Jõuluõhtusöökide hooaeg

Eelroog, kaasa ees sibulasupp juustuga.
minu nina all sprotipasteedi praesai :)

Neljapäeval toimunud enda firma jõulu õhtusöögist kirjutasin lühidalt eelnevas postituses. Lisaks veel infoks, et üritus toimus mingis madalama klassi õlleurkas, kus ettekandjateks põdrasarved pähe sidunud väsinud vanaemad. Toit oli kõigele vaatamata täiesti pandav. Ühest küljest nagu ootaks veidi viisakamat kohtlemist Kanada ühe suurima firma poolt, teisest küljest on enamus kolleege "sinikraed" nii vormilt kui sisult, kellele taoline koht kodune. Mingis kallis restos ei oskaks nad olla ja ilmselt poleks kodus ka vastavat riietust.

Igatahes kaasa töökoht käristas välja sellises toitlustusasutuses, kus minagi end mugavalt ei tunne. Esiteks tuli soeng teha ja isegi dushi all käia :) Juukselõikuse otsustasin iseseisvalt ette võtta, mis osutus suht keeruliseks toiminguks kuna kuklas silmad puuduvad. Esiteks pügasin habeme ja siis libistasin sujuvalt pardli bakenbardi kohalt edasi pealae suunas.



Liiga hilja meenus, et unustasin karvalõikamise kõrgust muuta. Jõllitasin nelja sendi laiust künnivagu, mis kenasti kõrvast ülespoole suundus. Pole hullu, 3 millimeetri pikkused juuksed sobivadki kiilaka pealaega paremini kokku kui pats kuklas, lohutasin end. Veidi vuristamist ja tundus, et ainult kaelalt karvade eemaldamiseks abi vaja küsida. Kuna kaasa oli oma sättimisega ametis tulid lapsed appi. Nähes mu soengut said nad naerukrambid soovitades peeglisse vaadata.

"Jõulusoeng"

Kukla tagant õnnestus end näha mobla kasutades, nagu seda plikad õpetasid. Avanev pilt oli piisavalt kummaline, et seda ka jäädvustada - keset kukalt asus ebamäärase kujuga nelinurk, soeng vastas eriti avangardistlikule maitsele ja oleks ilmselt punkarite peol edukalt peale läinud. Lapsed arvasid, et võiksin nii ka pidulikule panga õhtusöögile minna, aga kaasa nõudmisel pügasid vastutahtmist selle laka maha.

Järgmiseks vaja ülikond välja otsida. Neid mul paar tükki üle aastate kogunenud kusjuures kõige viisakam 90'te keskel Eestis rätsepa õmmeldud. Mugavaim tundus hele pintsak, mida Halloweeni ajal t-särgi peal kandsin. Paraku laitis kaasa selle valiku maha, väites et tegu 80'te stiiliga. Mina ei saanud aru mis vahet, kas ülikond pole mitte klassikaline riietus, mida võid julgelt aastaid kanda, ilmselt siis mitte. Hakkasin juba tüdinema, kui ei need ega teised viigipüksid ei sobinud, lõpuks sai ikka see Eestis valmistatu selga. Rahuloluga võisin tunnistada, et püksid läksid kenasti jalga, ainult rihma polnud enam vaja, et neid üleval hoida, natu ikka olen 20 aastaga kosunud :)

Kesklinna sõitsime taksoga, sest vanem tüdruk pidi autoga mu sõbra tütre üles korjama, kes järgmisel päeval koju lendamas. Oligi hea, sest vaatamata laupäeva õhtule teedel totaalne ummik. Nii mõnus tagaistmel logeleda ja lasta kellelgi teisel liiklusega tegeleda. Esimesel pilgul väljast ei jätnud resto erilist muljet, juskui korterimaja alumisele korrale ehitatud. Aga seest oli õige uhke ja pirakas asutus. Tervitati meid klaasi shampaga, mida pidevalt lisati kui kippus vähemaks jääma. Kenad noored ja trimmis ettekandjad sebisid suupistetega ringi, kohe päris tähtis tunne tuli peale. Koos oli kohaliku eesti koorekihi pangandusega tegelev sektor. Tuttavaid väga palju pole, aga igav ei hakanud, lobiseda sai ühe kui teisega. Õnneks ei vesteldud töö teemal, millest ma suurt ei tea ja mis ka huvi ei paku.

Paraadvormis jõuluõhtusöögil

Kui shampa luristamine ära tüütas, küsisin kas õlut saaks. Meeldiva üllatusena oli neil Pilsner Urquelli, mille tellimisega teenisin kelnerilt tunnustava pilgu:) Menüüga jäin paraku hätta, sest prantsuse keelt ma ei valda milles toitude nimed kirjas. Ei tahtnud end lollina ka näidata ja kuna ei suutnud hääldada toitude nimesid, osutasin ebaviisakalt näpuga soovitud roogade kirjeldustele ning jäin põnevusega ootama, mida küll ette tuuakse. Ei saa ka jätta märkimata fakti, et menüül puudusid hinnad. Kui juhtisin sellele tähelepanu mainis lauakaaslane: "you can't afford it if you ask the price" ehk hinna küsimine tähendaks, et sa niikuinii ei saa seda endale lubada - sihuke resto siis, hea et pank maksab.

Eelroaga läks nadilt, sain miski poolpika praesaia, millele oli kalamousse juurde lisatud. Maitses nagu praesai vahtu aetud sprotipasteediga. Hea et olin valget veini tellinud, millega loputasin sprotimaitse suust. Veinid olid tõepoolest head, sain mõlemaid proovida, sest veini mittejoov kaasa tellis minu palvel endale punase, mida aitasin abivalmilt lahendada. Tema eelroaks oli miski jubeda välimusega supp, mida naisukene ei jaksanud lõpetada. Toidul ei saa ju lasta raisku minna, supp oli tõepoolest hea vaatamata eemaletõukavale välimusele. Maitse järgi otsustades praesibulasupp sinihallitusjuustuga, miks seda kunstiliselt oli lastud üle ääre keeda jäi arusaamatuks.

Praena ilmus minu ette suht tagasihoidliku suurusega loomalihatükk meeletu kuhja friikartulitega. Liha oli hea aga kartulid suht maitsetud, tekkis kuri kahtlus et need MacDonaldsi eelmise päeva ülejääk. Ühesõnaga näksisin veidi, aga enamuse saatsin uuele ringile, liha lõpetasin ära. Kaasa ei jaksanud oma kalaportsioni nahka panna nii, et nälga ma ei jäänud.

Magustoiduga vedas, sain puuvilja salati pisikese jäätisepalliga. Kõrvale tellisin klaasikese konjakit, noh ikka väga mõnks oli. Paraku saavad kõik kenad asjad ükskord otsa ja kui tuttavad asusid end koju sättima läksime meiegi. Esialgu oli plaan kaasaga linna peale jalutama minna aga täis kõhuga oli nagu uimaseks jäänud ja pealegi mul vaja hommikul vara tööle kiirustada. Magada oli ebamugav, sest kõht nii täis, et ainult külili asend osutus talutavaks. Järgmine kord peaks vähem pugima!