Aastapäev

Olen tänase seisuga täpselt aasta Kanada Postiametis töötanud. Mis tunne on võiks küsida. Ei noh, pole viga - töö on töö ja kui inimene ilma töö tegemiseta elada ei saa siis minu praegune töökoht pole sugugi mitte kõige nirumate võimalike hulgast. Pole ju palju neid õnnelikke, kes oma hobist ära elavad, või kellele selle eest äraelamiseks piisavat palka makstakse.

Enamasti tuntakse kõige rohkem huvi saadava palga vastu, ehkki see pole ju tegelikult kõige olulisem. Siinmaal pole täpsetest numbritest viisakas rääkida aga piisab kui öelda, et minu endisest labori juhataja palgast on see tonks maad kõrgem. Muud soodustused haigus-, hambaarsti-, prillide-, ravimite- jne... kindlustuse näol on paremad kui enne ja enamat saada oleks raske.

Puhkuse koha pealt ei oska paremat mitte tahtagi. Ehkki ametlikult saab esimesel aastal vaid kolm nädalat tasulist puhkust olen praeguse seisuga sel aastal juba kolm nädalat talvel suusatades ära kasutanud (kaks neist küll eelmise aasta arvelt) aga järgi on veel selle aasta kolm nädalat pluss seitse nädalat lisapuhkust. Tõepoolest 10 (kümme:) nädalat võiks sel aastal veel tasulist puhkust nautida. Just nimelt tasulist, sest kui sellest ei peaks piisama:) võimaldatakse soovi korral ka tasuta puhkust. Kuna hindan vaba aega rohkem kui raha sobib see mulle suurepäraselt.

Töökohustused iseenesest pole eriti kurnavad ja minu jaoks igatahes täiesti stressivabad, puhkeaega on vahepeal piisavalt. Osa tööst on paraku suht nüri masinate ja arvutite hooldamine nagu näiteks tolmu kõrvaldamine elektroonika kastidest ja kaartidelt, vahepeal tekkib tunne nagu oleksin kõrge kvalifikatsiooniga koristaja:) Suur osa tehnilistest ja riistvara probleemidest on standardsed, ega eelda erilist mõttetööd. Aeg-ajalt tuleb siiski ette põnevamaid juhtumeid kui peab veits pead murdma ning skeemide raamatut harutama.

Edutamise süsteem on minu arust totaalselt mittesobiv selle ametikoha puhul kuna ei sõltu ei teadmistest, usinusest ega millestki muust kui vaid ametiühingu staazhist. Loomulikult toob see endaga kaasa osade staazhikate töötajate pohhuistliku käitumise ja võtab uutelt initsiatiivi isu just samuti kui vanas nõuka süsteemis. Probleemiks on ka olukord, et kui lihttöötaja edutatakse tehnikuks tuleb tema staazh kaasa ja järsku on üks teadmiste poolest kollanokk suuremate soodustustega kui diplomeeritud insener. Paistab siiski, et lihttöötajate tehnikuteks väljaõpetamine lõpetatakse, sest see pidavat kuulduste järgi maksma firmale veerand miljonit töötaja kohta ja milleks maksta sellist raha kui väljastpoolt saab tasuta ja kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõudu, kes summas ukse taga ootab.

Kui negatiivseid momente otsida, siis üheks on kindlasti nõuetepärane magnetkaardiga sisse ja välja möldimine, mis muudab hiljem tööletulemise ja varem lahkumise ebamugavaks. Varem olen alati olnud oma aja peremees võimalusega niipea jalga lasta kui töö tehtud, või ka veidi enne:). Töökoha kaugus kübe üle 20 km on ebamugav, aga paljud kanadalased peaksid seda põhjendamatuks virisemiseks, sest teevad palju pikemaid otsi töölesõiduks. Eelnevaga seostub otseselt liiga varane, kella seitsmeks hommikul tööle minek. Samas olen aja ise valinud, vältimaks liiklusummikuid, nii et mokk maha.

Tõestuseks, et taolised töötingimused just tavalised pole on meie firma valimine eelmisel aastal Canada 50 parema tööandja hulka. Minu jaoks kujutab töökohaga rahulolu valem, mille puhul palk jagatakse töökohustuste ja stressi summaga. Selle põhjal võib öelda, et kokkuvõttes olen paksult rahul! Olen hakanud harjuma riigitööga, ja teatud aspekte lausa nautima:D