Silmi avades leidsin Mari lugemas ja ennast pea telgi keskel. Kiki tudis meie vahel soojas, endal väga rahulolev ilme näol. Liikmed ja lihased protestisid vahest ehk rohkemgi kui eelmisel hommikul. Osaliselt ilmselt tingitud ebamugavast asendist, milles viimased paar tundi olin veetnud. Ilm oli karge ja ilus, sinises taevas polnud pilveraasugi. Peale ujumas käimist panin lõkke põlema ja söögi käima.
Kuna mõlemad plikad olid selleks ajaks ülal uurisin, mis nad arvavad hommikusest matkast Silver Peak'i mäe tippu. Mari oli kahevahel aga Kiki ei soovinud minna ja teatas, et kui me läheme siis tema jääb telgi juurde ootama. Kaalusin seda varianti nii ja naa ning leidsin lõpuks, et ei hakka lapsi tagant sundima. Kikit nagu üksi ka ei tahtnud jätta. Ise oleks ju võinud minna aga pole enam selles eas, kus tingimata pead kas või jonni pärast ettevõetud plaani täitma. Pealegi oli kell juba üksteist, mis tähendas, et kui hommikust süüa ka siis saan alles kaheteist ajal minema ja kõige varem kolmeks – poole neljaks tagasi. Seega kujuneks tagasitee järgmisse laagrisse parajaks kiirustamiseks, et enne pimedat kohale jõuda.
Küsisin lastelt mis nad arvavad, kas tahaksid teine kord jälle tulla ja siis parema ettevalmistuse korral uuesti mägironimist proovida. Mõlemad olid nõus ja mulle tundus, et mitte ainult selle pärast, et seekord mäkke ronimine kaelast ära saada. Mari kaalus tõsiselt isegi pika üle 100 km'se ringi läbimise võimalust. Tegin otsuse seekord võtta rahulikult, et lastel liigse sundimisega matkamise tuju mitte ära võtta. Tegin mõned fotod meist endist ja metskirsi viljadest, mille kaljul kasvamas avastasime. Marju ei hakanud proovima, sest kuuldatavasti on need kole hapud.
Sõime oma pudrud, keetsime kakaod, ja käisime veel kord ujumas. Seekord juhtus juba pakkimise käigus seljakotiga äpardus, nimelt rebenes nailonkate kui magamiskotti telgi kõrvale toppisin. Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi, kas on veel mõnda materjali mis pole järgi andnud. Pakkisin ülejäänud riided ettevaatlikult ära ja kui olin kõik rihmad kinni pannud ning asunud laagriplatsi üle vaatama avastasin, et mul olid ujumispüksid jalas.
Poleks suurt lugu kui need oleks sellised ameerika tüüpi pikkade säärtega aga tegu oli pikamaajooksja pükstega (õnneks mitte päris “speedodega”). Linnatänaval sellistega käies võtaks politsei ilmselt kinni. Vaatasin seljakotti, mis just erilise hoolega pakitud ja jõudsin kiirelt järeldusele, et järgmisse laagrisse lähen nendega, mis jalas.
Üheks mureks oli see, et nood ei pea kaljul istuli libisemist vastu, mida oli näha vanema tütre ülimalt moodsaks muutunud tugevate matkapükste tagumikust, kust aluspesu serv kahekümne sendi laiusest lõhest välja piilus. Teise probleemi valmistasid igat sorti verd imevad ja hammustavad putukad, mida küll polnud palju aga kel oli nüüd juurdepääs õrnematele ja hõrgumatele piirkondadele, mis pole sellise rünnakuga harjunud.
Telgikohale viimast pilku heites avastasin sealt maast vedelemas kellegi eelmise kasutaja plekklusika, mille rahuloleva mühatuse saatel lapse kotti torkasin, nüüd läheb meil pudru ja supisöömine 2 korda efektiivsemalt kui enne. Muidugi olid ka siin sokid puuoksal, mis paistavad üldse lausa telkimisplatside aromaatseks märgistuseks olema.
Asusime teele keskpäeval ja läbisime kahe tunniga sama tee, millele eelmisel päeval kulus üle 4 tunni. Kogu teel tagasi eilsele telkimisplatsile tegime vaid ühe lühikese vahepeatuse. Paistis, et keha on hakanud harjuma koormusega, sest ka selg ei andnud enam eriti tunda ja jalad läksid “matkarezhiimi” peale juba esimese saja meetriga. Küsisin lastelt kuidas nemad end tunnevad ja sain sama vastuse, et üllatavalt hästi. Kui poolel teel viskasime pilgu kauguses paistvale Silver Peak'ile oli veidi kahju, et ei üritanud hommikul. Praeguse enesetunde põhjal otsustades poleks ei jaksust ega ajast puudu tulnud. Aga kes seda ette teadis, tühja kah, küll jõuab teine kord.
Vanale laagriplatsile lähenedes sain juba enne meie peidetud power-bari'de panipaiga juurde jõudmist aimu, et kõik pole korras. Rajal vedeles paar pisikest läikiva paberi tükikest, mis looduses kohe silma hakkasid. Korjasin need üles ja vaatasin kaljuprakku, kivid olid nagu veidi nihkunud ja nende ümber vedeles veelgi pisikeseks järatud kattepaberi tükikesi. Kivide alla vaadates polnud aga ühtki “jõu-pulka” järgi, kaugemalt kaljupraost kostis vaid pahast vöötorava tsõksutamist. Küllap nad olid toidule lihtsalt altpoolt lähenenud kui avastasid, et kive liigutada ei jaksa.
Ega toidust kahju polnud, sest tegu oli nii minu kui laste jaoks kõige ebameeldivama maitsega – “peanut butter”. Paljud ameeriklased ja canadalased jumaldavad seda, kuid meie peres ei istu maapähkel kellelegi samas kui tavapähklit naudime nii paljalt kui küpsetistes. Loodetavasti ei teki sellise vägeva toidu manustamisest uus muteerunud supervöötoravate liik:)
Vanal laagriplatsil võtsime saapad jalast ja tegime veidi pikema puhkuse, sest aega oli laialt. Mina käisin ka kaks korda järves ujumas, mille Mari pildile jäädvustas. Olles piisavalt puhanud ajasime kotid jälle selga ja marssisime edasi. Kiki aitas mind putukate eest kaitsta vehkides oksakesega ümber enda pea ja vajadusel ka tema ees kõmpivaile jalgadele laksusid jagades. Mari käis kas kõige ees või kõige taga.
Tunni aja pärast olime vaid paari kilomeetri kaugusel oma telkimisplatsist ja nähes mäeküljel suurt hulka mustikapõõsaid, otsustasime siin kerge magustoidu korraldada. See kujunes tükk aega kestvaks mustikate pugimiseks, mul hakkas juba seedimise pärast mure tekkima. Mäletasin küll, et mustikaid soovitatakse kõhuhädade vastu aga ma polnud kindel kas lahtisti või kinnistina. Igaks juhuks lõpetasime enne kui kõht päris täis sai.
Kella viieks jõudsime oma uuele telgiplatsile peale mõningast otsimist. See oligi too teise paika ületoodu, mille kohta esimesel päeval nähtud silt väitis, et plats on suletud. Koht oli kena järve kaldal nagu kõik senised, seekord vaid rohkem metsa ja vähem paljast kaljut. Samas oli järv suurem ja järsemate kallastega, kohe kaldakaljult sai sisse hüpata kartmata end põhja vastu ära lüüa.
Oluliseks eripäraks oli eelmiste asukate sokkide puudumine, kuid katkise klaasfiibrist telgi tugivaia ja kolme kinnitusvaia näol oli siingi üht teist maha jäetud. Mulle meenus, et peaks endale lühikesed püksid ujukate asemel jalga ajama. Noh ja nüüd selgus tõsiasi, et minagi olin järgmistele oma pükste näol suveniiri jätnud, sest vaatamata kõigi kottide läbiotsimisele polnud neid kusagil. Ainus võimalus, et jäid maha eelmisele laagriplatsile, kus ma rohelise värvi tõttu neid ei märganud kui kiire ülevaatuse tegin.
Õhtu möödus tavapäraselt. Alustasime ujumisega ja kaljul päikese käes kuivamisega. Peale seda panid tüdrukud telgi üles ning mina korjasin puid ja tegin lõkke. Toit kanapuljongi ja nuudlikeste näol sama mis eelmistel õhtutel kuid seda küll kurta ei saanud et tüütama oleks hakanud, pigem maitses paremini kui enne. Eelmiselt platsilt leitud lusikas kulus marjaks ära.
Siin leidsime lõpuks üles sellise toreda asutuse nagu metsapeldik. Teoreetiliselt peaks olema need iga telgiplatsi juurde ehitatud, aga seni polnud veel ühtegi avastanud. Tegelikult pole see ehitis peldiku nime ära teeninud, sest kujutab endast vaid puidust kasti, mille peal olev auk kaanega kaetud. Kuna kasutustihedus on minimaalne siis ilmselt muretseb loodus ise selle eest, et ta kunagi täis ei saa. Muidu on matkaja “meelespeas” antud juhend, et ootamatu ihuvajaduse esilekerkimisel tuleb minna rajast vähemalt 60 meetrit eemale, kaevata maa sisse auk ja peale ürituse lõppu see ka ilusti kinni ajada, et sinu tegevusest mingit jälge ei jääks.
Päikeseloojakut vaatasime koos kaljul lesides. Kuna järvelt puhus jahedam tuul ei viitsinud tüdrukud kaua olla ja kerisid peagi telki lugema. Mina keetsin veidi vett järgmiseks päevaks, vahtisin lõket ja lesisin nats järve kaldal lootes selges tähistaevas meteoriite vilksamas näha. Seoses kuuvalguse ja põhjast tuleva pilvitusega pidin selle pooleli jätma ning telki laste juurde kobima.
Olin just uinunud kui Mari mind üles ajas, et ega mets ei põle. Proovisin teda uniselt rahustada, et pole häda miskit, maga rahulikult edasi. Aga kui laps ikka murelikult kolmandat korda küsis hakkasid ka mulle lõkke leegid kahtlaselt suured tunduma. Mari avas telgi ukse ja ütles rahunanult, et tegu on ikkagi ainult lõkketulega, varjudemäng telgiseinal oli tegelikku olukorda oluliselt võimendanud. Ilmselt liikusid mu lõkkesse jäetud palgijupid soodsamasse asendisse tekitades mõneks ajaks suurema leegi.
Kuna mõlemad plikad olid selleks ajaks ülal uurisin, mis nad arvavad hommikusest matkast Silver Peak'i mäe tippu. Mari oli kahevahel aga Kiki ei soovinud minna ja teatas, et kui me läheme siis tema jääb telgi juurde ootama. Kaalusin seda varianti nii ja naa ning leidsin lõpuks, et ei hakka lapsi tagant sundima. Kikit nagu üksi ka ei tahtnud jätta. Ise oleks ju võinud minna aga pole enam selles eas, kus tingimata pead kas või jonni pärast ettevõetud plaani täitma. Pealegi oli kell juba üksteist, mis tähendas, et kui hommikust süüa ka siis saan alles kaheteist ajal minema ja kõige varem kolmeks – poole neljaks tagasi. Seega kujuneks tagasitee järgmisse laagrisse parajaks kiirustamiseks, et enne pimedat kohale jõuda.
Küsisin lastelt mis nad arvavad, kas tahaksid teine kord jälle tulla ja siis parema ettevalmistuse korral uuesti mägironimist proovida. Mõlemad olid nõus ja mulle tundus, et mitte ainult selle pärast, et seekord mäkke ronimine kaelast ära saada. Mari kaalus tõsiselt isegi pika üle 100 km'se ringi läbimise võimalust. Tegin otsuse seekord võtta rahulikult, et lastel liigse sundimisega matkamise tuju mitte ära võtta. Tegin mõned fotod meist endist ja metskirsi viljadest, mille kaljul kasvamas avastasime. Marju ei hakanud proovima, sest kuuldatavasti on need kole hapud.
Sõime oma pudrud, keetsime kakaod, ja käisime veel kord ujumas. Seekord juhtus juba pakkimise käigus seljakotiga äpardus, nimelt rebenes nailonkate kui magamiskotti telgi kõrvale toppisin. Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi, kas on veel mõnda materjali mis pole järgi andnud. Pakkisin ülejäänud riided ettevaatlikult ära ja kui olin kõik rihmad kinni pannud ning asunud laagriplatsi üle vaatama avastasin, et mul olid ujumispüksid jalas.
Poleks suurt lugu kui need oleks sellised ameerika tüüpi pikkade säärtega aga tegu oli pikamaajooksja pükstega (õnneks mitte päris “speedodega”). Linnatänaval sellistega käies võtaks politsei ilmselt kinni. Vaatasin seljakotti, mis just erilise hoolega pakitud ja jõudsin kiirelt järeldusele, et järgmisse laagrisse lähen nendega, mis jalas.
Üheks mureks oli see, et nood ei pea kaljul istuli libisemist vastu, mida oli näha vanema tütre ülimalt moodsaks muutunud tugevate matkapükste tagumikust, kust aluspesu serv kahekümne sendi laiusest lõhest välja piilus. Teise probleemi valmistasid igat sorti verd imevad ja hammustavad putukad, mida küll polnud palju aga kel oli nüüd juurdepääs õrnematele ja hõrgumatele piirkondadele, mis pole sellise rünnakuga harjunud.
Telgikohale viimast pilku heites avastasin sealt maast vedelemas kellegi eelmise kasutaja plekklusika, mille rahuloleva mühatuse saatel lapse kotti torkasin, nüüd läheb meil pudru ja supisöömine 2 korda efektiivsemalt kui enne. Muidugi olid ka siin sokid puuoksal, mis paistavad üldse lausa telkimisplatside aromaatseks märgistuseks olema.
Asusime teele keskpäeval ja läbisime kahe tunniga sama tee, millele eelmisel päeval kulus üle 4 tunni. Kogu teel tagasi eilsele telkimisplatsile tegime vaid ühe lühikese vahepeatuse. Paistis, et keha on hakanud harjuma koormusega, sest ka selg ei andnud enam eriti tunda ja jalad läksid “matkarezhiimi” peale juba esimese saja meetriga. Küsisin lastelt kuidas nemad end tunnevad ja sain sama vastuse, et üllatavalt hästi. Kui poolel teel viskasime pilgu kauguses paistvale Silver Peak'ile oli veidi kahju, et ei üritanud hommikul. Praeguse enesetunde põhjal otsustades poleks ei jaksust ega ajast puudu tulnud. Aga kes seda ette teadis, tühja kah, küll jõuab teine kord.
Vanale laagriplatsile lähenedes sain juba enne meie peidetud power-bari'de panipaiga juurde jõudmist aimu, et kõik pole korras. Rajal vedeles paar pisikest läikiva paberi tükikest, mis looduses kohe silma hakkasid. Korjasin need üles ja vaatasin kaljuprakku, kivid olid nagu veidi nihkunud ja nende ümber vedeles veelgi pisikeseks järatud kattepaberi tükikesi. Kivide alla vaadates polnud aga ühtki “jõu-pulka” järgi, kaugemalt kaljupraost kostis vaid pahast vöötorava tsõksutamist. Küllap nad olid toidule lihtsalt altpoolt lähenenud kui avastasid, et kive liigutada ei jaksa.
Ega toidust kahju polnud, sest tegu oli nii minu kui laste jaoks kõige ebameeldivama maitsega – “peanut butter”. Paljud ameeriklased ja canadalased jumaldavad seda, kuid meie peres ei istu maapähkel kellelegi samas kui tavapähklit naudime nii paljalt kui küpsetistes. Loodetavasti ei teki sellise vägeva toidu manustamisest uus muteerunud supervöötoravate liik:)
Vanal laagriplatsil võtsime saapad jalast ja tegime veidi pikema puhkuse, sest aega oli laialt. Mina käisin ka kaks korda järves ujumas, mille Mari pildile jäädvustas. Olles piisavalt puhanud ajasime kotid jälle selga ja marssisime edasi. Kiki aitas mind putukate eest kaitsta vehkides oksakesega ümber enda pea ja vajadusel ka tema ees kõmpivaile jalgadele laksusid jagades. Mari käis kas kõige ees või kõige taga. Tunni aja pärast olime vaid paari kilomeetri kaugusel oma telkimisplatsist ja nähes mäeküljel suurt hulka mustikapõõsaid, otsustasime siin kerge magustoidu korraldada. See kujunes tükk aega kestvaks mustikate pugimiseks, mul hakkas juba seedimise pärast mure tekkima. Mäletasin küll, et mustikaid soovitatakse kõhuhädade vastu aga ma polnud kindel kas lahtisti või kinnistina. Igaks juhuks lõpetasime enne kui kõht päris täis sai.
Kella viieks jõudsime oma uuele telgiplatsile peale mõningast otsimist. See oligi too teise paika ületoodu, mille kohta esimesel päeval nähtud silt väitis, et plats on suletud. Koht oli kena järve kaldal nagu kõik senised, seekord vaid rohkem metsa ja vähem paljast kaljut. Samas oli järv suurem ja järsemate kallastega, kohe kaldakaljult sai sisse hüpata kartmata end põhja vastu ära lüüa.Oluliseks eripäraks oli eelmiste asukate sokkide puudumine, kuid katkise klaasfiibrist telgi tugivaia ja kolme kinnitusvaia näol oli siingi üht teist maha jäetud. Mulle meenus, et peaks endale lühikesed püksid ujukate asemel jalga ajama. Noh ja nüüd selgus tõsiasi, et minagi olin järgmistele oma pükste näol suveniiri jätnud, sest vaatamata kõigi kottide läbiotsimisele polnud neid kusagil. Ainus võimalus, et jäid maha eelmisele laagriplatsile, kus ma rohelise värvi tõttu neid ei märganud kui kiire ülevaatuse tegin.
Õhtu möödus tavapäraselt. Alustasime ujumisega ja kaljul päikese käes kuivamisega. Peale seda panid tüdrukud telgi üles ning mina korjasin puid ja tegin lõkke. Toit kanapuljongi ja nuudlikeste näol sama mis eelmistel õhtutel kuid seda küll kurta ei saanud et tüütama oleks hakanud, pigem maitses paremini kui enne. Eelmiselt platsilt leitud lusikas kulus marjaks ära.
Siin leidsime lõpuks üles sellise toreda asutuse nagu metsapeldik. Teoreetiliselt peaks olema need iga telgiplatsi juurde ehitatud, aga seni polnud veel ühtegi avastanud. Tegelikult pole see ehitis peldiku nime ära teeninud, sest kujutab endast vaid puidust kasti, mille peal olev auk kaanega kaetud. Kuna kasutustihedus on minimaalne siis ilmselt muretseb loodus ise selle eest, et ta kunagi täis ei saa. Muidu on matkaja “meelespeas” antud juhend, et ootamatu ihuvajaduse esilekerkimisel tuleb minna rajast vähemalt 60 meetrit eemale, kaevata maa sisse auk ja peale ürituse lõppu see ka ilusti kinni ajada, et sinu tegevusest mingit jälge ei jääks.
Päikeseloojakut vaatasime koos kaljul lesides. Kuna järvelt puhus jahedam tuul ei viitsinud tüdrukud kaua olla ja kerisid peagi telki lugema. Mina keetsin veidi vett järgmiseks päevaks, vahtisin lõket ja lesisin nats järve kaldal lootes selges tähistaevas meteoriite vilksamas näha. Seoses kuuvalguse ja põhjast tuleva pilvitusega pidin selle pooleli jätma ning telki laste juurde kobima.
Olin just uinunud kui Mari mind üles ajas, et ega mets ei põle. Proovisin teda uniselt rahustada, et pole häda miskit, maga rahulikult edasi. Aga kui laps ikka murelikult kolmandat korda küsis hakkasid ka mulle lõkke leegid kahtlaselt suured tunduma. Mari avas telgi ukse ja ütles rahunanult, et tegu on ikkagi ainult lõkketulega, varjudemäng telgiseinal oli tegelikku olukorda oluliselt võimendanud. Ilmselt liikusid mu lõkkesse jäetud palgijupid soodsamasse asendisse tekitades mõneks ajaks suurema leegi.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!