Paraad ja Jaaniõhtu

Jaanipäeval ajasin end suht varakult üles ja olin tänu öösel lurbitud Aura sidruniveele heas vormis. Kerge hommikusöök, kohvi mitu tassi ja pilk moblale, et kas on ka teateid või mingeid uudisi. Delfist jäi silma seekord Haapsalus algusega 11:00 toimuv Võidupäha paraad. Kell oli veerand üksteist, äkki läheks ka vaatama, Haapsalu jääb ju niikuinii kodutee peale.

Mõeldud tehtud, aga enne tuli asjad autosse visata. Rattaga nats tüli, kuid ootamatult mahtus ta tagumine ratas ees ära. Peoseltskonnast tuli paar inimest veel ja vurasimegi lõbusalt linna poole. Enne Haapsalu vilgutasid mõned autod, nojah kiiruse kontroll mõtlesin. Teel oli politseiauto ja kaks vormikandjat, alles lähemale jõudes sai selgeks, et mitte kiirust vaid alko taset mõõdetakse. Ma polnud päris kindel mis seisus Eesti 0 tolerantsi järgi olen aga tagasi keerata oli hilja.

Pidasin kinni ja kerisin akna alla. Politseinik sirutas miski suure valge lehtrikujulise otsaga aparaadi ja palus puhuda. Ajasin suu pärani ise mõeldes, ei tea miks see otsik nii suur peab olema, vaevu mahub suhu. Pollar tõmbas seadme kiirelt tagasi: "Ei, ei, suhu ei pea võtma, puhuge distantsilt". Puhusin siis nii poole meetri pealt, jälle valesti, pidin uuesti puhuma lähemalt. Politseinik vaatas ekraani, kortsutas kulmu ja sõnas: "Puhuge uuesti". No kurat mitu korda võib, aga puhusin resigneerunult uuesti. Vaatas mõõdikut, vaatas mind ja lausus lõpuks: "Head teed". Ei saanudki aru, kas olin nii piiri peal või lihtsalt kahtlane, aga õnnelikult minema sain.

Haapsalus parkisime kohe paraadi toimumise koha lähedale, paarkümmend meetrit ootel olevaist sõjaväe autodest. Ehkki rahvast oli tihedalt leidsin endale suht soodsa koha otse televisiooni bussi kõrval. Nägin ära võidutule jagamise maakondadele, kuulsin presidendi kõne ja sain paraadi päris lähedalt jälgida. Pilte klõpsisin mitmeid nii tehnikast kui sõduritest. Teatava üllatusega kuulsin siin-seal vene keelt kusjuures kommentaarid olid positiivsed. Vaata imet, aga kas tõepoolest hakkab lõimumine vähehaaval tööle.

Niipea kui viimased mehed mööda marssisid kiirustasin  auto juurde, et Tallinna poole suunduvat sõidukite voogu ennetada. Saingi edukalt Tallinna maanteele, tee oli tühi, pealinna jõudsin veidi enam kui tunniga. Kodus lühike puhkepaus ja edasi jaanitulele Kõnnusse vana pinginaabri maakodusse.

Teelt haarasin õlled-siidrid kaasa ja kaks jäätist autos näsimiseks. Narva maanteel sai praktiliselt kogu pikkuses 110'ga sõita, kohal kiiremini kui oskasin oodata. Auto pargitud korkisime esimese õlle, kuni järgmise päevani pole kavas rooli istuda. Kohal jälle vanad tuttavad, kada kord aastas näeme, õhtupoole andis näole ka ülikoolikaaslane, keda polnud nii 20 aastat näinud.

Pidu nagu pidu ikka: joodi, söödi, aeti juttu, käidi saunas ja tehti pirakas lõke. Viimase juures aga see aasta pisike eripära. Igaüks pidi meisterdama miski puusliku, mis siis toika otsas lõkkes ära põletatakse. Eks fotod räägivad enda eest aga põhiatraktsioon "Aken Euroopasse" omas peale esmast tulemöllu natuke ootamatu viikingite päikesemärgi või india õnesümboli kuju, mida viimasel ajal poliitiliselt ebakorrktseks on hakatud pidama :) Aga tehnilisest küljest polnud põhjust õiendada, tegu on ju iidse Päikese pühitsemisega kombega aasta kõige pikemal päeval.

Ilm oli Jaaniõhtu kohta haruldaselt ilus ja soe ning isegi sääski see aasta peaaegu polnudki, see-eest kihulased üritasid kõigest väest nende kohta täita. Nagu ikka jaaniöösel, pimedaks õieti ei läinudki, magama kobisime varakult kahe paiku, rahvas hakkab juba soliidsesse ikka jõudma.

Hommikul polnud kellelgi kiiret. Kohv, näksid ja Petangi mäng ärksamatele. Lõuna ajal sõitsime Joaveski paisu juurde kus käisime ujumas. Pererahva koer sattus paanikasse hüppas sisse ja asus agaralt kõiki ujujaid päästma. Isegi pärast kui paadisillalt jalgu loputama asusin jooksis ta murelikult minu juurde. Jalutasime ka vana puupapi vabriku varemete vahel ja uudistasime muidu ümbrust.

Pealelõunat pugisime veel kered täis ja rahvas asuski koduteele. Perenaine märkas kui näksisin tillilehti ja pani mulle sületäie kaasa, et kurgisalati puhul ei peaks rohelisega  kokku hoidma. Koduteel õnnestus Peterburi maantee otsas vale sõidurada valida, mille korrigeerimiseks tuli äkiline tagasipääre sooritada. Pisikese närvikõdiga lõppes selle aasta Jaaniõhtu.

Jaanieelne Rattamatk

Juhtus nii, et mulle pakuti võimalust Jaanipäeva eel kambaviisilisest rattamasõidust osa võtta. Jaanipäev oli koolipõlve pinginaabri pool juba kinni pandud, aga sellele eelnev päev vaba. Mõtlesin, et miks mitte, rattaga sõita oli niikuinii plaanis ja sellisesse paika nagu Puise poleks ma ilmselt muidu kunagi jõudnud. Üritus oli nii vingelt orgunnitud, et rattad viidi eelmisel päeval bussiga kohale.

Üheteistkümneks hommikul jõudsin kohale kasutades vaid korra oma mobla GPS'i. Kena talu juures mererannal oli enamus seltskonnast juba kogunenud. Tutvustamine sujus kiirelt, ei tekkinud mingeid kummalisi momente kui kontvõõrana ligi astusin. Seltskond tundus esimesel pilgul lahe ja normaalses sportlikus vormis olevat aga rattaparki nähes tekkis pisike mure. Minu oma paistis silma roheka varesena nende profirataste hulgas. Tärkas soov vaikselt koos oma rattaga minema hiilida, samas märkasin ootamatult oma ratta "venda", mille omanik julgelt mainis, et ratas taaskasutuskeskusest saadud.

No nii, vähemalt pole ma ainus, kellel rohkem kui 20 aastat vana sõiduriist. Tüüp viskas ka minu omale pilgu peale ja pani paar laksu õhku juurde. Tegime kaks õlut ja olimegi valmis sõitma asuma. Otsustasin kohe end grupi keskele suruda, ehk on nii lihtsam tempos püsida. Peale paari esimese kildi läbimist oli selge, et minu kartused osutusid asjatuks. Vaatamata varustusele võeti rahulikult nii, et enamuse ajast võisin oma rattal vabajooksus sõita iga natukese aja tagant kolme pedaalivajutusega kiirust hoides.

Absoluutne enamus teest kulges siledat, äsja maha pandud asfalti pidi, kuni Haapsaluni välja. Tee peal tehti kaks peatust surnuaedades mälestamaks lahkunud sõpruskonna kaaslasi. Fakt, et mõlemad olid olnud igatepidi heas vormis enne saatuslikuks saanud täpselt sama haiguse avastamist, peale mida kumbki ei elanud üle aasta, pani mõtlema elu üle. Ei tähenda nii palju, mis teed või palju pingutad, kõik on üks suur juhuse asi. Elu tuleb võtta päev korraga ja nautida iga hetke sellest, sest kunagi ei tea mis nurga taga ootab. Ka ette muretsemine on mõttetu, sest see ei muuda midagi.

Haapsalus oli seltskond kutsutud külla ühe kohaliku ärimehe juurde. Kena maja ja super ilusti kujundatud ning hooldatud aed Eesti mõistes suht pisikesel umbes 1000 ruudusel krundil. Olime ka ise saateautoga veidi jooki-sööki kaasa võtnud, aga kohapeal käidi algatuseks välja sellisel tasemel vein, mida tavapoodidest osta ei saa. Ehkki ma pole ekspert, võin kinnitada, et taolist nektarit võib mõnuga pudelite kaupa mekkida. Marki ei hakanud uurimagi, niikuinii pole raha, et seda poest osta :)

Näksiks kõrvale oli mitut sorti praetud juustukesi ja muid hõrgutisi, eraldi väärivad märkimist perenaise valmistatud maitseainetega kaetud võis praetud krevetid, mis tahtsid keele alla viia. Kohvi kõrvale küpsetatud kaneelikuklid olid samuti ülihead. Mulle oligi teatavaks üllatuseks, et taolises majapidamises oskab perenaine ise sellisel tasemel süüa valmistada. Ainus piinlik moment tekkis kui perenaine tormas mulle tooli tooma, sest olin momendiks laua äärde seisma jäänud. Teised vist ei märganudki, aga mina pole paraku sellise teenindamisega harjunud. Kahjuks ilmselt ei saagi harjuma, ehkki päris mugav ju oleks ;)

Nüüd sai ka kogu kambaga veidi rohkem suhelda ja tuleb tunnistada, et tegu laheda sõpruskonnaga, vaatamata sellele, et elavad Eesti keskmisest ilmselt jõukamalt. Pererahva kaks spanjelit tundsid sügavat huvi mu jooksukingade vastu, ju vist oli Koko lõhn seal endiselt kergelt küljes. Olles veetnud mitu tundi hea-parema keskel asusime tagasiteele. Paraku otsustas rattasõidu kasuks vaid neli inimest, ülejäänutele kutsus peremees autod, et need rahva tagasi sõidutaks.

Haapsalu linna vahel rüüpasin veel viimase õlle rindu ja viskasin purgi prügikasti. Meist neljast sõitis üks sportlik noormees kohe eest minema, jätkasime kolmekesi. Peale poolel teel olnud pausi avastasin mingil momendil, et olen teistel kahel juba 300m enesele märkamata eest ära libisenud. Mõtlesin, et kas peaks järgi ootama, aga kuna nad olid kahekesi, otsustasin üksi edasi sõita.

Tõusnud oli paras vastutuul, mis sundis veidi tugevamalt pedaale sõtkuma. Aga kümmekond kilti vastutuules pole hull, peagi keerasin talu õuele. Saun parasjagu käis, hea oli õllepudel näpus otse sinna sisse hüpata.

Õhtupoole läks tõsisemalt peoks, sõime jõime ja veendusin järjest rohkem, et tegu ühe laheda kambaga. Perenaise TPI's õppiva tütre noored sõbrad organiseerisid sportlikke mänge, millest kroketist (Croquet) võtsin esimest korda elus osa. Puuhaamrikestega tuli pall traatväravate vahelt läbi toksata. Amatööride ja künkliku maastiku puhul oli taktika lihtne: üks toksab palli väravale ligi, teine sellest läbi. Nii õnnestuski meil perenaisega paaris esimene mäng kinni panna.

Käisime ka küla eeljaanitulel ja tegime veidi pilte loojuvast päikesest. Kesköö paiku ronis rahvas juba lauale tantsima, ise kerisin kahe paiku magama võttes veepudeli kõrvale, sest homme vaja rooli istuda.

Tallinnat avastamas - Pelgulinn

Reede õhtu veetsin tuttavate juures Pelgulinnas, kus sai tilgake õlut joodud ja lisaks muudele hõrgutistele Itaaliast imporditud vinnutatud loomajalga peale näritud. 

Nõukaaegse kortermaja aknast avanes igavesti vinge vaade Stroomi rannale ja merele. Ainult elektriliin kippub vaadet rikkuma aga parem kui seda tõrvatilka meepotis ei kõrvaldata, sest muidu tekib oht, et ehitatakse uusi maju veepiirile lähemale. Pelgulinn on piirkond, mis mulle varem tundmatu, aga paistab et ajad muutunud. Trepikojad viisakad, korter ise igati kena, kohe näha et eurostiil on ka nendesse majadesse jõudsalt sisse murdnud.

Korteris elav noorpere peab kodulooma, kelleks osutus miskisugune sisalik. Tolle meelistoiduks on kilgid ja ainult nii värskest peast, et peavad elus olema. Kui tundsin huvi kas loom ka prussakaid näksiks, selgus et selliseid tegelasi majas pole, mis vihjas piirkonnas toimunud kardinaalsetele muutustele. Omal ajal kippus taoliste koduloomade probleem ka paljusid "viisakamaid" kortermajade elurajoone kimbutama.

Akna all toimus rannapromenaadil "narodnoje guljanije" ja miski rahva üritus. Ei pääsetud mööda ka "vennasrahvale" nii omasest pisikesest kaklusest, mida lahendama saabus õige mitu politsei autot. Paraku tekitasid suuremat lärmi paar motikat ja autot, mis oma mootoreid ning kumme proovisid, muidu oli suhteliselt vaikne. Kui meie minema hakkasime, ei tundunud see piirkond üldsegi ohtlik. Kokkuvõttes paistab, et paljud Tallinna rajoonid, mille ees poisikesepõlves sai hirmu tuntud, on oma palet radikaalselt muutnud.

Maailma Otsas

Teisipäeval viisin eelmised kolm teost tagasi raamatukokku ning haarasin kolm uut. Meeldiva üllatusena õnnestus küüned taha saada Andrus Kivirähu viimasele raamatule "Maailma Otsas", lisaks veel Veskimehe ulmet ja Korgi memuaare. 

Jaanipäeva eelseks ajaks olen kaks kolmandikku Kivirähu raamatust läbi lugenud ja võin öelda, et ehkki lahe lugemisvara ei küüni ta samale tasemele, kui "Rehepapp" või "Mees, kes tundis ussisõnu", vähemalt minu arust. Isiklikult annaks 4 punkti viiest, mõnus ajaviitekirjandus aga Kivirähult oleks oodanud veidi rohkem. Tegelt on hinnang kübe enneaegne, sest ma pole ju veel raamatut lõpuni lugenud.

Hommikuti lurbin kohvi ja loen raamatut kas voodis või hea ilma korral maja seina äärde meisterdatud istumiskohal. Suured kivid on istmeteks (must läheb päikese käes õige palavaks) ja täidavad ka lauakeste rolli, tammerondid moodustavad seljatoe, sillutiseks veidi väiksemad ja lapikumad munakad. Täna avastasin, et läheneva Jaanipäeva puhul on esimene maasikas selles palavas nurgas punase jume juurde võtnud.

Matvere ja VLÜ Kallaste talus

Eelmine laupäev olin seatud valiku ette, kas minna Rock Summerile või Marko Matveret ja Väikeste Lõõtspillide Ühingut kuulama. Tegelikult olin juba nädal varem lubanud end Padise lähedale Matvere üritusele ja selle otsuse õigsust kinnitas ka laupäeval telekast nähtud arutelu Rock Summeri teemal, kus erilist edu ei ennustatud.

Padisele saime koos sõbraga küüti naabrinaisega, Keilas astusime poest läbi ja asusime juba autos tuju tõstma. Vahepeal muutusid sõiduolud tankodroomi takistusriba sarnaseks. Keset maanteed oli killustikuhunnik maha kallatud nii, et kohati ei näinud sellest üle. Õige teeotsa leidsime tänu faktile, et autojuht oli seal varemgi käinud, meie küll mingit silti ega reklaami tee ääres ei märganud. Tekkis mure, et hulk inimesi võib pikemaks ajaks ekslema jääda, enne kui metsade vahele peidetud talu üles leiavad.

Kohale jõudes polnudki palju rahvast, aga mida lähemale kontserdi algus tuli seda rohkem inimesi saabus, lõpuks tekkis lausa saba lava serva piletimüügi punkti juurde. Kõik istekohad ka laiendatud lava ees said hõivatud ja kontserdi alguseks pidi osa inimesi seisma üleval orukese serval.

Ma pole miski muusikainimene aga kontsert ise tõepoolest meeldis. Marko Matvere esitab sellist sorti laule, mis sarnanedes õllese meremehe mörinale lähevad väga hästi peale. Ehkki olen tänu naabritele suht hästi tuttav esineja repertuaariga polnud ma mitmeid laule varem kuulnud. Paistis, et Marko ise esines hingega ega teinud haltuurat.

"Pisike lõke"

Mina olin sunnitud vaheajal auto juurde kiirustama, et miskit soojemat selga ajada, möödaminnes tegime ka mõned õlled. Äkki lõid leegid metsa kohale, eeljaanituli oli süüdatud. Päris mõnus end "pisikese" lõkke kumas soojendada enne kui kontserdi teist osa kuulama suundusime. Kui juba esimese poole lõpus kippus rahvas lavale tantsu lööma siis teise poole ajal käis vanema keskea tantsupidu täies mahus. Vürtsi lisasid mõned üksikud kolmekümnesed ja kari lapsi kes ringi jooksis. Kokkuvõttes oli publik enamasti hilises keskeas, minu maitsele ikka pikalt liiga vana :)

Lõpuks kutsuti artistid "marulise aplausiga" paar korda tagasi ja rahvas hakkas autode poole liikuma. Jäime veidi jutustama oma tuttavatega, kes organiseerijate abilised. Meile pakuti heast südamest tasuta nii jooki kui toitu, mis üle jäänud, sellest ei saanud ära öelda. Eriliselt meeldiva üllatusena saime mitu viilakut perenaise isetehtud ülimaitsvat leiba ja värskeid hapukurke, ühe küsisin isegi tee peale nosimiseks kaasa. Pean kindlasti uurima, kuidas täpselt selliseid kurke tehakse, et kaasale juhiseid saata.

Koju jõudes leidsin oma malevatuttava koos sõbraga värava eest, nad olid just Rock Summerilt saabunud. Nii varane tagasitulek ja fakt, et vaatamata kahepäevase pileti olemasolule ei viitsitud järgmine päev üldse minna, kinnitas minu valiku õigsust. Hiljem võis telekast näha ja kuulda arutelusid teemal, "Miks Rock Summer läbi kukkus". Isiklikult usun, et üheks põhjuseks oli pileti müstiline hind, selle raha eest oleks võinud Stockholmi kontserdile sõita :)

Kalamaja Ekskursioon

Meie laud "Topsi" pubis

Kalamajast kirjutamise põhjuseks on Tallinna muutumine ja arenemine, mis viimasel ajal hoogu saanud ja mida minu jaoks väljendas fakt, et üks noorpõlve tuttav otsustas sinna kolida. Võin julgelt väita, et tema osutus esimeseks Põhja Tallinna aadressiga inimeseks keda tunnen, ehkki elasin ju pealinnas pea 30 aastat. Nõuka ajal üldiselt riskis eesti keelt kõnelev inimene füüsilise hoiatusega lihtsal põhjusel "morda ne nravitsa" kui ületas mõttelise piiri mis kulges Paldiski maanteed mööda  Balti jaamani ja sealt edasi Kadrioru suunas.

Igatahes kui esimest korda kuulsin, et tal kavas ühest Tallinna lähedase väikelinna eramajast Kalamaja korterisse kolida arvasin, et tegu iroonilise naljaga. Pikapeale selgus, et ikka tõepoolest sihuke plaan, siis hakkasin kahtlema nende vaimses tervises. Mulle tundus, et isegi pealemaksmise korral keelduksin taolisest piirkonnast, eelarvamused olid liiga tugevad.

Aga nüüd tahaks jagada muljeid, mis oma eelmise reede Kalamaja ekskursioonist sain. Nimelt kutsus seesama sõbranna mind enda poole külla ja peale mõningat kõhklust otsustasin, et uudishimu on väärt ohvreid. Kui küsiti, mida õhtusöögiks sooviksin, vastasin, et Kalamajas sobiks ehk hapukurk ja heeringas menüüsse, viina võtan kohaliku kombe kohaselt ise kaasa:) Etterutates peaks mainima, et mu nalja võeti tõsiselt ja heeringat ma tõepoolest sain, samas oli too pärit Helsinki turult ja maitses ülihästi Kalamaja pagari värske leivaga. Siikohal tervitused tema meisterkokast kaasale, kes ka ülejäänud hõrgutiste autoriks oli.

Minu eelnevad teadmised nimetatud piirkonnast võtab kokku fakt, et pika seletuse peale kuidas Balti jaamast kohale tulla, esitasin küsimuse, kus võiks asuda see esimesena mainitud Vana Kalamaja tänav. Peale lühikest pausi arvati, et oleks vist ikka pidanud vastu tulema. Pole häda, anna aadress, mul on moblal GPS, iseasi kas julgen seal piirkonnas moblat välja võtta:) Viskasin pilgu bussipeatuse plaanile, võtsin südame rindu ja hakkasin astuma.

Kell oli küll alles seitse, aga tänavad suht tühjad, moblat hoidsin vasakus käes, et vajadusel oleks paremaga mugav lõuga anda, samal põhjusel ka kaasasolevad veinid pisikeses seljakotis. Kõhedustunne vähenes kui nägin tänaval jalutamas algkooli plikat ja veidi eespool sammus preili, kes ei pistnudki punuma kui tema järel samas kohas tee ületasin. Paistis, et kohalikud tundsid end suht turvaliselt, aga võib-olla just seetõttu, et on kohalikud.

Piirkonna majade puhul tuleks ära märkida äärmist kontrasti, kõrvuti viimase peal renoveeritud hoonetega asus vrakke, mille seintest sai läbi vaadata ja kus oli ilmselgelt põrandale tehtud lõkkel vardasse aetud närilisi küpsetatud. Soo tänav vastas minu ettekujutusele Kalamajast ehk siis kolmanda maailma slummi sõiduteest, millel sõitmisel peab ka Hummer end kokku võtma.

Kokkuvõttes jõudsin kohale ilma vahejuhtumiteta avastades end äsjavalminud kortermaja juures. Kohe vajab mainimist, et tegu pole standardse viiekordse korrusmajaga vaid moodsa elamuga. Esimene mulje vägagi soodne, mis süvenes veelgi kui vaatasime korteris ringi. Tugev sarnasus põhjamaade avarate ja valgusküllaste korteritega, mida rõhutas ka fakt, et kaks korterit olid kokku ühendatud. Ainsaks puuduseks planeeringu juures oskasin pidada panipaikade vähesust, elanikud olid selle lahendanud muutes ühe korteri köögi funktsiooni riidekapiks ja rataste hoidlaks. Aknast avanes vaade lennusadamale ja merdki võis puude vahelt aimata.

Kalamaja kalmistu park

Peale alguses mainitud maitsva õhtusöögi ja paari kaasnenud õlle läksime ekskursioonile. Maja kõrval asuv park oli eeskujulikus korras, oma pügatud muruga ja hoolitsetud ilmega justkui kusagilt mujalt imporditud. Korraspüsimiele aitab ilmselt kaasa fakt, et park piiratud piisavalt tugeva ja kõrge aiaga, ning öösel suletud. Narkarid ja parmud lihtsalt ei jaksa üle ronida:) 

Järgmisena suundusime kultuurikilomeetrile, mis kujutab endast kruusaga kaetud endist raudtee tammi. Patarei vangla, sinna ei pääsenud sisse. Tänavad, mille nimed pole meeles püsinud (nõukaaegsed parteitegelaste ja sõdurinimed muudetud tagasi endisteks), kinnitasid enamuses esimest muljet kontrastidest. Samas on selge, et kui ei tule mingit uut kriisi siis tegu Tallinna ühe kiiremini areneva rajooniga, millega kaasneb ka kinnisvara hindade kasv. Vaadake kas või Helsinki või Stockholmi mereäärseid piirkondi, mis ühed hinntuimad.

"TOPS"

Lõpuks suundusime kauaoodatud joogikohtade revideerimis tuurile. Alustasime toredast pisikesest pubist nimega "Tops". Rahvast oli veel vähe aga koht ise hubane, minu suvilast tulles jalga ununenud sandaalid sobisid nii sellesse kui ka ülejäänud kohalikesse baaridesse täiega. Kuna see koht osutus meeldivaimaks lõpetasime samas kaugelt peale keskööd. Selleks ajaks oli klientuur oluliselt suurenenud, istekoha võis saada vaid tutvustele lootes. Hubasust rõhutas fakt, et baarist astus läbi ka koeri ja välismaalasi:) Kõige soodsamaks momendiks olid aga hinnad, õlu 2.5 - 3 eurot, maja vein 2 eurot. Veiniklaasi puhul võis märgata tendentsi, et püsiklientuuril oli klaasi täitumusaste oluliselt kõrgem kui juhukülastajal.

Vahepeal jalutasime veel ringi ja astusime sisse ka "Pudeli" nimelisse asutusse. Seal pakuti võimalust 15 euro eest juua nii palju kui jaksad, olime aga piisavalt kerge alkosisaldusega vedelikke pruukinud, et pidasime taolist pakkumist raiskamiseks. Piirdusime õlle ja veiniga, minu Pilsner Urquell oli haruldaselt hea isegi kergelt joogisena, tekkis kuri kahtlus, et Canadas pakutav sama mark on vaid hale jäljenduskatse sarnases pudelis. Nagu mainitud lõpetasime "Topsis", mida julgen teistelegi soovitada. Ainult ärge jumala pärast ennast sama moodi üles lööge nagu vanalinna trendibaaridesse minnes - hakkate silma nagu mustad varesed valgete parves :)

Taksojuht, kellega koju sõitsin teatas mulle, et oli mõningase murega suundunud Kalamaja aadressile ja raskema mutrivõtme käepärast sättinud. Nii et pole ma ainus, kel teatavad eelarvamused selle piirkonna kohta. Kokkuvõttes julgen arvata, et mainitud piirkond on palju inimsõbralikum kui ennevanasti ja kindlasti tohutu potensiaaliga. Kas ma ise tahaksin Pääskülast sinna kolida, kindlasti veel mitte. Samas Mustamäe või Õismäe (Lasnamäest rääkimata) vanade ja Kalamaja uute korterelamute puhul langeb kaalukauss ilmselt Kalamaja poolele. Kalamaja ekskursiooni soovitan kui shokiturismi, kusjuures vähemalt minu puhul oli shokiks muutumise fakt aga põnevat leiab igale maitsele.

Kummipaadiga Soome

Soome saarestik Porkkala lähedal

Kostab kummaline, veel kummalisem kui mainida, et tegime päevaga edasi-tagasi sõidu vaid imetlemaks Porkkala ümbruse maalilist saarestikku. Seega pole mõtet süüdistada Soome piirivalvet, kes meid taolise jutu peale pool tundi kinni hoidis ja põhjalikult üle kontrollis. Ilmselt olid nad veendunud, et vedasime miskit kontrabandi Soome aga jõudsime selle lihtsalt enne "vahelejäämist" üle anda. Kahtlane tundus ka asjaolu, et kapten puhus 0 alkomeetrisse, piirivalvurite sõnul pole selline käitumine Soome territoriaalvetes normaalne:)

Tilgu rannas

Pilved merel

Merele läksime Tilgu rannast veidi peale keskpäeva. Tuule poolest oli ilm soodne kuid vihmapilvi terendas silmapiiril õige tihedalt. Lainet praktiliselt ei tõusnudki ning vihmapilvede vahelt õnnestus juhil nii osavalt läbi laveerida, et saime vaid mõned piisad. Mootori pöörded sai päris kobedaks keerata nii, et commando kummikas kimas 30 - 35 km/h, mis merel on arvestatav kiirus.

Porkkala tuletorn ...

... ja rannakaitse kahur

Porkkala ees olime kahe tunniga, ehkki merel tuli paar hauskari peatust teha, laskmaks joodud õlu filtreerituna tagasi merre. Maabusime kuulsa tuletorni juures, mille juurde kuuluvad kindlustused ja kogu ümbritsev saarestik oli peale teist maailmasõda pikka aega venelaste poolt okupeeritud. Saarel asus ka rannakaitse suurtüki patarei, mis paraku ei paistnud kasutuses olevat. Kasarmu igatahes maha jäetud, linnud lendasid akendest sisse-välja. Hoone ise oli rüüstajatest puutumata, ehkki parasjagu lagunenud.

Vaade tuletorni juurest

Tuul on kadaka ümber ajanud

Kogu saarestik ja loodus üldiselt meenutas vägagi Canada kaljusaari Huroni järves või Muskoka ümbruses, isegi laglesid nägime lendamas. Graniidipind sarnaste mustritega kaetud nagu teispool ookeani.

Tiirutasime veidi saarte vahel ja siis näitas kapten pisikest lahesoppi, kus ta varem telgitanud oli. Vägagi asjalik ja looduslikult kaunis koht, lisaks soe vesi madalas lahes.

Kõrvaline lahesopp

Ürgmets saarel

Kuivanud männitüved

Sile graniitpõhi ja vetikad

Saar oli ürgmetsaga kaetud ja tundus, et inimesi satub sinna harva, sest pesitsevad linnud meid eriti ei kartnud. Luik otsustas siiski oma pojad ettevaatuse mõttes vee peale viia kui lähenesime aga pesal hauduv hahk üritas lihtsalt märkamatuks jääda. Vahepeal oli päike välja tulnud ja viskasime end kaljule sirakile. Mekitud õllest ning lainete loksumisest tuli sihuke rammestus peale, et jäime mõlemad magama. Norisesime oma tund aega enne kui pilt jälle ette keris.

Luik poegadega

Hauduv Hahk

Järgmiseks külastasime Porkkala sadamat, kuid pood oli juba kinni, kell kaheksa läbi. Aeg kodu poole keerata, et pimeda peale ei jääks. Ja siis ilmus ühe saarekese varjust Soome rannavalve laev ning andis märku peatumiseks.

Porkkala sadam

Soome piirivalve kaater

Nagu eelnevalt kirjeldatud hoiti päris pikalt kinni, meie legend ei tundunud kuigi usutav. Kui lõpuks minema lasksid lisas üks neist, et kui oleksime vene keelt rääkinud oleks meid taolise jutu eest  kordonisse viidud. Uuriti kas ikka on Helsinki Meripelastus Asema Hätäapi Numero ja sooviti head teed.

Tagasiteel hakkas Eesti rannikule lähenedes päike loojuma ja sain mõned ilusad pildid. Enda arust kõige õnnestunum on moblaga tehtud. Kokkuvõttes igati tore paadisõit.