Jaapan-13 Fujioshida hommikupoolik

"Maailma suurim" Fuji nimeline sake pudel

Ärkasime suht vara, veidi enne kaheksat, sest plaanis enne Tokyosse sõitu veel korra Fujioshidas ringi jalutada. Pealegi pidime end hostelist keskpäevaks välja kirjutama. Teatava üllatusena polnudki eriti väsimust, ainult jalad eelmisest õhtust kanged. Pisem plika keeldus karku alla ajamast väites, et ei tunne mingisugust vajadust täna linna peale hulkuma minna, pigem põõnab veel veidi. Pakkimine ei võtnud kaua, mis seljakotiga reisimise suureks eeliseks. Keetsin endale hommikukohvi ja istusin veidi aega läpakaga akna juures nautides vaadet Fuji mäele.

Toetusmeeskond kaasa näol oli elamise kinni pannud Tokyo Shibuya nimelisse linnaosasse.  

Kiire surfamise tulemusel selgus, et on olemas samanimeline rongijaam, kust korteriomaniku väitel vaid mõnisada meetrit meie elamiseni jalutada. Väljuma peab õigest august, muidu võib lihtsalt kilomeetrike lisaks kerida. Rongiliinide kaarti vaadates nägin, et jaam asub Tokyo meiepoolses osas, sinna saab kolme ümberistumisega. Üle-eelmise päeva õppetunni najal kirjutas Mari Christina jaoks välja nii sõiduplaani kui korteri aadressi. Lisaks tegi igaüks oma moblaga läpakaekraanilt pildi ka alternatiivsest variandist, mida hiljem tegelikult kasutasime - tänapäeva tehnika eelised.

Tänav viib otse Fuji suunas

Nii kitsad on need "kõnniteed"

Hommikusöök nahas läksime linna peale uitama. Tee peal märkas Christina värvilise kujundusega kanalisatsioonikaevude kaasi, isegi selliseid banaalseid asju oskavad jaapanlased "kunstiliselt" esitada.

Keskuse kaubamajast ostsin endale kaasa fotoalbumi Fuji piltidega, paar postkaarti ja tegin foto kaheksakandilistest keppidest, mida ronijatele raske raha eest müüakse. Edasi jalutades jäi silma üks huvitavaid ogalisi vilju kandev puu, millega tegu, pole aimugi.

Postkaardid Fuji fotodega

8 kandilised "Fuji" matkakepid

Kuna aega veel oli, otsustasime ülesmäge kaugemale jalutada. Ei pidanud kahetsema, sest järsku märkasin teiste kenade jaapanipäraste majakeste vahel huvipakkuvat Nadaya nimelist poekest. Pole aimugi, mis see sõna tähendab, aga poe-esise kauba alusel ei saanud kahtlust olla toodangu tüübis.

"Nadaya" viinaköök

Tegu kõige ehtsama pisikese viinaköögi ja juuresasuva kärakapoega. Minu reisueesmärk oli saavutatud :) Pakkusin kaaslastele välja, et nad võivad edasi kõndida, kui ei tunne Jaapani kultuuri selle tahu vastu huvi, mul läheb siin veidi aega.

Kultuurikaugete inimestena jätsid neiukesed mind üksi, astusin vapralt uksest sisse. Millegi pärast osutusin ainsaks kliendiks, äkki samal põhjusel nagu tolles Rootsi anekdoodis, kus turist ei kohta hommikul Stockholmi tänaval ainsatki rootslast. Kui lõpuks imestades uurib järgmise vastusattunud sisserändaja käest, kus siis rootslased on, saab vastuseks: "Ah nad kõik ju tööl".

Kena jaapanipärane majake

Kuna olin ainus ja pealegi veel soliidses eas blond härrasmees, sain ülevoolava tähelepanu osaliseks. Kusagilt tagaruumist kamandati isegi ainus inglisekeelt valdav tüüp kohale kui küsisin, kas tohin pilti teha. Too haaras mu fotoka ning plõksis mitu võtet nii suurima sakepudeli kui toodangu näidiste riiuli kõrval. Kliendina ma paraku nende lootusi ei täitnud, sest suutes meeles pidada oma lubatud pagasi suurust, ostsin vaid pudeli kohalike soovitatud saket meie karate bossile kingituseks, Fuji kujulise pudeli "Fuji" vett ja koheseks tarbimiseks mõned õlled.

Kiki ja Christina olid üllatunud nähes mind vähem kui poole tunni pärast poest väljumas. Kuna kell hakkas ka juba poole üheteistkümnele lähenema, asutasime tagasiteele. Tee ääres jäi silma pisike põllumajanduslik aialapp, kus mingit piiret polnud ja tundus, et Jaapanis pole ka vajadust kuna kellelegi ei tule pähe mõte üht maisitõlvikut või tomatit möödaminnes näpata.

Postkontorist võtsin mõned margid ja saatsin ühe postkaardi Eesti poole teele. Rahamasin siin millegipärast keeldus koopereerumast, loodetavasti Tokyos ikka õnnestub sihuke ATM leida, kust oma kaardiga jeene kätte saan. Enne hosteli jõudmist plõksutasin lähedalt pildi tänavavalgustus laternast päevasel ajal, siin on veel selgemalt näha kui kitsad kohalikud jalgteed. Tugevama kasvuga ameeriklane igatahes elektriposti ja seina vahelt läbi ei mahu.

Kiki oli juba pakkinud, polnudki siis muud kui asjad selga vinnata ja end välja kirjutada. Raudteejaama poole tuli sammuda ülesmäge, võtsime hästi rahulikult, et palavaga mitte läbihigiseks minna. Jaam oli jumala tühi, ka piletikassas polnud kedagi. Mis siis ikka, ajavaru oli meil piisavalt, et automaadist jäätised ja mõned joogid osta. Jah, polnud näpukas, ka jäätist saab automaadist 150 jeeni eest. Joogid võtsime nagu ikka sildi disaini alusel, olles piisavalt kogenud, et mitte rohelise tee nupule vajutada.

Canadas seda rüübata ei tohiks ;)

Kiki sai värvikireva marjajoogi, milles ujuvad puuviljatükid talle eriti ei meeldinud, muidu olevat maitse hea aga miski kummaline mekk on juures. Äkki käärima läinud kahtlustas laps. Puuvilja limonaadist ju aru ei saa, ta kihiseb nii või teisiti. Kokkuhoidliku inimesena mainisin, et kui ei meeldi ärgu ära visaku, ma neelan ülejäägi nahka nagu tavaliselt. Plika mekkis pisikeste suutäitega vähehaaval edasi ja polnud seda nägugi, et tahaks jooki loovutada.

Mul tekkis huvi, norisin endalegi lonksu. Hmmm ... , tõesti hea, kohe väga hea, paraja magususega, puhta puuvilja maitsega aga vist tõepoolest käärima läinud. Kui ei teaks, et alkovaba, siis ainult sihukest jooki luristakski. Oot-oot, alkovaba jaoks on nagu liiga hea maitsega, tekkis mul äkki kuri kahtlus. Hakkasin silti lähemalt uurima ja muidugi: protsente oli mitmeid, aga selgus et 0% näitas rasva sisaldust, 3% alko hulka, vat sulle sähh.

Maailma parim lahja puuviljatükkidega siider

Jällekord võisin veenduda Jaapani tsivilisatsiooni eesrindlikkuses. Alkoholi ostmise piiranguks on pikkus, kui vaid ulatad münti sisse suskama saad joogi naksti kätte. Tõe selgudes loovutas laps oma joogi mulle, mu mõlemal järglasel on täiesti ebaeestlaslik vastumeelsus igasuguste vähegi alkot sisaldavate jookide vastu, isegi keefiri nad tühjad ei taha. Rahustan end sellega, et emmelt päritud geenid, muidu võiks veel igasugused kahtlused tekkida, sest issi küll C2H5OH sisaldavaist jookidest ära ei ütle ;)