Maja ja Kindlustus

Tagaplaanil pisike maja, mille omanikuks lõpuks saime
Esiplaanil osa allkorruse mööblist, mis välja tõstetud

Eelmine reede, 18 oktoober, oli meil mitmes mõttes tähelepanuväärne päev. Ehkki kaasa on sellest juba blogistanud, pean ise ka sõna kirja panema. Nimelt maksime sel päeval oma maja viimase võlajupi maha ja võime lõpuks maja ja krundi koos kõige juurdekuuluvaga nagu pesukarud ja opossumid enda omaks tunnistada. Ega miskit ootamatult erilist tunnet polnud, eks oli ju üsna pikalt ette teada umbes millal võlaga ühele poole saame. Siiski on olukord vähe teine, pole mulle kunagi meeldinud kellelegi ei moraalselt ega finantsiliselt võlgu olla. See ilmselt ka põhjuseks, miks minust ärimeest pole saanud, need tüübid ju enamasti laenuraha peal ratsutavad ja osavamad saavad püstirikkaks. Kel viletsamini läheb, kuulutab pankroti, vabandab end võlausaldajate ees halbade aegadega välja ja alustab peagi uuesti samas liinis.

Teine kauaoodatud üllatus ootas kodus postkastis ees, lõpuks saabus kindlustusfirmalt tshekk meie uputuse kahjude hüvitusmaksega. Ümbrikku avades ei julgenud loota, et tõepoolest selle summa maksavad, mis üle telefoni lubasid, sest seni oli olnud parasjagu vägikaika vedamist. Aga vaata imet, sendi pealt oli tshekk täpne. Ei noh, selliseid uputusi võiks iga aasta juhtuda, siis ei peaks enam tööl käimagi, ainult istuks kodus ja remondiks keldrit:)

Tegelikult on kindlustuse süsteem siin sihuke, et vastavalt lepingule on nende kohustuseks taastada katastroofile eelnenud olukord. Meie puhul tähendas see, remondimaterjalide, tööjõu kulu ja sisustuse korvamist täies ulatuses. Kuna täpselt sama olukorda pole niikuinii võimalik taastada, siis muudeti see samaväärsega asendamiseks. Sisustuse koha pealt muidugi võeti arvesse esemete vanust ja sellest tulenenud amortisatsiooni (näiteks 15 aastat vana kushett omab 40% originaalväärtusest). Samas kui ostad uue asemele kaetakse kulutused 100% kui ostutsheki ette näitad. Remondi koha pealt sama jama, materjalide ja meeste kulud peavad olema paberil kinnitatud, et saaks täies koguses raha kätte. Jube ebamugav ja tülikas sellist paberimajandust ajada.

Aga kuna see aasta oli meeletult igasugu loodusõnnetusi üle terve Canada, siis pakkusid mõned kindlustusseltsid välja võimaluse, et maksavad sulle mingi kindla summa, mis kataks näiteks 70% kahjudest aga vastutasuks nad ei taha mingeid tshekke. Kui kirjutad alla, et oled summaga nõus ega esita rohkem pretensioone, saad papi peo peale ja rohkem muret pole. Raha võid kasutada milleks heaks arvad, kas maja remondiks, uue auto soetamiseks, lõunamere reisuks või kaasale naaritsakasuka ostmiseks. Kui mulle sihuke võimalus pakuti uurisin esiteks millisest summast jutt on. Telefonist numbrit kuuldes arvasin, et kuulsin valesti, aga niipalju mul mõistust jagus, et ei hakanud rõõmust röökima ja tantsima. Peale hetkelist hingetõmbepausi vastasin, et ma pean selle üle järgi mõtlema, annan paari päeva jooksul teada oma otsusest.

Ei taha ju kindlustusetüübi päeva ära rikkuda, kui kohe rõõmuga nõus, saab aru, et oleks pidanud palju vähem pakkuma. Noh praadisin oma rasvas kaks päeva ja arutasin kaasaga olukorda. Vahepeal tekkis kahtlus, et äkki kindlustus ajas kliendid segi, no pole võimalik, et nii väärika kompensatsiooni pakuvad. Samas muidugi kui kõik kokku lüüa, eriti remondimeeste hind, siis äkki tõesti. Helistasin tagasi ja niipea kui tüüp toru tõstis, teatasin, et peale põhjalikku kaalutlemist leian, et nende pakkumine on võrdlemisi mõistlik. Ehkki muidugi kõiki kulusid ei kata, muudab paberijama väljajätmine selle mulle vastuvõetavaks. Sekund, mis kulus enne kui tüüp vastas, tundus tunni pikkune. Kas ta teatab, et tegu oli eksitusega, või küsib, vabandage millise juhtumiga tegu, ... "OK, I'll send the loss claim out, once you sign it insurance will issue the check" - maakeeli: OK, saadan kahjunõude vormi välja, kui oled alla kirjutanud annab kindlustusfirma sulle tsheki.

Mis mõttes, kukkus mu suu ammuli, ja ongi nii lihtne, tõesti vinge. Igaks juhuks küsisin hingevärinal nagu muuseas poolvarjatult summa suuruse üle: "Kas selle x summa hulgast on meie omavastutus maha arvestatud"? Vastuseks sain, et kuna me olime uputuse ajal päästnud kraami palju rohkem kui omavastutuse summa, otsustas kindlustus seda mitte maha arvata. Juhhei !!!!, nüüd polnud muud kui pabereid ja tshekki ootama jääda.

Kui töö juures arutasime teistega, kel samad probleemid, leidsid nii hindud kui filipiinlased, et ma olen ikka täitsa loll. Mis mõttes, sain ju nii hästi makstud. No kas sa siis ei osanud oma sugulaste asju enda juurde tassida või vähemalt kõik päästetud asjad keldrisse tagasi tarida, veega üle kallata ja neist pilte teha, et kindlustuselt rohkem raha sisse kasseerida. Minu tohmi mõmina peale, et mul pole siin selliseid sugulasi ja need asjad ju ei saanud kannatada, vahetasid aasia päritolu immigrandid pilke. No nii naiivselt lollakalt ausat inimest pole enne näinud. Üks naeris, et kuidas sa riigitööle said kui ei tea kus, kellele ja kui palju teenete eest tasuda. Keegi leidis, et ju seepärast ta saigi pügada, et ei maksnud kindlustuse hindajale altkäemaksu. Ühesõnaga olin end lolliks teinud, ilmselgelt ei oska nii mugavalt elada nagu nemad. Samas, seoses kultuuriliste iseärasustega, tunnen end ka ausa lollina suht hästi:)

Pool otsaseina valmis, küljeseinal soojustus ja kile peal  

Ja selle asemel, et uus auto või veel suurem telekas osta ning selle ees istudes pöidlaid keerutada, olen viimased kaks nädalavahetust keldris remonti teinud. Esiteks sai osa vanu konstruktsioone lahti lammutatud ja välja visatud. Järgnevalt tõin klaasvilla, ehituskilet ja muid materjale ning alustasin alumise korruse suures ruumis taastamisega või täpsemalt öeldes ümberehitustöödega, sest vanem laps tahab sinna oma tuba. Muidugi võtab selline remont harrastajalt jubedalt aega, aga millegipärast päris mõnus omaette nokitseda. Täna õhtuks on seis sihuke, et lagi suures osas taastatud, elekter paigaldatud ja pool otsaseina valmis. Suurem töö (95%) seisab kõik veel ees, aga küll saab vähehaaval tehtud.