Awendas puhkamas

Eelmine nädal sai veedetud "telgi-ranna" puhkus perega Awendas. Ööbisime muidugi telgis, tegelikult kahes, sest viiekesi (koos kutsuga) poleks ühte mahtunud. Saabudes oligi esimene asi telgid püsti ja vihmakindel koormakate piknikulaua kohale tõmmata. Meile on alati meeldinud pigem telgis kui kusagil hotellis või motellis olla (isegi Floridas (alumine pilt) sai omal ajal ookeani rannal nädalake telgitatud).

Eeliseks lõkke tegemise võimalus ning loodusele lähemal olemine. No ja muidugi pikalt odavam kah:) Teleka ja elektri puudumise üle tunneme pigem head meelt, mõningase üllatusena lapsedki ei kurda. Isegi interneti puudumine ei seganud. Kuna ka moblat polnud olime selle nädala maailma sündmustest täiesti eemal - meeldiv lõdvestus. Meelelahutuseks vaid raamatud kaasas.

Hommiku ja õhtusöögid toimusid telgiplatsil piknikulaua taga. Kohvi, tee, kakao ja supi keetsime gaasiga köetaval matka priimusel, maisid ja vorstid küpsetasime lõkkel. Sääski polnud eriti palju kuid lapsed hoidsid siiski kilesid peal. Mina olen vist nii harjunud, et enam ei reageeri nende suskamise peale või siis tahavad nad nooremat ja hõrgumat verd.

Kuna elektrit polnud tuli enne magama minemist lugemiseks küünlaid kasutada. Selgus, et üks küünal andis piisavalt valgust, ega meelitanud ka liigselt sitikaid kohale. Plikadel oli telgis patareidel töötav latern, mida aga väljas ei saanud kasutada. Selle liig tugev valgus meelitas hordidena putukaid ligi, kes ümber lambi tiirutasid ja pidevalt pähe istudes lugemist segasid.


Päeval jalutasime või isegi sõitsime pooleteise kildi kaugusel asuvasse randa. Meie valik oli piiratud, sest neljast rannast vaid ühte on lubatud lemmikloomi kaasa võtta, ja see pole just kõige mõnusam rand. Aga madalas oli liivane ja ülepõlve vees kui kivid tulid sai juba ujuma hakata.



Kutsikale otsustasime ka ujumise selgeks õpetada. Esimesel momendil oli ta lainetest veidi ehmunud aga kui paar korda olime ise sisse viinud harjus ära ning sulistas meeleldi vees.

Päris ülpea vette siiski omal käel ei läinud. Lõpuks hüppas ka ilma pikemalt mõtlemata kivilt vette, esialgu aitasime rihmaga kergelt sikutades kaasa.


Ujumine tuli kohe esimesel katsel ilusti välja, ehkki punnis silmadest võiks arvata, et pisuke hirmutunne oli ikka sees.


Veest välja saanuna ronis Koko kivi otsa end raputama. Läbimärjana olid paksu karvakattega kaetud jalad õige kiitsakad ning koer ise justkui alatoidetud.


Peale põhjalikku raputamist, mida ta meie meelehärmiks kippus tegema rannalinade vahetus läheduses, algas liivas ringikihutamine, mis lõppes alles siis kui energiavarud otsakorral.


Kokol oli igatahes eriliselt lõbus, sest teisi koeri leidus õige palju ja nende hulgas ka kutsikaid, kellega võis lõpmatuseni üksteist taga ajada. Esialgu tehti teineteise tagumise otsa nuuskimisega tutvust ja peale seda läks mölluks lahti.


Pilditegemisel kippus probleemiks olema elukate kiirus, tihtipeale jooksid nad kaadrist välja enne kui jõudsime fotoka päästikule vajutada.


Kui väsimus lõpuks jalust niitis viskas kutsikas end siruli, harilikult otsis endale mugava koha kas meie rannalinadel, toolil või võimaluse korral puges kellegi juurde.


Seekord oli tõesti tegu puhkusega, vedelesime rannaliival ja vees vaheldumisi.

Kuna ilm oli palav, vesi tõesti soe ja tuul vaikne kasutasin võimaluse korral laste ujumisrõngast ning läksin sellega hulpima võttes lugemise kaasa. Ainult õlu puudus, kahjuks ei tohi seda randa kaasa võtta.


Kui lapsed ujumas olid lesisime liival olles enamasti päikesevarju all et mitte end liialt ära põletada.

Iga päev sai ka mõned pikemad (üle kilomeetri) ujumised piki randa ette võtta. Vahel käisime rõngastega, vahel ilma. Lestad ja ujumisprillid olid ikka kaasas, sest pead vees hoides sai vee all olevaid kive ja kalu vaadata. Lisaks pisikestele kaladele nägime ka paari päris prisket forelli, kes ujujat eriti ei kartnudki. Üritasin isegi ühte kinni püüda aga nii ligi ta siiski ei lasknud.

Aeg-ajalt peatusime mõne suurema veealuse kivi peal, ehkki lestadega ujudes tegelikult puhata pole vajagi, sest rahulikult ujudes on energiakulu minimaalne. Ühe neemetipu juures nägime vee all laevavraki tükke, nüüd oli selge kust need tammeplangud randa saavad. Plangud on aga nii vettinud ja rasked, et vedelevad põhjas. Üritasin ühte poolkaare kujulist üles sikutada aga see käis üle jõu.

Rannas oli suuri rahnusid, mille otsa tuli tingimata ronida. Ega see paljajalu lihtne pole aga kuna kivi on eriliselt konarlik leidub alati kusagil jalatugi või käepide. Tolle kõige pirakama otsas on lapsed pea iga aasta käinud ja olen neist tihtipeale pilte teinud, huvitav vaadata kuidas kivi püsib sama aga plikad kasvavad suuremaks.

2001 aastal

2006 aastal

2009 aastal, veetase märgatavalt kõrgem

Tegime jalutuskäigu sama matkarada pidi kus paari nädala eest lastega, kuid ei laskunud järsakust alla.

Mari lootis selle raja äärest madu leida, sest eelmisel hommikul olid pargivahid väitnud, et just siin võib kõige tihemini roomajaid näha. Lapse kurvastuseks ei õnnestunud ühtki näha. Hiljem küll leidsin nad vetsu juurest sisaliku.

Kutsa hakkas poolel teel väsima ja laagrisse tagasi jõudes kukkus pingi alla külili.

Ühel õhtul õnnestus meil üle elada viimase kümnendi vägevaim äikesetorm mis Ontariot tabanud. Peale lõunat paistis rannas, et ilm kisub pilve. Pakkisime asjad kokku ja sõitsime telgi juurde.


Ilm kiskus ootamatult pimedaks ning pidevalt kostis müristamist. Sööma ei jõudnudki hakata enne kui esimesed piisad langesid ja välgutamine eriliselt tihedaks läks. Olime metsa sees, kus nähtavus paarisaja meetri ringis kuid vahepeal nägime iga kümne sekundi tagant välke puude vahel sähvimas. Sellele kaasnesid kõrvulukustavad kärgatused üldise mürina taustal, millel vahet polnudki. Pean tunnistama, et nii intensiivset tormi pole enne näinud, samas ei löönud ükski välk sama lähedale kui siinsamas kahe nädala eest.

Kui välgutamine vähenes tõusis tuul ja kukkus paduvihma kallama - naine, lapsed ning koer jooksid autosse varju. Mina rippusin varikatuse küljes, et tuul seda ära ei viiks. Lausa uskumatu aga sadu kestis oma poolteist tundi enne kui uuesti välgutama hakkas ja lõpuks ilm heledamaks läks ning torm järgi andis. Kogu selle aja jooksul õnnestus mul isegi lõket kustumast hoida, ehkki vahepeal voolas ojake jalgade ümber ning teine telkide alt läbi. Kahjuks ei saanud äikesest ühtegi pilti, sest kaasa ei riskinud kaamerat märjaks teha. Hiljem kuulsime uudistest, et sama tormiga oli kaasnenud vähemalt 8 tornaadot, millest kaks üsna meie lähedal. Hulk maju purustatud, metsa maha murtud ja mitmed inimesed vigastatud, üks sai lendava rusutüki läbi surma.

Õhtul jalutasime Mari ja Kokoga randa, et päikeseloojangut vaadata aga jäime veidi hiljaks. Rannast leidsin lohutuseks vihma poolt välja pestud kahedollarise mündi. Kruusateedel olid tekkinud pea poole meetri sügavused ojasängid muutes need tavamasinaile läbimatuteks. Tagasiteele asudes läks kiirelt pimedaks ja Koko oli see kes meid nina maas kodu poole juhatas. Ta eksis vaid kahel korral ja sedagi juba laagriplatsi lähedal. Metsa vahel nägime hirve ja okassiga, kes minu üllatuseks koeras mingit reaktsiooni esile ei kutsunud.

Telgid osutusid korralikeks, sest vaatamata nende alt läbi voolanud veele olid põhi ja alused vaid veidi niisked aga magamiskotid täitsa kuivad.

Viimasel päeval jalutasime veidi kohalikus väikelinnas ringi. See kujutab endast suvist turismikeskust ja jahisadamat. Järve äärde on arendajad ehitanud vägevaid majasid ning hotelle, vaid keskuses on veel endise väikelinna hõngu. Koduteel saime paar sutsakat vihma kuid Torontos oli kuiv. Esimeseks ülesandeks märjad telgid pesunöörile riputada. Nüüd on siis selle aasta suuremad matkad läbi. Eks paar väljasõitu saab ikka veel teha, sest siin kannatab ujuda septembri lõpuni ja oktoobriski on ilusaid ilmu kui temperatuur üle 20C tõuseb.

Allolev on kaasa tehtud pilt rannakividest, mis mulle nii meeldis, et lasin selle blogi taustaks panna. Sellist pilti võib pikalt vaadata, iga kivi on isesugune ja omamoodi huvitav, ja neid on ranna ääres miljoneid!