Toronto Toomaöö Jäätorm

Võimas leinapaju sai rängalt rappida

Eesti keeles ei oska mõistlikku vastet sõnale Icestorm leida, seega kasutan otsetõlget. Tegu on sihukese loodusnähtusega, kus soojem (plusskraadises) õhumass on kiilunud end külma pilve ja maapinna lähedal oleva külma õhumassi vahele. Pilvest sadav lumi sulab allapoole langedes soojas õhus kuid jõudes alumisse külma õhumassi jahtub maha sellise temperatuurini, et pisemgi häiritus jäätab tilga pea momentaalselt. Tegu alajahtunud (supercooled) vedelikuga. Seega jäätub veepiisk esimesel kokkupuutel, milleks võib olla nii puuoks, elektriliin kui ka maapind.

Tavaliselt ei kesta sellised harukordsed klimaatilised olud eriti kaua ja tihtipeale tekkib vaid õhuke "musta jää" kiht teedele või kerge jäide okstele ning muudele pindadele kuhu alajahtunud vihm langeb. Vahel aga liiguvad vastavad õhumassid eriti aeglaselt lastes "jäävihmal" suht pikka aega sadada, mistõttu tekkiv jääkiht võib õige paksuks ja seega raskeks kujuneda.

Toronto piirkonnas algas jäävihm 21 detsembri, ehk Toomapäeva õhtul ja kestis üle 12 tunni, jääkihi paksus ulatus sõltuvalt asukohast poolest sentimeetrist kolme sendini. (Võrdluseks "sajandi" jäätorm Quebeckis kestis 1998 aastal 5'st 10'da jaanuarini, kusjuures jäävihma sadas kokku 80 tunni jooksul, jääkihi paksus ulatus 6 kuni 12 sentimeetrini!!!) Ühesõnaga käesolevaga polnud tegu mitte niivõrd eriliselt võimsa kuivõrd siinsele piirkonnale ebatavalise juhtumiga.

Jää glasuuritud auto

Loomad uudistamas, suuremad oksad
pole veel murdunud ja alla kukkunud

Pühapäeva hommikul kui tahtsin tööle sõita avastasin, et auto on kaetud sendi paksuse jääkihiga. Kuna teed olid jääs, oleksin niikuinii hiljaks jäänud ja lisaks ka elekter öösel läinud, otsustasin koju jääda. Kahju oli küll lasta vett vedama võimalust veel kahte lisapuhkusepäeva juurde teenida aga samas polnud selle nimel mõtet taoliste teeoludega riskida. Kobisin kiirelt tagasi teki alla kaasa kaissu, maja oli juba jõudnud mitu kraadi külmemaks minna. Gaasikütet juhib ju elektroonika, mis teatavasti elektri puudumisel ei tööta.

Kõrvaltänaval

Ületee naabri majaesine

Kümne paiku hakkas väljast aegajalt imelikke mürtsatusi kostma. Läksin vaatama, oksad murdusid suurte puude küljest ja prantsatasid maha. Ületee naaber kraapis parasjagu oma Mersa akent jääst puhtaks kui talle ports pisemaid jäätükke pähe sadas. Vana ei mõelnud kaua, kargas autosse ja tagurdas jääs aknaga poolpimedalt garaazhi. Just õigel ajal sest kostis ragin ja pirakas oks sadas maha sinna kus enne auto oli, pool kõrval oleva mikrobussi katusele lüües pleki lömmi.

Jääga kaetud hekk

Sihukeste põnevate sündmuste peale oli uni läinud, võtsin fotoka ja panin koerale rihma ning papud, et minna kaema, kas saab uudiskõlbulikke fotosid. Vahepeal prantsatas veel paar oksa siin ja seal alla. Maja ees tegin meie kuusekestest ja koerast ning kassist pilte. Proovisin just saada head fotot kuusest tänava poolt kui kuulsin raginat, polnud aega ringi vaadata, pistsin punuma meie maja poole. Selja taga raksatas pirakas ront vastu maad, kurat peab ettevaatlik olema, nii entusiast ma ka pole, et valmis kunsti nimel ohvreid tooma.

Lehtpuu "tõrud" jääs,
Lumehelbed kaunistuseks

Jäidisega kaetud kuuseoksad

Koeraga jalutama minnes kukkus siin ja seal oksi maha, jäätükke rabises pidevalt. Lõpuks ei saanudki eriti kaugele minna, sest meie tänaval palju suuri puid, mille oksad väga kahtlaselt tee kohal jää raskuse all kaardus. Tagasi maja juurde jõudes sain just sisse kui käis eriti vägev pauk, minu reie jämedune haru võttis ületee tüübi elektrijuhtme puhtalt maha tõmmates ka seina juppe ja vihmaveetoru kaasa. Kurat asi on tõsine, infi sai mõnda aega moblaga, aga siis said meil akud tühjemaks ja levi kadus, ilmselt langesid moblamastid rivist välja. Igatahes tundus, et suur osa Torontost on ilma elektrita. Nüüd oli päris hea meel, et kevadel meie majaesine suur poolkõdunenud vahtrapuu maha võeti.

Lehed jääs

Mustad marjad glasuurikihi all

Süüa ei saanud teha, elamine läks jahedaks, pakkusin välja kohvikusse hommikusöögile sõitu. Lapsed olid nõus aga kaasa muretses teeolude pärast tuues ka välja probleemi, et kus me teame, kas kohvikutes on elektrit. Ega ei tea, aga proovida ju võiks, teeolude pärast ma ei muretsenud, ainult oli vaja kuidagi mahasadanud puuokstest ja elektriliinidest mööda manööverdada. Ikeas oli elekter ilusti sees, saime kuuma joogi ja lihapallide ning röstsaia eine.

Kodus tagasi hakkasime arutama, mis edasi saab. Kui elekter ei peaks tagasi tulema, siis peab maja soojana hoidmiseks miskit ette võtma. Esimene võimalus, mis pähe torkas, oli grilli tuppa lohistamine. Paraku selle gaasiballoon tühi, pole hullu, uue saab alati osta. Süüa saab nii grilli kui ka matkapliidiga teha. Enda pärast suurt muret polnud, sest meil kõigil magamiskotid mis taluvad miinuskraade, lisaks hunnik suusariideid. Pikema külma korral pean veetorud tühjaks laskma, et need lõhki ei külmuks.

Tänavad meie rajoonis

Otsustasime tuttavate juurde minna, et vähemalt moblad laadida, kui neil peaks elektrit olema. Nüüd aga oli levi lõplikult lännu. Ei miskit, sõitsime nende maja ette lootuses, et vana malevasõbranna mind selle ilmaga ukse taha ikka ei jäta. Vanem plika mainis: "Liivi on cool, tema ei ehmata kui ootamatult sisse sajame". Kohalikus Canada kultuuris pole küll taoline teguviis kohe üldse mitte viisakas. No muidugi kutsuti meid sisse, ehkki pererahvas parasjagu remonti tegi. Meil oli enne olnud kavas kesklinna õhtusöögile minna, aga olime sunnitud sellest ära ütlema, ei tahtnud pikka maad sõita ja samas metroo puhul polnud kindel kaua seegi liigub.

Räsitud hiiglane

Puud jääs või praod "taevaklaasis"

Esialgu oli kavas tõepoolest pool tunnikest veeta, et moblad laadida, aga jutt hakkas jooksma ja kui peremees käis välja idee, et võiksin sõita poodi õlle järgi sel ajal kui ta värvimist lõpetab oli asi otsustatud. Tänutäheks ei osanud muud paremat teha kui tema auto jääst puhastada, asi seegi. Õhtul saime isegi sauna ja vahtisime ameerika jalgpalli. Mul läks peaaegu meelest, et kodus temperatuur järjest langeb. Õige isekas oli elektrikerisele vett uhada ja ülemäärase kuumuse välja laskmiseks saunaakent lahti teha sel ajal kui pool Torontot külmetas. Õnneks õlled aitasid südametunnistuse häält summutada ;) Kokkuvõttes suured tänud eesti sõpradele.

Haru ei pidanud vastu

Sendipaksuse jääkihi jõud

Kodus polnudki asi väga hull, temperatuur +15C, küünlad aitasid veidi. Kui tahtsin grilli tuppa vedada ajas kaasa sõrad vastu. Raadios olevat hirmutatud, inimesi karjakaupa haiglates põletushaavade ja vingumürgitusega just seetõttu, et grillid tuppa toonud. Proovisin seletada, et iga asja tuleb mõistusega teha, loll saab kirikus ka peksa, aga ei aidanud. Noh temperatuur polnud veel kriitiline, andsin kodurahu huvides alla ja kobisime varakult tekikuhja alla tudile.

Jääsabadega marikomeedid

Lehed ei jõudnud veel langedagi

Vaatamata jahedale õhule oli uni hea ja külm küll ei hakanud. Kella nelja paiku kuulsin, et ventilaator läks peale - kas tõepoolest elekter tagasi. Kuulatasime mõlemad kangestunult põnevil, kaasa ajas käe teki alt välja, öölamp läks põlema, hurraa!!! Aga muidugi polnud sugugi selge kaua elekter püsib. Kruvisime kütet juurde, et maja võimalikult soojaks ajada juhuks kui vool peaks vahepeal kaduma. Pidas siiski hommikuni vastu, kui tööle läksin oil temperatuur mõnusad +24C.

Teel oli näha, et suur osa linnast endiselt kottpime, tööl siiski vool olemas aga mitmed ei ilmunud välja. Paljud töötajad troopikast pärit, kes ei oska taoliste loodusõnnetustega toime tulla. Filipiinlane mainis, et ta eelistaks iga kell kas taifuuni, maavärinat või vulkaanipurset, siis vähemalt teab mis teha, aga jäätormi polnud enne elus näinud.

Jõuluehted, lehed, jää

Naturaalsed jõulutuled,
Päike sätendab jääklompidel

Hiljem selgus, et meil läks isegi hästi. Kõige hullemal ajal olid ligi pooled Toronto majapidamised vooluta. Praeguseks ehk esmaspäeva õhtuks, ikka 200 000 külmas ja pimedas, lisaks veel langeb temperatuur öösel -15C ligi, mis asja ainult hullemaks teeb. Teatati, et mitmetes piirkondades pole loota voolu tagasi enne jõulupäeva ja kohati on karta, et katkestus kestab nädalavahetuseni.

Meie majaesine elus jõulupuu

Keegi naljahammas teatas raadios, et positiivsest küljest vaadates, ei lähe vähemalt jõulukalkunid halvaks, sest ehkki külmkapid ei tööta pliitidest rääkimata, siis ilmaennustust uskudes peaks kalkunid kenasti õues aastavahetuseni välja vedama kui pesukarud neid enne nahka ei pane :D  Hea võllanalja kuulata kui endal soe majas, aga jälle kord saime tunda kui hellaks on ühiskond muutunud igasugu loodusvingerpusside suhtes. Tsivilisatsioon püsib elektril, ei taha mõeldagi, mis juhtub kui elekter peaks pikemaks ajaks kaduma, ja see täiesti võimalik võimsa päikesetormi puhul. Väidetavalt küpsetaks 1859 aastal toimunud päikesetormiga võrreldav enamuse maakera energia ülekandesüsteemidest ja satelliitidest.

Häid jõule, nautige sooja tuba, sooja toitu ja jooki !!!   ..... seniks kui seda on :P

Garantii ja Tõbi

Panasonic NN-S255WF
1100W,  2.0 kuupjalga maht

Läinud laupäev kujunes igati soodsaks päevaks. Alustama peaks sellest, et meie mikrokas oli mõne aja eest tuksi läinud ja piinlik tunnistada, aga igasugustel väljamõeldud ja tegelikel põhjustel sai uue muretsemist ligi kuu aega edasi lükata. Muidugi ei mäletanud, millal see ostetud oli, aga läbi udu meenus, et esimene ja ainus kord sai poe lisakindlustus juurde ostetud. Kaasa mõtles ja arvas, et oli vist tõesti, aga see vist juba läbi. Asusin tuhnima igasugu tähtsates paberites, ostutshekki muidugist üles ei leidnud, ehkki aparaadi kasutajajuhend oli olemas.

Kaasa tegi netis krediitkaardi arvete ülevaatuse ja tundus, et 2010 olime tõepoolest elektroonika ja kodutervete poes taolise kulutuse teinud, mis õiges hinnavahemikus. Samas on neil vaid inf kulutatud summa aga mitte ostu enda kohta. Mis ikka, erilist lootust ju pole, et sellise paberi peale mu garantii kehtivaks loetakse, aga proovida võib. Niikuinii oli vaja uus mikrokas muretseda, mille ostan ka juhul kui vana garantii ei funksi.

Mikroka seinalt maha võtmine kulges pisukese vandumise saatel. Nimelt püüdsin aparaati jõuga seinale kinnitatud tugirelssidelt maha sikutada, aga ei tahtnud teine kuidagi tulla, hoopiski köögikapp ähvardas kaela kukkuda. Oh kurat, olin unustanud et kaks kruvi teda ka kapi küljes hoiavad. Hea et täie jõuga ei tõmmanud, muidu oleks paariks nädalaks lisaremnditööd kindlustatud olnud rääkimata võimalusest, et pliidile kukkunud kapp oleks selle puruks löönud ja ise võinud justkui multikas kõige kolu alla jääda.

Mikrokas autosse ja poodi. Jalutasin sisse ning mainisin klienditeeninduses piinlikult naeratades, et neilt ostetud mikrokas andis otsad, aga mul on garantii. Teenindaja naeratas lahkelt vastu ja küsis, millal ma selle ostsin. Eee..., täpselt ei mäleta, sest ostutshekki ei suutnud üles leida. Valmistusin hinges, et mind saadetakse sellise jutu peale pikalt aga kae imet. Neiuke teatas, pole hullu, meil on teisigi kliente, kellel tshekk kaduma läinud aga ostufakti leiame andmebaasist üles. Mis teie telefoninumber ja mikroka mark on. Vägev rõõmustasin ja näitasin kasutajajuhendi ette.

Veidi klaviatuuril klõbistamist ning preili andis teada, kahjuks pole te seda mikrokat meilt ostnud. Mis mõttes jäin otsa vaatama. Te ostsite selle kaks aastat tagasi meie konkurendilt, aga ma võin teile ostukviitungi välja trükkida, siis saate sellega nende juurde minna ja uue vastu välja vahetada. Ma ei jõudnud veel sellise info kogumise ja juurdepääsu peale imestama hakata kui juba trükitud leheke kätte ulatati. Seda lugedes selgus, mis kell, millise müügimehe ja millisel aadressil olin oma ostu teinud, lisaks, et mu garantii oli tõepoolest 5 aastane ja koos remondimehe kohalesõiduga. Natu kõhe, et peale NSA ka suvaline pood tänapäeval teab kus ja millal ma oma krediitkaardiga ostusid teen ja mida ostan.

Kuna asi töötas minu kasuks, siis ei hakanud pikemalt juurdlema ning põrutasin edasi. Tee peal sai ehituspoest läbi astuda, et lapse toale lükanduksi vaadata, aga ehkki kenasid uksi oli, siis relsse nende jaoks polnud. Elektroonika poodi jõudes lõin oma ostutsheki letti ja niipea kui tehing oli kinnituse leidnud, saadeti müügimees lattu uue järgi. Lisaks sai uus masin kaasa endise lisakindlustuse. Vahel ikka jopastab, see oli ainus kord kui ma olen poest lisakindlustuse ostnud ja see oli ka ainus kord kui seda vaja läks, Murphy seadus tagurpidi.

Meenus ka miks sai kindlustus võetud, nimelt selgus eelmine kord ostes, et $300'st soodushinda oli langetatud lausa $200 peale. Kuna sama mudeli paigutamine on pikalt mugavam otsustasin $89 eest 5 aastase lisagarantii võtta, 10 aasta jooksul tegu kolmanda täpselt sama mudeli mikrokaga, mis sobib meie kööki, täidab kõik funktsioonid ja lisaks soodsa hinnaga. Kokkuvõttes siiski leian, et 10 aasta jooksul sama mudeli kaks korda üles ütlemine ei jäta just head muljet Panasonicust, miks nad seda mudelit nii kaua toodavad jääb mõistatuseks. 

Tuju hea põrutasin IKEA'sse, et vaadata, kas neil pole lükandukse relsse pakkuda. Seal selgus, et lausa kenad lükanduksed on olemas ja neli korda soodsama hinnaga, kui seni olin näinud. Ei hakanud neid ära ostma, las laps ise vaatab enne üle. Etterutates võin mainida, et plikale meeldisid. Kui tal eksamid läbi, seisab ees sõit IKEA'sse. Koduteel jäi autukummi pood ette, kurat täna on nii palju pappi kokku hoitud, las parandavad kummi ära, ei viitsi ise jamada. Olin juba mitu kuud iga nädal teist pumbanud ja hakkas ära tüütama. Kui ise auku või naela otsisin, ei suutnud seda kuidagi leida.

Poodi astudes küsisin, kas mind saadakse sellise pisikese asjaga aidata ja palju maksab. Mees mõtles korra, paneme just kinni aga sul vist kiire töö, ok oled viimane klient täna, $25 eest teeme tipptopp korda. Nõus, jäin telekast inglise liiga jalgpalli matshi vaatama ja veerand tunniga saingi terve kummiga auto kätte. Õhtul tuli veel kõne töölt, kutsuti pühapäevaks kohale. Muidugi lähen, jälle kaks lisapuhkuse päeva soolas. Kokkuvõttes eriti õnnestunud päev!!!

Aga juba pühapäeva õhtul läks enesetunne nadiks nii, et ei viitsinud eriti arvuti taga mängidagi. Esmaspäeval olin tõbine, pea paks, nina tatti täis, köha, valus kurk - ühesõnaga totaalne gripp kallal. Vedasin end tööle aga seal veetsin suurema osa ajast puhkeruumis või kohvikus lesides ja ennast raviteega kosutades. Päris jama oli olla, kodus lebotasin niisama voodis ja tukkusin paksu teki all. Pidevalt oli külm, ehkki maja soojaks kütetud. Käisin kuumas vannis, korraks läks olemine paremaks aga kaua see kergendus ei kestnud. Otsustasin kindlasti järgmisel päeval mitte tööle minna ja kerisin kaheksa ajal fleece, pikkade pükste ja sokkidega kahe teki alla magama.

Öösel korra ärkasin, olin läbi higine aga palav polnud. Poole viie ajal ärgates tundsin end üllatavalt hästi, mõtlesin veidi ja kuna uni läinud otsustasin siiski tööle minna. Olemine palju poarem, vahepeal nii kerge tunne nagu lendleks, samas kui eelmine päev ajas trepist üles ronimine hingeldama kui vanainimest. Ainult kurk veel veidi valus, muidu paistab, et see väga jõuliselt virutav aga õnneks lühiajaline tõbi on järgi andnud. Täna õhtupoole olen jälle veidi uimane, aga enamasti kavatsen voodis vedeleda ja ennast homseks täitsa terveks magada. Loodetavasti ei saa keegi teine pereliige seda haigust, vanemal laspel eksamid, kaasal kõhuhädad, jama kui just nüüd haigeks jääksid. Aga loodame parimat!!!

Tunnistus, (Poiss)Sõber ja Arvutimäng

Eelmine reede tegi pisem laps meile kena üllatuse ja seda justnimelt oma 11'nda kooliaasta esimese kolmandiku hinnetelehega. Vanemaga pole meil kunagi probleeme olnud aga pisem on kippunud natu laisaliisu olema. Esimestel aastatel lastakse siinmaal koolis rahulikult seanahka vedada ja see harjumus kipub paljudele ka hiljem külge jääma. Ja muidugi kui pole eriti viitsinud õppida, siis on edaspidi seda raskem ja lõpuks löövad nii mõnedki käega.

Kiki hinnetelehe esimene pool, esimene protsent on tema, selle taga
paremal klassi keskmine, paremas ääres õpetaja kommentaarid

Meie õnneks on vanema lapse näol olemas positiivne eeskuju ja lisaks sõbrannad enamasti usinad pilusilmad, kelle rahvuse traditsioonis õppimine oluline. Igatahes pani pisem plika tähele, et isegi suuremal polnud vaatamata väga headele tulemustele sugugi nii lihtne ülikooli soovitud erialale saada. Ülikoolis on temagi hinded langenud seoses päris räige õppemahu ja tambiga, mis neile peale pressitakse. Kokkuvõttes otsustas väiksem laps, et viimaks on aeg end kätte võtta ja on viimasel ajal suht palju tegelenud koolitööga.

Nagu hinnetelehelt näha ei lasknud ka tulemused kaua oodata. Tegelt ei oodanud nii kiiret numbrite tõusu, sest õppetöös kipub ikka aega võtma ja omal ajal tegemata töö kipub valusalt kätte maksma. Esimest korda siis kuulutati Kiki "Honour Studentiks", mis eeldab üle 80%'st keskmist, no napilt ta selle sai.

Lähemalt hindeid analüüsides tuleb tunnistada, et omaaegsest kõige suuremast probleemist, milleks oli väga vaevaline lugemisoskus, on ta nüüdseks üle saanud. Vahepeal tekkis meil juba mõte, et oleks vaja spetsialisti poole pöörduda, laps lihtsalt ei lugenud ja kõik. Seetõttu ei kannatanud mitte ainult inglise keel vaid ka loodusteadused, sest plika ei saanud aru ülesannetest, mida täpselt küsiti. Minust kipub tal olema lohakus kaasa tulnud, sellest ka viletsamad tulemused matemaatikas ja keemias. Aru ta materjalist saab aga ei loe hoolikalt küsimusi ja kiirustab ülesannete lahendamisega - lolle hooletusvigasid lubamatult palju.

Hinnetelehe teine pool, mate ja loodusteadused

Esimesel lehel on "pehmetest" ainetest kunstiõpetus ja antropoloogia kõrge numbriga, esimene eeldab teatavat annet ja teine natuke õppimist. Inglise keele 81% on ikka tema puhul super tulemus, eriti võrreldes seda klassi keskmisega. Arvutiõpetuse 80% pole ka paha, sest ega ta eriline arvutihuviline pole, aga lihtsamaid programme on sellele vaatamata ilma minu abita kokku kirjutanud. Uhke võin olla selle üle, et absoluutse enamuse oma koolitööst teeb ta iseseisvalt, abi küsinud see aasta vist vaid kaks korda.

Teisel lehel olevad ained on veits olulisemad ja ka madalama protsendiga. Matemaatika 77%, Bioloogia 82% ja Keemia ainult 71%, viimane ka ainus aine mis alla klassi keskmise. Lapse enda sõnul olla põhjuseks olnud üks aasta algul ebaõnnestunud töö. No ega miskit muud kui loodame, et ta suudab sama edukelt edasi pingutada ega jää loorberitele puhkama. Olin nii rahul, et tegin lapsele lõunasöögi välja, tüdruk kaalus Tim Hortoni ja Ikea kohviku vahel ja otsustas viimase kasuks.

Mina tegin pühapäeval jälle topeltvahetuse, mille eest neli lisapuhkuse päeva arvele läksid. Töökaaslane võttis kõik palgana välja, aga täitsa mõttetu tegu nagu peagi selgus. Naine helistas tund enne tööpäeva lõppu ja käskis end üles korjata, et musta reede nädalavahetuse puhul ostlema minna. Järgmine päev kuulsime mornilt kolleegilt, et oli kogu mehe lisapalga ja veel rohkemgi sirgeks löönud:D

Seekord esines meie pere eriliselt tagasihoidlikult ameerika mandri suurima ostupüha puhul, ainsateks ostudeks jäid vanemale lapsele BF4 Deluxe versioon $35 ehk poole hinnaga ja kolmas täisversioon BF3 supersoodsalt $12 eest, et saaks vahel kodus kolmekesi mängida. Nende jaoks polnud poodi vaja minna, nii ost kui allalaadimine üle interneti.

Minu BF4 statistika eileõhtuse seisuga

Pühapäeva lõuna ajal tuli vanemale tüdrukule poiss külla. Meie kaasaga olime vist suuremas pabinas kui poiss ise, igatahes maja tehti korda ja isegi pisem laps kamandati kraamima:D 

Kui mina koju jõudsin oli tüüp juba kohal ja minu kohale parkinud, hüppas siiski käbedalt välja ning ajas auto eest ära. Paistis teine suht vaikne ja mitte eriti muljet avaldav, no eks esimest korda tüdruku vanemate juures on vist natu hirmus olla kah. Tegu itaalia päritolu poisiga, kes Ülikoolis samal erialal, mis meie plika. Samas sarnaneb ta oma blondi peaga rohkem vanadele roomlastele kui tänapäeva tüüpilistele tõmmudele ja tulise verega itaallastele. Niipalju kui mina aru sain, pole asi hirmus tõsine, vähemalt tundub, et meie plika suht külma peaga veel.

Mari poiss jchiarot, sõpradeks all paremas
nurgas oleme, Mari, mina ja koolivend ;)

Noh ja mis me siis tegime, läksime kolmekesi allakorrusele BF3 mängima. Tüüp on suht hea, aga õnneks ei jäänud ka mina häbisse. Igatahes oli meil kolmekesi meeskonnas mängides vägagi lõbus ja paistis, et "peika" oli vanamehe arvutimängu oskusest tõsiselt üllatunud. Noh, ega just palju minuealisi arvuti taga pauguta, pigem soendavad oma vanu konte kamina ees viskit limpsides. See nädalavahetus pidi Mari ise peale eksamit külla minema, ootame põnevusega, mis muljeid tema jagab kui tagasi tuleb.

Ah jaa, tüüpi tunnen tema Battlefieldi "sõdurinime" järgi, milleks on "jchiarot", hüüdnimi Jessie.

Jaapan-14 Aomori

Hea, et tegu ainult plakatiga :)

Meie järgmiseks sihiks oli keskmise suurusega (300 000 elanikku) sadamalinn Aomori Jaapani peasaare Honshu  põhjatipus. Nimi pidada Jaapani keeles tähendama "sinine mets", mis olevat tuletatud linna lähedase metsaga kaetud künka järgi. Nimelt paistvat merelt kaugelt vaadatuna metsatukk sinakas.

Aomorisse sõidu põhjuseks oli tema kauge asukoht ja samal päeval algav Nebuta festival, üks suurimaid Jaapani rahvuslikke festivale. Festival tähistab kohaliku Emishi rahvuse sõjapealiku Aterui õnnetult lõppenud 12 aastat kestnud vaenutegevust keskvõimu vastu.

Nagu kipub juhtuma said lõpuks kohalikud lüüa ja Aterui vangistati. Ta viidi Osakasse keisri juurde, kus jaapani traditsiooni järgides peale audientsi pea jagu lühemaks tehti. Kogu Aomorisse jäänud suguvõsa sunniti suuri auke kaevama, kuhu nad siis elavalt maeti ja mullaga kaeti. Alistunud Emishi rahva liikmed orjastati ja sunniti värskelt maetud pealiku suguvõsa haual tantsima. Festivali oluliseks osaks on tuhutu hirmuäratava sõjamehe kuju protsessioonis õlgadel kandmine ja selle kõrval jalutava rahvariietes massi tseremoniaalne tentsimine.

Kakunodate 13:42 - 14:39 Morioka 15:26 - 16:30 Aomori  10060¥ (4310+5750), 186 min, 241 km.

Rong saabus õigel ajal, ronisime peale ja istusime oma kohale maha. Sõit läks vuhinal, nautisime vaateid mägedele, mägijõgedele ja üllatavalt metsasele maastikule. Kohati kasvasid üsna raudtee lähedal männisalud mis vägagi Lahemaad meenutasid. Erinevus hakkas silma lähemal uurimisel, sest metsatukkade ees niiskematel aladel ja jõgede ääres olev tihnik polnud mitte lepavõsa vaid koosnes viie-kuue meetri kõrgustest bambusevartest.

Mäed Tazawako kandis

Varsti hakkas tunduma, et sõit kuidagi aeglaseks jäänud ja peatustes seisab rong kahtlaselt pikalt.

Kellaaega vaadates tekkis kahtlus, kas oleme ikka ajakavas kuni viimases peatuses rong paarkümmend minutit lihtsalt seisis ja ilmselgelt oli hiljaks jäänud. Probleemiks oli fakt, et Moriokas pidime Tokyo - Aomori rongile ümber istuma, aga sellele ilmselt enam ei jõua. Jaam rahvast täis ja olukord natu segane, sest meie rongi numbrit polnud veel tabloolgi. Alles paarikümne minuti pärast pidi saabuma Aomori superekspress, mis kava alusel liikus tund enne meie rongi. Ilmselt kestis hommikuse viivituse mõju siiani, lükates kõigi rongide ajakava edasi.

Kiirustasin kassade juurde uurimaks, millal meie rong tuleb. Jaapanlane kuulas mu ära, vaatas piletit ja seletas siis miskit näidates väljuvate rongide ajatabloole. Aru ma tuhkagi ei saanud, lihtsalt ütlesin Aomori ja näitasin õnnetult piletitel oleva kellaaja peale. Mees võttis piletid, ja lasi jalga. Hmm, huvitav mis see peaks tähendama, no ootasin veidi - ei miskit. Ju vist on piletid kehtetud ja võttis ära. Pole hullu, abonentkaardiga saan iga kell tasuta uued, lihtsalt vaja sabas seista. Jalutasin lapse juurde, kaalusime jällegi esimese õiges suunas mineva rongi peale minemist aga otsustasin enne korra veel kassa juurest läbi hüpata.

Märkasime seal korraga teineteist, piletitega jaapanlane jooksis minu juurde, ulatas need kummarduse saatel pihku ja näitas tabloole. Aomori superekspressini viis minutit jäänud, aga see on ju too kõige luksim, millele meie piletid ei kehti? Näitasin tüübile, see naeratas ja ütles: "OK, run run". Jõudsin järelduse, et ilmselt tegi JR meile hilinemise eest välja sõidu superekspressi luksklassis, tänasin ja paningi jooksuga Mari juurde, et koos õigele platvormile jõuda. Plika ei puigelnud eriti vastu, kui sai teada et piletid vahetati paremate vastu.

Vagunisse astudes olin üllatunud asjaolust, et vaatamata perroonil ootavale rahvahulgale osutus vagun pea et privaatseks, vaid paar inimest tuli meiega koos sisse ja enamus istekohti olid vabad. Ei osanud muud arvata kui et hinnavahe peltab eemale.

Kui enne arvasin, et luksimat rongi ei saa olla siis nüüd leidsin, et toolid saavad veel mugavamad olla ja ruumi saab veel laiemalt olla ja "stjuuardessid", kes snäkke pakuvad saavad veel kenamad olla. Tõepoolest ei paistnud see jäävat maha business klassi lennuistmetest millegi muu poolest kui et shampat ei pakutud;) Aomori poole kimades keris rong pidevalt üle 300 km/h kiiruse üles nii, et aknast piltide tegemine suht mõttetuks osutus.

Honshu ja Hokkaido vaheline 53 kilomeetrine tunnel

Shin-Aomoris pidime kohalikule rongile ümber istuma, et mitte ühe hooga läbi merealuse tunneli Hokkaido saarele põrutada. Polnud kindlad kas tegu õige rongiga aga hüppasime peale teades, et siinsed kaua jaamas ei jokuta. Rongil olles küsisime, kas ikka õige - oli küll. Ses suhtes oli abonentpileti omamine super mõnus, et vale rongi peale sattudes ei riskinud millegi muu kui ajakaotusega.

Aomori linna kohale jõudes võtsid juba rongijaamas meid vastu pirakad festivali plakatid, kollinägudega sõjardite kujud ja peomeeleolus rahvamass. Aeg oli suht varajane, festival pidi kahjuks alles hämaras algama. Võtsin oma mobla, märkisin GPS'ga asukoha ja otsustasime peatänavat pidi jalutada, et ringi vaadata ja natukenegi festivalist osa saada. Pakkusin Marile välja mõtte, et võime ju ka üle öö jääda, et saaks õhtusest trallist osa võtta aga ta polnud sellest ideest eriti vaimustuses.

Kuna kõht veidi tühi otsustasime tänaval pakutavat näksi võtta. Kui muidu Jaapanis puudub tänaval nii toidu müümise kui söömise kultuur, siis paistab, et rahvapidude puhul on see lubatud. Peale lühikest uurimist pidasime kõige mõistlikumaks pulga otsas pakutavat kana ja sealiha sashlõkki võtta. Hind oli sealjuures igati soodne, kolm pisikest varrast 300 jeeni ehk $3 ehk 2.5 euri. Maitse natuke imelikult magus aga kõhu sai täis, alla loputasime lihatükid õlle ja mahlaga. Magusaks jäätis või pigem mahlaga maitsestatud jääpuru.

Jaapani koolitüdrukud ratastel

Poed oli oma nänni tänavale tõstnud, saime siit paar huvitavat asja. kaasale t-särgi ja temaatilise rätiku, pisemale lapsele liibukad ja endale jaapani peapaela kirjaga "võitleja hing". Rahvas tegeles palavikuliselt peo ettevalmistamisega, sätiti üles toole ja pisike tribüün tähtsamate ninade jaoks. Meie pöörasime põhiliselt ristmikult paremale mere äärde viivale teele, tegime seal mõned pildid ja jalutasime siis tagasi.

Üle lahe viiv kuulus rippsild

Maavärin :D

Vahepeal põrutas mööda kohalike kooliplikade kamp ratastel, kes kilgates meie poole kiikasid ja edasi sõtkusid. Ilmselt on blondid juuksed jaapanlaste jaoks eriliselt eksootilised.

Oli ka näha päris palju politseid liikumas, otsustasime ühe veidi koomilise paari juures küsida kas tohime pilti teha. Nood olid rõõmuga nõus, paari hambaga vanemkonstaabel kamandas isegi noore kadeti meid kõiki pildistama.

Kahjuks hakkas kell lähenema tagasisõidu ajale, aga rongkäiku ei paistnud veel kusagilt. Jaama juures astusime sisse tohutu suure maaalusese kalaturu saali, siin oli mereande igale maitsele nii tüübi kui valmistusviisi poolest. Väljas oli sealsamas pisike plats, kus võisid lasta oma ostetud mereeluka tädidel mõõduka tasu eest küpsetada või siis nende endi pakutavat proovida. Maitsesin mitut erinevat looma aga kaheksajalg oli tõepoolest hea.

Tekkis mõte tagasisõiduks seda tee peale kaasa osta, tellisin keskpärase karbitäie. Minu nina all kougiti ämbrist kaks poolsiplevat tüüpi välja, visati süte kohal olevale restile, kallati kastega üle ning viie minuti pärast ulatati mulle aurav karbitäis delikatessi.

Kalaturul

"Välikohvik"

Lapsel kadus sellist barbaarset toiduvalmistamismeetodit nähes kalaisu ning ta otsustas tuntuma toidu juurde kindlaks jääda ning suundus poest hambaalust otsima. Pidin minagi oma joogivarusid täiendama, et kaheksajalg kõhus kuivale ei jääks.

Kaheksajala praadimine ...

... ja maitsev valmisprodukt

Rong väljus täpselt õigel ajal, loodetavasti on nad lõpuks tagasi graafikusse jõudnud. Teekonna kaarti ma enam üles ei riputa, sest see on sama, mis Tokyost Aomori suunas ainult vastupidi ja ilma sissepõiketa Kakunodetesse.

Aomori 18:11 - 18:15 Shin-Aomori 18:30 - 22:08 Tokyo 22:11 - 22:31 Shibuya,  16570¥ (9870+6700), 237 min, 724 km.

Foto rongi aknapeegeldusest

Kontoriametnikud Sendai perroonil

Esialgu polnud kindel kui sobiv on rongis oma toitu mugida aga meile andsid julgustust kaks jaapani härrasmeest, kes pakkisid oma söögi lahti ja korkisid õlled. Ega miskit, seadsime enda toidud ette ja hakkasime nosima. Kaheksajalg oli ikka veel soe ja tõepoolest maitsev, parasjagu krõmps aga mitte liiga vintske. Ports osutus nii suureks, et kõige nahka panemiseks pidin parasjagu pingutama, laps keeldus aitamast, ehkki proovis pisikese tüki.

Mööda vuhisev tsunamist kannatada saanud Sendai linn

Rong kimas Tokyo poole, väljas muutus järjest hämaramaks. Varsti polnud suurt miskit muud näha kui mööda vilksatavate majade tulesid või linnade tuledemerd. Järsku kostis valjuhääldist: "Mõne minuti pärast jõuame Sendai linna", tuletades elavalt meelde 2011 aasta võimast maavärinat ja sellele järgnenud tsunamit, mille läbi just Sendai kõige rohkem kannatada sai. Siin liikus võimas kuni 10 meetrine tõusulaine kohati 10 kilomeetri kaugusele sisemaale hävitades kõik ettejäänu. Üks asi, millele Jaapani puhul turist suurt ei mõtle on igat sorti looduslike katastroofide võimalus. Elanikud ise on aga harjunud ja peavad normaalseks justnagu eestlased pikki talveöid. 

Meenutus Sendai Tsunamist

Sõita oli veel palju, surfasin netis, vahtisime välja ja lõpuks tudisime. Igaks juhuks panin moblale äratuse, et hommikul Jaapani lõunatipus ei ärkaks.

Tokyosse jõudsime pea õigel ajal aga viimane jaamavahe oli jälle miski jama, ootasime 20 min enne kui kohale saime. Koju jõudsime üheteist ajal puruväsinute aga õnnelikena. Und polnudki kohe, võtsin õlle, surfasin sutsu netis ja alles siis kobisin teki alla. Oli alles päev, rongiga sai sõidetud 1573 km 43320 jeeni eest 703 minutiga - VÄGEV rekord :D