Teisipäeval viisin eelmised kolm teost tagasi raamatukokku ning haarasin kolm uut. Meeldiva üllatusena õnnestus küüned taha saada Andrus Kivirähu viimasele raamatule "Maailma Otsas", lisaks veel Veskimehe ulmet ja Korgi memuaare.
Jaanipäeva eelseks ajaks olen kaks kolmandikku Kivirähu raamatust läbi lugenud ja võin öelda, et ehkki lahe lugemisvara ei küüni ta samale tasemele, kui "Rehepapp" või "Mees, kes tundis ussisõnu", vähemalt minu arust. Isiklikult annaks 4 punkti viiest, mõnus ajaviitekirjandus aga Kivirähult oleks oodanud veidi rohkem. Tegelt on hinnang kübe enneaegne, sest ma pole ju veel raamatut lõpuni lugenud.
Hommikuti lurbin kohvi ja loen raamatut kas voodis või hea ilma korral maja seina äärde meisterdatud istumiskohal. Suured kivid on istmeteks (must läheb päikese käes õige palavaks) ja täidavad ka lauakeste rolli, tammerondid moodustavad seljatoe, sillutiseks veidi väiksemad ja lapikumad munakad. Täna avastasin, et läheneva Jaanipäeva puhul on esimene maasikas selles palavas nurgas punase jume juurde võtnud.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!