Koera rõõmud

Emadepäeva matkast kirjutas kaasa juba nii pikalt, et mul polegi suurt miskit juurde lisada. Siiski avastasin laste fotoka mälukaardilt mõne pildi, mis väärib üles riputamist. Esimesel kahel (esiteks pilt täissuuruses ja siis zoomituna) on koerad matka alguses täiel kiirusel vabadust nautimas. Loomad olid küll pöördes, et said ilma rihmata ringi kihutada.

Ehkki järgmise pildi võtsin nii kiiresti kui fotokas lubas jõudsid nad selle ajaga kogu distantsi läbida ja praktiliselt fotoka makro tsooni hüpata:) Viimaseks lisaks pildi pingsalt loodusfotograafiaga tegelevast kaasast, kes tavapärase tagasihoidlikkusega polnud endast ühtegi võtet üles riputanud. Aga tõele au andes on ju suht tülikas endast pilti teha.

Koera rõõmude teema juurde tagasi tulles ei saa mainimata jätta tempu, millega loom õhtul hakkama sai. Meil olid külalised, jõime aias õlut ja grillisime vorste. Mingil momendil oli rahva tähelepanu piisavalt hajutatud, et Koko krabas otse välikamina praerestilt kuuma vorsti hammaste vahele. Koheselt ei õnnestunud tal seda alla kugistada, vedel juust vist kõrvetas liialt. Igatahes kiskusin pool vorsti eluka suust põhimõtte pärast, et loomal ei jääks muljet nagu oleks selline käitumine aksepteeritav. Külalised jälgisid mind kerge kohkumusega ilmselt oodates, et ampsan limase vorsti ise suhu. Sain siiski instinktidest võitu:) ja nende ilmseks kergenduseks ulatasin päästetud pooliku vorstijupi meie koera poiss-sõbrale Sakule.

Ja täna kui läksin õue vorste grillima tuli pisem plika mõne aja pärast suure murega, et koer ei söö kohe üldse. See on tõesti ennekuulmatu lugu, aga mul tekkis kohe kahtlus, et loom alustas näljastreiki protestimaks ebavõrdse kvaliteediga toidu üle. Andsin tüdrukule pisikese jupi sooja juustuvorsti ja soovitasin selle koera krõbinatele visata lisades, et kui ta siis ka sööma ei hakka tuleb loom kiiremas korras arsti juurde sõidutada. No muidugi võeti paar ampsu ja lõpuks kui oli selge, et inimeste vorsti ikka ei saa läks ka koeratoit kiirelt loosi.