Tallinnat avastamas - Pelgulinn

Reede õhtu veetsin tuttavate juures Pelgulinnas, kus sai tilgake õlut joodud ja lisaks muudele hõrgutistele Itaaliast imporditud vinnutatud loomajalga peale näritud. 

Nõukaaegse kortermaja aknast avanes igavesti vinge vaade Stroomi rannale ja merele. Ainult elektriliin kippub vaadet rikkuma aga parem kui seda tõrvatilka meepotis ei kõrvaldata, sest muidu tekib oht, et ehitatakse uusi maju veepiirile lähemale. Pelgulinn on piirkond, mis mulle varem tundmatu, aga paistab et ajad muutunud. Trepikojad viisakad, korter ise igati kena, kohe näha et eurostiil on ka nendesse majadesse jõudsalt sisse murdnud.

Korteris elav noorpere peab kodulooma, kelleks osutus miskisugune sisalik. Tolle meelistoiduks on kilgid ja ainult nii värskest peast, et peavad elus olema. Kui tundsin huvi kas loom ka prussakaid näksiks, selgus et selliseid tegelasi majas pole, mis vihjas piirkonnas toimunud kardinaalsetele muutustele. Omal ajal kippus taoliste koduloomade probleem ka paljusid "viisakamaid" kortermajade elurajoone kimbutama.

Akna all toimus rannapromenaadil "narodnoje guljanije" ja miski rahva üritus. Ei pääsetud mööda ka "vennasrahvale" nii omasest pisikesest kaklusest, mida lahendama saabus õige mitu politsei autot. Paraku tekitasid suuremat lärmi paar motikat ja autot, mis oma mootoreid ning kumme proovisid, muidu oli suhteliselt vaikne. Kui meie minema hakkasime, ei tundunud see piirkond üldsegi ohtlik. Kokkuvõttes paistab, et paljud Tallinna rajoonid, mille ees poisikesepõlves sai hirmu tuntud, on oma palet radikaalselt muutnud.