakad siledad graniitkaljud ja saarekesed aga sellise ilmaga polnud mõtet. Tagasiteel tuli päike välja ja natukese ajaga läks nii kuumaks, et lükkasin konditsioneeri sisse. Meenus, et umbes poolel teel on veel üks Killbeari nimeline Provintsi park. Killarney piletiga saame sinna sisse ja kuna koht ise vaid paarkümmend kilomeetrit suurest teest kõrval otsustasin pilgu peale visata, ehkki lapsed kõige entusiastlikumad polnud. Kikil igatsus oma kutsu järgi ja Maril niisama väsimus peal.

Kohapeal jalutasime veidi mööda järveäärseid kaljusid, mina käisin ka ujumas. Suurel järvel on mootorpaadid ja purjekad peal, mistõttu jääb pigem moodsa suvituskeskuse kui looduspargi mulje. Istusime veidi kaljul ja küsisin lastelt kuidas nad rahule jäid. Sain üsna üksmeelselt vastuseks, et esimene päev oli raske aga peale seda oli väga tore. Mõlemad olid valmis uuesti minema, et mäetipp ikkagi vallutada. Loodetavasti jääb see neile kauaks meelde nagu minul mälestused lapsena tehtud süstamatkast Pärnu jõel või autoretkest Karpaatidesse.

Astusime kontori juures olevast muuseumist läbi, kus lisaks mitmesugustele skelettidele ka elav madu väljapanekute hulgas. Selgus, et selles pargis elab 12 eri liiki madusid kusjuures ka Ontario ainus mürgimadu, Massassauga Lõgismadu. Lapsed veetsid enamuse ajast madu vahtides, sel ajal kui ise teistele eksponaatidele pilgu peale viskasin. Huvitav oli skemaatiline väljapanek viimase paarikümne tuhande aasta veetaseme muudatustest, mis kõikus üles-alla sõltuvalt jääliustike liikumisest ning maakoore kerkest. Momendil suureneb suurjärvede pindala vähehaaval, sest väljavooluala tõuseb aegamisi.

Peale uuesti autosse istumist avaldati resoluutset soovi võimalikult kiirelt Tim Hortoni kiirsöögikohast läbi astuda. Olin seda lubanud "autasuna" tubli matkamise eest. Tavaliselt taoliseid kohti me põhimõtteliselt ei külasta, aga vahel võib ju erandeid teha, eriti kui see ainus koht Canadas, kus enam-vähem head kohvi saab. Võtsime kakskümmend "pontsiku augukest" ehk augu suurust tainapallikest kamba peale. Plikad tegid põhilise maitsevaliku, mina sain õuna kaneeli mekiga tainakerasid. Lisaks veel mustikakoogid (nagu neid marju vähe söödud oleks:) Marile ja röstitud juustusaiad Kikile. Lapsed said joogiks jääcappucino ja kakao, enda kohvi lasin kohe termostassi kallata. Kohvikust lahkudes oli veel kakssada kilti koduni, kuhu jõudsime nats peale seitset. Esimene asi oli muidugi kutsule, kassidele ja siis ka emele tere ütlema joosta. TORE OLI!!! TEEME SEDA JÄLLE:) nagu Delfi reklaamis nägin öeldavat:)