Kummipaadiga Soome

Soome saarestik Porkkala lähedal

Kostab kummaline, veel kummalisem kui mainida, et tegime päevaga edasi-tagasi sõidu vaid imetlemaks Porkkala ümbruse maalilist saarestikku. Seega pole mõtet süüdistada Soome piirivalvet, kes meid taolise jutu peale pool tundi kinni hoidis ja põhjalikult üle kontrollis. Ilmselt olid nad veendunud, et vedasime miskit kontrabandi Soome aga jõudsime selle lihtsalt enne "vahelejäämist" üle anda. Kahtlane tundus ka asjaolu, et kapten puhus 0 alkomeetrisse, piirivalvurite sõnul pole selline käitumine Soome territoriaalvetes normaalne:)

Tilgu rannas

Pilved merel

Merele läksime Tilgu rannast veidi peale keskpäeva. Tuule poolest oli ilm soodne kuid vihmapilvi terendas silmapiiril õige tihedalt. Lainet praktiliselt ei tõusnudki ning vihmapilvede vahelt õnnestus juhil nii osavalt läbi laveerida, et saime vaid mõned piisad. Mootori pöörded sai päris kobedaks keerata nii, et commando kummikas kimas 30 - 35 km/h, mis merel on arvestatav kiirus.

Porkkala tuletorn ...

... ja rannakaitse kahur

Porkkala ees olime kahe tunniga, ehkki merel tuli paar hauskari peatust teha, laskmaks joodud õlu filtreerituna tagasi merre. Maabusime kuulsa tuletorni juures, mille juurde kuuluvad kindlustused ja kogu ümbritsev saarestik oli peale teist maailmasõda pikka aega venelaste poolt okupeeritud. Saarel asus ka rannakaitse suurtüki patarei, mis paraku ei paistnud kasutuses olevat. Kasarmu igatahes maha jäetud, linnud lendasid akendest sisse-välja. Hoone ise oli rüüstajatest puutumata, ehkki parasjagu lagunenud.

Vaade tuletorni juurest

Tuul on kadaka ümber ajanud

Kogu saarestik ja loodus üldiselt meenutas vägagi Canada kaljusaari Huroni järves või Muskoka ümbruses, isegi laglesid nägime lendamas. Graniidipind sarnaste mustritega kaetud nagu teispool ookeani.

Tiirutasime veidi saarte vahel ja siis näitas kapten pisikest lahesoppi, kus ta varem telgitanud oli. Vägagi asjalik ja looduslikult kaunis koht, lisaks soe vesi madalas lahes.

Kõrvaline lahesopp

Ürgmets saarel

Kuivanud männitüved

Sile graniitpõhi ja vetikad

Saar oli ürgmetsaga kaetud ja tundus, et inimesi satub sinna harva, sest pesitsevad linnud meid eriti ei kartnud. Luik otsustas siiski oma pojad ettevaatuse mõttes vee peale viia kui lähenesime aga pesal hauduv hahk üritas lihtsalt märkamatuks jääda. Vahepeal oli päike välja tulnud ja viskasime end kaljule sirakile. Mekitud õllest ning lainete loksumisest tuli sihuke rammestus peale, et jäime mõlemad magama. Norisesime oma tund aega enne kui pilt jälle ette keris.

Luik poegadega

Hauduv Hahk

Järgmiseks külastasime Porkkala sadamat, kuid pood oli juba kinni, kell kaheksa läbi. Aeg kodu poole keerata, et pimeda peale ei jääks. Ja siis ilmus ühe saarekese varjust Soome rannavalve laev ning andis märku peatumiseks.

Porkkala sadam

Soome piirivalve kaater

Nagu eelnevalt kirjeldatud hoiti päris pikalt kinni, meie legend ei tundunud kuigi usutav. Kui lõpuks minema lasksid lisas üks neist, et kui oleksime vene keelt rääkinud oleks meid taolise jutu eest  kordonisse viidud. Uuriti kas ikka on Helsinki Meripelastus Asema Hätäapi Numero ja sooviti head teed.

Tagasiteel hakkas Eesti rannikule lähenedes päike loojuma ja sain mõned ilusad pildid. Enda arust kõige õnnestunum on moblaga tehtud. Kokkuvõttes igati tore paadisõit.