Jaapan-14 Kakunodate, Samurai küla

Riksha Kakunodate Samurai külas

Uni oli esimest korda Jaapanis rahutu, ärkasin mitu korda öö jooksul üles ja vaatasin kella. Ärgata tuli õige varakult, sest superekspress pidi Tokyo tsentraaljaamast väljuma neli minutit enne seitset hommikul. Istudes meie peatuses 6:20 rongi peale jõuame ilusti Tokyo tsentraali 11 min enne väljumist. Sealjuures olime Jaapani täpsuse ja efektiivsusega nii harjunud, et vahepealne Osakis rongi vahetamisele ette nähtud 2 minutit sugugi ei heidutanud. Praegu kirjutades ja kohalikku Toronto munitsipaaltranspordiga uuesti harjunult ei suuda enam ette kujutada, et julgeks riskida ainult 2 minutit kulutada tundmatus jaamas ümberistumisele.

Kodust lahkusime pisikese ajavaruga, no kes teab kaua foor ristmikul punane on:) Selle kokku rohkem kui 1500 kilomeetrise reisu peale ei pidanud vajalikuks kaasa võtta miskit muud kui fotoka, rahakoti ja mobla, justnagu Pääskülas toidupoodi jalutades, laps siiski pani tillukese seljakoti selga. Ehkki aeg varajane liikus rahvast juba parasjagu, prügimehed koristasid eelmise õhtu rämpsu tänavailt. Vaatamata kiirusele oli nende tegevus Jaapani kohta üllatavalt primitiivne - mitu meest loopisid prügikotte pisikese veoauto kasti, suuremad kotid tõstis kabiini taga asuv minikraana.

Piletid olid mul eelmisel päeval reserveeritud järgnevale marsruudile:  Shibuya 06:20 - 06:28 Osaki 06:30 - 06:45 Tokyo 06:56 - 10:05 Kakunodate  16690 (9030 pilet pluss 7660 reserveerimine) jeeni, ettenähtud sõiduaeg 225 min, vahemaa 608 km. See kujutas ainult esimest kolmandikku meie päevaretkest.

Tokyost - Sendai suunas Põhja poole

Sendai - Morioka - Kakunodate

Ootamatult saime napilt eelmise rongi peale, mistõttu jõudsime Tokyo raudteejaama koguni pool tundi enne superekspressi väljumist. Aega laialt õige perrooni ülesotsimiseks ja ka ringi vaatamiseks. Sattusime lausa Jaapani ametliku rongiliikluse "keskpunkti" peale, mis kõigi kauguste mõõtmise aluseks. Perrooni kohal rippuval tablool hakkasid silma kummalised numbrid. Ehkki kell kohe seitse saamas, rippusid üleval varasemate rongide ajad. Suurel ekraanil jooksid teated, kus ka meie sõidusuunast juttu aga aru ei saanud muidugi. Midagi oli kahtlane, igaks juhuks läksin jaamatöötajate käest küsima mis toimub.

Paistis, et peale minu oli teisigi, kellel küsimusi aga välismaalasena võeti mind kohe jutule. Selgus, et kogu rongiliikluse ajakava on peapeale pööratud seoses suure elektrikatkestusega Põhja-Jaapanis, millest esile kutsutud jäi segaseks. Loodetavasti pole toimunud miskit suurt looduskatastroofi nii, et sõit üldse ära jääb. Ei-ei rong varsti tuleb, peame lihtsalt jälgima teadete tablood. Nojah lihtne öelda, sest arusaadavad on mulle neist märkidest vaid numbrid.

Tavaliselt flegmaatilised jaapanlased olid veidi ärevamad kui olin harjunud neid nägema aga kõigele vaatamata valitses raudne kord. Perroonidel, kuhu oli oodata rongi, rivistus rahvahulk kenasti põrandale maha märgitud joonte vahele järjekorda. Ei näinud sel suuremat mõtet, sest piletitel istekohad ju niikuinii kinni pandud aga ju on nii inimeste rongileminek kiirem ja efektiivsem kui ukse all troppis trügimine.

Kell 7:20, rongi väljumisajad 6:20, 6:35, 6:56

Polnudki miskit muud teha kui ootasime kannatlikult üritades palavikuliselt perroonide ja kesktabloo tekste lahti deshifreerida. Mõne aja pärast sai süsteem mõistetavaks. Nimelt on rongid õnneks ka numbritega tähistatud, samuti perroonid. Esimesel hetkel segadusse ajanud kellaajad, mis ei vastanud tegelikkusele tegid aga olukorra lihtsamaks, sest rongide plaanipäraseid väljumisaegu tablool ei muudetud. Kokkuvõttes võisid kellaaega ja rongi numbrit kokku pannes kindel olla millisega tegu. Korra tekkis mul mõte, hüppame esimese kiirrongi peale, mis õiges suunas läheb, küll pärast vaatame kuidas edasi saame. Ronisin juba sisse aga laps punnis vastu, ta meil issiga võrreldes palju tasakaalukam.

Lõpuks tunnise hilinemisega tuli ka meie rong. Istusime kuninglikesse tugitoolidesse, nautisime jaamast kaasa ostetud jooke ja näksi, ning vahtisime aknast mööda kihutavaid vaateid. Laps oli ostnud miski marjajoogi, mis lähemal uurimisel osutus Rootsi päritolu mustsõstra, vaarika, maasikamahla seguks, maitses väga hea. Samas eelistan võimaluse korral alati õlut. Puhkuse ajal ja Jaapani palavuses ei tundunud kaheksa ajal hommikul õlle lurpimine sugugi imelik, vähemalt mulle endale. Samas ei oska öelda, mis kohalikud asjast arvasid, ehk pidasid kultuuriliseks iseärasuseks:)

Vahepeal sai nii Tokyos just ärganud Kiki ja Christina kui ka Torontos magama sättiva kaasaga facebookis messida. Rongis nimelt wifi nii, et ei pidanudki oma mobla simkaardi data mahtu kasutama. Rongis ja jaamas eelnevalt rüübatud õlleke sundis ka vetsu külastama, võtsin mõned fotod, isegi rongi vets on automatiseeritud. Naiste oma suurem kui meie vannituba, igaks juhuks ei julgenud sinna pildistama minna.

Kätepesunurk vetsus

Automaat WC

Tegime peatuse tsunami ja tuumakatasroofi linnas Sendai, kus üks jaapanlanna peale tuli, kelle kohal seni olin istunud. Nimelt saime lapsega istmed küll kõrvuti, aga üle vahekäigu. Kuna Tokyos kedagi ei tulnud, istusime seni koos.

Vaated rongi aknast

Moriokasse jõudes tegi rong tavalisest veidi pikema peatuse, sest seni kaks koos sõitnud rongi haagiti lahti. Üks läks otse põhja poole Aomorisse, meie oma keeras läände mägedesse lõppsihtpunktiks Jaapani mere äärne sadamalinn Akita. Siit läks sõit natuke aeglasemalt. Kakunodatesse, mis asub juba päris lähedal Jaapani läänerannikule, jõudsime plaanitud 10:05 asemel 11:30.

Kakunodate peatänav

Tegu oli tüüpilise pisikese linnakesega, üllatav et seal superekspress üldse peatus, jaamas vaid üks perroon. Kohe jaama juures leidsime turisti info punkti, kust saime nii kaardid kui juhiseid, kuidas kohale minna. Ajakava oli meil seoses rongide hilinemisega suht pingeliseks läinud, mistõttu otsustasime vaid ühes peamises Samurai elukohas / muuseumis käia. Bussi ei viitsinud oodata, kilomeetrike jalutada pole miskit. Nii saab ka rahulikult ringi vaadata ja pilti teha.

Väike teemaja

Esimene pool teest kulges mööda tüüpilist väikelinna ainsat peatänavat, mida poekesed ääristasid. varsti aga andsid suuremad puud tunnistust, et hakkame jõudma teist tüüpi elurajooni. Siin olid mõlemal pool teed suurtel kruntidel erinevate samurai perekondade residentsid. Kogu samurai linnaosa meenutab veidi meie vabaõhu muuseumi, kuid selle vahega, et enamustes majades elavad inimesed sees. Tihtipeale tegu originaalse omaniku järeltulijate või lähisugulastega.

Aoyagi samurai residents või mõis on üks paremini säilinuid Jaapanis, kust omanikud alles 1985 välja kolisid, et ehitisi täielikult muuseumi kasutusse anda. Suur osa eksponaatidest kuuluvad siiamaani Aoyagi perekonnale, ajaloolased ja arheoloogid askeldavad praegugi perekonna laohoones, valides ja restaureerides esemeid mida välja panna.

Yakui Mon Värav

Mari Aoyagi elumaja ees

Mõisa territooriumile sisenetakse väga suure sümboolne tähendusega peavärava kaudu, mis väljendas omaniku sotsiaalset staatust. Yakui Mon värav ehitati kohaliku vürsti loal 1860 aastal viimasele osutatud eriliste teenete eest. Samurai kujutaski endast tegelikult midagi relvarüütli sarnast, kes vajadusel oma bosi eest sõtta läks. Elumaja sarnaneb nii suuruse kui tegumoe poolest meie mõistes pigem rikka talupoja kui saksa soost mõisniku elamisega. Jaapanlastel on äärmiselt täpselt kindlaks määratud käitumisnormid ja tavad, mis väljendub ka ehitistes.

Puust Jaapani sandaalid

Vaade elumaja sees

L kujulise puidust õlgkatusega elumaja ruumide kasutamine oli rangelt reglementeeritud sõltuvalt sotsiaalsest seisusest. Kaunistatud peauks viis tähtsate külaliste vastuvõtu ruumi. Keskmist ust kasutas perekond ja lähedased, kes pääsesid siitkaudu oma eluruumidesse ja küljeuks oli mõeldud teenijaskonnale viies kööki.

Mõõgakollektsioon

Samurai raudrüü

Sõjavarustuse hoidmiseks oli ette nähtud eraldi ait, kus võis näha nii mõõkade kollektsiooni, raudrüüsid, kiivreid kui ka vanu tulirelvasid. Teisel korrusel oli väljapanek, mis illustreeris samuraide elu Edo perioodil.

Lauanõud, portselan ja ...

... mõõgakäepidemekaitsed

Siin eksponeeriti riideid, lauanõusid, keraamikat, mänguasju ja muud. Järgmises majas olid välja pandud mitmesuguseid pilte ja raamatuid, lapsele pakkusid Jaapani stiilis joonistused erilist huvi.

Jaapani stiilis joonistused

Samuraidest esivanemad

Territooriumile on toodud ka tüüpiline talupoja maja alalt, mis tammi ehitamise tõttu vee alla jäi. Tegu äärmiselt tugeva konstruktsiooniga ehitisega, et peaks vastu nii maavärinatele kui ka lumetormidele, mis siin piirkonnas eriti ägedad pidada olema.

Sammume järgmise hoone poole

Hirmkallid väärispuidust lauad

Esimene korrus pühendatud kohaliku puutöö tutvustamisele ja teine hilisemale sõjaajaloole. Lisaks kõiksugu relvadele, on seina ääres ka vene leitnandimunder, mille omaniku olla residentsi peremees teise maailmasõja eel Hiinas toimunud lahingutes peajagu lühemaks teinud.

Lääneteemalisest väljapanekust sammusime kiirelt läbi, seda piisavalt nii Ameerikas kui Euroopas nähtud. Viimane käik oli suveniiripoodi, kust sain nii pisemale lapsele kui ka kaasale kingituse, esimesele kirsipuust söögipulgad, teisele kaelaehte.

Kaev, vägagi sarnane Eesti omale

Väänkasvude toetusraam aias

Mõisa majade vahel ...

... ja pargis jalutamas

Ühest hoonest teise jalutades sai ka suures aias ringi uidatud. Jaapani maastikukujundusele nii omaselt oli isegi pisike tiik keset valdusi kaevatud. Suurte puude olemasolu tegi kindlasti asukate elu palju mugavamaks, sest need pakkusid nii suvel varju palavuse eest kui ka talvel kaitseks külmade tuulte vastu.

Antiigi muuseum ja suveniiripood

Sõjavanker

Hea meelega oleks siin linnakeses kauem ringi vaadanud aga pidime kiirustama tagasi rongi peale. Olime sunnitud õige reipal sammul astuma, vältimaks tänase reisuplaani täielikku ummikusse jooksmist. Igatahes jõudsime jaama kolm minutit enne rongi saabumist nii, et oli aega isegi joogijanu kustutamiseks pudelike osta.

Battlefield 4

Mäng ja boonuspakike :)

Eile öösel täpselt kell kaksteist Idatsooni aja järgi lülitas EA Battlefieldi serverid USA's ja Canadas online. Sajad tuhanded kui mitte miljonid mängijad logisid sisse ja asusid entusiastlikult üksteist nottima. Põhimõtteliselt oli võimalik mäng enne alla laadida, et täpselt keskööl mängima saada. Meil oli aga neti allalaadimise limiit otsakorral ja pealegi tahtsin dvd koopiat saada. Ettetellimise eeliseks, esimese lisakaartide pakendi tasuta saamine.

Töölt koju sõites hüppasin mitmest elektroonika poest läbi, kurat igal pool oli välja müüdud. Õnneks pisikesest EB Games putkast õnnestus tellida. Klienditeenindaja uuris, kas tahan oma koopia kohe öösel kätte saada, neil olevat suur avamispidu. Ei viitsi, eks homme töölt tulles korjan üles, nii fänn ma ka pole, et öösel mängima hakkaks. Aga siis jäin mõtlema, pole kunagi sihukesel üritusel käinud, äkki on huvitav, kui pole magama läinud sõidan ehk siiski kohale.

Õhtul veerand kaheteist ajal ronisin autosse ja sõitsin kohale, sest oli ette hoiatatud, et rahvast on palju oodata. Poe juurde jõudes polnud seal mingit rahvamassi ega ilutulestikku, mõnikümmend inimest külmetas ukse taga sabas. Enamus sihukesed 15 - 30 aastased noormehed aga ka mõned paarid ja isegi neiukesi. Peale minu hakkas paar vanemat tüüpi silma, nii et ei pidanudki kapuutsi piinlikkusega silmini tõmbama:)

Ei miskit erilist tunglemist ukse taga

Punkt kaksteist tehti uksed lahti, selleks ajaks oli nii sadakond inimest end kohale vedanud, kes auto, kes bussi, kes rattaga. Sisse lasti viiekaupa, et massi kontrolli all hoida. Ega keegi mökutanud, sest mängud olid niikuinii ette ära ostetud. Käidi tshekk välja, ja niipea kui mäng näpu vahel, tulise kiiruga autosse ning kodupoole, et ei läheks momentigi kaotsi, paljud sõbrad juba notivad hiire ja klavituuriga ekraani taga.

EB games mängude poes

Kui minu kord kätte jõudis kontrolliti tshekk üle, püüti kliendikaarti pähe määrida ja anti DVD pakend pihku. Aga siin on ka väike boonus meie poolt, ulatas kena kassaneiu pisikese hõbedase pakikese. Mul läksid silmad suureks, ee ... mis mõttes kondoom mänguga kaasas käib ... ??? Ega ma vastu vaidlema hakanud, suskasin häbelikult taskusse ja kiirustasin poest välja. Teatud mõttes polegi ju nii imelik, sõdureile antakse ikka kaitsevahend lahingusse kaasa, ei või ju iial teada kuhu madina käigus sattud ja kus selle kahju ots kui peaks ilma kummita pimedas litsimajja juhtuma;)

Kodus uurisin omaette seda pakikest lähemalt, mudides tundusid kuidagi natuke kõvad need kaks eset läbi pakendi, ehkki kõrgema servaga ja veidi ovaalsed nagu võiks oodata. Vanem laps tuli uudistama, kas sain mängu kätte ja nägi siis pakikest minu käes.

Laps:  Mis see on?

Mina:  Ah ma ei tea, anti boonuseks kaasa.

Laps:  Oi kui tore, annad mulle eks, mul läheb vaja!

Mina:  Eee ... ... mis mõttes ... ?????  Olin ilmselt õige jahmunud ilmega

Laps:  Noh koolis homme saan endale kaela riputada, need on ju nii cool!

Mis kuradi ajast ülikoolis kondoomide kaelas kandmine moodi on läinud, oi põrgut ma olen ikka raskelt ajast maha jäänud. Taolistest asjadest tavaliselt kuuled kasvõi vihjamisi kusagilt, no seekord tuli küll kui välk selgest taevast. Ja enne kui jõudsin reageerida krabas mu käest ära ning hakkas lahti sikutama.

Mina:  Oot-oot, ega sa nüüd kohe neid kaela hakka riputama, las olla ikka pakendis, määrid veel end ära.

Laps:  Ma tahan näha mis logo peal ja pealegi ei usu, et need õlised on. Aga tunduvad tõepoolest rasked, äkki ongi metallist.

Mina: täiesti segaduses, asi hakkab ikka väga kummalist pööret võtma:  Mis mõttes metallist ???

Laps: olles juba pakendi ääre lahti kiskunud ja sikutades ketti pidi ovaalseid hallikaid musta äärega objekte välja. Sirutab siis õnnelikult minu poole: Näe ongi metallist, nii vägev!!!

Häh oskasin vaid öelda, sest tegu oli sõdurite dog-tagiga (tunnusplaat ehk laibaraud eesti keeli). Kivi kohe veeres südamelt, selliste kaelas kandmine ei tundu üldse hirmus kui eelnevalt ettekujutatud alternatiiviga võrrelda :) Ühele oli graveeritud "Battlefield 4" ja teisele "Prepare 4 Battle", niisiis ei miskit sündsusetut :D

Maja ja Kindlustus

Tagaplaanil pisike maja, mille omanikuks lõpuks saime
Esiplaanil osa allkorruse mööblist, mis välja tõstetud

Eelmine reede, 18 oktoober, oli meil mitmes mõttes tähelepanuväärne päev. Ehkki kaasa on sellest juba blogistanud, pean ise ka sõna kirja panema. Nimelt maksime sel päeval oma maja viimase võlajupi maha ja võime lõpuks maja ja krundi koos kõige juurdekuuluvaga nagu pesukarud ja opossumid enda omaks tunnistada. Ega miskit ootamatult erilist tunnet polnud, eks oli ju üsna pikalt ette teada umbes millal võlaga ühele poole saame. Siiski on olukord vähe teine, pole mulle kunagi meeldinud kellelegi ei moraalselt ega finantsiliselt võlgu olla. See ilmselt ka põhjuseks, miks minust ärimeest pole saanud, need tüübid ju enamasti laenuraha peal ratsutavad ja osavamad saavad püstirikkaks. Kel viletsamini läheb, kuulutab pankroti, vabandab end võlausaldajate ees halbade aegadega välja ja alustab peagi uuesti samas liinis.

Teine kauaoodatud üllatus ootas kodus postkastis ees, lõpuks saabus kindlustusfirmalt tshekk meie uputuse kahjude hüvitusmaksega. Ümbrikku avades ei julgenud loota, et tõepoolest selle summa maksavad, mis üle telefoni lubasid, sest seni oli olnud parasjagu vägikaika vedamist. Aga vaata imet, sendi pealt oli tshekk täpne. Ei noh, selliseid uputusi võiks iga aasta juhtuda, siis ei peaks enam tööl käimagi, ainult istuks kodus ja remondiks keldrit:)

Tegelikult on kindlustuse süsteem siin sihuke, et vastavalt lepingule on nende kohustuseks taastada katastroofile eelnenud olukord. Meie puhul tähendas see, remondimaterjalide, tööjõu kulu ja sisustuse korvamist täies ulatuses. Kuna täpselt sama olukorda pole niikuinii võimalik taastada, siis muudeti see samaväärsega asendamiseks. Sisustuse koha pealt muidugi võeti arvesse esemete vanust ja sellest tulenenud amortisatsiooni (näiteks 15 aastat vana kushett omab 40% originaalväärtusest). Samas kui ostad uue asemele kaetakse kulutused 100% kui ostutsheki ette näitad. Remondi koha pealt sama jama, materjalide ja meeste kulud peavad olema paberil kinnitatud, et saaks täies koguses raha kätte. Jube ebamugav ja tülikas sellist paberimajandust ajada.

Aga kuna see aasta oli meeletult igasugu loodusõnnetusi üle terve Canada, siis pakkusid mõned kindlustusseltsid välja võimaluse, et maksavad sulle mingi kindla summa, mis kataks näiteks 70% kahjudest aga vastutasuks nad ei taha mingeid tshekke. Kui kirjutad alla, et oled summaga nõus ega esita rohkem pretensioone, saad papi peo peale ja rohkem muret pole. Raha võid kasutada milleks heaks arvad, kas maja remondiks, uue auto soetamiseks, lõunamere reisuks või kaasale naaritsakasuka ostmiseks. Kui mulle sihuke võimalus pakuti uurisin esiteks millisest summast jutt on. Telefonist numbrit kuuldes arvasin, et kuulsin valesti, aga niipalju mul mõistust jagus, et ei hakanud rõõmust röökima ja tantsima. Peale hetkelist hingetõmbepausi vastasin, et ma pean selle üle järgi mõtlema, annan paari päeva jooksul teada oma otsusest.

Ei taha ju kindlustusetüübi päeva ära rikkuda, kui kohe rõõmuga nõus, saab aru, et oleks pidanud palju vähem pakkuma. Noh praadisin oma rasvas kaks päeva ja arutasin kaasaga olukorda. Vahepeal tekkis kahtlus, et äkki kindlustus ajas kliendid segi, no pole võimalik, et nii väärika kompensatsiooni pakuvad. Samas muidugi kui kõik kokku lüüa, eriti remondimeeste hind, siis äkki tõesti. Helistasin tagasi ja niipea kui tüüp toru tõstis, teatasin, et peale põhjalikku kaalutlemist leian, et nende pakkumine on võrdlemisi mõistlik. Ehkki muidugi kõiki kulusid ei kata, muudab paberijama väljajätmine selle mulle vastuvõetavaks. Sekund, mis kulus enne kui tüüp vastas, tundus tunni pikkune. Kas ta teatab, et tegu oli eksitusega, või küsib, vabandage millise juhtumiga tegu, ... "OK, I'll send the loss claim out, once you sign it insurance will issue the check" - maakeeli: OK, saadan kahjunõude vormi välja, kui oled alla kirjutanud annab kindlustusfirma sulle tsheki.

Mis mõttes, kukkus mu suu ammuli, ja ongi nii lihtne, tõesti vinge. Igaks juhuks küsisin hingevärinal nagu muuseas poolvarjatult summa suuruse üle: "Kas selle x summa hulgast on meie omavastutus maha arvestatud"? Vastuseks sain, et kuna me olime uputuse ajal päästnud kraami palju rohkem kui omavastutuse summa, otsustas kindlustus seda mitte maha arvata. Juhhei !!!!, nüüd polnud muud kui pabereid ja tshekki ootama jääda.

Kui töö juures arutasime teistega, kel samad probleemid, leidsid nii hindud kui filipiinlased, et ma olen ikka täitsa loll. Mis mõttes, sain ju nii hästi makstud. No kas sa siis ei osanud oma sugulaste asju enda juurde tassida või vähemalt kõik päästetud asjad keldrisse tagasi tarida, veega üle kallata ja neist pilte teha, et kindlustuselt rohkem raha sisse kasseerida. Minu tohmi mõmina peale, et mul pole siin selliseid sugulasi ja need asjad ju ei saanud kannatada, vahetasid aasia päritolu immigrandid pilke. No nii naiivselt lollakalt ausat inimest pole enne näinud. Üks naeris, et kuidas sa riigitööle said kui ei tea kus, kellele ja kui palju teenete eest tasuda. Keegi leidis, et ju seepärast ta saigi pügada, et ei maksnud kindlustuse hindajale altkäemaksu. Ühesõnaga olin end lolliks teinud, ilmselgelt ei oska nii mugavalt elada nagu nemad. Samas, seoses kultuuriliste iseärasustega, tunnen end ka ausa lollina suht hästi:)

Pool otsaseina valmis, küljeseinal soojustus ja kile peal  

Ja selle asemel, et uus auto või veel suurem telekas osta ning selle ees istudes pöidlaid keerutada, olen viimased kaks nädalavahetust keldris remonti teinud. Esiteks sai osa vanu konstruktsioone lahti lammutatud ja välja visatud. Järgnevalt tõin klaasvilla, ehituskilet ja muid materjale ning alustasin alumise korruse suures ruumis taastamisega või täpsemalt öeldes ümberehitustöödega, sest vanem laps tahab sinna oma tuba. Muidugi võtab selline remont harrastajalt jubedalt aega, aga millegipärast päris mõnus omaette nokitseda. Täna õhtuks on seis sihuke, et lagi suures osas taastatud, elekter paigaldatud ja pool otsaseina valmis. Suurem töö (95%) seisab kõik veel ees, aga küll saab vähehaaval tehtud.

Valimistest takkajärgi

Põhjus pidutsemiseks

Öeldakse, et peale kaklust rusikatega ei vehita (vist vene vanasõna kui ma ei eksi:) aga mul on küll kange tahtmine seda teha. Samas pole isegi kaklemas (valimas) käinud. Seni on mu põhimõte olnud, et kuna momendil Eestis ei resideeru rohkem kui kuu aega aastast siis pole ka moraalset õigust valida, sest mis iganes otsuse teen, selle tagajärgesid ei saa eriti tunda ega pea ka oma valiku eest vastutama. Ei taha nagu kõrvaltvaatajana teiste inimeste elu eest otsusi teha. Aga peale viimaste valimistulemuste nägemist jääb mulje, et peab vist suhtumist muutma, andmaks oma pisikese panuse et takistada Eesti langemist populistliku korruptantliku jõugu valitsuse alla. Muidugi pidasin silmas keskerakonda, kui kellelgi peakski kahtlus olema.

Kas teda me tahtsimegi?

Delfist loetud väidet (Koorits), et keskerakond sai Tallinnas reformist ja sotsidest rohkem hääli ei suuda kuidagi uskuda. Sellele on ka juba vastu vaieldud (Voog), pole päris selge kellel siis lõplikult õigus. Ei saa aga kummutada fakti, et mingi osa eestlasi toetab keskerakonda. Kuidas see võimalik vaatamata avalikule venemaa rezhiimi tallalakkumisele ja varjamatule korruptsioonile ning demagoogiale jääb mulle arusaamatuks. Saan mõistusega aru sellest käputäiest, kelle töökoht või illegaalne sissetulek sõltub kesikute parteist, aga neid ei saa olla nii palju.

Ilmselt tuleb mängu teatud kontingendi naiivsus ja lollus, võimalik et ka lihtsalt protest praeguse valitsuse vastu. Oma osa mängib kindlasti tüüpiline radikaalvasakpoolne kadedus: miks keegi teine elab paremini, läheme maksustame teda rohkem ja jagame tüübi palga omavahel laiali. Kuhu selline suhtumine viib, näitas ilmekalt nõuka süsteem. Samas ei saada aru, et kesikute poolt hääletades jagavad nood kõik omavahel ära ja kokkuvõttes jääb tavakodanikule veel vähem pihku. Isiklikult ei tunne kedagi, kes keski eest valinud oleks aga äkki on keskerakonna toetamine samasugune piinlik ja varjatud tegevus nagu pihkulöömine, mida viisakas seltskonnas avalikult ei julgeta tunnistada :)

Ärme laseme kesikud riigipiruka kallale !

Ainus lohutus valimiste juures on fakt, et tegu oli vaid kohalikega, loodetavasti riigikogu valimiste ajaks suudab keskerakond piisavalt ämbrisse astuda või rahvas aru pähe võtta, et kesikukari valitsusse ei pääseks. Kui Savisaar peaks tõepoolest peaministriks saama ei suuda ta loodetavasti selle ajaga kogu majandust uppi keerata. Natole ja Euroopa Liidule soovitaks selle perioodi jooksul infot Eestiga mitte jagada, või kui siis kohe ka koopiad Moskvasse saata:) Kokkuvõttes on iga rahvas väärt oma valitsejaid eriti kui need ise enam-vähem demokraatlikult valida saab. Kui kesikud molli äärde läbustama laseme pole kedagi muud kui ennast ja oma lollust süüdistada.

Jaapan-13 Shibuya

Meie marsruut: Gekkoji 11:39 ... 12:26 Otsuki 13:04 ...14:04 Shinjuku 14:11 ... 14:18 Shibuya, kokku 103 km, 3990 jeeni, 159min. Pisike kolmevaguniline rong tuli ette täpselt õigel ajal nagu alati, ronisime piletiteta peale, sest jaamas polnud ikkagi hingelistki näole andnud.

Fujioshida (Gekkoji jaam) vasakul keskel, Shibuya paremal ülal kaardi nurgas

Vagunis inimesi päris palju aga saime siiski istumise. Vastas olid ainsad valged inimesed, kes peale natukest otsa vahtimist juttu tegid. Fujioshima luxhotellis peatunud Saksamaalt pärit turistid. Olid mäe jalamil veidi ringi lonkinud aga mäkke ronimist liiga raskeks pidanud. Neilegi meeldis Jaapan väga, mõni ime, eks tundsid siinse täpsuse ja asjalikkuse juures end üsna koduselt.

Kui keegi piletit pakkuma ei tulnud otsustasin ise rongijuhi käest küsima minna. Ju vist nakatunud kohaliku seadusekuulelikkusega. Natukese seletamise peale sain vajalikud paberilipakad kätte. Nautisime viimaseid vaateid Fuji vulkaani eelmäestikule võttes mõned hüvastijätu pildid. Otsukis oli suht pikk peatus, mille sisustasime jäätise ja õllega vastavalt maitsele. Jaamas jäi silma filmiplakat viimase Hollywoodi blockbusteri reklaamiga, kummaline tundus seda jaapani kirjamärkidega näha.

Maailma kõige tihedama läbikäiguga, Tokyo Shinjuku jaama kasutab rohkem kui 2 miljonit inimest päevas. Sinna viis kohaliku tähtsusega kiirrong täpselt tunni ajaga. Vahemärkusena võiks mainida, et paari päeva eest võtsin raamatukogust välja Arimasa Osawa kriminulli pealkirjaga "Shinjuku Shark". Mulle on alati meeldinud lugeda raamatuid mille tegevuskohtades olen viibinud, see kindlasti üheks faktoriks, miks Rootsi või Soome krimkad istuvad, nüüd siis võin ka Jaapani omad samasse kategooriasse lisada.

Meie sihtpunkt Shibuya asus vaid kaks jaamavahet edasi, kuid selleks tuli ümber istuda. Shibuya on Tokyo populaarseimaks kaubamajade ja lõbustusasutuste keskuseks. Lisaks peetakse seda piirkonda noorte moe ja kultuuri mekaks.

Oluliseks vaatamisväärsuseks olevat jaamaesine ristmik Hachiko väljapääsu juures, mida ületavad inimjõed igas suunas kui jalakäiate foorid korraga roheliseks lähevad. Ristmiku ääres on kõrghoonete seintele kinnitatud tohutusuured videoekraanid, millel pidevalt reklaam jookseb.

Inimmeri lõi esimesel momendil pahviks, tekkis pisike mure, et võime selles massis lihtsalt kaotsi minna kui vool peaks teineteisest lahutama. Õnneks olen piisavalt pikk ja heleda peaga, et rahvahulgast kui majakas välja paista. Samas on näha, et nooremad jaapanlased hakkavad kasvus vähehaaval eurooplastele järgi jõudma. Suutsime suht lihtsalt juhiste abil õige tee leida, ei pidanud isegi oma mobla GPS'i peale lülitama.

Meie elukoht asus kõrvaltänaval suures valvelauaga korterimajas. Jõudsime kohale veidi enne ametlikku aega, aga otsustasime sisse astuda. Võti oli pandud ukse juures olevasse postkasti, magnetkastikesse.  Pisike ühetoaline korter koosnes vetsust, kööginurgast ja toakesest, kus kolm voodit.

Selline minimalistlik elamine:

Lauakene ja kolm voodit

Lisaks madrats kapis, mida voodite vahele maha visates sain mina magamiseks kasutada.

Akna juurde astudes avanes suht trööstitu vaatepilt vastasmaja betoonseinale, ise küll sellises kohas elada ei tahaks aga ega me siia akna alla istuma tulnud nagu vanamuttidel Mustamäe viiekordsetes oli kombeks. Esiteks heitsid kõik momendiks sirakile ainult mina kargasin dushi alt läbi, sest paarisajameetrine teejupp ülesmäge oli läbihigiseks teinud.

Dush tõi energia tagasi ja tekkis tahtmine linnaga tutvuma minna. Tüdrukud keeldusid ühemõtteliselt ning lesisid vooditel edasi. Mis ikka, lähen otsin mõne toidupoe ja vaatan kas leian rahamasina, mis mu pangakaarti tunnistab. Esiteks märkisin GPS'i peal asukoha ära, siis kindlam tunne, ehkki tavaliselt pole mul orienteerumisega probleemi. Kohe vastas üle tänava asus meeletu Mark City Mall nimeline kaubamaja. Jalutasin jupp aega ringi enne kui Jaapani Posti ATM'i leidsin. Õnneks töötas, võtsin 40000 jeeni, loodetavasti pole rohkem enam vaja enne tagasisõitu.

Jalutasin kaubamajas päris pikalt ringi aga ausalt öeldes miskit põnevat seal polnud, ega tegelikult ei vaadanudki. Kõige rohkem huvi pakkusid söögipoed aga need olid hirmkallid, enamasti pakuti käsitsi tehtud hõrgutisi. Tänavale sattudes leidsin paar soodsamat kohta ja lõpuks ostsin mõned sushid ning õlled nurgapealsest Family Martist. Korterisse tagasi jõudnult selgus, et rahvas veidi aktiviseerunud ja valmis välja minema.

Istusin ise läpaka taha, et järgmist päeva planeerida. Meie rongipiletid ikka kehtivad, tundus olevat mõistlik neid ära kasutada. Pakkusin välja mõtte sõita Jaapani põhisaare Honshu põhjatippu, ainult 600 km ehk 2 tundi sõitu. Mari oli kohe hakkamas aga teised kaks otsustasid oma aja Tokyos veeta. Ok, mis ikka, jaguneme siis homseks kaheks grupiks. Japan Guide veebilehte sirvides, jäi silma ka teine huvitav koht. Samuraide külas Kakunodates pidavat nende järeltulijad ikka veel mitusada aastat vanades majades elama, mõnedesse võib väikese tasu eest ka sisse piiluda. Astume sealtki läbi, pisike põige risti üle Jaapani ei võta ju rohkem kui tunnikese, merefestival ei hakka Aomoris niikuinii enne pärastlõunat.

Läksime kõik koos välja, mina jaama pileteid kinni panema ja tütarlapsed shoppama. Seekord pidin sabas oma pool tunnikest ootama enne kui jutule sain, sest mitmetel turistidel võttis seletamine metsikult aega. Muhelesin rahulolevalt oma ettenägelikkuse üle, et rongide ajad ja jaamade nimed paberile kirjutatud. Kui teenindaja jutule sain käisin uhkelt välja oma paberilipaka ja naeratasin laialt. Jaapanlane viskas pilgu paberile, noogutas mulle rõõmsalt, klõbistas veidi arvutil ja saingi kaks komplekti trükimasina soojasid pileteid näpuvahele.

Jaapanis ülipopulaarne Pachinko mängupõrgu

Juba oli pimedaks läinud, aga kuna ei viitsinud veel koju minna, hulkusin niisama tänavatel ringi. Päris vinge melu käis ehkki alles neljapäeva õhtu. Rahvast vooris tihedalt tänavail, musa kostis lõbustusasutuste lahtiste uste vahelt. Sattusin laia sissekäigu ette, kust trepp alla viis. Teades, et toidupoed tihtipeale maapinnast allpool läksin asja uurima. Oligi suur ja suht odav toidukas, siit sai kogu õhtusöögi korraga ostetud. Pirakas saal kus einevad toidukaubad erinevais piirkondades nagu ikka, kassad olid ainult imelikult paigutatud suvaliselt üle kogu saali laiali.

Jalutasin ringi ja ladusin siit-sealt meeldima hakanud produktid korvi. Pisike segadus tekkis kui hakkasin maksma, kassaneiu lasi vaid paari asja eest tasuda, mis mõttes. Pika seletamise peale selgus, et erineva kauba eest tuli erinevais kohtades tasuda kuna kuulusid erinevaile poodidele. Kurat, miks keegi enne ei võinud öelda, pidin mitmesse kohta tagasi jalutama et maksta, hea veel et varastamise eest kinni ei võetud, olin ju rahumeeli "poodidest" korviga maksmata välja jalutanud.

Hiljem astusin ka pisikesest nurgapealsest puuviljapoest läbi, kust 100 jeeni eest hunniku pisikesi banaane võtsin. Õhtusest tänavaelust plõksutasin mõned pildid. Ootamatult patsutas keegi õlale, mida kuradit see veel peaks tähendama. Kas unustasin ikkagi mingi produkti eest tasumata, ja nüüd tuli politsei arreteerima, pöördusin ehmunult ringi.

Kergendusega ohkasin, hoopis Mari oli mind märganud teispool teed ja otsustanud ehmatada. No ega ei oota küll, et sajatuhandelises inimkarjas juhuslikult kokku sattud. Viimase tänavapildi tegingi lapsest seljatagant sushibaari juures, kust meie kõrvaltänav ära pööras.

Korterimajja sissesaamisel tekkis probleeme, sest olime oma turvakaardi tuppa jätnud kuna ei osanud oodata, et seda vaja läheb. Valvur ikka lõpuks lasi meid sisse aga rõhutas, et järgmine kord olgu kaart kaasas. Toas pugisime kere täis, surfasime veidi netis, kandsime kodusele "hooldemeeskonnale" üle Skype ette oma edukast Tokyosse jõudmisest ning pugesime suht varakult põhku, järgmine päev saab jälle teguderohke olema.