Jaapan-13 Shibuya

Meie marsruut: Gekkoji 11:39 ... 12:26 Otsuki 13:04 ...14:04 Shinjuku 14:11 ... 14:18 Shibuya, kokku 103 km, 3990 jeeni, 159min. Pisike kolmevaguniline rong tuli ette täpselt õigel ajal nagu alati, ronisime piletiteta peale, sest jaamas polnud ikkagi hingelistki näole andnud.

Fujioshida (Gekkoji jaam) vasakul keskel, Shibuya paremal ülal kaardi nurgas

Vagunis inimesi päris palju aga saime siiski istumise. Vastas olid ainsad valged inimesed, kes peale natukest otsa vahtimist juttu tegid. Fujioshima luxhotellis peatunud Saksamaalt pärit turistid. Olid mäe jalamil veidi ringi lonkinud aga mäkke ronimist liiga raskeks pidanud. Neilegi meeldis Jaapan väga, mõni ime, eks tundsid siinse täpsuse ja asjalikkuse juures end üsna koduselt.

Kui keegi piletit pakkuma ei tulnud otsustasin ise rongijuhi käest küsima minna. Ju vist nakatunud kohaliku seadusekuulelikkusega. Natukese seletamise peale sain vajalikud paberilipakad kätte. Nautisime viimaseid vaateid Fuji vulkaani eelmäestikule võttes mõned hüvastijätu pildid. Otsukis oli suht pikk peatus, mille sisustasime jäätise ja õllega vastavalt maitsele. Jaamas jäi silma filmiplakat viimase Hollywoodi blockbusteri reklaamiga, kummaline tundus seda jaapani kirjamärkidega näha.

Maailma kõige tihedama läbikäiguga, Tokyo Shinjuku jaama kasutab rohkem kui 2 miljonit inimest päevas. Sinna viis kohaliku tähtsusega kiirrong täpselt tunni ajaga. Vahemärkusena võiks mainida, et paari päeva eest võtsin raamatukogust välja Arimasa Osawa kriminulli pealkirjaga "Shinjuku Shark". Mulle on alati meeldinud lugeda raamatuid mille tegevuskohtades olen viibinud, see kindlasti üheks faktoriks, miks Rootsi või Soome krimkad istuvad, nüüd siis võin ka Jaapani omad samasse kategooriasse lisada.

Meie sihtpunkt Shibuya asus vaid kaks jaamavahet edasi, kuid selleks tuli ümber istuda. Shibuya on Tokyo populaarseimaks kaubamajade ja lõbustusasutuste keskuseks. Lisaks peetakse seda piirkonda noorte moe ja kultuuri mekaks.

Oluliseks vaatamisväärsuseks olevat jaamaesine ristmik Hachiko väljapääsu juures, mida ületavad inimjõed igas suunas kui jalakäiate foorid korraga roheliseks lähevad. Ristmiku ääres on kõrghoonete seintele kinnitatud tohutusuured videoekraanid, millel pidevalt reklaam jookseb.

Inimmeri lõi esimesel momendil pahviks, tekkis pisike mure, et võime selles massis lihtsalt kaotsi minna kui vool peaks teineteisest lahutama. Õnneks olen piisavalt pikk ja heleda peaga, et rahvahulgast kui majakas välja paista. Samas on näha, et nooremad jaapanlased hakkavad kasvus vähehaaval eurooplastele järgi jõudma. Suutsime suht lihtsalt juhiste abil õige tee leida, ei pidanud isegi oma mobla GPS'i peale lülitama.

Meie elukoht asus kõrvaltänaval suures valvelauaga korterimajas. Jõudsime kohale veidi enne ametlikku aega, aga otsustasime sisse astuda. Võti oli pandud ukse juures olevasse postkasti, magnetkastikesse.  Pisike ühetoaline korter koosnes vetsust, kööginurgast ja toakesest, kus kolm voodit.

Selline minimalistlik elamine:

Lauakene ja kolm voodit

Lisaks madrats kapis, mida voodite vahele maha visates sain mina magamiseks kasutada.

Akna juurde astudes avanes suht trööstitu vaatepilt vastasmaja betoonseinale, ise küll sellises kohas elada ei tahaks aga ega me siia akna alla istuma tulnud nagu vanamuttidel Mustamäe viiekordsetes oli kombeks. Esiteks heitsid kõik momendiks sirakile ainult mina kargasin dushi alt läbi, sest paarisajameetrine teejupp ülesmäge oli läbihigiseks teinud.

Dush tõi energia tagasi ja tekkis tahtmine linnaga tutvuma minna. Tüdrukud keeldusid ühemõtteliselt ning lesisid vooditel edasi. Mis ikka, lähen otsin mõne toidupoe ja vaatan kas leian rahamasina, mis mu pangakaarti tunnistab. Esiteks märkisin GPS'i peal asukoha ära, siis kindlam tunne, ehkki tavaliselt pole mul orienteerumisega probleemi. Kohe vastas üle tänava asus meeletu Mark City Mall nimeline kaubamaja. Jalutasin jupp aega ringi enne kui Jaapani Posti ATM'i leidsin. Õnneks töötas, võtsin 40000 jeeni, loodetavasti pole rohkem enam vaja enne tagasisõitu.

Jalutasin kaubamajas päris pikalt ringi aga ausalt öeldes miskit põnevat seal polnud, ega tegelikult ei vaadanudki. Kõige rohkem huvi pakkusid söögipoed aga need olid hirmkallid, enamasti pakuti käsitsi tehtud hõrgutisi. Tänavale sattudes leidsin paar soodsamat kohta ja lõpuks ostsin mõned sushid ning õlled nurgapealsest Family Martist. Korterisse tagasi jõudnult selgus, et rahvas veidi aktiviseerunud ja valmis välja minema.

Istusin ise läpaka taha, et järgmist päeva planeerida. Meie rongipiletid ikka kehtivad, tundus olevat mõistlik neid ära kasutada. Pakkusin välja mõtte sõita Jaapani põhisaare Honshu põhjatippu, ainult 600 km ehk 2 tundi sõitu. Mari oli kohe hakkamas aga teised kaks otsustasid oma aja Tokyos veeta. Ok, mis ikka, jaguneme siis homseks kaheks grupiks. Japan Guide veebilehte sirvides, jäi silma ka teine huvitav koht. Samuraide külas Kakunodates pidavat nende järeltulijad ikka veel mitusada aastat vanades majades elama, mõnedesse võib väikese tasu eest ka sisse piiluda. Astume sealtki läbi, pisike põige risti üle Jaapani ei võta ju rohkem kui tunnikese, merefestival ei hakka Aomoris niikuinii enne pärastlõunat.

Läksime kõik koos välja, mina jaama pileteid kinni panema ja tütarlapsed shoppama. Seekord pidin sabas oma pool tunnikest ootama enne kui jutule sain, sest mitmetel turistidel võttis seletamine metsikult aega. Muhelesin rahulolevalt oma ettenägelikkuse üle, et rongide ajad ja jaamade nimed paberile kirjutatud. Kui teenindaja jutule sain käisin uhkelt välja oma paberilipaka ja naeratasin laialt. Jaapanlane viskas pilgu paberile, noogutas mulle rõõmsalt, klõbistas veidi arvutil ja saingi kaks komplekti trükimasina soojasid pileteid näpuvahele.

Jaapanis ülipopulaarne Pachinko mängupõrgu

Juba oli pimedaks läinud, aga kuna ei viitsinud veel koju minna, hulkusin niisama tänavatel ringi. Päris vinge melu käis ehkki alles neljapäeva õhtu. Rahvast vooris tihedalt tänavail, musa kostis lõbustusasutuste lahtiste uste vahelt. Sattusin laia sissekäigu ette, kust trepp alla viis. Teades, et toidupoed tihtipeale maapinnast allpool läksin asja uurima. Oligi suur ja suht odav toidukas, siit sai kogu õhtusöögi korraga ostetud. Pirakas saal kus einevad toidukaubad erinevais piirkondades nagu ikka, kassad olid ainult imelikult paigutatud suvaliselt üle kogu saali laiali.

Jalutasin ringi ja ladusin siit-sealt meeldima hakanud produktid korvi. Pisike segadus tekkis kui hakkasin maksma, kassaneiu lasi vaid paari asja eest tasuda, mis mõttes. Pika seletamise peale selgus, et erineva kauba eest tuli erinevais kohtades tasuda kuna kuulusid erinevaile poodidele. Kurat, miks keegi enne ei võinud öelda, pidin mitmesse kohta tagasi jalutama et maksta, hea veel et varastamise eest kinni ei võetud, olin ju rahumeeli "poodidest" korviga maksmata välja jalutanud.

Hiljem astusin ka pisikesest nurgapealsest puuviljapoest läbi, kust 100 jeeni eest hunniku pisikesi banaane võtsin. Õhtusest tänavaelust plõksutasin mõned pildid. Ootamatult patsutas keegi õlale, mida kuradit see veel peaks tähendama. Kas unustasin ikkagi mingi produkti eest tasumata, ja nüüd tuli politsei arreteerima, pöördusin ehmunult ringi.

Kergendusega ohkasin, hoopis Mari oli mind märganud teispool teed ja otsustanud ehmatada. No ega ei oota küll, et sajatuhandelises inimkarjas juhuslikult kokku sattud. Viimase tänavapildi tegingi lapsest seljatagant sushibaari juures, kust meie kõrvaltänav ära pööras.

Korterimajja sissesaamisel tekkis probleeme, sest olime oma turvakaardi tuppa jätnud kuna ei osanud oodata, et seda vaja läheb. Valvur ikka lõpuks lasi meid sisse aga rõhutas, et järgmine kord olgu kaart kaasas. Toas pugisime kere täis, surfasime veidi netis, kandsime kodusele "hooldemeeskonnale" üle Skype ette oma edukast Tokyosse jõudmisest ning pugesime suht varakult põhku, järgmine päev saab jälle teguderohke olema.