Süstaristimine

Täna oli esimene enam-vähem normaalne kevadilm üle pika aja, (ülalolev pilt on tehtud meie sõidu lõpuosas kui ilm pigem sügiseseks kiskus). Võtsin töölt vaba päeva ja ka vanem laps tundis end meie teadmisel "halvasti", pidi poole päeva pealt koolist koju tulema, et saaksime koos süstasid proovima minna. Kõigepealt pakkisin nad tagaaias lahti ja kontrollisin, et kõik koostisosad ikka olemas, olid küll.

Ühe mahutasin autosse nii, et ajasin ta tagaluugist sisse. Lasin poole tagaistmest alla ja kõrval esiistme maksimaalselt lösakile. Luuk läks kinni, süsta ninast jäi isegi kümmekond senti esiaknani ruumi. Teise panin katusele kaasasoleva autokomplektiga, mis kujutas endast kaht jäigast vahtkummist patja ja nailonrihmasid. Süst sobis kui valatud katuseraami vahele ja peale rihmade pealetõmbamist paistis kindlalt katusel püsivat. Mugav ja kiire lahendus.

Ehkki mõlemad veesõiduvahendid on piisavalt kerged, et häda korral saab ka üksi hakkama kutsusin mugavuse mõttes kaasa appi tõstma. Tema muidugi hakkas muretsema, et kas olen ikka lapsele õpetanud, mis teha kui süst ümber läheb, tollel esimene kord süstas olla. Lohutasin, et ega minagi tea mis teha, olen vist kolmandat korda elus süstas. Aga kuna eskimopööret veel ei oska peaks ilmselt välja pugema, vee all ju ilma akvalangita raske hingata:)

Igatahes selleks ajaks kui paadid, mõlad ja päästevestid (mida laps otsetõlkes elujakiks kutsus:) sees, võtsime kerge eine ja asusime Ontario järve poole sõitma. Meie juurest on lähemate liivarandadeni vähem kui 10 km, olime kiirelt kohal. Ilm nii soe, et fleecevestid ja kilekad läksid süsta panipaika, otsustasime särgi ja päästevesti väel veele minna.

Rannas oli ohtralt ajupuid, lohistasin ühe suure otsapidi vette, et sellelt oleks mugav kuiva jalaga süsta ronida. Tüdruk sai omale esimesena mineku au. Lükkasin ta eemale, et saaks ka oma paadi sisse lasta. Plika tundus kuidagi heitunud ja ettevaatlik. Nii pea kui ise sisse istusin sain aru milles asi. Süst tundus tõepoolest ebastabiilsem kui kanuu, millega oleme harjunud.

Esialgu harjutasime madalas vees liivaranna ääres manööverdamist. Kui peakski ümber minema, siis pole häda muud kui veidi märg ja külm olemine. Peagi tundsime end piisavalt kindlalt, et kallast pidi ida poole sõuda. Järve ääres oli näha mitmeid kalleid häärbere erapaadisildade ja rannajuppidega. Lõpuks suundusime veidi kaugemale järvele. Tunnike sai mõlatatud, kuni laps kurtis, et käed kipuvad väsima. Olin küll õpetanud kuidas mõlaga tõmmata, et ära ei väsiks aga mis sa ikka esimesest korrast ootad. Pealegi olime koguaeg vastutuult sõudnud, et hiljem lihtsam tagasi tulla.

Kui pöörasime otsa ringi tuli paar tugevamat tuulehoogu ja lainetus tõusis mõne minutiga märgatavalt. Enne suht kaugel järvel olnud äikesepilv tundus äkki palju lähemal olevat ja kui päike samal momendil pilve taha läks kui tugevam tuuleiil üle vee käis oli efekt piisavalt terav, te teise süsta poolt veidi ehmunud hüüatust esile kutsuda. Olin süstaseelikud maha jätnud, sest ilm tundus veele minnes nii rahulik olevat. Ehkki pritsis natuke sisse ei tekkinud kordagi tõsisemat vajadust nende järgi aga hea õppetund, et ilm võib väga kiirelt muutuda. Veel olles polnud mahti enam pilte teha kui ilm oli ära pööranud, sestap enamus fotodest ilusa päikesepaistega.

Kaldale jõudes oli laine veel tõusnud nii, et sõitsime hooga liivale ja astusime süstast välja ronides vette. Järve pool oli nüüd näha päris ähvardavat taevast, hea et pikemat sõitu ette ei võtnud. Olles süstad auto juurde tassinud veetsime veidi aega rannas. Tüdruk korjas tuhmiks kulunud klaasikilde, mina otsisin ajupuude hulgast huvitavamaid juurikaid, mis võiks aeda sobida. Lõpuks kiskus ilm pimedaks, autosse istudes tulid esimesed piisad ja mõne aja pärast saime tugeva vihma kaela.

Kokkuvõttes oli igavene tore ettevõtmine ja veendusime, et süstadele kulutatud raha oli asja ette läinud, ainult kahju, et ma varem neid ei ostnud. Nüüd igatahes on terve pere veesõiduvahenditega varustatud. Selle lühikese ajaga saime ka stabiilsustunde enam-vähem kätte, ehkki suurema lainega või siis kiirevoolulises jões on ilmselt oluliselt raskem, aga enne kui seda ette võtta tuleb rohkem harjutada, et end täitsa kindlalt tunda.