Juhtus nii, et mulle pakuti võimalust Jaanipäeva eel kambaviisilisest rattamasõidust osa võtta. Jaanipäev oli koolipõlve pinginaabri pool juba kinni pandud, aga sellele eelnev päev vaba. Mõtlesin, et miks mitte, rattaga sõita oli niikuinii plaanis ja sellisesse paika nagu Puise poleks ma ilmselt muidu kunagi jõudnud. Üritus oli nii vingelt orgunnitud, et rattad viidi eelmisel päeval bussiga kohale.
Üheteistkümneks hommikul jõudsin kohale kasutades vaid korra oma mobla GPS'i. Kena talu juures mererannal oli enamus seltskonnast juba kogunenud. Tutvustamine sujus kiirelt, ei tekkinud mingeid kummalisi momente kui kontvõõrana ligi astusin. Seltskond tundus esimesel pilgul lahe ja normaalses sportlikus vormis olevat aga rattaparki nähes tekkis pisike mure. Minu oma paistis silma roheka varesena nende profirataste hulgas. Tärkas soov vaikselt koos oma rattaga minema hiilida, samas märkasin ootamatult oma ratta "venda", mille omanik julgelt mainis, et ratas taaskasutuskeskusest saadud.
No nii, vähemalt pole ma ainus, kellel rohkem kui 20 aastat vana sõiduriist. Tüüp viskas ka minu omale pilgu peale ja pani paar laksu õhku juurde. Tegime kaks õlut ja olimegi valmis sõitma asuma. Otsustasin kohe end grupi keskele suruda, ehk on nii lihtsam tempos püsida. Peale paari esimese kildi läbimist oli selge, et minu kartused osutusid asjatuks. Vaatamata varustusele võeti rahulikult nii, et enamuse ajast võisin oma rattal vabajooksus sõita iga natukese aja tagant kolme pedaalivajutusega kiirust hoides.
Absoluutne enamus teest kulges siledat, äsja maha pandud asfalti pidi, kuni Haapsaluni välja. Tee peal tehti kaks peatust surnuaedades mälestamaks lahkunud sõpruskonna kaaslasi. Fakt, et mõlemad olid olnud igatepidi heas vormis enne saatuslikuks saanud täpselt sama haiguse avastamist, peale mida kumbki ei elanud üle aasta, pani mõtlema elu üle. Ei tähenda nii palju, mis teed või palju pingutad, kõik on üks suur juhuse asi. Elu tuleb võtta päev korraga ja nautida iga hetke sellest, sest kunagi ei tea mis nurga taga ootab. Ka ette muretsemine on mõttetu, sest see ei muuda midagi.
Haapsalus oli seltskond kutsutud külla ühe kohaliku ärimehe juurde. Kena maja ja super ilusti kujundatud ning hooldatud aed Eesti mõistes suht pisikesel umbes 1000 ruudusel krundil. Olime ka ise saateautoga veidi jooki-sööki kaasa võtnud, aga kohapeal käidi algatuseks välja sellisel tasemel vein, mida tavapoodidest osta ei saa. Ehkki ma pole ekspert, võin kinnitada, et taolist nektarit võib mõnuga pudelite kaupa mekkida. Marki ei hakanud uurimagi, niikuinii pole raha, et seda poest osta :)
Näksiks kõrvale oli mitut sorti praetud juustukesi ja muid hõrgutisi, eraldi väärivad märkimist perenaise valmistatud maitseainetega kaetud võis praetud krevetid, mis tahtsid keele alla viia. Kohvi kõrvale küpsetatud kaneelikuklid olid samuti ülihead. Mulle oligi teatavaks üllatuseks, et taolises majapidamises oskab perenaine ise sellisel tasemel süüa valmistada. Ainus piinlik moment tekkis kui perenaine tormas mulle tooli tooma, sest olin momendiks laua äärde seisma jäänud. Teised vist ei märganudki, aga mina pole paraku sellise teenindamisega harjunud. Kahjuks ilmselt ei saagi harjuma, ehkki päris mugav ju oleks ;)
Nüüd sai ka kogu kambaga veidi rohkem suhelda ja tuleb tunnistada, et tegu laheda sõpruskonnaga, vaatamata sellele, et elavad Eesti keskmisest ilmselt jõukamalt. Pererahva kaks spanjelit tundsid sügavat huvi mu jooksukingade vastu, ju vist oli Koko lõhn seal endiselt kergelt küljes. Olles veetnud mitu tundi hea-parema keskel asusime tagasiteele. Paraku otsustas rattasõidu kasuks vaid neli inimest, ülejäänutele kutsus peremees autod, et need rahva tagasi sõidutaks.
Haapsalu linna vahel rüüpasin veel viimase õlle rindu ja viskasin purgi prügikasti. Meist neljast sõitis üks sportlik noormees kohe eest minema, jätkasime kolmekesi. Peale poolel teel olnud pausi avastasin mingil momendil, et olen teistel kahel juba 300m enesele märkamata eest ära libisenud. Mõtlesin, et kas peaks järgi ootama, aga kuna nad olid kahekesi, otsustasin üksi edasi sõita.
Tõusnud oli paras vastutuul, mis sundis veidi tugevamalt pedaale sõtkuma. Aga kümmekond kilti vastutuules pole hull, peagi keerasin talu õuele. Saun parasjagu käis, hea oli õllepudel näpus otse sinna sisse hüpata.
Õhtupoole läks tõsisemalt peoks, sõime jõime ja veendusin järjest rohkem, et tegu ühe laheda kambaga. Perenaise TPI's õppiva tütre noored sõbrad organiseerisid sportlikke mänge, millest kroketist (Croquet) võtsin esimest korda elus osa. Puuhaamrikestega tuli pall traatväravate vahelt läbi toksata. Amatööride ja künkliku maastiku puhul oli taktika lihtne: üks toksab palli väravale ligi, teine sellest läbi. Nii õnnestuski meil perenaisega paaris esimene mäng kinni panna.
Käisime ka küla eeljaanitulel ja tegime veidi pilte loojuvast päikesest. Kesköö paiku ronis rahvas juba lauale tantsima, ise kerisin kahe paiku magama võttes veepudeli kõrvale, sest homme vaja rooli istuda.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!