Tuesday, December 30, 2014

Töö ja Vile üheskoos


Töö pole kunagi kedagi tapnud
aga milleks riskida :)
See loosung päris korrektne pole. Tegelikult tapab raske töö ilmselt rohkem inimesi ameerikas kui autoõnnetused, sest kuidas siis muidu vaadata ületöötamise stressist tulenevaid infarkte ja südamerabandusi. Eelmine nädalavahetus puutusime selle faktiga otseselt kokku kui üks tüüp ootamatult tööle ei ilmunud. Järgmine päev oli seinal kuulutus, et mees on lahkunud elavate kirjast. Tegu oli meistriga, kes punnis pidevalt kohal käia, et rohkem raha teenida nii pere toetamiseks aga rohkem hasartmängu sõltuvuse tõttu. Tüüp lisaks pidev muretseja, mis meie töö juures täiesti arusaamatu aga mõned inimesed lihtsalt on sellised. Lohutuseks võib vaid mainida et ta suri tehes seda, mida kõige rohkem siin elus nautis - sai kasiinos südamerabanduse.

Eelmine nädalavahetus oli minul igatahes tööd ohtralt rohkem kui vilet, käisin töökohas 4 ekstra 8 tunnist vahetust kolme päeva jooksul. Õnneks pole eriti kurnav, lihtsalt peab kohal olema, minu jaoks nullstressiga. Muidu poleks viitsinud aga esiteks polnud suusailma, liiga soe ja vihmane, ning teiseks sain selle eest kaks nädalat vabu päevi juurde kui eelmise nädala ekstra päev ka juurde lüüa. Detsembris olen juba neli vaba päeva suusatamiseks võtnud. Lõin kiirelt kokku oma järgmise aasta vaba aja ja juba praegu on mul rohkem kui kolme kuu jagu, nii palju pole aasta alguseks veel kunagi koguda jõudnud. Detailidesse laskudes on kolm nädalat ametlikku puhkust, kaks nädalat personaalseid päevi ja üle seitsme nädala ületundidega teenitud lisapuhkust. Seega saab järgmine aasta üks mõnusalt logelemise aasta tulema, sest ma kavatsen kõik selle aja puhkusena välja võtta nagu tavaliselt.

Aasta algusest hakkab vile ehk suusatamise hooaeg. See nädal plaanin peale aastavahetust kaks korda mäele minna, ilmselt reede ja pühapäev. Tegelikult pean kodurahu huvides osa "vileajast" remondile kulutama. Ausalt öeldes hakkab endal ka juba piinlik, et pole vahepeal viitsinud eriti liigutada. Möödapääsmatult hädavajalikud tööd tehtud aga ülejäänud on venima jäänud. Kaasa mul kah selline malbe, kes ei käi pidevalt pinnimas, et miks juba valmis pole, aga pole mõtet katsetada kaua tema kannatus vastu peab. Nüüd olen oma remondikavatsusest avalikult blogistanud kah, pole enam võimalik vaikselt nagu muuseas edasi lükata, ehk sunnib see mind tõsisemalt asja ette võtma :)

Hea nali, minu puhul võiks "looking porn" asendada "mängin Battlefieldi" :D
Aga siis läheb pool inglise keelsest killust kaduma ;)
See muidugi ei tähenda, et sobiva ilma puhul ma mäele ei tormaks või vahel arvuti taga teismelisi üle maailma Battlefieldis virtuaalselt ei notiks. Tegelt on mängureid igas vanuses nagu olen ka enne kirjutanud, isegi spetsiaalsed serverid vanemale generatsioonile, kelle reaktsioon enam nii kiire pole. Aga mina üritan ikka keskmise tasemega mängijatega sammu pidada, no ei saa end ju vanaks tunnistada:)


Sunday, December 28, 2014

Fermi Paradoks

Sellel Hubble pildil on näha umbes 10000 galaktikat
Pildi laius 1/10 kuu läbimõõdust
Sattusin sõbra jagatud FB postitusele teemal kas oleme üksi sellessinases universumis ja leidsin, et pean seda jagama. Tegu on ammutuntud Fermi paradoksiga, mille sisuks olukord, kus kõigi eelduste kohaselt peaks ainuüksi meie galaktikas olema miljoneid tsivilisatsioone aga millegi pärast pole me veel ühtegi märganud ei ise otsides ega nende poolt jäetud jälgede kaudu. Milles siis asi ??? 

Enamusel inimestest on selle kohta oma arvamus, nii ka minul, aga ma ei osanud nii mitmeid eri võimalusi ette kujutada, mida see artikkel süstemaatiliselt välja toob. Enne kui annan lühikese eestikeelse kokkuvõtte lisan, et seni oli minu veendumuseks teiste arenenud tsivilisatsioonide esinemine, elust rääkimata. Lihtsal põhjusel, et oleks äärmiselt ebaloogiline pidada meid siin maamunal kosmilise loto ainuvõitjaks, kusjuures tõenäosus kirjeldamatult väike. Kogu mahukas artikkel on inglise keeles avaldatud waitbutwhy veebilehel "Fermi Paradox" nime all.

Esiteks lähtekohad, mille alusel eeldatakse tsivilisatsioonide esinemissagedust. Tegu on lihtsa tõenäosuste korrutamisega, mille tulemus omakorda tuleb korrutada tähtede arvuga nähtavas universumis. Meie galaktikas on umbes 100 - 400 miljardit tähte, nähyavas universumis on umbes sama palju galaktikaid, mis annab tulemuseks 1022 kuni 1024 tähte. Veidi igapäevasema võrdlusena tähendaks see, et universumis on 10000 tähte iga maakeral oleva liivatera kohta. Neist päikesesarnased on 5% - 20%, millest omakorda maasarnast planeeti omavad 20% - 50%. 

Senised eeldused on suht kindla taustaga, edasised palju spekulatiivsemad. Kui ainult ühel protsendil kõigist elukõlblikest planeetidest (meie arusaamade järgi) tekib elu ja neist omakorda ainult ühel protsendil saavutab elu intelligentse taseme. Veisi matemaatikat ja eelnevate eelduste alusel peaks ainuüksi meie galaktikas olema miljard planeeti kus on elu ning 100000 tsivilisatsiooni. 


Kui tuua ka ajafaktor mängu on meie poolt avastatavate tsivilisatsioonide arv väljendatav suhteliselt lihtsa Drake valemiga. Tsivilisatsioonid jaotatakse kolme tüüpi, esiteks need kes suudavad kasutada kogu oma planeedi energiaressurssi (me oleme sellele lähenemas), teiseks need kes kasutavad kogu oma tähe energiat ja kolmandaks need kes kasutavad kogu galaktika energiaressurssi.

Seni pole me suutnud veel ühtegi märgata, mis ongi Fermi paradoksi sisu. Kui esimese tüübi tsivilisatsioone on raske märgata siis teine tüüp peaks olema suht kergelt avastatav ja kolmandast praktiliselt võimatu mööda vaadata, kui nad just ise meelega end ei varja. Kus peitub lahendus, seda me ei tea ja parimal juhul võime vaid pakkuda välja võimalikke lahendusi, mis jagunevad laias laastus kahte gruppi.

        I  Esimese grupi väiteks on, et teist ja kolmandat tüüpi tsivilisatsioone pole olemas, sest tsivilisatsiooni arengul esineb niinimetatud "Suur Filter" ehk kitsaskoht, millest praktiliselt ükski tsivilisatsioon ei suuda läbi murda. Kitsaskohaks võib olla kas elu tekkimine ise või mingi selle arenguetapp (näiteks tuumata rakkudest tuumaga rakkudeks muutumine või isegi intelligentse elu tekkimine, teoreetiliselt iga arenguetapp mis on vaid üks kord maakera ajaloos juhtunud)
    1a)  Me kas oleme äärmiselt haruldased, see eeldab et oleme kitsaskoha juba läbinud ja lihtsalt ükski teine tsivilisatsioon meie läheduses pole seda suutnud.  
    1b)  Kitsaskohta pole sel lihtsal põhjusel, et alles hiljuti muutusid tingimused universumis piisavalt "elusõbralikeks" (näiteks supernoova plahvatuste arvu järsk vähenemine). Sellisel juhul oleme esimesed arenenud tsivilisatsioonid või esimeste hulgas.
     1c)  Seis on sitt, kui me pole veel jõudnud kitsaskohani. Tähendab, et tuhanded või miljonid enne meid on jõudnud sinna, kuid pole seda suutnud läbida, samuti ilmselt ka mitte meie.

        II  Teise grupi väitel on kõrgemat tüüpi tsivilisatsioonid olemas aga mingil põhjusel pole me neid suutnud märgata.
      2a)  Nad on juba käinud siin aga enne inimtsivilisatsiooni teket jätmata märgatavaid jälgi.
    2b)  Galaktika on koloniseeritud aga me juhtume asuma mingis kolkas nagu Amazonase indiaanlased.
    2c)  Koloniseerimise kontseptsioon on täiesti vale, kõrgemail tsivilisatsioonidel lihtsalt pole mingit huvi meie planeedi vastu. Või siis eelistavad nad füüsilisele eksistentsile virtuaalset vaadates esimest kui äärmiselt primitiivset ja piiratud võimalustega varianti.
    2d)  Kosmoses on kiskjalikud tsivilisatsioonid ja ellujäänud tsivilisatsioonid on mõistnud, et parim kaitse on märkamatuks jääda. Seda võimalust on päris viimasel ajal tõsiselt kaalutud, better be safe than sorry.
    2e)  Kosmoses on ainult üks superintelligentne kiskjalik tsivilisatsioon (nagu inimesed maa peal) kes peab hoolt, et ükski teine ei saaks areneda teatud tasemest kõrgemale.
     2f)  Supertsivilisatsioone on palju ja nad suhtlevad üksteisega aga meie tehnoloogia lihtsalt ei võimalda end "õigele" lainele häälestada.
     2g)  Naeruväärne ja absurdne kuid teoreetiline võimalus, et ehkki me oleme juba saavutanud kontakti, siis valitsused varjavad seda.
    2h)  Kõrgemad tsivilisatsioonid teavad meist ja jälgivad meid aga ei astu mingil põhjusel ühendusse ja varjavad end (a la Star Trek prime directive).
     2i)  Kõrgemate tsivilisatsioonide jaoks oleme liiga primitiivsed, et nad meid märkaks ja meie jälle liiga primitiivsed, et neid märgata.
     2j)  Tegelik reaalsus pole üldse see, mida endale ette kujutame, oleme lihtsalt hologramm või arvutimäng kellegi läpakas, kuhu pole sisse kodeeritud kõrgemaid tsivilisatsioone. 

On ainult kaks võimalust: kas oleme universumis üksi või mitte - mõlemad on võrdselt õudsed.
Kogu eelnev tekst rõhutab kui tühised me oleme universumis ja milline haruldaste asjaolude kokkusattumine üldse võimaldas inimtsivilisatsioonil tekkida. Samuti peaksime aru saama kui habras see on ja kui kergesti võime oma kosmilise lotovõidu karika puruks pillata nii enda tegevuse kui ka tegevusetusega või hoopiski tänu välistele teguritele, mida me ei suuda mõjutada. Sellega seoses tundub inimeste (huvigruppide, parteide, religioonide, riikide, ...) omavaheline kisklemine eriti mõttetu ja idiootlik.

Aga lõpetuseks tahaks mainida milline eelnevaist võimalikest Fermi paradoksi lahendustest mulle isiklikult kõige loogilisem tundub, nimelt 1c ehk suht nutune seis või ka 2f. Peamiseks põhjenduseks mõlema puhul valguskiiruse kui kiireima võimaliku suhtlemisvõimaluse piiratus. Kes kurat viitsib juttu ajada kui vastust lausele "tere, kuidas läheb" tuleb oodata sadu või tuhandeid põlvkondi. Muidugi tean, et ajalooliselt on hulka kiirusi peetud "suurimateks võimalikeks" ja peagi kiirem avastatud. Ühesõnaga kui mingi "Uue Füüsikaga" avastatakse põhjalikult teistsugused printsiibid langeb minu arvamusel põhi alt.

Aga kui keegi loeb seda pikka loba siis oleks huvitav saada tagasisidet, millist varianti teie eelistate ja miks ?

Saturday, December 27, 2014

Arvutimängud Olümpiale :)

Gamescom 2014 - mitteametlik MM
Viimasel aastal on kuulda olnud mitmeid pakkumisi teatud spordialade olümpialt kõrvaldamise ja teiste lisamise kohta. Osa on minu arust täiesti jaburad ideed. Pakuti näiteks maadluse väljajätmist, kurat ehkki ma pole maadluse fänn, on minu meelest tegu esiteks olümpiamängude alaga, mis aegade algusest plaanis olnud, populaarne üle maailma ja lisaks nõuab minimaalselt varustust harjutamiseks. Võimalik, et viimane tekitaski sponsorites tuska, maadtustrikoo ja kingade pealt palju pappi ei saa teenida.

2016 aastaks siiski maadlus säilitati. Tekkis kaks "vaba" kohta, mida üritasid täita seitse ala. Pesapall, softball, golf, ragbi, squash, rulluisutamine ja karate. Võitjateks osutusid rugby ja golf, millest kumbagi ma eriti ei oska hinnata. Kas on vaja veel ühte pallimängu lisada, neid nagu jagub niigi, pealegi kipub olümpiatiitel tihtipeale vähem hinnatud olema kui muude võistluste võitmine, vaadake kasvõi jalgpalli. Golfi puhul tegu aeglase ja eliitse spordialaga, mulle isiklikult ei paku absoluutselt pinget. Taekwondo eelistamine karatele tundub kummaline, sest esimene baseerub enamasti jalatehnikatel nagu mulle tundub samas kui karate hõlmab kõike. Tegelt muidugi pole ma kõige objektiivsem hindaja :) Hea seegi, et pesapall välja jäi, paksud nätsu närivad mehed virutavad kaikaga palli pihta - igavamat ala annab otsida.

Kui minu teha oleks siis 41 praeguse seisuga kavasolevast alast kaotaks vettehüpped, sünkroujumise, kanuu slalomi, rattasõidu treki ja BMX, iluvõimlemise, trampliini. Paljude neist hindamine on nii subjektiivne, et iga kord tekib suur skandaal, teised lihtsalt põhiala suht mõttetud derivaadid. Ma tean, et nii poksi, taekwondo kui karate puhul tänapäeval hindamine enamasti punktidega, mis samuti subjektiivne. Kui poksi puhul saaks veel rakendada endist meetodit, kaotab see kes sirakile löödud, siis kahe viimase puhul pole võimalik - liiga eluohtlik. Veel oleks kümmekond ala, mille kadumise puhul eriti ei kurvastaks. Sellisel juhul oleks Olümpia kompaktsem ja tegelikke spordialasid ei hakataks välja puksima.  

BF4  meeskonnad valmistumas Gamescom 2014 turniiriks
Ja nüüd lugesin BBC uudist, et miks mitte ka arvutimängud olümpiale tuua. Kõige eelneva puhul ei tundugi see enam nii imelik. Ehkki olen suur FPS ehk nottimismängude fänn ja pean tunnistama, et heade mängijate tegevust on nauditav teleka või arvuti ekraanil jälgiga, arvan siiski et selleks peaks olema mingi muu väljund, kas või MM, kus riikide meeskonnad osa võtavad. See oleks ka ainus võimalus pisikestel riikidel virtuaalselt suurti sõjas võita :)

Friday, December 26, 2014

Dokfilm Ukraina erivägedest

Talvises kamuflaashis Ukraina snaiper okupeeritud piirkonnas Donetskis
Sattusin päris huvitavale dokomentaalfilmile Ukraina erivägede luureghruppide teemal. Film on ukraina ja vene keeles ilma tõlketa aga isegi neile, kes keelt ei valda on huvitav näha meeste eluolu rindel. Patriootlikult meelestatud ukrainlased näevad praegust olukorda kui konflikti, mida vähemalt korra on iga põlvkond pidanud võitlema Ukraina eest.

Moondamisvormis Ukraina spetsnaz talvises metsas Donetski lähedal
Varustus olevat erivägedel viimane tehnoloogia aga sama kehtib ka vastaspoole venemaa spetsnazi kohta. Kohalikud mässulised ja vene regulaarväed on tavaline kahuriliha. Kokkuvõttes rõhutavad filmis rääkivad mehed, et erivägede põhiülesanne on info kogumine ja selle edastamine. Lahingkontakti astutakse ainult äärmise vajaduse korral, sest vaenlase tagalas tegutsedes on tollel tohutu arvuline ja materiaalne ülekaal, mida mingi väljaõpe ei kompenseeri. Mulle avaldas muljet maskeerimisrõivastus ja selle mustrid, milles olevad võitlejad tõepoolest sulandusid maastikku. Filmi saab vaadata läbi Youtube kui klikkida allolevale aknale.

Thursday, December 25, 2014

Jõuluõhtu ja hommik

"Püha õhtusöök" :)
Kahekümne neljas pole siin maal miski püha vaid tavaline tööpäev, kingitused saadakse ju 25 hommikul kätte, sest need poetavat väidetavalt jõuluvana öösel läbi korstna sisse. Seega olime mõlemad kaasaga tööl. Tema sai küll varem lahti, ikkagi Eestiga seotud asutusega tegu. Mulle seevastu pakuti 3 ületundi ekstratasu eest, mis ma ka peale kaasaga konsulteerimist vastu võtsin. Targasti tegin, sest kella viieks kui sõitma hakkasin oli liiklus täitsa sujuv, ilmselt oli kõigele vaatamata suur osa kohalikke varakult töölt jalga lasknud. Lisaks saime oma ülesannetega poole tunniga hakkama ja ülejäänud aja surfasime netis või tukkusime kahekordse tasu eest - jõulukingitus töökoha poolt !

Õllepoest krabasin mõned jõuluõlled A. LeCoq'i Pilsnerite näol lisaks tshehhi Checvari kastile, mida muidu arvutiga mängimise kõrvale eelistan. Kodus olid õhtusöögi ettevalmistused juba lõpukorral, polnudki mul muud abi pakkuda kui eelmisest päevast laiali jäänud suusakraam ära panna. Ajasin veidi viisakamad riided selga ja istusime lauda, nämmiks ahjupraad ja kaasa enda valmistatud verivorstid. Viimased olid tal igavesti hästi välja tulnud, mulle eriti meeldis, et kruubid sellised veidi kõvemad ikka hamba all tunda, vorstirohtusid oli ka just parasjagu. Toiduvalmistamises temast paremat ei tea, ise salamisi imestan, et pole veel päris paksuks sihukese hea pidamise juures läinud.

A. LeCoq Pilsner uhkelt Corona ja Leedu õlle vahel
Peale põhitoitu läksime traditsioonilisele jalutuskäigule, mille jooksul vanasti jõuluvana kingitused kuuse alla lohistas. Viimased aastad oleme üsna häbenemata ise kingikotikesed sinna tõstnud. Maja ees kuuse juures kavandatud pilt jäi seekord ära, sest ilm liiga vihmane. Kaasa ei tahtnud oma kallist kaamerat aegvõtte ajaks statiivile ligunema panna ja arvas, et minu idee ka vihmavari sinna kinnitada pole eriti ohutu. Mis siis kui tuuleiil kogu kupatuse tänavat pidi minema lohistab.

Verivorstide valmistamine
Ilm oli niru võitu aga vihm jäi vähemaks ja lõpuks tegime päris pika jalutuskäigu ümbruskonna tänavail. Kui muidu on ikka inimesi näha, siis seekord vaid mõned üksikud, kes kiirustasid kingisülemitega autodest majadesse. Ühe maja taga aga jõid kaks metsikuma ilmega tüüpi õlut ja grillisid liha vihma käes. Nende välimuse põhjal tekkis mul pisike lootus, et ümbruskonna pesukarude populatsioon on paari isendi jagu kahanenud. Kokogi urises kurjakuulutavalt, kui oli ninaga praelõhna tõmmanud.

Kodus tagasi avasime esiteks oma kingipakid. Igaüks sai miskit ihaldusväärset ja asjalikku, naised ehteid, mina piraka Iitala "Satumetsä" mustvalge kujundusega kohvikruusi ja Eestist pärit shokolaadinööpe. Pisem plika videomängu ja uhked suusaprillid, olin märganud kui ta teiste omi igatsusega piilus. Vanem tüdruk viimase peal "arvutitooli", mida meilt pikalt nurunud. Seni olime pidanud sutsu liigseks luksuseks tooli eest sama palju välja käia kui odavam läpakas maksab. Kaasa põhikingitus on veel teel, loodetavasti saabub uus läpakas paari päeva jooksul. Lohutuseks sai Islandi teemalise salli, et oleks mida kaela ümber panna kui ükskord sinna matkama läheme.

Magustoiduks olid vahvlid jäätisega, joogiks mulle Presidentti Gold kohv uues kruusis, teistel eri sorti teed. Kõike seda nautisime teleka ees istudes ja Eesti saateid vahtides. Lapsed muidugi ei mallanud kaua meiega olla vaid kiirustasid oma uusi kingitusi arvuti taha ära proovima. Vihmase ilmaga, oli hubane soojas toas istuda, nii mõnus, et kobisime varakult tuttu. Läbi magama jäämise oli kuulda plikade kilkeid, mis aga üldse ei seganud.

Jõuluõhtu jalutuskäik ümbruskonnas
Öösel ärkasin plekikolina peale. Tuul oli tõusnud ja veeretas mööda majatagust kiviplaati kuidagi sinna ununenud tühja õllepurki. Kannatasin veerand tundi salamisi lootes, et äkki segab see kaasat rohkem ja too tõttab ise välja. Ei miskit, naine magas sügavalt edasi, lõpuks kui end pahaselt nohisedes püsti ajasin kostis viimne kolks ja purk veeres muru peale, ei pidanudki paljalt välja jooksma taarat kokku korjama. Olin just uinunud kui kass pani kräunuma nõudes välja, õnneks seekord reageeris kaasa ja lasi looma õue. Uuesti uinudes ei saanud nüüdki pikalt magada, kuradi kass kargas meie aknale ja nõudis sisse laskmist. Kõiki koduloomi ja eriti kassilisi needes ajasin end voodist välja, ning läksin uksele kräunumasinat kutsuma. Too ei suvatsenud niisama kutsumise peale tulla, pidin ikka hommikumantli väel õue jooksma ja kassi akna pealt maha utsitama.

Pugesin tagasi sooja teki alla, aga vaatamata ennastsalgavale pingutamisele uni enam ei tulnud. Surfasin veidi moblaga netis, veendumaks, et mu sõbrad pole mind unustanud, lugesin viimased uudised ja kui ikka unisemaks ei jäänud tegin hommikukohvi. Kaasa viis koera jalutama, sest plikad olid öisest ülevalolemisest kutud. Hommikusöögiks saime värskeid vahvleid moosiga. Selline Jõuluaeg siin Torontos ühes immigrantide peres :P

Wednesday, December 24, 2014

Suusavideo


Olen keskelt läbi kord aastas üritanud videoeditoriga miskit filmijuppi kokku panna, aga enamasti tüdinen kiirelt, sest need programmid ei tundu minu ajule piisavalt loogilised. Tavaliselt olen eeldanud, et kui peale vaatan ja menüüdes vähe klikin saan kohe programmi loogikast aru, juhendeid pole kunagi viitsinud lugeda. Ja ehkki on hulk videosid võetud, pole neid eriti postitanud kuna ilma töötlemata pole nad teatavasti tihtipeale isegi endal huvitavad vaadata. Alumistel piltidel on kaadrid videost.

Alles nüüd märkan lumelaudurit
Eile, ehk 22 detsembril käisime jälle suusatamas, Detsembris pole ma vist kunagi 4 korda mäele jõudnud. Rahuloluga võisin tõdeda, et hooaja pilet on juba end ära tasunud ja kõik järgmised suusatamised on niiöelda "tasuta" kui bensuraha maha arvata. Seekord olid mõlemad lapsed kaasas, lisaks pisema sõbranna. Piletite koha pealt oli tollele üllatuseks, et isegi õpilase pilet maksab $62.50 päeva eest (täiskasvanul üle $80). Meie kahesaja dollarised hooajapiletid seega superhea tehing.

Napilt eest läbi
Pisem laps oli veidi põnevil, sest sai esimest korda proovida oma uusi Rossignoli "Radical Racing" suurslalomi suuski, mis sügisel suusashowlt ostsime. Sidemed pidin ise kodus peale panema, sain sobivad "Rossignol Race 155" tuttava kiirlaskumise võistlussuuskadelt, pidin need hästi madalale reguleerima, et normaalse kiiruse juures kukkudes ikka lahti tuleks.

Ilm oli normaalne, kerge pilvitus ja paar kraadi külma. Lumepind väga kõva, mis meile istus, sest sai kiirelt kihutada. Pisem plika teatas peale esimest laskumist, et tahab ainult nende suuskadega sõita, olevat nii head, noh tore et meeldisid. Hakkasime vanema lapsega oma tehnikat lihvima ja võimalikult madalat asendit proovima. Temal muidugi on see paremini käes, aga paistab, et minugi sõit on jupi maad arenenud, mille kinnituseks oli omaette naljakas seik mäel.

Kiki suurel kiirusel pöördes
Laskusin rahulike pööretega nõlva laugemal osal harjutades keharaskuse surumist ettepoole toetudes säärtega suusasaabaste esiäärele. Nii on esiteks endal kerge sõita, sest jalalihaseid suurt ei pinguta ja lisaks lähevad suusad ise pöördesse vaid kerge kehakallutusega suunda andes. Poognaid tehes kuulsin, et keegi sõidab mu taga, lõpuks pidurdasin ettevaatlikult, et tüüpi mööda lasta. Too tuhises mööda ja hüüdis mulle miskit, aga ei saanud aru mida, sest tuul ja lumeragin summutasid teksti. Mõtlesin veel, et mis mõttes oli vaja õiendada, möödasõiduks ju piisavalt ruumi.

Välimise suusa siserant lõikab jäässe, otse minu suunas
All tõstukijärjekorras astus too tüüp uuesti ligi ja teatas, et ta sõitis mu selja taga, sest tahtis õppida kuidas nii sujuvalt pöördeid teha, su sõidustiil on tõepoolest suurepärane. Ma ei osanud nagu üldse reageerida, esimest korda kui keegi mäel mind kiitnud on. Nagu eestlasele tüüpiline vaatasin kole kahtlustavalt otsa, oskamata miskit mõistlikku öelda. Esimene mõte, et pede ajab ligi, ei paistnud vett pidavat, sest naine seisis tal kõrval. "Eeee ...., Thank You" pomisesin oskamata muud lisada. Nähes mu kimbatust lisas tüüp: "I mean it sincerely, your style is really wonderful". Hea, et kõrvad kiivri all, sihukese kiituse peale hakkaks need küll punetama :P Vastasin, et eks ma oma tütrelt õpin, tema sõidab tõepoolest hästi ja kiirustasin tooli peale, jumal tänatud, et ei pidanud kõrvuti istuma ja terve tee üles samal teemal vestlema. Aga ei saa salata, et tegi ikka head meelt küll kui sind kiidetakse.

Stiilinäide :D
Muretsesin, et ta jumala pärast rohkem mu taga ei sõidaks, siis lendaksin kindlasti suurest närvitsemisest ja püüdlikkusest lumme pikali. See situatsioon tuletas meelde, kui noorest peast Rootsis olles läksime koos tuttavaga kohalike eestlastega kossu mängima. Soenduse ajal loopisin lõdvalt ja mingil arusaamatul põhjusel sopsasid pallid pea igast positsioonist sisse. Mängu alustades kuulsin kui üks kohalik teisele seletas, et need kaks tüüpi on Kalevist ära hüpanud. No muidugi ei julgenud ma enam suurt peale visata, piirdusin rohkem söötudega. Seda peeti tagasihoidlikkuseks, et mitte vastastele mängu liiga raskeks teha :P

Lapsed kolmekesi mäel poseerimas ...
Igatahes saime ohtralt harjutada erinevaid nõkse. Plika proovis isegi ühel jalal sõita, mis ootamatult hästi välja tuli. Mina mängisin rohkem raskuspunkti, kehakalde ja käteasendiga. Kui kõik õieti, tuleb sõit super ilusti välja ja võid suurel kiirusel täielikult keha valitsedes alla kimada. Aga kogu laskumise juures seda ei oska teha, ikka läheb üks või teine asi käest. Seekord sai nii mõnigi kord kukutud kuna üritasin kombata oma oskuste piire sõites võimalikult madalas asendis tugevates pööretes suuremal kiirusel. Isegi kukkumised tulid hästi välja, sest tänu õigele raskuspunktile ei läinud enam mäel pöörlema vaid sain peale natukest lohisemist hoo pealt uuesti suuskadele püsti.

... ja laskumas
Filmilõike tehes muidugi nagu kiuste ei tule suusatamine nii kenasti välja nagu sooviks, sest pingutad liiga palju. Google Nexus 5 mobla võtab täiesti normaalse kvaliteediga video, isegi madala valguse korral nagu filmilõigu teisest jupist näha. Ainult fokuseerimine jätab veits soovida. Piltide tegemisel seevastu on sihuke ajanihe, et suusataja ammu kadunud. Pean täpsemalt uurima seadistusi, kindlasti on miski "kiirfoto" võimalus ka olemas. Kleepisin kaks huvitavamat lõiku kokku. Esimese filmis vanem plika, minu laskumisest. Olin oma suusatamisega nii ametis, et ei pannud tähele kui üks lumelaudur samale trajektoorile ilmus, päris napilt uhasin tast mööda. Teisel lõigul on pisem plika uute suuskadega kimamas, muidugi oli vaja suurt kiirust arendada ja minu lähedalt mööda kihutada. Plika paraku kaotas momendiks tasakaalu kui parema suusa siserant jäässe jooksis ja oleks peaaegu minu pikali sõitnud.

Kokkuvõttes oleme kõik elus ja terved, ainult peale 11 tunnist enam-vähem pidevat suusatamist rampväsinud. Koju saime alles pool üks öösel, mina pidin veel hommikul viie ajal ärkama, et kuueks tööle minna. Aga nüüd tuleb kohe 5 vaba päeva, küll jõuan siis magada.

Sunday, December 21, 2014

Materjaliteaduse eksam Toronto Ülikoolis

Nagu juba mainitud, tegi vanem laps oma selle poolaasta viimase eksami paari päeva eest. Viis eksamit oli tal pooleteise nädala jooksul kusjuures keskmised kolm ühtejutti, kolm päeva järjest. Meil omal ajal pidi vähemalt üks päev vahet olema aga Toronto Ülikoolis kuuldavasti ei tohi olla rohkem kui 3 eksamit 2 päeva jooksul! Selline elukorraldus eeldab muidugi eelnevat õppimist lisaks võimele kontsentreeruda mitmele eri ainele samal ajal. Ühe eksami küsimustelehe võis plika enda kätte jätta. Mulle pakkus huvi kuidas nende eksamid välja näevad. Järgnevalt saate näha milline on teise kursuse materjaliteaduse eksam Toronto Ülikooli Mehhaanika teaduskonnas. Osasid termineid ei tea ja teisi ei mäleta enam, nii et vabandan ette kui tõlge just kõige selgem pole.

Materjaliteaduse eksam.
Kestus: 2.5 tundi, "D" tüüpi eksam, 100 punkti.
Abivahendid: 1 käsitsi kirjutatud A1 mõõdus "spikker-leht". Taskuarvuti.
Muud elektroonilised jubinad keelatud.

1.  a) Defineeri soojusjuhtivus ja kirjelda 2 erinevat tüüpi. Võrdle soojuspaisumise mehhanismi metallides, keraamilistes materjalides ja polümeerides rõhutades aatomistruktuuri ja soojuspaisumise koefitsendi suurusi. Too 2 näidet tööstuslikus kasutamises nende materjalide puhul. (12 punkti)
     b) Raudvarras läbimõõduga 13.015 mm ja mark 318 terasest plaat 13.000 mm auguga, temperatuuril +25C. Terasel soojuspaisumis koefitsent 16x10-6, raual 11.8x10-6. Mis temperatuuril muutuvad varda ja augu läbimõõdud võrdseks? (8 punkti)

2.  a) Kirjelda ja võrdle detailselt puhtaid ja legeeritud pooljuhte ning selgita p-n ja p-n-p siirete printsiipe kasutades graafikuid ja võrrandeid. (18 punkti)
     b) Arvuta galliumarseniidi GaAs elektronide ja aukude mobiilsused puhta ja p tüüpi legeeritud pooljuhina kui on ette antud sigma, n ja p väärtused. (12 punkti)                            
    GaAs Puhas                  Sigma = 1.0x10-6    n = 7.0x1012    p = 7.0x1012
    GaAs Legeeritud (P)     Sigma = 2.2x102     n = 2.0x1020    p = 3.0x1022

3.  a) Skeeme ja jooniseid kasutades defineeri mis on hüsterees ja kuidas saab seda mäluelemendina kasutada. Selgita erinevat tüüpi magnetmälude tööpõhimõtet ja too kaks näidet kasutamise kohta. (9 punkti)
     b) 500 keeruga 0.4m pikkuse traadiga mähises on voolutugevus 10 A. Eeldusel, et sulami 55%Fe45%Ni küllastusvoo tihedus on 1.60 Teslat ja ta saavutab küllastuse mähisesse paigutamisel arvuta magnetiseerumis küllastus. Vaakumi magnetiline läbivus on 1.257x10-6 (6 punkti)

4.  a) Selgita kuidas valgus kandub edasi materjalides, mis põhjustab erinevaid värve ja kuidas värv sõltub sagedusjaotusest. (9 punkti)
     b) 30 mm paksu osaliselt läbipaistva materjali läbib 60% tavalisest valgusest, materjali refraktsiooni indeks on 1.75. Millise paksusega peaks olema materjal et seda läbiks 70% valgust, võta arvesse kõik peegelduskaod. (6 punkti)

5.  a) Kirjelda ja võrdle kolme erinevat kiududega tugevdatud komposiitmaterjali, võttes aluseks kidude pikkuse ja suuna, selgitustes kasuta jooniseid. Kirjelda eelpool nimetatud materjalide mehhaanilisi omadusi ja nimeta kaks erinevat kasutusala igaühe jaoks. Joonesta surve-pinge diagramm lisades juurde ka kõverad kiudude maatriksfaasi ja komposiitfaasi kirjeldamiseks. (12 punkti)
    b) Pidevate ja samasuunaliste kiududega tugevdatud komposiit materjali elastsusmoodul piki ja põiki suunas on vastavalt 19.7 GPa ja 3.66 GPa. Leia kiud ja maatriksfaasi elastsusmoodul kui kiudude mahuprotsent on 25%. (8 punkti)

Deja Vu:  Tüdruku lubatud abimaterjal,
äravahetamiseni sarnane minu omaaegsetega
Nagu näha on igal küsimusel teoreetiline ja arvutuslik osa. Meie eksameist erineb põhiliselt pikkuse (TPI's oli tavaliselt 3 või 4 küsimust) ja vormi poolest, siinne 100% kirjalik, õppejõuga vestluse osa puudub. Ühest küljest muidugi veidi objektiivsem nii, teisest küljest pole õppejõul kahtluse korral võimalik kontrollida kas üliõpilane sai asjast aru või pani tuimalt mehhaaniliselt teksti kirja või hoopiski spikerdas. Viimase kahe peale olevat pilud eriti osavad nagu on kuulda. Mehhaaniline õppimisvõime pidavat neil olema meeletu, samas arusaamisest jääb tihti vajaka. Ise olen mõelnud, et äkki tuleb see juba nende kirjaviisist, mis eeldab tuhandete märkide pähe tagumist samas kui meil piisab vähem kui kolmekümnest, lihtsalt peame neid hiljem kombineerima mõtet sisaldavaks tekstiks.

Selle eksami sai tüdruk 85%, mis on väga hea tulemus. Ülikool pidavat üritama hoida keskmist tulemust kusagil 70% piires. Miks nii, pole päris selge aga ma ei imestaks kui üheks põhjuseks oleks soov mitte liiga palju stipendiume välja maksta. Inseneri disaini eksami tegi ta 86% peale ja tõenäosusteooria ning statistika 77%-le. Linnaplaneerimise ja inseneri analüüsi eksami tulemusi pole veel kätte saanud. Kokkuvõttes leian, et igati tubli teine, paistab et loogika ja analüüsioskus on geenidega kaasa tulnud :)

Täna pühitsesime Toomapäeva ahjuprae ja keeksiga, homme jälle lastega suusamäele.

Saturday, December 20, 2014

Jõulueelsed vabad päevad.

Pisem laps oma kooli ees koos sõbraga enda tehtud disainikursuse projekti tassimas
Praegu võtsin õlle ja asusin blogistama, sest ei saanud allkorrusel oma arvutile ligi, et Battlefieldi mängida. Lastel on eesti sõbrad külas, seadsid oma läpakad üles ja asusid kampas miskit Garrys Mode õuduka versiooni mängima. Momendil kostab alt piisavalt erutatud kisa, et magama ma niikuinii minna ei saa. Pealegi liiga vara, kell alles kaheksa. Niisiis veidi eelmise nädala juhtumistest:

Vanemal lapsel oli kolmapäeval viimane eksam, mis tähendas et kui neljapäeval lõuna ajal helistasin suuskade teritamise asjus, kostus moblast uimane pomin: "Ma magan ikka" mille peale ka toru ära pandi. Nojah, ei seganud teda enam, aga kojujõudmise ajaks oli plika end voodist välja ajanud. Pisema korjasin koolist üles, sest too tahtis oma disainikursuse meistritöö koju tarida. Tegu igavese piraka korrugeeritud papist valmistatud tooliga, mis isegi minu raskuse edukalt välja kannatas.

Õhtuks oli vanem laps piisavalt ergas, et tahtis tiiru laskma minna. Ma suurt ei viitsinud, aga andsin järgi, ega enam palju aega pole kui saab koos temaga kusagil käia. Paari aasta pärast kool lõpetatud ja lendab kes teab kuhu maailma peale laiali. Tiirus saime kokku tuttavaga, kes oli koos oma pojaga tulnud viimase jõulukinki proovima. Õnnelik elu ikka neil siinsetel lastel, miks küll minu isa ei kinkinud 14 sünnipäevaks automaati :P

Iga poisikese noh ja ka mittepehmost mehe unistus ;)
Esimesel pilgul tundus kuidagi kahtlaselt tuttav relv, äkki mõistsin, et tegu ju samaga, mis arvutiumängus mu lemmikuks. Austerlaste poolt veidike modifitseeritud holograafilise sihikuga SCAR-H mudel, mis 0.22 moonale ümber ehitatud. Igavese hea mulje jättis see riist, paraku pole temaga suurt miskit ette võtta kui pole endal maakohta kus metsas täristada. Aga ei saa salata, et sellised mustast metallist riistad näevad häbemata seksikad välja.

Noored mäel
Laps lasi oma võistlusvooru ära, mina ei hakanud paugutama, sest tahtsin normaalsel ajal koju saada, hommikul varajane ärkamine suusamäele sõitmiseks. Äratus pool seitse, kõigepealt saiapoodi ja siis korjasime lapse ülikoolikaaslase peale. Too Poola päritolu noormees õpib samal kursusel ja mõlemad tegelevad ka raketiasjandusega. Tüdruku väitel miskit romantilist pole aga niipalju kui ma oma noorusest mäletan, siis mingi tüdrukuga suusatama ma niisama küll poleks viitsinud minna. Poisi õde ja vanemad piilusid igatahes huviga ukse peal kui asju autosse toppisime :)

Külmahärmatis, ehkki ainult -8C
Suusatamise kohta niipalju, et ilm oli hea, paar külmakraadi ja kerge pilvitus. Lumi suht kõva ja isegi jäine algul, võistlussuuskadele ideaalne pinnas. Mul võttis paar sõitu aega enne kui sain õige tunde sisse aga siis kimasin jää krigisedes kui noor jumal, eriti peale esimest õlut. Noormees polnud palju suusatanud, aga mis tehnikast puudu, selle korvas noorusliku julgusega. Kimasid koos alla sihukese kiirusega, et mul oli tegu sabas püsimisega. Vahepeal kadusidki ära, nii et tunnikese sõitsin omaette. Koduteel oli igaks juhuks plika roolis, tegelt olin täitsa värske hingeõhuga, sest viimane õlu läks lõunasöögi kõrvale aga koju hakkasime sõitma alles üheksa ajal.

Laupäev sai niisama maha molutatud. Hommikul käisin pisema plika ja koeraga jooksmas, siis surfasin neti uudisi ja koristasime elamist, et veidi viisakamalt jõuludele vastu minna. Kaasa on terve õhtu vaaritanud, verivorste, piparkooke ja igasugu muid jõulutoite varakult valmistama asunud.

Tuesday, December 16, 2014

Totoro tagaaias



Pisem laps on ikka veel suur Japside multikate fänn, mida vist animeks kutsutakse. Laupäeval koju jõudes leidsin ta tagaaiast miskit lumememme ehitamast. Mulle meenutas see elukas jänesekõrvadega rasedat hamstrit aga kui plika juttu uskuda on tolle olendi nimi Totoro. Plika tahtis mindki appi ja ehkki eelnevail aastail olen tihtipeale miskitsorti koletise taha- ja vahel ka eesaeda valmis meisterdanud loobusin seekord, sest pidin valmistuma piduliku jõuluõhtusöögi tarbeks. Plika veetis lumega möllates pool päeva väljas, vahelduseks kindlasti parem kui sama looma tundide kaupa läpakast vahtida. Kui lõpuks sisse tuli olid riided märjad ja käed külmunud. Keetis endale kuuma teed, et üles soeneda, loodetavasti ei külmetanud ära.

My Neighbour Totoro

Kremli valikud peale Moskva Musta Teisipäeva


Eilsele eriti sitale päevale Venemaa majanduse jaoks järgnes tänane veel hullem "Must Teisipäev". Kui Vene keskpank lootis laenu protsendimäära kardinaalse tõstmisega peatada rubla väärtuse langust, siis see ebaõnnestus täielikult. Hommikul küll korraks tõusis rubla 58 rbl/$ peale aga hakkas siis katastroofilise kiirusega väärtust kaotama. 80 rbl/$ juures astus vahele keskpank alustades massiivsete toetusostudega, mille suurusest pole praegu veel aimu. Igatahes päeva lõpuks jõudis suhe 70 rbl/$ peale.
 
Selline siis rubla käekäik :)
Kokkuvõttes oli olukord oluliselt nutusem kui veel eelmine õhtu. Pangaprotsent tõusnud 6.5 % jagu ja sellele vaatamata rubla odavnenud pea 10%, lisaks hulk keskpanga valuutavarusid tuulde lastud. Nagu Economistis kirjutati: Mis saab olla hullem kui protsendimäära enneolematu tõstmine lootuses valuuta väärtust tõsta, ainult protsendimäära enneolematu tõstmine ja sellega kaasneva lootuse purunemine. Venemaa momendi majandusolukorra võtab hästi kokku majandusveebilehe artikli pealkiri "Russia is so screwed", "Venemaa on omadega täitsa perses" .
 
Nüüd aga küsimuse juurde, mis saab edasi, millised valikud Venemaale on jäänud, häid valikuid enam jäänud ei ole.
 
1. Keskpank ostab edasi rublasid oma välisvaluuta varude arvel. Sellega kaasneb aga kaks probleemi, esiteks ei paista praeguste trendide jätkumisel neid vahendeid kauaks jätkuma ja teiseks ei lahenda selline käik ühtki põhimõttelist probleemi, ehkki võib osutuda populaarseks rahva hulgas.
 
2. Riik seab sisse valuutakontrolli mehhanismi, keelates välisvaluutat riigist välja viia ning kehtestab ametliku kursi. Sisuliselt tagasipöördumine nõuka aja rahandusolukorra juurde, äärmiselt piiratud valuuta liikumise ja kahe vahetuskursi (ametliku ja tegeliku) situatsiooni. Sellest ei pruugi suurt abi olla lihtsal põhjusel, et esimeste märkide puhul viiakse kõik valuuta Venemaalt välja mis vähegi võimalik, lisaks on venelased ilmselt maailma üks osavamaid rahvaid igasugu piirangutest möödahiilimiseks.
 
3. Venemaa astub samme sanktsioonide lõpetamiseks. See variant pole realistlik seni kui praegune president võimul, sest esimeste nõrkuse märkide ilmnemisel jookseb tema kildkond laiali, keda enam ka kerge rahaga pole võimalik kinni hoida. Ükski dikdaator ei astu vabatahtlikult tapalavale.
 
4. Putini vaatevinklist on ainsaks võimalikuks käiguks agressiivne liigutus kasutades Bismarcki tuntud tarkust, et kodumaise kriisi lahendamiseks on lihtsaim võimalus pisike edukas sõda, mis liidab rahvast ühise vaenlase vastu lükates vastutuse viletsa majandusliku olukorra eest vaenlaste kaela. Paraku pole palju sobivaid kohti, kus saaks "Krimmi teha" ilma suuremate ohvrite ja võimaliku tõsise vastasseisuta endast olulisemalt tugevamate armeedega. Ainsad võimalikud paigad on ikkagi Ukraina idaosa ja Transdnestria. Nato liikmete peale tüübil praegu hammas ei hakka, tõsise sõja risk oleks lihtsalt liiga suur, ja vaatamata ärplemisele pole Putinil julgust olemaks enesetaputerrorist.

P.S. Eilset graafikut kommenteerides võib rahuldusega nentida, et rubla ongi saavutanud esikoha kui kõige suurema langusega valuuta sel aastal.

Monday, December 15, 2014

17% - Kas esimesed paanika märgid Kremlist ?

blokland_currency
Selle aasta kiiremini kukkunud valuutad, trendi jätkudes läheb rubla Ukraina Grivnast mööda.
Kui nägin FB-s uudist, et vene keskpank laenuprotsendi 17% peale tõstnud, ei uskunud seda eriti aga igaks juhuks viskasin pilgu BBC uudiste lehele. Oligi tõsi, 10.5% pealt 17% peale tõstmine oleks normaalses majandusolukorras mõeldamatu. Venemaa on isegi pikalt suutnud paanikat vältida aga paistab et tänane rubla järsk langus (67 rubla dollari eest) tekitas paanika, kõik kellel veel rublasid järgi tormasid neid panka vahetama.

Keskpank oleks võinud tegutseda endist viisi ja lihtsalt oma välisvaluuta reservide arvelt rublasid kokku osta, aga ilmselt hakkasid nemadki muretsema, et nii ei pea reservid kuigi kaua vastu. Aasta algusest on juba 70 miljardit dollarit sel eesmärgil magama pandud. On ju teada, et esiteks raha hulk ületab tunduvalt pankade vabad reservid, teiseks pole Venemaa valuuta ja kullavarud sugugi nii suured kui esmapilgul võiks tunduda. Nimelt pole palju nominaalsest varust likviidne ehk koheselt kasutatav.

Foto: Samal ajal Venemaal . . .
Pilt venemaa paralleel või virtuaalreaalsusest :)
Rubla küll tõusis hoobilt 10% ehk 60rubla/1dollar peale aga on kaheldav kui kaua see rohi aitab. Pangaprotsendi selline kasv viib hoobiga pankrotti ettevõtted, kellel vähegi suurem laen kaelas, mis omakorda vähendab tootmist ja annab niigi nõrgale majandusele korraliku hoobi seljatagant. Kinnisvara turul võib see samuti paanika tekitada, muutes hulga majaomanikke maksujõuetuteks. Pangad saavad nende majad küll omale aga majade hind langeb kuna inimeste hulk kes jaksaks sihukese röövliprotsendiga elamist muretseda kahaneb pea olematuks, eriti praeguses majandusolukorras.

Samas ei kahtle ma, et mõnes uhkes datshas pauguvad shampakorgid ja kindlasti kasvas Putini lähikondlaste varandus täna märgatavalt, Kremli diktaatorist endast rääkimata. Sellise info etteteadmine võimaldas meeletuid spekulatsioone, eriti võttes arvesse protsendimäära muutuse suurust. Huvitav näha, mis edasi saab, usun et nii mõnedki olulised sündmused võivad veel enne aastavahetust aset leida.

Jõuluõhtusöökide hooaeg

Eelroog, kaasa ees sibulasupp juustuga.
minu nina all sprotipasteedi praesai :)
Neljapäeval toimunud enda firma jõulu õhtusöögist kirjutasin lühidalt eelnevas postituses. Lisaks veel infoks, et üritus toimus mingis madalama klassi õlleurkas, kus ettekandjateks põdrasarved pähe sidunud väsinud vanaemad. Toit oli kõigele vaatamata täiesti pandav. Ühest küljest nagu ootaks veidi viisakamat kohtlemist Kanada ühe suurima firma poolt, teisest küljest on enamus kolleege "sinikraed" nii vormilt kui sisult, kellele taoline koht kodune. Mingis kallis restos ei oskaks nad olla ja ilmselt poleks kodus ka vastavat riietust.

Igatahes kaasa töökoht käristas välja sellises toitlustusasutuses, kus minagi end mugavalt ei tunne. Esiteks tuli soeng teha ja isegi dushi all käia :) Juukselõikuse otsustasin iseseisvalt ette võtta, mis osutus suht keeruliseks toiminguks kuna kuklas silmad puuduvad. Esiteks pügasin habeme ja siis libistasin sujuvalt pardli bakenbardi kohalt edasi pealae suunas.

Liiga hilja meenus, et unustasin karvalõikamise kõrgust muuta. Jõllitasin nelja sendi laiust künnivagu, mis kenasti kõrvast ülespoole suundus. Pole hullu, 3 millimeetri pikkused juuksed sobivadki kiilaka pealaega paremini kokku kui pats kuklas, lohutasin end. Veidi vuristamist ja tundus, et ainult kaelalt karvade eemaldamiseks abi vaja küsida. Kuna kaasa oli oma sättimisega ametis tulid lapsed appi. Nähes mu soengut said nad naerukrambid soovitades peeglisse vaadata.
"Jõulusoeng"
Kukla tagant õnnestus end näha mobla kasutades, nagu seda plikad õpetasid. Avanev pilt oli piisavalt kummaline, et seda ka jäädvustada - keset kukalt asus ebamäärase kujuga nelinurk, soeng vastas eriti avangardistlikule maitsele ja oleks ilmselt punkarite peol edukalt peale läinud. Lapsed arvasid, et võiksin nii ka pidulikule panga õhtusöögile minna, aga kaasa nõudmisel pügasid vastutahtmist selle laka maha.

Järgmiseks vaja ülikond välja otsida. Neid mul paar tükki üle aastate kogunenud kusjuures kõige viisakam 90'te keskel Eestis rätsepa õmmeldud. Mugavaim tundus hele pintsak, mida Halloweeni ajal t-särgi peal kandsin. Paraku laitis kaasa selle valiku maha, väites et tegu 80'te stiiliga. Mina ei saanud aru mis vahet, kas ülikond pole mitte klassikaline riietus, mida võid julgelt aastaid kanda, ilmselt siis mitte. Hakkasin juba tüdinema, kui ei need ega teised viigipüksid ei sobinud, lõpuks sai ikka see Eestis valmistatu selga. Rahuloluga võisin tunnistada, et püksid läksid kenasti jalga, ainult rihma polnud enam vaja, et neid üleval hoida, natu ikka olen 20 aastaga kosunud :)

Kesklinna sõitsime taksoga, sest vanem tüdruk pidi autoga mu sõbra tütre üles korjama, kes järgmisel päeval koju lendamas. Oligi hea, sest vaatamata laupäeva õhtule teedel totaalne ummik. Nii mõnus tagaistmel logeleda ja lasta kellelgi teisel liiklusega tegeleda. Esimesel pilgul väljast ei jätnud resto erilist muljet, juskui korterimaja alumisele korrale ehitatud. Aga seest oli õige uhke ja pirakas asutus. Tervitati meid klaasi shampaga, mida pidevalt lisati kui kippus vähemaks jääma. Kenad noored ja trimmis ettekandjad sebisid suupistetega ringi, kohe päris tähtis tunne tuli peale. Koos oli kohaliku eesti koorekihi pangandusega tegelev sektor. Tuttavaid väga palju pole, aga igav ei hakanud, lobiseda sai ühe kui teisega. Õnneks ei vesteldud töö teemal, millest ma suurt ei tea ja mis ka huvi ei paku.

Paraadvormis jõuluõhtusöögil
Kui shampa luristamine ära tüütas, küsisin kas õlut saaks. Meeldiva üllatusena oli neil Pilsner Urquelli, mille tellimisega teenisin kelnerilt tunnustava pilgu:) Menüüga jäin paraku hätta, sest prantsuse keelt ma ei valda milles toitude nimed kirjas. Ei tahtnud end lollina ka näidata ja kuna ei suutnud hääldada toitude nimesid, osutasin ebaviisakalt näpuga soovitud roogade kirjeldustele ning jäin põnevusega ootama, mida küll ette tuuakse. Ei saa ka jätta märkimata fakti, et menüül puudusid hinnad. Kui juhtisin sellele tähelepanu mainis lauakaaslane: "you can't afford it if you ask the price" ehk hinna küsimine tähendaks, et sa niikuinii ei saa seda endale lubada - sihuke resto siis, hea et pank maksab.

Eelroaga läks nadilt, sain miski poolpika praesaia, millele oli kalamousse juurde lisatud. Maitses nagu praesai vahtu aetud sprotipasteediga. Hea et olin valget veini tellinud, millega loputasin sprotimaitse suust. Veinid olid tõepoolest head, sain mõlemaid proovida, sest veini mittejoov kaasa tellis minu palvel endale punase, mida aitasin abivalmilt lahendada. Tema eelroaks oli miski jubeda välimusega supp, mida naisukene ei jaksanud lõpetada. Toidul ei saa ju lasta raisku minna, supp oli tõepoolest hea vaatamata eemaletõukavale välimusele. Maitse järgi otsustades praesibulasupp sinihallitusjuustuga, miks seda kunstiliselt oli lastud üle ääre keeda jäi arusaamatuks.

Praena ilmus minu ette suht tagasihoidliku suurusega loomalihatükk meeletu kuhja friikartulitega. Liha oli hea aga kartulid suht maitsetud, tekkis kuri kahtlus et need MacDonaldsi eelmise päeva ülejääk. Ühesõnaga näksisin veidi, aga enamuse saatsin uuele ringile, liha lõpetasin ära. Kaasa ei jaksanud oma kalaportsioni nahka panna nii, et nälga ma ei jäänud.

Magustoiduga vedas, sain puuvilja salati pisikese jäätisepalliga. Kõrvale tellisin klaasikese konjakit, noh ikka väga mõnks oli. Paraku saavad kõik kenad asjad ükskord otsa ja kui tuttavad asusid end koju sättima läksime meiegi. Esialgu oli plaan kaasaga linna peale jalutama minna aga täis kõhuga oli nagu uimaseks jäänud ja pealegi mul vaja hommikul vara tööle kiirustada. Magada oli ebamugav, sest kõht nii täis, et ainult külili asend osutus talutavaks. Järgmine kord peaks vähem pugima!

Sunday, December 14, 2014

Jälle mäel

Issi - tütre selfie
Neljapäeval oli siinkandis korralik lumesadu, mis ennustatud 3 - 8 sendi asemel nii 20 cm lund maha puistas. Muidugi tekkis liikluses tavakohane kaos. Hommikul sain suht kiirelt tööle, sest minu marsruudil polnud õnneks ühtki hullu kes oleks maanteel jalakäia kiirusega sõitnud. Töökaaslasel ida poolt seevastu kulus üle kolme tunni tavalise tunni asemel. Lõuna ajal jutu käigus selgus ka üks põhjuseid, miks just Torontos tühisemgi lumesadu ummikud tekitab. Nimelt väitis india päritolu tüüp tõsimeeli, et teised liiklejad on hullud, sest tuututasid tema selja taga kui ta 5 km/h kiirteel sõitis. Tee olevat nii libe, et autod vajusid kraavi. No muidugi, sest kurvis kaldu oleval kiirteel vajud sihukese kiiruse juures teelt maha. Tüübid, kes tulevad piirkondadest, kus lund ja jääd vaid külmuris näha saab tekitavadki meil liikluses suuri probleeme.




Kaadrid videost, mis lõppes lumepilves :)
Peale tööd oli firma jõulupidu, kuhu pooled ilmaolude tõttu tulemata jätsid. Paar õlut ja kere head paremat (kalmaari rõngad, shashlõkk, salat, ...) täis söödud asusin koduteele. Nüüd kulus minulgi kolm korda kauem kui tavaliselt, liiklus kulges teosammul. Kaasa oli õnneks sissesõidutee puhtaks lükanud, sain kohe maja kõrvale sõita. Kodus oli esimeseks mureks suusavarustus järgmiseks hommikuks valmis panna. Olin ju jälle vaba päeva küsinud, vanemal plikal suurem vahe enne viimast eksamit võimaldas mäele minna ja ilma ennustati soodsaks. Õppimise vahele peabki ajude puhkuseks miskit täiesti teistsugust tegema, aitab taastuda ja puhanuna järgmisele eksamile vastu astuda.
 
Laps pidurdamas
Huvitav pilvemuster
Teed olid järgmiseks hommikuks puhtad, kohale saime kiiresti. Mägi suurepärases seisus, ohtralt tulnud värske lume sees sai pehme lume sõitu harrastada. Ilm super paari kraadi külma ja päikesepaistega. Vahepeal tekkis lausa absurdne mure, et põletan veel näo detsembrikuu päikese käes ära. Seekord olid mul uued suusad, nendega ikka palju mõnusam kiiret sõitu teha. Ehkki võistlussuusad ette nähtud jäisele pinnasele õnnestus päris edukalt ka üle ja läbi pehmete küngaste kimada.
Hangest õllepurki otsimas
Sõita oli nii lahe, et seitsme tunni jooksul ei raatsinud rohkem kui kaks lühikest kohviku peatust teha. Võisin endale paar õlut lubada, mida mäel jõin, tüdruk ju autojuhiks. Kuna tervet purki ühe hooga ebamugav rindu neelata, manustasin teist mitmes etapis susates purgi poolel mäel lumme ootama kuni terve tiiru peale teen. Nii püsis jook karge ja värskena viimase tilgani.

Monday, December 8, 2014

Kübemed Eestit Torontos

Vaade Torontole Idast kui asusime peale jõululaata koju sõitma.
Laupäeval käisime kaasaga linna peal Toronto jõululaadal. Mingisugustel andmetel kuuluvat Toronto ja Tallinna jõululaadad maailma 10 ilusama hulka. Esiteks tuli kaaluda, kas minna ühistranspordi või autoga, sest esiteks saab meie juurest kesklinna väga mugavalt metrooga ja teiseks on parkimisega seal alati jama. Kaasal oli aga tahtmine möödaminnes ka miskist läheduses asuvast Hiina supermarketist läbi astuda, seega autoga, sest sinna peaks saama ka tasuta parkida. Kogu üritusest postitab eeldatavasti kaasa peagi oma blogis ka (eile õhtul igatahes sudis mitu tundi tantsuvideote kallal), pildi ja videomaterjali tasub sealt vaadata - tema fotokas pikalt parem kui minu mobla.
 
PhotoKohapeal selgus muidugi, et parkimine vaid tunniks ajaks klientidele. OK käisime poes, mis meenutas väga Jaapani madalama klassi supermarketit (isegi Jaapani sektsioon oli olemas), ostsime mango mahla ja karbi sushit, mis kohe nahka panime - osutus söödavaks, ehkki mitte just kõige paremaks. Parimat sushit väljaspool Jaapanit olen paraku saanud Eestis kui meid naiseõde kostitas. Igasugu muud silma jäänud kraami ei saanud võtta, läheb autos seistes veel halvaks nagu kala või sulab üles nagu jäätis. Igatahes tuli nüüd lahendada parkimiskoha leidmise ülesanne. Tasulise parkla poole sõites märkasin äkki sadamatänavat, kus teisigi autosid seisis. Keerasime sinna, kohe võis veenduda, et tegu tasuta parkimisega, sest silma hakkas teisigi Eesti klepsuga autosid :)
 
Kaasa rahvatantsijaid filmimas
Jõululaadal esinesid Eesti rahvatantsijad, algul pisemad lapsed, veidi hiljem täiskasvanud. Rahvale tundus meeldivat, mitte ainult eestlased ei plaksutanud kaasa. Ei teagi millal oleks Toronto kesklinnas nii palju kaasmaalasi koos näinud kui 2000 aasta Esto ja selle kevade Ukraina toetusmarss kõrvale jätta. Muudkui "tere" siiapoole ja "kuidas läheb" sinnapoole, tunne justkui mingis eesti väikelinnas, kus kõik kõiki tunnevad.
 
Muidu oli igati äge, aga mul hakkas vaatamata Spyderi suusajopele külm. Mina, kellel kunagi jahe pole, kiskusin jope luku ninani ja kapuutsi silmini. Olen harjunud väljas jahedas olles liigutama aga mitte paigal seisma ja niisama vahtima kuidas teised rabelevad. Seega läksin päris hea meelega kaasaga koos poekestesse ja näitustele, mis asusid siseruumides - seal oli vähemalt soe. Kogu see "Distillery" kvartal meenutab väga Tallinna "Rotermanni" keskust. Igasugu nänni poekesed ja galeriid samuti vanade suurte industriaalhoonete nurkadesse paigutatud.
 
JASSI SEEMNELEIB - $4.99 Toronto poeletis
Õhtul astusime läbi poolakate toidupoest Starsky, kus jäi silma järjekordne kübe Eestit - Eesti Pagari Jassi Seemneleib. Kui kaasa ei valmistaks maailma parimat musta leiba oleks vaatamata krõbedale hinnale kohe suurest nostalgiast korvi susanud. Ma olen viimasel ajal lõustakas näinud reklaami, et siin-seal Ameerikas eesti leiba saadaval. Pole erilist tähelepanu pööranud, kuna kodus ahjusoe leib omast käest võtta. Aga kes ei pea paljuks viiedollarilist hinda ja kohalesõitmise vaeva, siis Starskyst saab osta ehtsat Eesti musta leiba jõululauale verivorstide, seaprae ja süldi kõrvale. Seepeale tekkis mõte, et naine võiks mul päris kenasti ära elada oma leiba küpsetades ja müües. no äkki pensile minnes hakkamegi seda tegema :) Minu erapooliku hinnangu poolest on tema küpsetatud seemneleib täiesti konkurentsivõimeline ka Eestis.

Saturday, December 6, 2014

Sünnar Mäel

Sünnat tähistamas, õlle ja suusakeppide toonid sobivad :)
Tagaplaanil pisim tütar oma sõbrannaga.
Eilne oli üks hea päev. Meeldiva kokkusattumusena avati Blue Mountainil suusahooaeg just minu sünnaril, mille puhul olin ka töö juurest vaba päeva võtnud. Lisaks käis esimest korda õnnestunult orbiidil ameeriklaste kosmosekapsel Orion, millega tulevikus plaanis inimesi Marsile saata.
 
Nädala algul otsustasin, et peaks ikka mõned päevad oma selle aasta järgi jäänud kuuest nädalast lisapuhkusest ära kasutama, kõike pole mõtet uude aastasse lükata. Võtsin neljapäeva ja reede vabaks, kokku saan kodus vedeleda viis päeva jutti, sest ka esmaspäev ei pea tööle minema. Laps andis teada, et ta saaks reede suusatama minna, kuna kooli pole sel päeval. Suusamäe infi vaadates, ei tundunud eriti lootusrikas olukord, aga kolmapäeval tuli mulle kui hooaja pileti omanikule email, et reedel lastakse mäele esimest lund proovima.
 
Neljapäeva õhtul panime suusavarustuse valmis, lapsele kruvisin isegi sidemed uutele suuskadele peale. Igaks juhuks otsustasime ka vanad kaasa võtta, sest vähese lume korral kipub siin-seal paljaid kohti olema, lume sees kivitükke ja kruuse, mis põhjad ja kandid ära kraabivad. Vanem plika ei saanud tulla, sest tal eksam samal päeval, kaasa pidi tööl olema. Meie harilikud eestlastest suusapartnerid ei olnud ka tulemas, pisem plika võttis oma sõbranna kaasa.
 
Lund siiski on piisavalt, nii looduslikku kui tehislikku.
Varahommikul sõitsime välja, mäele jõudsimegi parasjagu liftide tööle lülitamise ajaks. Hea, et sai vanad suusad võtta, sest all tõstuki juures oli nii kruusa kui liiva lumes. Ilm suht mõnus nulli lähedase temperatuuriga, isegi päike piilus mõned korrad pilvede vahelt. Ehkki aluspõhi vaid 25 senti pakitud lund, sai õige lahedalt kantida. Enamus kahest avatud nõlvast olid korraliku kihiga kaetud ja pind mitte liiga kõva, vanade suuskade teritamata kantidega täitsa normaalselt sõidetav.
 
Vanade suuskadega uuesti harjumine võttis küll aega aga lõpuks polnud häda midagi. Võisin rahuloluga tunnistada, et üle viikümnesena suudan endiselt mäest alla kihutada. Karates vatti saanud parema põlve kõõlus andis algul tunda aga kui hakkasin sõidustiili paremini kontrollima läks valu üle. Lapse sõbranna suutis meiega kiiruses aga mitte vastupidavuses sammu pidada, juba kaks tundi peale algust kippus kohvikusse puhkama. Võtsime lühikese pausi, rüüpasin oma sünnipäeva õlle ja lükkasime lõuna edasi kella üheks.
 
Laskumisnõlv, hotellid, mets ja järv tagaplaanil.
Õnneks oli rahvast mäel vähe vaatamata esimese päeva soodukale, tõstukipilet vaid $19 (meie muidugi oma hooajapiletitega ei pidanud selle peale kulutama). Saba sisuliselt polnud ja ka seisakuid mitte, sest algajad nii varakult mäele ei tüki. Peale lõunat sõitsime lapsega koos ühte jutti kuni hämaras tõstuki sulgemiseni poole viie ajal. Õhtune sõit algab 18 Detsembrist, siis pannakse tuled peale ja mäge saab lihvida kümneni hilisõhtul.
 
Kokkuvõttes igavene lahe sünnipäev mäel, kahju ainult et pool perest puudu. Aga eks korraldame laupäeval pisikese õdusa koosistumise küünlate valguses head-paremat näksides.