Killarney - 1 Päev

Hommikul ärkasin küll üsna vara aga ei hakanud plikasid üles ajama, las põõnavad kuni und on. Läksin keetsin vett ja tegin endale kange kohvi, seda ei saa nüüd jupp aega nautida. Üheksa ajal kobisid tüdrukud kakao lõhna peale telgist välja ja asutasid end pikniku laua äärde. Sundisin neid vaatamata isu puudumisele kõhu korralikult täis pugima, et kohe alguses ei hakataks näksi küsima. Siis võtsid nad telgi maha ja rullisime selle koos kokku.

Seljakotid sai alles nüüd lõplikult pakitud. Sel ajal kui mina telki suurde kotti sobitasin askeldasid nemad omade kallal. Asju autosse visates jäi pilk Kiki koti peale, mis kahtlaselt pungis ja raske tundus. Tal oli küll oma pisike magamiskott seal sees, aga lähemal uurimisel avastasin ka igasugu muud tarbetut kraami. Markantsemaks näiteks 7 paari aluspükse kummalegi ja pehme Sepu nimeline loom küljetaskust välja piilumas. Peale mõningast vaidlust sai pükste arv kahele ekstra paarile maha kaubeldud ja hulk muud kolu kaasaarvatud kaks vähemalt kilost raamatut auto pagasisse laotud, Sepu paraku tuli kaasa.

Sõitsime raja esisele parkimisplatsile, laadisime selja ja veekotid välja ning tegime "grupipildi" aegvõttega kusjuures fotokas oli asetatud "karukindla" prügikasti peale. Viimane väljend eeldab, et kaane avamismehhanismi suudab välja nuputada vaid keskmisest kõrgema IQ'ga imetaja. Teatud hulk kasti vahetus läheduses vedelevat prügi andis tunnistust, et nii mõnelgi inimesel käis see üle jõu. Enne teele asumist sundisin lapsi vett jooma, sest kõige lihtsam on seda nii kaasas kanda. Ise kaanisin seni kuni polnud kindel kas vee loksumine kostab kõhust või on see mida kuulen järve lained. Seadsime seljakotid selga, veekotid kõhule ja astusime esimesed sammud rajal poole üheteist ajal - tonks maad hiljem kui lootsin. Samas eriti ei muretsenud, sest eeldasin, et umbes 15 km-ne etapp ei tohiks üle kuue tunni võtta ja pimedaks läheb alles kaheksa ajal.

Raja algus on meile tuttav, lapsed on seda paar korda käinud ja mina ligi 10 korda. Kohe oli paar suht järsku tõusu ja laskumist, kus kohati tuli isegi käsi appi võtta. Hoidsin laste entusiastlikku kiirustamist tagasi teades, et pikk ja raske tee on ees. Esialgu ei paistnud kott eriti raske aga mida edasi seda enam tundus kaal suurenevat. Olime vaid pool kilti läbinud kui higistamisest ja hingeldamisest sain aru, et tempo liiga kõrge on. Läksin ise ette ja üritasin teadlikult end aeglasemaks sundida. Mäest üles minekul selgitasin, miks järskudes kohtades lausa kukesammudega peab liikuma - mida rohkem jalg põlvest kõver seda raskem seda sirgeks suruda. Proovige kas on lihtne ühel jalal kükki teha (jalasirutusega surud raskuskeset pea meetri võrra kõrgemale) aga trepist ülesminek ei nõua mingit pingutust (raskuskese kerkib vaid 15 cm).

Esimesed kolm kilti läbisime siiski kiirelt jõudes kopratammini, kus tuli mööda palgijuppe balansseerida, et mitte vette või mudasse kukkuda. Oluline on saapad kuivad hoida vältimaks villide teket. Märjad jalatsid teevad naha pehmeks ja ei lähe palju aega kui isegi kõige mugavamad papud villid jalale hõõruvad. Kuna matkaja kõige tähtsamateks kehaosadeks peale pea on jalad siis uurisin iga natukese aja tagant kuidas need end tunnevad ning rõhutasin ettevaatlikku astumist. Siin tekkis ka esimene pisike probleem, Kiki kurtis, et tema seljakott on kole raske. Võtsin selle mõneks ajaks enda kätte ja riputasin siis rinnale veekoti peale kavatsusega peagi tagasi anda. Kui Marilt küsisin, kuidas tal on vastas plika, et jõuab küll. Sain aru, et ega tal kerge pole.

Järgnevad paar kilti olid suhteliselt lihtsad kuni jõudsime Kakakise järve äärde, kus algas järsk ja pikk tõus esimese kvartsiidi aheliku tipu lähedal oleva "Crack'i" ehk kaljulõhe juurde. Nüüdseks oli ka Marile kandam raskeks läinud ehkki ise ta seda ei tunnistanud. Peale minu poolset soovitust ning mõningast kaalumist tegime põhjaliku pakkide ümberpaigutuse. Mina võtsin endale Mari seljakoti kõhule, andes talle vastu oma veekoti. Seega kandsin kombineeritult umbes 25 kg. Maril oli kaks kaheliitrist veekotti kõhul ja Kiki seljakott seljas, temal tuli veidi vähem kui 15 kg kandami kaaluks. Kiki pääses seega kõige kergemalt, talle jäi vaid kaheliitrine veekott seljas ja pisike kõhukott koos paari juurdesokutatud esemetega, kogukaal nii 5 kg ringis.

Kui olime ümber organiseerunud ja ajasin end püsti käis raksatus ning seljakott tundus turjal kuidagi väga lõdvalt istuvat. Kõhust käis külm jutt läbi, kas tõesti mu enda arust korralikult tehtud õmblus andis järgi. Toetasin koti kiirelt maha ja uurisin asja lähemalt. Minu õmblus pidas aga õlarihmade ja koti vaheline kahe sendi laiune nailonrihm oli ühe otsaga koti küljest lahti rebenenud. Päris suur jama, sest ehkki niidi olin kaasa võtnud polnud mul nõela, mis koju kapile jäänud. Mõningase uurimise tulemusel avastasin, et asja annab veidi parandada kui rihma lahtine ots kõrval asuvast pandlast läbi sikutada. Mõeldud - tehtud ja kui koti jälle selga upitasin seisis teine kindlalt nagu enne.

Järgnev ronimine oli kõige raskem, mida olen kunagi suure seljakotiga teinud. Takkajärge on päris hea, et mul polnud aimugi faktist, et see alles esimese päeva sissejuhatuseks osutus. Poolel teel üles komistasin mingil kivil ja jälle käis raksatus ning seljakott vajus ühele õlale. Mõningate krõbedate vandesõnade saatel võtsin ta maha ja vaatasin hirmuga mis siis nüüd lahti on. Ühe õlarihma plastikust kinnituspannal oli lihtsalt katki läinud. Teatasin lastele, et tuleb veidi pikem puhkus ja lasin neil kotid maha panna. Pandla keskmine kinnitus oli lihtsalt murdunud nii, et seda polnud enam võimalik kasutada. Ainsaks lahenduseks oli pandlast mööda minna ja nailonrihmad omavahel kokku sõlmida. Seda tuli täpselt teha, et mõlemad õlarihmad sama pikkusega oleks. Õnneks oli pikkust piisavalt ja peale paari katsetust võis koti jälle selga võtta.


Nüüd oli mul tekkinud tõsine mure seljakoti pärast ja astusin väga pehmelt ning ettevaatlikult, et võimalikult vähe teda raputada või õõtsutada. Me polnud läbinud veel kolmandikkugi esimesest etapist aga juba oli kott kaks korda järgi andnud. Metsapiirilt välja jõudes ronisime mööda päikese käes silmipimestavalt valget kaljut kõrgemale kuni jõudsime tolle kaljulõheni. Polnudki teine nii impostantne kui olin ette kujutanud, sest varem samades mägedes radade väliselt ringi hulkudes olin vägevamate peale sattunud. Minule oma kahe kotiga kujutas ta siiski suhteliselt raskesti ületatavat takistust, sest pidin võimalikult pehmelt liikuma.

Kui lõhe sai läbitud oligi paarisaja meetri pärast mäe tipp, kus tegime pikema puhkuse. Siin võtsime ka jalatsid maha, et kontrollida jalgade olukorda ja kuivatada nii sokke kui matkatossusid päikese käes. Meeldiva üllatusena polnud kellelgi ville ja jalad nägid head välja. Paljajalu kaljul jalutamine oli juba iseenesest suur puhkus. See oli viimane punkt kuhu ühepäeva matkajad harilikult jõuavad ja kasutasime võimalust, et lasta endast pilt teha. Pildistajaks valisin mehe, kelle fotokas paistis maksvat rohkem kui minu auto.

Ta lasi ka endast pilti teha ja avaldas imestust kui fokuseerisin kõigepealt nende peale ning suunasin siis kaamera kõrvale, et inimesed foto serva jätta. Väga vähesed teadvat seda lihtsat nippi, mille kaasalt olen õppinud ja mis pildile palju juurde annab. Nad rääkisid, et olid just äsja näinud karu, kes raja kõrval mustikaid pugis ja matkajaile erilist tähelepanu ei pööranud. Laste suureks kurvastuseks oli loom selleks ajaks minema jalutanud kui meie tollest kohast möödusime. Pean tunnistama, et ehkki oleks tahtnud fotot saada ei tundnud ka mingit soovi mõmmi otsima minna. Aga see ei takistanud meil endil momendiks aega maha võtta ja mustikatega maiustada.

Järgnes raja kõige ilusam aga ka raskem osa. Esiteks pikalt mööda aheliku harja, mis kujutas endast pidevat erineva sügavuse ja laiusega lõhede ületamist. Lõhede põhjas ja vahel oli suhteliselt tasane või normaalse kaldega rada, neisse sisse ja välja ronimine aga paras turnimine, eriti tülikaks muutsid ronimise rasked seljakotid. Selja ja õlgade valu, mis enne vaid tuimalt tunda andis muutus teravamaks ja sundis tihemini puhkepause tegema. Ühe laia lõhe põhja mööda jalutades märkas Mari õige põneva kujuga puud, mis lausa rõngasse kasvanud. Päike liikus paraku omasoodu hoolimata meist ja seetõttu ei saanud lubada rohkem kui mõneminutilisi peatusi kuna alles veidi üle poole tee oli läbitud. Hirmutava vahepalana rebenes raskemalt astudes seljakoti põõn ka teisest otsast ja mul ei jäänud muud üle kui selle asemel kasutada koti nagisse riputamise aasa.

Nelja paiku jõudsime aheliku lõppu ja otsustasin teha puhkuse enne ees ootavat pikka ja järsku langust, mis viis Little Superior järve äärde. Kartsin, et muidu võime väsinud jalgadel komistada ja endale tõsiselt haiget teha. Lõpuks alla jõudes vaatasin õudusega tagasi, teades et kahe päeva pärast pean sama teed üles ronima. Ainsaks lohutuseks nahka pandud toidu jagu veidi kergem koorem. Siin pidi olema laagriplats, kus peatume tagasiteel, kuid silt lõkkekoha juures teatas, et plats on suletud, ei mingit lisaselgitust.


See mure oli aga liiga kaugel tulevikus, et praeguses situatsioonis aktuaalne olla. Ees ootas järjekordne järsk tõus kahe järve vahelisele kaljule. Ülevalt tegin pildi jändrikust mägimännist, mis jäi järgmise kolme tunni jooksul viimaseks. Ilusaid vaateid jagus küll kuhjaga aga lihtsalt polnud energiat fotokaga jandamiseks. Laskumine järve äärde ja ränk tõus uuele ahelikule. Viimased tund aega kostus jutuajamise asemel raske hingeldamise vahele üksikuid küsimusi teemal kui kaugel veel. Edasine tee jätkus aheliku harja mööda tuttavalt kurnava lõhede ületamise tähe all. Kusagil seal sai kaks kolmandikku teest läbitud. Siin jõudsime ka oma topograafiliselt kaardilt välja ja pidin kasutama hakkama Googlest välja trükitud aerofotot, mis oli küll suurema mastaabiga kuid millel polnud kõrgusjooni.

Edasi saabus veidi kergem osa, pikk lühikeste tõusudega vahelduv laskumine kahe järve vahelise kanuu tassimise tee peale. Vähemalt see tee osa pidi olema suhteliselt lihtsamini läbitav, sest kanuud pole lihtsalt võimalik liiga rasket rada pidi transportida. Nüüdseks olid lapsed nii kutud, et ei esitanud enam küsimusi ja käisid automaatselt. Kanuu tassimise tee oli tõepoolest lihtne, porisemate kohtade peale oli isegi laudtee ehitatud, paraku jatkus seda vaid pool kilomeetrit ja siis pidime jälle mäkke keerama. Samas olime õnnelikud iga meetri üle, mis veidigi tasasem oli, see viis ju ikkagi telkimisplatsile lähemale.

Tõusul hakkas selja tagant allasurutud nuuksumist kostma, Kiki oli omadega täitsa läbi. Lohutasin teda, et see on viimane ronimine enne telkimisplatsile jõudmist. Tegime ainult lühikesi hingetõmbepause, sest päike vajus kiiresti madalamale. Jõudsime üles ja peale lühikest laskumist, kus oleks lootnud näha järve ja telkimisplatsi ootas meid ees uus järsk tõus.

Kontrollisin kaarti, sest minu arust oleksime pidanud kohe-kohe järve äärde jõudma, millest polnud aga vähematki märki. Kõige rohkem oli kahju Kikist, kes õnnetu näoga üles vaatas ja alles nüüd kuulsin esimest korda lapselt, et oleks võinud ikka koju jääda. Lohutasime Mariga mõlemad teda ja kiitsime kui tubli on siiani olnud. Eks ta sai ise ka aru, et ega siia kivile istuma ei saa jääda, tõusis üles ja hakkas hambaid kokku surudes aeg-ajalt alla surutud nuuksatusi kuuldavale lastes edasi ronima.

Seda tõusu ei jaksanud ilma puhkuseta lõpuni võtta, tegime peatuse just enne tippu jõudmist ühe välgutabamuse saanud männi juures, mida pildistasin. Peale pikka kümne minutilist puhkust ajasime end vaevaliselt üles ja viiekümne meetri pärast lasin kuuldavale rõõmuhõiske - nägin märki, mis suunas laagriplatsile. Samm kiirenes automaatselt ning mõnekümne meetri pärast oli põhjust veel kord rõõmustada. Eeldatud pikka laskumist järveni polnudki, sest tegu oli mäetipu lohus asuva järvega, eks sellest ka nimi "Heavens Lake". Pildilt nägin hiljem, et olime poole kaheksa ajal kohale jõudnud.

Potsatasime istuma, võtsime seljakotid ja jalatsid maha ning vedelesime kõigepealt oma kümme minutit päikesest soojaks köetud kaljul. Jalad olid kõigil üllatavalt heas korras, vaid Maril kahe varba vahel vill - sellele torkasin noaga augu sisse ja lasin vedeliku välja. Plaastrit on alles hommikul mõtet panna, las seni kuivab. Siis ajasime end Mariga üles ja hakkasime laagriplatsi otsima. Mina läksin järve äärt mööda paremale, tema vasakule. Leidsin küll vana lõkkeaseme, kuid ei näinud kusagil laagriplatsi märki, peagi kuulsin Mari hüüet, et tema leidis õige koha.

Selleks ajaks oli ka Kiki end kogunud ja lapsed alustasid telgi üles panemist. Mina kiirustasin metsatuka alla lõkkepuid koguma, et süüa teha ja vett keeta enne kui pimedaks läheb. Kuuest liitrist veest olime neli nahka joonud kusjuures mina suhteliselt vähe tänu eelnevale kaameli moodi kaanimisele. Riided olid kõigil higist märjad, need sai kaljule kuivama laotada. Mina hüppasin ka järve, et end loputada ja jahutada, plikad loobusid kuna vesi oli veidi vetikane.

Söögiks keetsin kaks pajatäit kanapuljongit, mis hea meelega nahka pandi, lisaks kaks portsu nuudlikesi. Kanapuljong on selles suhtes ideaalne matkatoit, et varustab nii soola, energia kui vedelikuga. Kõrvale sõime leiba ja viimased emme tehtud viineripirukad. Olin unustanud mainida, et nii viineripirukaid kui kukleid pidin kaasa võtma, sest need oleks autos hallitama läinud. Vedelikuvajadust supp täielikult ei katnud ja nii tegin lastele kakaod aga ise jõin pajatäie kuuma vett, mis tundus lausa oivaline. Tee oleks muidugi parem olnud, aga ununes maha.

Peale sööki avastasime veel ühe asja mis maha jäänud - vetsupaber! Polnud miskit teha, tuli läbi ajada ürginimeste kombel kasetohu ja puulehtedega. Hiljem aga tärkas Maril hea mõte hakata kakao, supipakkide ja pudrupakkide ümbriseid selleks otstarbeks koguma, mida ka tegime. Limiit oli range, tundsime end kui nõuka ajal kui peldikupaberi defitsiit valitses. Samas väheneb suure pingutuse korral vajadus jääkproduktide eraldamiseks, sest keha kasutab nii vedelikku kui toitaineid võimalikult palju ära.

Kikiga otsisime sobiva puu toidukoti puu otsa riputamiseks ja tõmbasime selle üles - toiduaineid ei tohi telgis olla, et mitte metsloomi ligi meelitada. Üritasime lastega tähti vaatama jääda aga kuu oli liiga hele ja lapsed üleväsinud ning kobisid telki magama. Mina keetsin vett järgmiseks päevaks ja sättisin lõket pikemalt põlema. Ikka julgem kui tuli praksub, ehkki karud polevat ööloomad. Telki pugedes kuulatasin veidi aega tuule kohinat mändides, kuid uni ei tulnud sugugi kohe. Lõpuks magama jäädes oli uni hea vaatamata kõvale küljealusele, öösel ei ärganud kordagi.