Killarney - 4 Päev

Seekord oli öö soem olnud ja polnud põhjust pead teki alla toppida. Sai end rahulikult välja sirutada ja enam-vähem korralikult välja magada. Korra ärkasin küll mingi imeliku pröökamise peale üles aga eriti ei muretsenud, sest see imelik hääl ei kuulunud ei karule ega hundile. Ilmselt oli tegu põdraga. Kõige jubedamat häält teeb aga minu kogemuste põhjal siin hoopiski kohalik rahvuslind kaur, selle kooljaluu häälitsus ajab esmakuulmisel turjakarvad turri ja külmavärinad peale.

Karu kohta lugesin, et temaga kohtumisel ei ole vaja suurt muretseda kui loom möirgab ja tagajalgadele tõuseb, või isegi petterünnakuid teeb. See olevat vaid märguandmine, et oled minu maaalale tulnud - lase jalga. Ja kui rahulikult taganed siis pidavat karu seda aksepteerima. Hoopis hullem olevat kui ta vaikselt nuuskides sulle järjest lähemale püüab tulla, nüüd on tegu saaklooma hindamisega. Seda olen korra telgis kuulnud aga siiamaani pole selge kas oli tegu päris või hoopis pesukaruga. Kuna mu nuga ja kirves olid lõkke juurde jäänud ei tikkunud eriti vaatama. Kes iganes ta oli, käte plaksutamist loom ei kartnud, kuid lõpuks lahkus omal vabal tahtel.

Hommikul olime praktiliselt samal ajal ülal, paistis, et ka lastel on suur väsimus järgi andnud. Liikmed olid küll veel kanged aga mitte nii hullusti kui eelmistel hommikutel. Hommikusöögi ajal arutasime, et millegi pärast pole väsinud ja eilne pikem matk sujus üle ootuste lihtsalt, küllap hakkame harjuma. Kiki küsis minult äkki, et kas pole kahju, et juba ongi viimane päev. Tõepoolest, kuid poleks osanud seda temalt oodata. Kartsin, et Kikile ei jäta rasket füüsilist pingutust nõudnud matk just kõige positiivsemat muljet. Aga paistab, et hakkama saamise tunne ja looduses viibimine varjutasid raskused või vähemalt tegid selle pingutuse vääriliseks. Nüüd ta tunnistas ka, et tuli kaasa suuresti tänu Mari õhutamisele.

Seljakoti pakkimise juures olin seekord ettevaatlik ja suutsin ilma probleemideta kõik sisse toppida. Oma suure pussnoa ja eelmisel päeval leitud kullisule panin jälle otsapidi Kiki seljakoti taskusse. Käisin veel ujumas enne kui minema hakkasime ja lapsed ronisid telgiplatsi kohal kaldus oleva puu otsa, et saaksin neist pilti teha. Hoiatasin, et sellises lollis kohas alla ei kukuks ja oma jalgadele häda ei teeks. Astumist ja ettevaatlikust rõhutasin iga päev vähemalt sada korda, tüüdates tüdrukud sellega põhjalikult ära. Lõpuks tekkis selline situatsioon, et nii pea kui suu lahti tegin teatati mulle täpselt teadvat mis tahan öelda.

Kuna meil oli jäänud umbes sama pikk maa tagasi kui eile sai läbitud siis eeldasime suht lihtsat päeva. Ainus probleem, mis võis esile kerkida oli ilmaga seoses. Nimelt ennustas viie päeva vanune ilmateade vihmasadu terveks päevaks ja seekord paistis üsna ootamatult see päris tõenäone olevat. Momendil oli ilm lihtsalt pilves ja vihma ei sadanud aga kaugemal paistis pilvitus tihenevat. Ronida oli sellise ilmaga muidugi parem kui pähe lõõskava päikese all. Telgiplatsilt lahkudes tuli korralik tõus mäkke ja kohe andis keha märku kuna võtsime seda veidi liiga suure optimismiga. Mäkke ronimist tuleb teha rahulikult, siis ei väsi ja jaksad õige pikalt minna enne kui tekib puhkuse vajadus. Järgnes laskumine ja uus raske tõus sellele ahelikule, mille kaugemas otsas asus esimesel päeval läbitud "crack" ehk lõhe.

Just mõtlesin, et küllap peab seljakott nüüd lõpuni vastu kui kostis ilma mingi erilise põhjuseta raksatus ja kott vajus tugevalt küljele. Libistasin kandami kiirelt seljast maha ja asusin olukorda uurima. Riputusaas oli lõplikult küljest rebenenud, kuid leidsin veel ühe nailonrihma, mida pingule sikutades suutsin hädapärase kinnituse koti ja õlarihmade vahele tekitada. See oli igatahes viimane ja kui peaks rebenema siis ei jää muud üle kui nööriga kogu kupatus kuidagi kokku siduda. Lohutasin end meenutusega "Survivorman'i" sarjast, kus tollel täitis seljakoti otstarvet selga kinnitatud kilejope, alati saab kuidagimoodi hakkama.

Selgus, et olime just jõudnud ühe teise lõhe juurde, millest esimesel päeval pilti võtmata mööda marssinud. Parandasin koheselt selle vea ja siis jätkasime matka. Ilm oli vahepeal järjest pilvisemaks läinud, kaugemal paistis sadavat aga meil veel mitte. Põhimureks oli kuiva jalaga ahelikult alla saamine, kuna siledad kaljupinnad muutuvad sajuga väga libedaks ja ohtlikuks. Mõningase üllatusena tekkis paar korda aheliku harjal käies orientatsiooniga segadust kuna rajamärgid viisid kohati lausa vastupidises suunas kui ilmakaarte järgi otsustada. Mari arvas ilmselt põhjendatult, et küllap on rada lihtsalt ilusamatest paikadest läbi viidud mistõttu pole kasutatud lihtsamat või otsesemat trajektoori.

Tunni ajaga jõudsime "crack'ini" ja nüüd sai siit rohkem pilte teha. Allapoole vaadatuna jättiski too geoloogiline moodustis palju vägevama mulje.

Suhteliselt hiljutiste varingute tõttu tundusid nii mõnedki rahnud kahtlaselt ebastabiilses asendis istuvat.

Alles lõhe lõpus kohtasime esimesi inimesi sel päeval, paistab et suht vilets ilm oli rahvast ära hirmutanud. Veidi aja pärast nägime veel kahte ja kui märkasin raja lähedal suuri mustikapuhmaseid kuulutasin mustikapuhkuse välja. Võtsime kotid seljast ja pugisime seekord julgelt neid metsamarju, sest eelmise päeva kõhutäis polnud kellelegi pahasti mõjunud. Aja pärast suurt ei muretsenud, sest raskem osa teest oli praktiliselt läbitud ja isegi kui hakkab vihma sadama, siis raja lõpuosa suht kerged tõusud ja laskumised ei tohiks probleeme tekitada.

Pikal teel läbi metsa allapoole laskudes kohtasime veel kolme seltskonda kuni jõudsime Kakakise järve otsas asuva sillani. Siin tegime puhkuse ja vaatasime kalu toetades oma seljakotid silla käsipuule. Äkki jäi mu pilk Kiki seljakotile, oi kurat, nuga seal küll enam ei olnud. Kui küsisin kuhu ta selle pani vastas laps, et tema teada peaks koti taga olema, kuid seal nuga ilmselgelt polnud. Ilmselt oli tee peal maha pudenenud.

Rohkem pahameelest panin oma koti maha ja läksin sörgisammul tuldud teed tagasi mühatades lastele, et oodaku siin. Mari hüüatus mulle järgi, et vaevalt sa nuga leiad, ei tea ju Kiki liikumise radagi, oli küll mõistlik kuid emotsionaalselt vastuvõetamatu. Andsin endale aru, et noa leidmise võimalus oleks optmistlikult võttes nii 10% ringis aga ei tahtnud ilma proovimata alla anda. Ilma seljakotita liikumine oli ootamatult kerge ja nii ma siis vaheldumisi sörkisin ja hüplesin ülesmäge vahtides samal ajal võimalikult laialt ringi. Iga veidi aja tagant mõtlesin, et lähen järgmise käänaku või tipuni ja pööran siis tagasi. Aga kuna minek oli mõnus uhasin aina edasi.

Korra tuli üks paar vastu kelle käest küsisin, ega nad pole nuga näinud - ei olnud. Vahepeal hakkasin end loobumiseks ette valmistama ja veenma, et niikuinii on mul vaja paremat nuga, mille pideme sisse saaks vajalikku kraami panna. Veidi enne meie mustikapeatuskoha juurde jõudmist nägin perekonda, kellele esitasin sama küsimuse ja minu üllatus oli suur kui nad vastasid, et ise pole küll leidnud aga üks matkajate paar oli just nende käest küsinud, ega nad sellist nuga pole kaotanud. Nood olid vaid saja meetri jagu kõrgemal, uhasin kohe järgi ja hõikasin hingeldades, ega teie need pole kes noa leidsid. Jah muidugi, sellise suure sõjaväe noa mustas tupes ja kulli sule ka, tuli vastus.

Nad olid imestanud, et ma kogu selle tee üles tulin oma nuga otsima. Ei julgenud öeldagi kui kaugelt siia üles sai silgata. Jutu sees mainisid, et on päevamatkal ja oleksid noa pärast kontorisse viinud, mul poleks ilmselt pähegi tulnud seda sealt küsima minna. Igatahes olin kole tänulik ja andsin neile juhiseid edasise raja topograafia asjus, lisades et vihmaga pole just kõige kergem neil kaljudel ronida. Justkui oleksin ära sõnanud, sest vaevalt sain tagasi pöörata kui esimesed piisad langesid. Mäest alla jooksmine käis tonks maad kiiremini, kuid olin ettevaatlik, ehkki sadu veel nii hõre oli, et kivipinnad päris märjaks ei läinud selle ajaga kui metsa vahele jõudsin.

Laste juurde jõudes oli vihm keskmise tugevusega ja mõlemad mind oodates vihmakeepide alla peitunud. Tublid, et seda omal käel tegid. Ma nimelt olin spetsiaalselt vihmajoped seljakottide tagumisel küljel oleva kumminööri alla toppinud, et vajadusel kiirelt ja lihtsalt kätte saada. Näitasin neile võidurõõmsa hõikega noa ja sule ette. Nüüd toppisin mõlemad Kiki kotti tõmbluku alla, sealt ei saa kuhugi kaduda. Ületanud silla järgnes jupp aega nii sile tee jõekese ääres, et hakkasin kahtlema kas see ikka õige on ja sammusime veidi tagasi. Oli ikka, aga lihtsalt ei mäletanud nii lihtsat osa. Peagi tuli vastu üks väga omapäraselt puu sisse kasvanud rajamärk, mis mul selgesti meeles oli.

Siit kulgeski umbes 3 km metsarada kopra tammini. Vihm sadas vahelduva eduga aga kuna arendasime parajat tempot siis oli särkide väel paras käia. Lapsed läksid kohe kilede all kuumaks ja võtsid need ära. Külmetamise kartust polnud, kui pidevalt ühtlast tempot hoida ei jõua keha maha jahtuda. Lisaks oli teada, et laagriplatsis ootab iga soovijat kuum dušš, mis kuulub kohalike matkakeskuste mugavuste hulka. Kopratammi ja ojade ületamisel olid minul ja Kikil kaasa võetud tammepuust matkakepid suureks abiks. Mari sai oma akrobaadioskusi demonstreerides ilma kepita kiireminigi üle. Siin kostis mul seljakoti juures järjekordne raksatus aga kuna ta vaid veidi rohkem loksuma hakkas siis ei viitsinud maha võtta, loodetavasti peab need viimased 3 kilomeetrit vastu. Ja pidaski andes paar korda endast veel märku aga püsides siiski ühes tükis.

Päris lõpus hakkas jälle kõvemini sadama ja kaljud läksid õige libedaks. Nüüd oskasid mõlemad plikad väikese vahemaa tagant pikali käia. Õnneks ei juhtunud midagi hullemat aga haiget nad vist siiski said, ehkki ei tahtnud seda tunnistada. Norisin, et kui te nüüd peaksite jala murdma peale minu tuhandendat hoiatust siis esiteks hakkab emme pahandama ja teiseks ei jäta ma teid kunagi rahule tuletades alati meelde, "kas ma ei öelnud et olge ettevaatlikud libedaga". Selle peale kostis vaid pahast nohinat aga ilmselt võeti mu juttu arvesse, sest rohkem kukkumisi ette ei tulnud. Oleks ju piinlik issi ees peale sellist norimist jälle sirakile käia. Tahtsin teha mõned nostalgilised võtted kohtadest kus nad ka pisikesena on matkanud aga plikadel oli laagrisse jõudmisega nii kiire, et pidin leppima vihmase maastikupildiga.

Auto juurde parkimisplatsile jõudsime 17:07 parajas vihmasajus. Kiirelt matka viimane foto, asjad autosse ja kontorisse järgmist telgiplatsi kinni panema. See läks tänu mu broneeringule sujuvalt, sattusime samasse kohta, kus olen juba kolm korda olnud. Haruldaselt kena plats, kus piknikulaua tagant avaneb vaade järvele ja tagaplaanil olevaile mägedele. Kuna meil oli kakao otsa saanud siis kimasime 10 km kaugusel asuvasse Killarney linnakesse. Toidupoodi ma ei leidnud küll aga jäi silma viinapood. Sealt juhatust küsima minnes märkasin letis Saku Originaali, mida ostmata jätta oleks patt olnud. Kaheksa purki ladusin kotti (poole liitrise purgi hind on Ontarios 21EEK, seega pea poole kallim kui Eestis) ja sain ka juhatuse toiduka asukoha suhtes, kuhu Kikiga jalutasime. Hinnad olid hirmkallid aga kakaopaki ja õunamahla jaoks siiski jagus raha.

Tagasiteel hakkas lausa paduvihma kallama nii, et telgiplatsil istusime pool tundi autos enne kui nina välja pistsime. Mina lahendasin seejuures Originaali ja lapsed lürpisid raamatut lugedes õunamahla. Ma ei saanudki aru, mis viga, aga külm õlu, millele mõeldes viimased viis kilomeetrit püsti püsisin ei maitsenud üldse hästi. Ja kui ka kohvi hiljem mu maitsemeele külmaks jättis hakkasin kahtlustama liiga pikka tsivilisatsioonist eemale jäämist. Kui vihm jäi vähemaks panime telgi üles ning valmistasime kiirelt söögi. Isegi lõke õnnestus põlema saada, aga seda rohkem moe pärast, vee keetsin elektrikannuga. Enne magama minekut käisime kuuma duši all kus plikad pool tundi mõnulesid. Ma pidin juba ukse taga hõikuma, et kas nad ikka elus on. Hämaras üritasin veidi lugeda aga kui gaasilambi taht otsad andis kobisin magama.