Lend Eestisse

Saarestik Helsinki ees

Maikuu viimasel päeval asutasin end järjekordselt kodumaa poole teele. Viimasel ajal on seoses ametiühingust sõltuva puhkuste graafikuga kujunenud mu Eestis viibimise kuuks juuni. Ise eelistaks muidugi juulit või rohkemgi augustit kui igasugu kohalikud aiasaadused valminud ja ka lastel koolivaheaeg aga paraku on minu ametiühingu staazh selleks liiga lühike, et kõrghooajal konkureerida.

Neljapäeval äratus kell viis hommikul et kuueks tööle jõuda, seal oli ka ainus aeg kus järgneva 36 tunni juuksul rahulikult tukkuda sai. Koju jõudes pakkisin siva teadmisega, et sellise kiirustamise juures jääb kindlasti miskit maha. Praeguseks ongi selgunud esimene ununenud asi kui hommikul kohvi tegin, kaks pähklimaitselise kohvikoorepudelit istuvad Torontos külmkapis ja võtavad asjatult ruumi, sest peale minu meie peres kohvijoojaid pole.

Laste rõõmuks tegime mu ärasaatmise õhtusöögi Mandarini restos, kus sai tavapäraselt veidi üle söödud. Seekord avastasin sushi leti juurest ka sashimid, mille erinevaid sorte teenindaja neiuke mulle terve kuhja taldrikule tõstis. Väga maitsev oli aga mingi moment tekkis hirm, et need liiga värsketena hakkasid üksteist mu kõhus taga ajama. Mõtlesin hirmuga, mis juhtub kui kalad hakkavad Atlandi kohal mere lähedust tundma ja tagasi koju kippuma. Kes jaksaks seda lennukit küll harida. Igaks juhuks sõin tugevamat toitu prundiks ette ja lahmisin magusat täienduseks peale.

Koju tagasi jõudes oli veel poolteist tundi lennujaama sõiduni. Enne pakkimise lõpetamisele asumist olin sunnitud veidi leiba luusse laskma. Terve pere lebas nagu vanad roomlased peale õgimisorgiat, ainult koer käis erutatult ringi ja nuuskis meid kahtlevalt. Lõpuks olin sunnitud üles ajama ja viimased asjad kohvrisse suruma. Nüüd on piiriks üks 23 kilone kohver mitte kaks 32 kilost nagu veel mõned aastad tagasi. See teeb pakkimise teataval määral lihtsamaks, paratamatult oled sunnitud vähemaga leppima.

Mul oli ka plaanis ratas kaasa tuua, sest Eestis olev maantee ratas on ebamugav kasutada kruusastel teedel ja viletsamal pinnasel, ning rattad on Euroopas üldse üle mõistuse kallid. Korraliku universaalratta saab Canadast nii $300 eest päris asjalik pool professionaalne maksaks $500 - $600, selle lennukiga ületoomine paneks $100 otsa. Samas mökutasin ühe sooduspakkumise maha ja lõpuks läks nii kiireks, et otsustasin ratta toomise järgmisele aastale lükata.

Hilisõhtune Toronto lennuki aknast

Lennujaama sõitsime poole üheksaks, viimased kallid - musid ja astusingi kohvrit järgi vedades seljakott seljas automaatustest sisse. Tänu eelnevalt interneti kaudu check-in'i tegemisele sain "valge inimesena" ilma sabas seismata spets teeninduspunktis pagasi ära anda, lisaks oli kaasa mulle tiiva taga asuva aknaaluse koha kinni pannud, et saaks välja vaadata ja pilte teha kui Gröönimaast, Islandist ja Norrast üle lendame. Tollivabast poest ostsin mõned kangemad notid ja 8'se "Mooseheadi" õllepaki, mis kõik kindlalt pitseri alla kinni pakiti.

Finnairi värava juures oli veel üks pood, kust otsustasin tee peale 6-pack'i kaasa haarata. Kui sedagi asuti kinni pitseerima küsisin, et mis küll taolise tegevuse eesmärgiks on. Vastati, et toll pidavat koti sisu konfiskeerima kui kott vigastatud on, kõik seoses tolle lollaka terrorismi vastase seadusega, mille alusel ei tohi üle 100 ml vedelikke kabiini kaasa võtta.  Ma ju niikuinii rüüpan mõne nahka, kuidas nad kavatseks vedelikku kõhust konfiskeerida jääb arusaamatuks. Lubasin silma pilgutamata, et hoian kotti ilusti ja niipea kui jõudsin poe nähtavusulatusest välja ajasin pöidla läbi koti, et õllepurki kätte saada.

Ooteaeg kulus kenasti kaasa soovitusel raamatukogust üle interneti telefoni paari raamatu mahalaadimisele ja kodustega samal ajal lobisemisele. Õnneks ei pidanud ma ka janu tundma:) Lennukisse sisenedes ootas halb üllatus, Boeing 757 on neetud pisike ja kitsas, polegi nii kitsastes oludes varem üle ookeani lennanud. Etteruttavalt pean rõhutama, et Helsinki - Tallinna liini propellerlennukis olid palju mugavad toolid ja rohkem ruumi. Kokkuvõttes kujunes rohkem kui 8 tunnine lend seekord parajaks katsumuseks. Magada praktiliselt ei saanud, sest jalad lihtsalt ei mahtunud ära, igas asendis kuhu ma neid kuidagi kokku voltisin jäid 10 minutiga kangeks.

Lisaks olid kaks minu kõrval istuvat daami unelembid ja raudpõied nii, et sain vaid korra jalgu sirutamas käia kui peale Finnairi poolt pakutud poole pudeli veini ja mitme klaasi mahla manustamist olin sunnitud vetsu külastama. Enamuse lennust olin nii uimane ja kutu, et pildistamisest ei tulnud miskit välja. Polnud hullu, sest fotokas asus seljakotis "kättesaamatus" kauguses ja Gröönimaa pilvede all, alles Norra rannik ilus ning selge.

Helsinkis tuligi tollist läbi mina, kus mu joogikotte huviga uuriti ning küsiti kuidas six-pack 5-packiks muutunud. Vastasin et kole janu tuli kallale ja valmistusin vaimus juba ülejäänud viit nahka neelama kui nad peaks ähvardama neid konfiskeerida. Soome tolliametnikule aga tundus mu põhjendus täiesti mõistlik ning pikema jututa viibati - võid minna, no kes ei jooks janu korral õlut kui see käepärast.

Canada sümbolid - Canadian ja Moosehead

Otsisin Tallinna lennule viiva värava üles ja kuna aega oli jäänud veidi alla kahe tunni, seadsin end mugavalt istuma ning võtsin läpaka välja. Lennuvälja wifi'ga ühendamine sujus kiirelt ning tõrgeteta. Netis surfates libistasin veel kaks "kanadalast", mille tühjad purgid jätsin istme kõrvale uhkelt vahtralehe maa invasioonist oma logoga "I am Canadian" teavet jagama. Ootamatult tuli tukk peale, otsustasin momendiks silma kinni lasta.

Läbi poolune kuulsin mingit teadet Tallinna kohta ja silmi avades nägin, et värava ette oli saba tekkinud. Korjasin kodinad kokku ja asutasin end teiste sekka, pileti kontrollimisel sujus kõik normaalselt aga kui asusin lennuki poole jalutama kutsuti mind tagasi. See olevat hoopiski Stockholmi lend, mis mõttes ei saanud aru ja alles siis märkasin, et sama värava juures olid sildid nii Stockholmi kui Tallinna nimega.

Istusin uuesti ja jälle tuli tukk, silmi avades nägin, et ootesaal tühi, ehkki Tallinna nimi endiselt värava kohal kuid Stockholm oli vahepeal Pariisiks muutunud. Asi tundus kahtlane, olukorra pakilisusele sain kinnituse kui selgineva pilguga nägin linnanime all pisemas kirjas ilutsevat teksti "sista utgong". Õnneks mäletasin veel rootsi keelt - viimane kutse pardale - panin jooksujalu väravasse, kus mu pilet skänniti ning siis värav suleti. Lennuki juurde viiva bussi peale sain viimasena, mis tähendas, et lennukisse sisenesin esimeste seas. Hea võte, mida tasub meelde jätta.

Lend sujus kiirelt ja tõrgeteta, istmed mõnusad ning ruumikad. Ainsaks meeldejäävaks momendiks, et 20 mindise lennu ajal üritati meile kärakat müüa ja mandleid enam ei pakutud. Tallinnast kagus oli pirakas äikesepilv, milles sähvivaid välke selgelt näha. Maandumistee kulges üle Vääna ja Mustamäe, alla vaadates suutsin nii oma mereäärse suvilakoha ära tunda kui ka nentida, et Mustamäe maja ees parkis meie tavalisel kohal kellegi punane auto.

USA sõjaväe lennuk Tallinna lennuväljal, tagaplaanil äikesepilv

Lennuväljal ruleerisime mööda hallist US Air Force lennukist, mille saabumisest olin eelmisel päeval Delfist lugenud. Lennuki peatudes langesid esimesed tilgad propelleritele, mille kõrval mu istekoht asus. Oleksin peaaegu oma läpaka lennukisse unustanud, õnneks meenus enne lennukist välja astumist nii, et pidin istmete vahelt tagasi trügima. Jaamahoonesse tuli juba läbi järjest tiheneva saju sörkida. Pagasi töötlemine oli seekord maailmarekordiliselt tempokas, kohvrit silmasin lindil samal ajal kui selle poole jalutasin. Sisuliselt krabasin ta lindilt ilma hoogu maha võtmata ja suundusin läbi rohelise tollikäigu välja.

U. S. AIR FORCE

Vanemad olid juba vastas aga autosse ei saanud kohe minna, sest väljas oli tõeline äikesetorm vallandunud. Kui peale kümneminutilist ootamist sadu veidi vähemaks jäi jooksin mööda madalaks jõekeseks muutunud parkimisplatsi auto juurde ja sõitsin ukse ette. Kohver sisse ning kodu poole teele. Taas harjumatult lühikesed fooritsüklid ja mängimine manuaalkäigukastiga. Esimene peatus Järve keskuses, et maitsvat eesti toitu korv täis laduda.

Haarasin juustu, leiba, saia, vorsti, majoneesi, jäätist, ... ja kümmekond pudelit õlut. Kahjuks ei leidnud ühtegi reklaamitud selle aasta eesti parimatest toiduainetest, olin ka liiga väsinud selleks et otsida. Kui lõpuks jõudsin maja ette tundus nagu polekski ära olnud, justkui alles eelmisel nädalal sai lahkutud. Pirakad männid seisid stoilises rahus endisel kohal ja isegi möödalendav vares kraaksatas tervituse. Olin jälle kodus, noh täpsemalt ehk ühes kahest - Eesti kodus.