Hõissa Pulmad !!!

PALJU ÕNNE MEILE !!!

Täna on ENE & TOM'i 24's pulma aastapäev. Pildil oleme küll Ene grupiõe pulmas aga just taolised nägime tol ajal välja, mitte küll nii mustvalged:) Õhtul tähistame seda päeva pereringis mõnusa koduse õhtusöögiga. Lapsed lubasid veel miskit romantilist organiseerida, jään põnevusega ootama:)

Ega keegi ometi arvanud, et selle pealkirja all kirjutan Villemi ja Kati pulmadest. No aga tegelikult on mul täitsa totaalselt savi, mis seal toimub või mis neil seljas on. Pole ju enam aeg, kus kuningaid peeti jumala poolt määratuiks, ühed tavalised ehkki jube rikkad tegelased. Minu olemist nende asjad ju kuidagi ei mõjuta, kui välja arvata, et massikommunikatsioon on selle sündmusega tüütuseni üle ujutatud. Londonis müüdavat isegi kuningliku pulma teemalist tualettpaberit:) No mida veel, printsi pea kuju omandavad kondoomid, printsessi kujutisega hügieenisidemed, ... - ei noh mul on nii hea fantaasia, et võiks rikkaks saada kui neid ideid ellu viia või ettevõtlikele maha müüa:)

Must Vöö

Täna oli meie vanemal tüdrukul karate musta vöö eksam, kuhu ma lapse soovil kaasa läksin. Tähtis sündmus tema elus, sest laps astus ametlikult täiskasvanute hulka. Kui mõnes teises peres on selleks leeris käimine siis meie peres täiskasvanute musta vöö saamine:) 16 aastaseks saab ta küll alles suvel aga ametliku musta vöö saabumine Jaapanist võtab tavaliselt mitu kuud aega. Nad peavad ju meie imelikud eesti nimed hieroglüüfidesse tõlkima ja siis vöö peale tikkima.

Eksamineeritavad ootusärevuses:)

Eksam toimus meie enda dojos kuna see on Canada sektsiooni peakorter. Algas kella kümne ajal ja kestis koos kolme minutilise vaheajaga kella neljani. Esimese pooleteise tunni jooksul tehti läbi kõik baas tehnikad ja seda taolise intensiivsusega, et nii mõnedki olid pildi kaotamise ääre peal. Giid nõretasid higist ja võhm oli väljas kuna aknaid hoiti kinni tekitamaks kerge hapniku puuduse. See sunnib õieti ja tihedalt hingama. Nii pea kui unustad tekkib kiirelt nõrkustunne ja pea hakkab ringi käima, tean omast käest. Kehas on kütust piisavalt, aga energia tootmiseks on vaja hapnikku, just nagu lõkke puhul, mis vähese õhu juurdevoolu puhul vinduma hakkab.

Eksamineerijad laua taga ja põhitehnikate ettenäitamine.

Teine osa oli Kihon ja Jakoshoku kumitede esitamine. Siin ei piisanud ainult kätteõpitud tehnikate ettenäitamisest, oli vaja ka omalt poolt lisavõtteid improviseerida, mis võisid olla nii löögid kui heited. Kombinatsioon tuli lõpetada niinimetatud "kill" tehnikaga, peale mida vastane ei tohiks selle täie jõuga sooritamise korral enam maast tõusta. Järgnes praktiliste vabavõitlus tehnikate ja mõningate enesekaitse võtete harjutamine Shihani ja meie peatreeneri juhendamisel.

Shihan vabavõitluse juhendeid jagamas ja meie tüdruk kihon kumited sooritamas.

Kolmandaks oli katade esitus, kusjuures kambas tuli läbi käia enamus madalama astme katasid, esitamaks baastehnikaid. Mustade vööde katad esitati väikeste samal tasemel gruppide kaupa ja paar olulisemat individuaalselt. Mida kõrgema taseme vöö eksamit sooritasid seda rohkem katasid pidid esitama, igal tasemel eeldatakse teatud hulga kohustuslikku oskamist, kusjuures musta vöö esimese kõige madalama järgu puhul pead teadma vähemalt viit kümnest selle taseme katast, lisaks muidugi kõik värviliste vööde omad.

Lõpetuseks oli vabavõitlus ja seda sutsu teisel tasemel kui ametlikel võistlustel. Musta vöö eksamil proovitakse sind viia enam vähem taluvuse piirini ja siis ka sellest üle. Seda ette ei hoiatata, et sisselöögid on lubatud, mitte küll täie jõuga aga ka 50%-ga teiselt mustalt vöölt lööb hinge kinni. Eksamineeritavatele on see tihtipeale shokeerivalt ootamatu, mis on ka üheks eesmärgiks. Kehasse lüüakse tugevamini, pähe üritatakse siiski vaid kindapuutega aga adrenaliini laksu all ei pruugi kontroll alati täiuslikult funktsioneerida. Seda ette teades rõhutasin oma lapsele kaitse olulisust, hambakaitsed on muidugi kohustuslikud.

Vabavõitlus esimese vastasega, teised järjekorras platsi ääres järge ootamas.

Võitlust sealjuures ei katkestata esimese punkti juures nagu võistlustel, sest tegu pole mitte punktimänguga vaid pigem tänavakakluses ellujäämise prooviga. Eksamineeritavale puhkust ei anta ja talle saadetakse kallale mitu kõrgema taseme musta vööd järjest. Lõpuks ei jaksa eksamineeritav enam suurt jalulgi seista aga platsi ääres karjutakse, ründa, ründa, näita mis suudad, see on sinu eksam! Püsti hoiad end tahtejõuga ja paratamatult hakkad rohkem sisse saama, no ja siis visatakse sind paar korda sirakile matile aga ikka pead püsti hüppama, mitte vaevaliselt üles ajama. Minu tüdruk lendas lõpuks suure plastikust joogivee aluse vastu, tema partner pidi kiirelt krabama 25 liitrisest pudelist kinni, et see otsa ei kukuks.

Sinikad ja kergemad vigastused on eksami osaks, eeldatakse et musta vööna pead suutma valust üle olla ja edasi võitlema. "Pain is temporary, Glory is permanent" - "Valu on ajutine, kuulsus igavene" nagu tuntud hüüdlause ütleb. Samas muidugi ollakse naiste vastu veidi leebemad nagu ikka, aga mehed see-eest saavad täiega ja mida kõrgemat vööd ihaldad seda rohkem pead välja kannatama. Seekord oli musta vöö neljas aste kõrgeimaks eesmärgiks ja tema eksami vabavõitluse osa lõpetati kerge peapõrutuse tõttu, mida võib ka alloleval pildil näha, kus matil istuvat kannatanut üle vaadatakse.

Individuaalne vestlus ja musta vöö pidulik kätte andmine.

Lõpus oli individuaalne vestlus eksamineeritavatega, kus selgitati ilmnenud puudusi ja tehnikaid, mida peaks parandama. Kokkuvõttes sooritasid kõik eksami edukalt ja said oma ajutised uued mustad vööd kätte. Tulemused lähevad Jaapanisse kinnitamisele, kust siis paari kuu pärast saadetakse diplom ja klubi embleemiga nimeline ametlik must vöö. Kogu ürituse lõpetamine toimus piduliku õhtusöögiga Mandarini restoranis, millest kõik kohalviibijad olid kutsutud osa võtma. Korralik eine kulus kella viie ajal ära, sest terve päeva olime olnud vaid kerge hommikusöögiga.

2011 aasta musta vöö eksam, edukad sooritajad ja eksamineerijad

Karate Munadepühadel

Sel ajal kui enamus inimesi siinmaal leisitas, ehk niisama pere seltsis logeles ja traditsioonilist kalkunipugimis festivali pidas oli meie perel hoopiski "tervislikum":) ettevõtmine käsil. Terve laupäeva jooksul polnud suurt mahti ega isu süüa, sest kes ikka tahaks peale jalaga kõhtu saamist oma hommikusööki platsile kõigile vaatamiseks välja lurtsatada.

Meie tegemistega rohkem tuttavad tabasid ilmselt juba ära, et tegu oli järjekordse karate turniiriga - kevadine Shito Ryu Itosu Kai Canadian Chempionship. Nagu juba esimeselt pildilt võib näha läks lastel seekord üle ootuste hästi. 13 aastane pisem plika sai kuni 14 aastaste juunioride arvestuses esikoha katas ja teise koha vabavõitluses (pildil medaleid pole kaelas, sest emme oli need juba kotti toppinud), millega kaasnes parima naisjuuniori karikas. Vanem sai teise koha juunioride katas ja neljanda koha täiskasvanud mustade vööde kategoorias.

Esikoha vääriline Bassai-Dai kata ja teise koha saavutanud Seienchin.

Vabavõitluses pandi vanem tüdruk ainsa juuniorina täiskasvanute klassi, põhjendusega et homme läheb musta vöö katsetele, suvel saab niikuinii 16 ja juunioride hulgas oleks tal liiga lihtne võistelda. Kohe esimeses ringis sai ta vastaseks hilisema võitja ja kaotas kindlalt, kuid ei hakanud hädaldama kui paar matsu sisse sai. Lõpuks annetati talle karikas "for sportmanship" tõlkes vist kui kõige sportlaslikumale karatekale, mis iganes see tähendada siis võib. Ma arvan, et ilmselt suhtumise ja oleku eest.

Moment pisema plika vabavõitluse finaalmatshist ja naiste mustad vööd vabavõitluseks valmistumas.

Minul läks ka suht normaalselt. Vabavõitluse esimeses ringis võitsin kindlalt 6-1 üht suurt kasvu Quebecki prantslast, teises ringis kaotasin 3-4 noorele kutile, kellel oli ootamatult hea ajastus. Tegu oli täiesti võidetava vastasega (kes sai hiljem kolmanda koha) aga läksin mütsiga lööma ja tegin mitu lihtsat apsakat. Lõpuks lihtsalt sai aeg otsa, aga mis ma ikka peale kaklust rusikatega vehin - kui tema sai rohkem punkte siis ta lihtsalt oli parem ja kõik. Pilte on momendil suht vähe kuna kõik võistlesime ja kaasa pidi nii fotoka kui videokaameraga askeldama. Hilisema analüüsi huvides eelistasime muidugi videot, kust ei viitsi täna õhtul pilte hakata välja keevitama.

Minu esimese ringi matshist jalalöök Ushiro-Geri ja Oi-Tsuki hüppel.

Elukutsete edetabel

Sa oled ekspert 24 programmeerimiskeele peale aga ei oska minuga isegi ilmast rääkida!

Juba mitu kuud tagasi lugesin artiklit selle kohta, milliseid elukutseid peetakse ameerikas parimateks ja milliseid viletsamateks. Ja mis te arvate kuidas see välja nägi, teatava üllatusena parasjagu kallutatud ühes kindlas suunas. Noored kui te kahtlete kas reaalained ja eriti matemaatika on elus vajalikud siis võtke teadmiseks, et hinnanguliselt parimad viis elukutset eeldavad kõik väga tugevaid teadmisi matemaatikas, mis on iseenesest reaalainete aluseks. Elukutse järel olev number on aastapalk USA dollarites enne maksude maha võtmist.

1. Tarkvara insener - $87000

2. Matemaatik - $94000

3. Finants analüütik - $87000

4. Statistik - $87000

5. Aruvti süsteemide analüütik - $77000

Samas ei maksa meelt heita ka need kelle pea matemaatikat rohkem ei võta kui aastaarvude meeldejätmise või 32'ni lugemisega, sest esikümnes on ka Ajaloolane - $63000 ja Hamba puhastaja (hygienist) - $67000. Kohe tekiks küsimus, et miks mitte hambaarst, aga vastus väga lihtne, tolle kõrgem palk ei tasakaalusta vastutust, ameerikas tiritakse neid alatihti kohtu ette. Ja ei maksa unustada, et hinnang on parima mitte paremini makstava töö kohta - töö tasu jagatud mugavuse, meeldivuse, riski puuduse, ... jne tööga seotud positiivsete nüanssidega.

Nüüd siis nende tööde juurde, mida hinnatakse kõige viletsamateks:

1. Naftaplatformi tööline - $32000

2. Metallitööline - $34000

3. Metsatööline - $32000

4. Katusepanija - $34000

5. Taksojuht - $21000

Nagu näha on viis viletsamat tööd kõik tööliste elukutsed. Selle nimekirja põhjal paistab küll, et nooruses tasub koolipinki nühkida ja veidi vaeva näha, et hilisemas elus mugavamalt läbi saada. Muideks ehitustööline on kümnendal kohal viletsuse edetabelis $29000'se palgaga. Eks see ole ka põhjus, miks suur osa ehitustöölistest on hilisimmigrandid. Kuid kõik ei ole ka nii must ja valge nagu paistab, kui juuresolevaid pilte vaadata:)

FlyNano

Ei see pole sugugi tolle india võrrimootoriga miniauto tiivuline variant nagu nime põhjal võiks arvata. Tegu on hoopiski meie põhjanaabrite inseneri Aki Suokase poolt välja töötatud vaid 70 kilose minilennumasinaga mida esitleti AERO 2011 lennumessil Friedrickshafenis, Saksamaal. Peale süstasid sobiks mulle hästi järgmiseks suuremaks ostuks:) ehkki 25000 eurone hind sutsu soolasem. Teisest küljest on see samal tasemel kui keskmiselt korralikul autol Canadas. Ja auto on mul niikuinii plaanis varsti välja vahetada, nii et kumb siis kas mahtuniversaal või hoopiski pisike lennumasin;)

Lahe oleks küll sellega Toronto kesklinna pilvelõhkujate vahelt tööle sõita, ei mingeid ummikuid kui ta just liiga populaarseks ei muutu. Ja saaks isegi matkama lennata, pidavat teine startides jaksama lausa 200 kg maast lahti sikutada. Tehnilist infi leiavad asjast huvitatud thetechjournal veebilehelt. Lendamiseks olevat vaja vaid "deathwish" ehk enesetapjalikke kalduvusi, sest nii kerge lennumasin ei eelda piloodi tunnistust nagu üks skeptik väitis. Aga tegelikult oleks ikka jube kihvt kui selline lennumasin tõepoolest turule tuleks ja seda osta saaks!

Veinist, Õllest ja Eelarvamustest

Mõned päevad tagasi refereeris Delfi Daily Telegraphi veiniteemalist artiklit, milles väidetakse, et absoluutne enamus inimestest ei suuda teha vahet kalli ja odava (ei maksa lugeda hea ja halva) veini vahel. Pimetesti tulemusel ei osanud veinisõbrad sugugi ära arvata millised veinid kallimad ja millised odavamad olid. Eks veiniga on siis samuti nagu paljude teiste asjadega (riided, autod, ...) siin maailmas, müüb pigem hea marketing mitte niivõrd toote kvaliteet.

Kokkuvõttes käiakse täiesti mõttetult välja suur raha asjade eest, millel hea reklaam, isegi kui see ei pruugi meeldida. Piisab kui arvamusliidrid - paremal juhul vastava ala asjatundjad, halvemal juhul lihtsalt prominendid toodet promovad. Küllap tuleb mängu ka kerge alaväärsuskompleks: "a la", kuidas ma joon Saku õlut kui naabril on juba nädal aega uhkelt murul lebamas tühjad Heinekeni pudelid (isegi kui Heinekeni jälestusega kõrist peaks alla punnima:) Ja ärimaailm kasutab täie rauaga seda ära.

Samas tuleb tunnistada, et tavaliselt on mingi korrelatsioon toote hinna ja kvaliteedi vahel aga tihtipeale siiski vaid korrelatsioon mitte üks-ühene sõltuvus. Kui objektiivselt mõõdetavate omadustega toodete puhul võib suht suure tõenäosusega loota, et kõrgemale hinnale vastab parem kvaliteet (tehnikatooted) siis maitsele põhinevate toodete puhul on situatsioon väga umbmäärane. Teatud määral arusaadav, sest maitsed on ju erinevad, aga kuidas objektiivselt põhjendada miks üks maitse on kallim kui teine.

Eks me kõik oleme langenud selliste reklaamitrikkide ohvriks ja langeme edaspidigi. Mul endal on kõige meeldejäävamaks juhtumiks ootamatu õllemarkide ümberhindamine. Olin alati olnud Saku Originaali fänn, ehkki Saku omadest maitseb kõige rohkem Saku Hele, aga seda pole alati saada. A Le Coqi jõin kui muud polnud kuni üks kord läksin oma õllesemuga (nimesid ei hakka nimetama, küllap ta mäletab, või ka mitte:) vaidlema ja otsustasin paralleelselt mõlemat proovida. Raske oli uskuda, veel raskem tunnistada aga kõrvuti tundus seni vaeslapse ossa jäänud A Le Coq maitsvam. Pimetestis oleksin kindlalt alt läinud! Saku Hele on siiski minu lemmik ja ei julgegi seda A Le Coq'iga võrdlema hakata, sest tolle margiga on nii palju mälestusi (kooliajast saati) seotud, nostalgiline väärtus maksab ka midagi!!!

Lõpetuseks peaks lisama, et Saku õlle teemalisi pilte otsides sain tõsise üllatuse osaliseks, olen vist nii palju õllejoomisest lobisenud, et googeldades "Saku õlu images" leidsin üsna algusest paari aasta eest Jaanipäeval võetud pildi endast, Saku Originaali purgiga kena blondiini kõrval:) Kahjuks pean tunnistama, et vaevalt on pildi populaarsus tingitud minu fotogeensusest:)))

Ennetamaks kommentaare ja küsimusi lisan mõned olulised asjasse puutuvad faktid:

1. Tegu on väga toreda tüdrukuga, keda nägin esimest korda tollel Jaaniõhtul.

2. Tema aadressi ma ei saa anda kuna ta on juba "hõivatud"

3. Õlleteemaline vaidlus oli ühe teise blondiiniga:)

4. Olen endiselt abielus oma kaasaga ja loodetavasti isegi peale seda blogipostitust:)

World Religions :)

Tuttav Facebookis postitas maailma uskumuste teemalise teksti, lisades omalt poolt Soome keeli: Tää on semmonen helmi, että pitää laitaa eteenpäin ;o) Mulle tundub, et päris asjalik lühikursus maailma religioonidest, mis kajastab eri uskude olulisi tahkusid:)))

RELIGIONS OF THE WORLD

Taoism: Shit Happens.

Hare Krishna: Shit Happens Rama Rama Ding Ding.

Hinduism: This Shit Happened Before.

Islam: If Shit Happens, Take A Hostage.

Zen: What Is The Sound Of Shit Happening?

Buddhism: When Shit Happens, Is It Really Shit?

Confucianism: Confucius Say, "Shit Happens."

7th Day Adventist: Shit Happens On Saturdays.

Protestanism: Shit Won't Happen If I Work Harder.

Catholicism: If Shit Happens, I Deserve It.

Jehovah's Witness: Knock, Knock, "Shit Happens."

Unitarian: What Is This Shit?

Mormon: Shit Happens Again & Again & Again.

Judaism: Why Does This Shit Always Happen To Us?

Rastafarianism: Let's Smoke This Shit.

Southern Baptist: Send Us Money And Shit Won't Happen.

CALVINISM: Shit happens because you don't work hard enough.

HEDONISM: There's nothing like a good shit happening.

MOONIES: Would You Like To Buy Some Shit?

STOICISM: This shit is good for me.

ZOROASTRIANISM: Shit only happens half the time.

CHRISTIAN SCIENCE: Shit is in your mind.

Environmentalism: You produce shit, so you have to eat it.

Socialism: Sorry, we are out of shit today.

Feminism: That's not funny!

Atheism: There is no shit or Can you believe this shit?

Googeldades avastasin mitmeid veebilehti nagu Gnu, Bytebrothers, Generationterrorists, jne ... kus sama teemat arendatakse. Mõnel palju pikemalt ja põhjalikumalt kui ülaltoodud lühikokkuvõte. Igatahes polnud mul aimugi, et maailmas nii palju religioone on, mille peale inimesed oma aega raiskavad:) Noh tegelt ei saa vist mitmeid ülaltoodud -isme otseselt religioonideks pidada, aga humoorika võrdluse jaoks sobivad küll.

Vasakpoolsel pildil on tabav võrdlus tavaloogika ja religioosse loogika kohta, Parempoolsel ainsad teesid mida kõik religioonid tunnustavad: Meil on õigus, kõik teised eksivad, me oleme paremad kui teie! Kokkuvõttes muidugi üks jamps kõik võta üks ja viska teist:)

Süstaost 2

Ei, ma ei ole lolliks läinud, vähemalt oma arust mitte:) Ehkki tõele au andes kahe päeva jooksul kahe erineva süsta ostmine võiks inimest klassifitseerida ostuhullu või siis vähemalt mõnevõrra ebastabiilse psühholoogiaga isendite hulka. Eriti kui võtta arvesse fakti, et mu plastsüsta kogemused piirduvad vaid korra sõbra omaga Eestis Penijõel sõitmisega. Presentsüstaga olen korra üritanud Naissaarele minna (laine ajas poolelt teelt tagasi) ja lisaks neljandas või viiendas klassis vanematega paaripäevane süstamatk Pärnu jõel. Ehkki oli tore ei tekitanud see tol ajal minus erilist vaimustust, just nagu telgis ööbiminegi - aga inimene muutub.

Eilsest olen igatahes kahe süsta omanik, too teine pole küll veel kohale jõudnud aga juba teel ja peaks mai esimesel nädalavahetusel olema vettelaskmiseks valmis. Tegelikult on ju vähemalt kahte süsta vaja kui järvele proovima minna, üksi oleks igavavõitu. Eile läpakal süstade teemal surfates sattusin Searsi kataloogi lehele ja ei uskunud oma silmi kui leidsin, et neil on süstad väljamüügil, niigi soodsast hinnast sel nädalal veel $100 maha. Kuidas ma küll eelmisel päeval seda ei märganud. Kergendusega avastasin, et minu Costcost ostetud süst oli seal siiski $150 kallim ja ilma mõlata.

Aga valikut nähes oli kohe selge, et ostan ühe veel, ainus küsimus millise. Pursuit 80 $200, Pursuit 100 $300. Vahe on pikkuses millest sõltub nii transportimise mugavus kui ka manööverdamise lihtsus. paistab, et 10 jalane ehk 3 meetrine süst on just selline universaalne, mis sobib nii jõele, järvele kui merele samas kui 8 jalane 2.4 meetrine ikkagi põhiliselt jõesüst. Asja otsustas lõplikult kui käisime lapsega katsetamas kas meie ostetud süst mahub autosse nii, et peale selle inimene tagumisel istmel saab istuda - sai küll, ruumi jäi kummastki otsast isegi paar senti üle. Seega tellisime Pursuit 100 ja mõla, sest seekord polnud miskit muud komplektis kaasas. Nüüd jääb vaid üle head ilma oodata! Tehnilistelt andmetelt on see süst peaaegu eelmise koopia nagu võib pildilt näha.

Süstaost

Paari päeva eest Costco hulgilao tüüpi poes käies jäi jälle silma seal müüdav ilus kollane süst. Olen neid veesõidu vahendeid aastaid igatseva pilguga vahtinud ja isegi näppinud sel ajal kui teised kaubandusega tegelevad. Seekordki jõllasin teist niisama, sest tegelt oli tekkinud mõte kahekohaline osta, aga hinda nähes jäin mõtlema. Kahekohaline maksab koos allahindlusega $600 samas kui selle hinnaks oli $400 märgitud. kummaline, sest eelmisel nädalal pakuti neid $500 - $75 kupong seega $425 eest. Kahekohalise eelis võrreldes 2 ühekohalisega on lihtsam transport sihtkohta ja kokkuvõttes veidi odavam hind aga ühekohalistega oleks jälle lõbusam omaette sõita.

Kodus googeldasin veidi ja kui leidsin, et sama ühest süsta müüakse online oluliselt kallimalt, hakkas kinnistuma veendumus, et tegu on eluks hädavajaliku aksessuaariga:) Südametunnistuse rahustuseks uurisin vanemalt plikalt, ega tollele ei meeldiks ometi süstaga sõita - mis te arvate, muidugi meeldiks. Nüüd oli hea kindel see mõte ka kaasale välja käia - pool perest juba tahab:)

Ja kes siis ikka sooviks maha jääda kui perega veematkale minna. Kanuu kannab lahedalt kolme inimest ja kraami, süstaga saab neljas sõita. Selleks saab ilmselt olema kas mina või suurem plika, kaasa on osav kanuutaja, õpetas omal ajal mindki. Ühekohalise mõõtmeid vaadates paistab, et transportimise lahenduseks oleks selle kanuu sisse toppimine ja siis mõlemad koos katusele tõsta. Netis surfates sain kinnitust, et tegu olevat väga asjaliku paadiga - professionaalide arvamuse põhjal ideaalne kombinatsioon jõe, järve ja mere süstast - ühesõnaga universaal. Merel olla isegi pooleteisemeetrise lainega sõidetav ja jõel 2-3 klassi kärestikes piisavalt manööverdatav. Hind olevat ka küllalt madal, et julgeb sellistest kohtadest läbi sõita kuhu kallima riistapuuga ei tahaks riskima minna:)

Mõeldud tehtud, eile sõitsin kohe peale tööd poodi ja jõudsin just õigel ajal. Kaks süsta oligi ainult järgi. Sel ajal kui nende seisukorda ja komplekteeritust lähemalt uurisin, käis kaks inimest juttu ajamas. Üks olevat ise ostnud kõigepealt ühe ja peale proovimist kohe teise oma kaasale. Teine väitis, et tema mees oli eelmine aasta selle saanud ja paksult rahul. Paraku paistis, et kahe süsta peale saab vaid ühe täiskomplektse kokku kombineerida, sest ühel oli konks murdunud ja teisel lisakomplekti kuuluv põll ning auto raam seest "kaduma" läinud. Pakkisime siis müügiabilisega kõik kokku ja sõitsime kassa juurde. Kokkuvõttes saingi viimase süsta, sest teine katkise konksuga ebakomplektne saadeti tagasi tootjale.

Kassas makstes mõtlesin, et tegelt pole ju paha, selle kulu katan ühe päeva ületundidega, kui maksud ka sisse arvata siis pean küll pea kaks päeva "rabama". On ju nii et makse maksad kaks korda, siis kui palka saad ja siis kui selle eest miskit ostad, kokkuvõttes kooritakse pea pool palganumbrist maha kui nii vaadata. Auto juures otsustasin proovida teist sisse toppida, saab kiiremini kui katusele sidumisega. Hea ikka suurt universaali omada, tagaiste alla, eesiste ette ja mahtuski ära ehkki nina oli esiklaasist vaid 20 senti eemal.

Lõpuks olulisemad tehnilised andmed:

Pelican™ Escape 100 SE

Materjal, kolmekihiline Poly XR

Pikkus, Laius, Kõrgus - 305 x 71 x 37 [cm]

Kaal 20 kg, Kandevõime 136 kg

Reguleeritavad jalatoed ja seljatugi

Veekindel pakiruum taga, laud ja joogitopsi (õllepurgi:) hoidja ees

Kumminöörid ja kandekäepidemed ees ja taga

Lisavarustus:

Aer ja selle hoidja, autokatusel kandmise komplekt, veepõll.

Nüüd pole muud kui kiirelt vee peale. Lapsed oleks tahtnud juba täna minna aga ilm on külm ja vihmane, lükkasime veidi edasi. Ilmselt on vaja ka teine süst osta, aga momendil ootab veidi. Proovime enne selle ära.

Valimised Canadas

Canadalaste arusaamine Õnnest ja Inimese arengust:)

Sain järjekordse kinnituse, et elan hokihullude vabariigis. Nimelt tulevad meil siin vahtralehe või pigem ehk hokimaal kolme nädala pärast valimised. Kuna tegu on suht stabiilse heaolu riigiga siis ei peeta valimisi eriti tähtsateks. Pole suurt vahet milline kolmest põhiparteist - konservatiivid, liberaalid või natsionaal-demokraatlik partei (vabalt tõlkides rahvus-sotsialistlik aga seda sõnaühendit ei saa ju poliitilistel põhjustel kasutada:) valitsema pääseb, tavakodanik seda ilmselt ei märkaks. Momendil on soliidse eduga juhtimas konservatiivid, kes võivad eriti soodsate asjaolude kokkusattumusel isegi absoluutse enamuse saavutada.

Aga valimistest kirjutasin hoopiski jäähokiga seotud põhjusel. Nimelt otsustati neljapäevale määratud prantsuskeelne valimisdebatt kolmapäevale ümber tõsta. Põhjuseks hokimäng Montreali Canadiensi ja Boston Bruinsi vahel. Selline asi võib vist küll ainult Kanadas juhtuda. Tuleb tunnistada, et tegu oli puht praktilise otsusega, sest vaadates eelmiste aastate statistikat, selgub, et hoki on oluliselt populaarsem kui valimisdebatt. Quebecki prantslaste partei leidis, et oleks lausa "südameid murdev" (heartbreaking) panna quebecklasi valima hoki ja valimisdebati vahel. Mina usun siiski rohkem rahvusdemokraatide liidri arvamuseavaldust, kes mainis, et kui ta ei osaleks ise valimistel vaataks samuti pigem hokit:)

Kevadilm

Ei noh, täna tegi ilm küll Aprillinalja. Olin kodus ja käisin vaid hommikul koera jalutamas ning lõuna ajal passitaotlusi sisse viimas, seda juba õige mitmendat korda siinmaal. Vastik külm vihmane ilm nagu novembris. Eelmisel õhtul sadanud 5 senti lund oli küll jõudnud sulada. Poole nelja paiku kui laps koolist t-särgi väel jope näpus tuli küsisin, ega ta ometi soovi meelega haigeks jääda. Plika vaatas mõistmatult otsa ja küsis, mis sa räägid, õues on ju palav ilm, ta jäävat pigem haigeks kui jope selga paneb ja üle kuumeneb.

Teatasin, et täna on juba neljas aprill ja pealegi pole niikuinii ilus oma vana isa üle nalja visata nagu te esimesel tegite kui ma taha aeda lapsi otsima läksin. Aga kui too kindlalt väitis, et toas on külmem kui õues, siis otsustasin ise kontrollida. Ukse peal viskasin kahtleva pilgu tagasi, aga kellelgi polnud tagasihoitud muiet näol. Ust avades lõi tõepoolest soe ja niiske tuulepuhang vastu. Kraadiklaasi vaadates selgus, et lapsel oli pea et tõsi, temperatuur väljas +18C, sama mis sees aga palju niiskem jättes soema mulje - no ikka täitsa uskumatu kui kiiresti siin võib ilm muutuda.

Mingi õhkõrna lootusega auto katusele jäetud suusakast tundus sellistes oludes eriliselt ebakohane. Otsustasin ta koheselt maha võtta, et mitte linnarahva naerualuseks saada. Sellise ilmaga oli ka mõnus viinamarja väätide lõikamisega jätkata, fleecega palav aga t-särgi väele ei julgenud ka võtta, alles olin tõbine. Selline uudis siis siitkandist, ei tea mis homme toob.