Süstamatk Grand Riveril

Vanem tüdruk süstaga Grand Riveril Septembri lõpus 

Septembri viimane nädalavahetus lubas kesksuvist ilma, +25C sooja ja päikesepaistet. Sihukest võimalust loodusesse minekuks ei saanud kasutamata jätta. Peale mõningast arutelu otsustasime lühikese süstaretke kasuks kohalikul suuremal jõel, kus piltide põhjal otsustades õige vinged kärestikud olevat. Kuna kaasa ja pisem plika ei olnud jõele minekust vaimustatud võtsime kanuu ja süsta asemel kaks süsta. Jõele läheme vanema tüdrukuga kahekesi sel ajal kui teised kohalike mennoniidi piirkonna vaaatmisväärsustega tutvuvad.

Auto on teataval määral väiksem kui eelmine, mistõttu kahe veesõiduvahendi katusele kinnitamine nõuab veidi leidlikkust. Tuleb teised hoolikalt kinni siduda, et 110 km/h peal maanteele lendu ei läheks. Tõmbasin mõlemast otsast koormarihmadega kinni aga tulevikus peaks ehitama pisikese universaalse spets raami, et peale- ja mahalaadimine kiiremaks ning mugavamaks teha. Kodust välja sõites selgus peagi, et miskit on viltu, niipea kui kiirus üle 70 läks, hakkas hirmus kolin pihta, miski tagus vastu auto katust.

Stardiks valmis

Sõitsin teelt kõrvale, vaatasin paadid üle. Olid teised korralikult kinni, ainsad võimalikud heliallikad tundusid olema kas süsta iste või siis kummipaelaga kinnitatud panipaiga kaas. Sidusime mõlemad paremini kuid uuesti teele minnes kordus sama jama. Vaatasime veel kord üle ja ehkki laps arvas, et koormarihm võib taguda tundus see katsumisel korralikult pingul olevat. Teele tagasi ja muidugi hakkas paugutamine uuesti pihta, kannatasin kümmekond kilti. Midagi hullu pole, sest paadid kinni, aga vastu katust tagumine käis nii närvidele, et pidin jälle kõrvale sõitma. Pikema uurimise käigus jäi ainsaks võimaluseks koormarihm, mis tuule käes resonantsi minnes võis pendeldama hakata. Sidusin selle nöörijupiga keskelt pakiraami külge kinni. Kiirust kogudes kuulatasime kõik ärevalt ja kui sajani jõudes miskit ei kostnud veendusimne, et seekord probleem lahendatud.

Tassime süstad jõe äärde

Jõe äärde sai läbi kohaliku looduspargi kus meilt isegi tasu ei võetud, sest laseme vaid paadi vette ega kavatsenud kauemaks parkima jääda. Tahtsin sõita kanjoni algusest aga kaasa muretses, et lapsel esimene kord kärestikul ja pealegi on ajaga natu kitsas. Olgu siis, läheme veidi altpoolt peale ehkki takkajärge oli selge, et ka kanjonis poleks muud probleemi olnud kui liiga madal veeseis. Jõge nähes oli selge, et kaasavõetud kiivreid pole küll vaja. Isegi päästevestid tundusid üleliigsed, sest ülepea vett ei paistnud kusagilt. Olime kevadiste ja sügiseste suurvete kirjelduste tõttu palju vägevamat jõge ette kujutanud, see mida nägime tundus oluliselt nirum kui Pirita jõgi.

Hakkame minema

Süstad lasime vette kohe silla juurest, kust ka esimene kärestik algas. Siit sai kaasa meist viimased pildid enne kui silmist kadusime. Esimene kärestik tundus päris vahva, hooga voolust läbi sõites pritsis isegi vett paati. Põhiliseks probleemiks osutus veetaseme madalus, paaris kohas kriipisime juba siin põhja vastu kive.

Tüdruk suundub kärestikule

Kokkuvõttes kujuneski kõige suuremaks probleemiks piisavalt sügavate kohtade leidmine, kust süstaga ilma kinnijäämata läbi saaks. Vool oli suht kiire aga jõgi lai ja madal, vaid vaiksemates kohtades kus kiilu all vähemalt pool meetrit vett, võis muretult tunda. Mul õnnestus kaks korda põhjalikult kinni jääda nii, et pidin keset jõge paadist välja ronima ning seda sügavamasse kohta tarima.

Mina kivide vahel voolus, vett isegi pritsib paati

Vähemalt loodus oli kaunis, juba hakkavad lehed värvi muutma. Päris alguses küll ehmatas korra kui seafarmi hais pidi hinge kinni lööma. Väga saastatud jõgi ei saa olla, sest kallastel oli aeg-ajalt kalamehi näha. Samas hiljem kodus tõstis kaasa mu veepapud ukse taha, kuna nood haisesid hirmsasti. Pidin teised käsitsi ämbris läbi pesema, et ka tulevikus kanda saaks. Ilmselt leidus jõe mudas terake "väetist" ka mennoniitide seafarmidest.

Vaikne koht, paremal kaldal elupuumets

Suured puud madalamal vasakul kaldal

Saime jällekord kinnitust kohalike matkasellide võimekusest või siis broshüüride kokkukirjutajate äärmisest konservatiivsusest. Ettevõetud marsruudi läbimiseks pidi kuluma asjatundjatel 3 - 4 tundi, meie saime kahe poolega hakkama. Laps sõitis esimest korda ja enamus ajakulust oli seotud piisavalt sügavate kohtade otsinguga kust süstaga läbi saaks. Suurema voolu korral oleks kindlasti vähem kui kahe tunniga hakkama saanud. Kärestikke kui selliseid ma tegelikult ei näinudki, tegu pigem keskmisest veidi kiirema vooluga kohtadega. Suuri kive polnud praktiliselt üldse nii et kõrgema vee korral oleks õige ohutu sõita.

Kõrkjate vahel sõudmas

Sügisevärvid hakkavad looma 

Kokkuvõttes veidi pettunud, et jõgi nii lihtsaks kujunes aga eks järgmine kord otsime parema. Paadipõhjad said ka parajalt vatti, hea et suht tugev materjal mis ainult kriibitud sai. Katki polnud kusagilt läinud ehkki paar korda sai libamisi ka mõnda tõsisemat kivimürakat tervitatud. Kui paar kilti sõuda helistasin kaasale, et jõuame varem kui eeldasime. Ta saabuski meie maabumispaika 5 minti enne meie randumist.

Paadid peale, rihmad kindlalt kinni ja kodu poole ajama. Kargasime kiirelt notipoest läbi, et mõned joogid haarata, äkki on see Torontosse jõudes juba kinni. Nimelt olid õhtul meil sugulased külla tulemas, hea et pisem laps koju jäänud, kes neid vastu võttis, sest jäime piinlikult hiljaks.

Matk läbi, tagaplaanil "Kissing Bridge"

Õhtusöök sõpradega

Nood olid õnneks isegi oma toite kaasa toonud jookidest rääkimata (eraldi väärib märkimist päkapikupildiga Belgia 9%-ne õlu). Kokkuvõttes tekkis lauale õige vägev patarei, mida asutasime jõudumööda hävitama. Lisaks imemaitsvatele seenepeekonirullidele viskasime vorstikesed grillile ja koera suureks rõõmuks ka kaks poolemeetrist ribilõiku. Kered sai täis pugitud, pudelitele valu antud ja juttu aetud kuni aeg ühe paiku öösel külalised viimase metroorongi peale saata. Karta on, et tegu oli selle aasta viimase mõnusalt sooja õhtuga, kui väljas sai särgiväel istuda.

Tirts ja Õis

Hiidrohutirts vanema tüdruku käel maailma uudistamas

Mõne päeva eest aias istudes hüppas sihuke elukas vanemale tüdrukule käe peale. Rohutirts oli nagu Permi ajastust välja karanud, kui kõik putukad tänu oluliselt kõrgemale hapniku kontsentratsioonile atmosfääris hiiglaslike mõõtmetega. Ma palju ei liialda kui väidan, et lapse käsi tirtsu raskusest alla vajus :) Igatahes selle asemel et heleda häälega kiljuma pista nagu normaalne neidis kutsus ta mind vaatama: "Issi, issi, vaata kui suur rohutirts, tee pilti". Krabasin taskust mobla ja plõksasin kiirustades foto, täitsa üllatav kui terav pilt tuli kui arvestada, et tegu tavalise mobla (Nexus 5), mitte profi kaameraga.

Teine pilt on võetud hämaras aia nurgas kasvava puu õiest. Pisike puu ise naabri aiast meile sattunud seemnest kasvama läinud. Mul pole aimugi, mis sordiga tegu, aga kuidagi jäi roots kahe silma vahele kui muru niitsime ja aiatöid tegime, Nüüdseks pea minu kõrguseks kasvanud. Huvitav, et õitseb oluliselt hiljem kui emapuu, mis tavaliselt suvel õide lööb. Ilusad on need lumivalged punaka südamiku ja helekollaste tolmukatega õied tumeroheliste lehtede taustal.

Suve viimane nädalavahetus

Läpaka ja õlle taga suve viimast päikest kaifimas

Ilm on täna täitsa suvine, +26C ja niiskevõitu. Istun õues palja kerega päikese käes, et äsja kallale tulnud tati ja kurgutõvest vabaneda. Nimelt õnnestus viimaks ka minul see batsill külge saada. Kõigepealt oli pisem laps kaks päeva sirakil, siis vanem plika ja kaasa enam vähem korraga. Eile tööl hakkas nigu imelik tunne ja koju jõudes oli selge, et ei pääsenud minagi. Õnneks paistab olevat tegu suht kiire käiguga viirusega, esimene päev tatitõbi ja pea raske, teisel kurk haige, köha ja higistamine, kolmandal lihtsalt väsinud. Momendil olen jõudnud juba viimasesse staadiumi, õues päikese käes tunnen end täitsa normaalselt, küllap aitasid eile profülaktika mõttes manustatud klõmakas konjakit ja kaks head õllekest täna. Võimalik positiivne mõju võis olla ka sidrunväändiku äsjakorjatud marjadest tehtud teel, maitses igatahes hästi.

Mõned viinamarjad jättis elajas nagu kiusuks järgi

Öösel ei saanud korralikult magada, sest pesukaru pere otsustas viimastele viinamarjadele 1 : 0 teha. Loomakaitse seltsi liikmeil, kodutute kasside varjupaiga toetajatel ja nõrganärvilistel ei soovita edasi lugeda :P Igatahes koer pani lõugama ja pidin vihmaga välja minema, et elajad suusakepi otsa kinnitatud pussnoaga minema peletada. Viinamarjadest on juba pohhui aga kurat, et sind haigest peast öösel vihmaga välja aetakse viskab tõsiselt kopsu üle maksa. Elajal vedas, sest suskasin teist tagajala suunas päris kurjalt, kuid noa ots sopsas jämedasse viinamarja vääti jäädes sinna momendiks kinni. Loom sai paar sekundit ajapikendust, kimades kiirelt katusele haardeulatusest välja. Ei viitsinud õhupüssi välja tuua, ehkki see hetk oli adrenaliin nii laes, et poleks pikalt kahelnud tõprale laksu silmade vahale andmast. No tegelt siiski vastu tagumikku, sest laiba katuselt ära toomine on suht tülikas. Tuleb tunnistada, et pesukarud on päris intelligentsed. Elukas jäi mu juttu uskuma kui lubasin, et kui olen sunnitud veelkord välja tulema löön ta maha. Igatahes krabistas loom suht siva vihmaveetoru pidi garaazhi katusele ja kalpsas sealt naabri aeda. Koer oli kogu ettevõtmise juures väga ärevil ilmselt lootes varast hommikueinet, kui aga piirdudes ainult hirmutamisega tuppa läksin oli kutsa üsna pettunud olemisega.

Pesuruumi põrand remondi käigus ...

Ilma juurde tagasi minnes tuleb tunnistada, et kardetavasti tegu selle suve viimase tõsiselt sooja päevaga. Normaalselt oleksime kindlasti kuhugi matkama läinud, kahjuks ei sobinud kellelegi tõbisuse ja muude asjaolude tõttu. Eile õhtul ja öö läbi sadas õige korralikult, tavaolukorras oleksin juba uputuse pärast muretsema hakanud, aga just enne sadu lõpetasid töömehed kanalisatsiooni tagasilöögiklapi ja pinnavee pumba paigaldamise. Tavaolukorras oleks sellised tööd ise ära teinud kuid seoses eelmise aasta erakordse uputusega seadis linn sisse programmi, mille alusel makstakse taolised tööd kinni kui seda teostab sertifitseeritud firma. Miks peaks ise vaeva nägema kui saan tasuta tehtud, muidugi tellisin mehed kohale. Päris hea tunne tagaaias õlut luristada samal ajal kui keldris endine lennundusinsener labidaga kaevata vihub.

... ja peale betoneerimist

Võtsin ühe ukrainlaste firma, kus kõik tüübid bendeeralased või vähemalt nende otsesed järeltulijad kui jutte uskuda. Mulle kui "Pribaltika" esindajale, kes Ukrainat toetab, tehti erisoodne pakkumine ;) Rääkisin paari mehega sutsu pikemalt, kõik kõrgharidusega kuid niru keeleoskusega, mis ilmselt takistuseks siinmaal erialase töö saamiseks. Sain oma vene keelt harjutada ja teatava üllatusega suutsin enamuse vajalikke asju ära rääkida. Arusaamisega polnud üldse probleemi, ehkki mehed tugeva ukraina aktsendiga vestlesid. Eile igatahes valati viimase tööna allkorruse põrandas augud betooniga üle, Mina maksin tüüpidele veidi üle kolme tonni mille peaks kõigi eelduste kohaselt paari kuuga linnalt tagasi saama. See töö oleks niikuinii olnud vaja teha ja isegi kui kogu pappi tagasi ei plekita pole hullu, kulu olime niikuinii arvestanud aga kui tasuta pakutakse siis tagasi ka lükkama ei hakka. No enne ei usu kui linnalt tshekk käes, ehkki kaasa väitis, et tema uurimise põhjal pidavat see tagasimaksu süsteem tõepoolest toimima - elame näeme.

Vanananemate Päev

Minu arust igati tore ettevõtmine see vanavanemate päeva tähistamine. Pole nagu kuulnud, et kusagil mujal ka sihukest päeva tähistatakse. Lapselapsed igatahes helistasid õigel päeval, pildipostitus vaid mul sutsu hiljaks jäänud. Tegu suviste kildudega momentidest kui lapselapsed ja vanavanemad koos pildile jäid. Esimene foto on laulupeo ajast, kus lapsed ja vanaema rahvariietes. Kahjuks pilt ise suht väikese resolutsiooniga, loodetavasti saan peagi autorilt ka suurema pildi.

Ülejäänud fotod minu tehtud erinevaist paigust. Mõnda oli vaja kübe korrigeerida, mõni niru kvaliteediga, aga mis parata. Just selliseid, kus mõlemad lapselapsed ja mõlemad vanavanemad koos pildile jäänud pole eriti palju.

Lapselapsed ja vanavanemad jaanitulel

Vanem plika asjalikult vanaisa auto roolis

Suur lapselaps vanavanemate vahel

Kogu see kamp Mustamäel minu lapsepõlve korteris

Ukraina - Soome paralleelid ja vastuolud

Ukraina sõda meenutab mulle omapärast kombinatsiooni Soome Kodusõjast ja Talvesõjast, elemente mõlemast. Soome kodusõjas oli arvestatav määr Soome punaseid, kes Vene toel Helsinki valitsuse vastu sõdisid. Praeguses Ukraina sõjas on Venemaa panus oluliselt suurem kui Soome Kodusõjas kuid päris Talvesõja mõõtu välja ei anna. Rahvusliku iseteadvuse jõuline tõus Ukrainas ja idealism tunduvad olema samad, mida Soome ja ka Eesti oma vabadussõdades läbi elasid.

Praegu Ukraina pool langevad sõdurid saavad olema tulevastele põlvkondadele kangelasteks. Venemaa hukkunuid kuuldavasti maetakse salaja kuna Venemaa ei tunnista oma osavõttu sõjast. Paremal juhul kujuneb mälestus neist kui laguneva impeeriumi tuhmuva kuulsuse nimel toodud viimastest mõttetutest ohvritest. Halvemal juhul saab sarnanema teise maailmasõja saksa sõdurite saatusele, keda peale konflikti lõppu mäletatati nende kõige hullemate kuritegude järgi pannes kõik ühte patta sõltumata tegelikust osalusest. Lõpliku otsuse langetab muidugi asjaolu, kes võidab, sest võitjad teatavasti kirjutavad ajaloo.

Paraku ajalugu aluseks võttes on selge, et isegi kui ajutiselt õnnestub Venemaal ülekaalu saada siis lõpuks nad ikkagi kaotavad ja seda majanduslikel aga eelkõige ideoloogilistel põhjustel. Korrupsioonil ja dikdatuuri tingimustes tegutsev majandus lihtsalt ei saa kunagi efektiivne olla. Kui kommunismi ideoloogiaga oli võimalik ka teisi riike lollitada siis vene marurahvusluse ja neoimperialismi probleemiks ongi ideoloogia rahvusvaheline suutmatus. Väites, et ainult sinu rahvas on kõige parem ja sinu usk see ainuõige välistab tõeliste liitlaste omamise. Mõnda aega võivad ühed või teised riigid poliitiliselt toetust avaldada aga seda ainult majanduliku surve, hetkelise kasu või sõjalise ähvarduse tõttu. Esimesel võimalusel nad jätavad maha oma isanda, just nagu oleks teinud suur osa endise nõuka sõjaväelastest, kes sunniviisilisel armees teenisid. Samas julgen ennustada, et Putin lõpetab koos oma lähema kaaskonnaga paremal juhul Haagi kohtus ja halvemal juhul järgmisel "Nürmbergi" protsessil.

Venemaa valis otsese agressiooni, kasutades regulaararmee mitmetuhande mehelist väegruppi, ehkki jätkuvalt eitab oma osalust. Ükski riik ei saa enam seda fakti eitada Venemaa uskumisest rääkimata. Saavutati märkimisväärne sõjaline edu, ehkki Ukraina kergelt relvastatud vabatahtlike politseipataljonid avaldasid ootamatult visa vastupanu. Venemaa põhiline võit saavutati Ilovaiski all, kus umbes 800 ukrainlast vangi langes ja 200 - 300 hukkus. Lugedes sealsete lahingute kirjeldust tuleb Vene vägede salakaval tegevus kahtlaselt tuttav ette, sarnanedes teise maailmasõja lõpuperioodiga. Enamus Ukraina mehi langes kui Vene väed lubasid läbirääkimiste tulemusel Ukraina kolonnil lahkuda selle eest et vene vangilangenud dessantlased üle antakse. Esimesest piiramisrõngast lasti läbi, teises püüti ukrainlased lõksu ja hakati tulistama kõigist relvadest. Ukraina sõjaväelased aga ei pannud jooksu vaid hoopis ründasid. Pisemail gruppidel õnnestus suurte kaotuste hinnaga läbi murda, suurem osa taganes ja andis lõpuks alla. Venelaste kaotused, 100 surnut, osutusid ootamatult suureks arvestades nende tohutut ülekaalu ja reeturlikku rünnakut.

Momendil tehtav ajalugu pöörab jäädavalt Ukraina näoga läände. Venemaa saavutab kokkuvõttes risti vastupidise tulemuse loodetule. Putinil on valida, kas lasta Ukrainal minna või okupeerida oluline osa sellest. Hädalahendusena kõlbab ka konflikti hõõguma jätmine Donbassi. Momendil ikka veel kehtib vormiliselt vaherahu vaatamata mõningatele rikkumistele nii kergete kui raskerelvade kasutamise näol. Augusti lõpus oli Venemaa selge valiku ees: kas lasta separatistide "vabariikidel" kokku kukkuda või minna appi regulaararmeega, sest paljast relvastusest enam ei piisanud. Terroristidel oli küllalt relvi kuid meestest karjuv puudus. Nende juba niigi madal populaarsus kohalike hulgas ei võimaldanud uute meeste värbamist, eriti kaotusseisu tingimustes.

Ja nüüd kui Euroopa kavatseb rakendada uusi sanktsioone, on kuuldavasti Soome see, kes pidurdab nende rakendamist. Kas tõepoolest on nad oma ajaloo unustanud pidades paari protsenti majandusest tähtsamaks kui lääne demokraatia väärtusi rääkimata sellest, millist ohtu taoline käitume ka Soome iseseisvusele võib kujutada. Putin on ju Venemaa suuruse taastamise all pidanud silmas suurt osa Ida-Euroopast, Soome aga kuulus kunagi pikka aega tsaaririigi koosseisu. Tänaste avaldustega küll proovis nende peaminister end distantseerida sanktsioonide pidurdamisest aga praeguse venitamise taustal tundus see jutt kuidagi kahtlane.

Väga huvitavaks kujuneb Ukraina parlamendivalimiste tulemus, mis saab olema indikaatoriks kui tugev tegelikult Ukrainlaste ühtsustunne ja Vene vastasus on. Kui mingeid mastaapseid tagasilööke ei tule, ennustaksin, et valimistel võidavad pika puuga Ukrainameelsed parteid. Eks aeg peagi näitab, kas mul õigus oli või mitte. Üheks oluliseks põhjuseks, miks Ukraina pole sõajseisukorda välja kuulutanud ongi asjaolu, et sellisel juhul ei saaks parlamendivalimisi korraldada. Venemaa huvides on kindlasti neid takistada, sest kui jutt fashistlikust presidendist ja neonatslikust valitsusest läheb veel kuidagi venelastele peale, siis terve Ukraina rahva fashistideks ja bendeerlasteks tembeldamine ei kosta vist isegi lihtrahvale eriti usutav.

Slava Ukrainu langevarjuhüpe ;)

No nii, vanem tüdruk sai lõpuks oma 16 sünnipäeva kingituse "mõninga" hilinemisega kätte. Sellega läks sarnaselt 8 sünnipäeva kingiga, ainult sutsu kallimaks kujunes :P Kui lapsena oli tüdruk soovinud kassi ja mina seda lubanud uimase peaga või tegelt lootuses (mis lootuses, kindlas veendumuses) et tüdruk selle niikuinii mõne aastaga unustab. Plika käis peale 5 või 6 aastasena, et kass hädavajalik kodu aksessuaar. Noh 8 sünna eel anti nagu muuseas vihje, et kas olen ikka tegelenud sobiva kassi otsimisega, ehkki vahepealsel ajal polnud sel teemal juttu olnud.

Mis meil üle jäi, kui ei tahtnud lapsele eluaegset traumat tekitada, oli vajalik kiiruga kass leida. Muidu ehk oleks võinud proovida diplomaatiliselt asjast eemale laveerida aga mul loll komme lubadustest kui vähegi võimalik kinni pidada, nii et kassi ta sai. Tuleb tunnistada, et plika siiras rõõm looma üle tasus igati ka hilisema kassiga tegelemise vaeva. Tegelt oli plika tubli muretsedes suures osas ise kassi eest nagu kirjalikku ja allkirjastatud (mitte küll advokaadi juures, sest mul pole siin ihuadvokaati nagu enamustel lääne inimestel kombeks) "kassilepingusse" kirja oli pandud.

Langevarjuhüppega astusin sama reha peale ja lubasin kui emme selle vastu pole. Natuke piinlik, et sedasi salakavalalt vastustuse enda seljast ära veeretasin, aga olin suht kindel, et emme seoses emainstinktiga ei luba lapsel lennukist välja hüpata. Oi kuidas ma eksisin, mingi ainult temale teada oleva trikiga saavutas Mari selle, et emme mitte ainult ei lubanud vaid isegi ostis langevarjuhüppe pileti. Kui mina suured silmad tegin teatas kaasa, et sina ju lubasid. Mnjah aga ainult eeldusel, et sina ka lubad, ilmselt polnud sellist pisiseika emmele ette kantud. Tegu tüüpilise juhtumiga kus pole küll tegu udu ajamisega, lihtsalt kogu tõtt ei avaldata, kuna seda konkreetselt pole küsitud. Tundub, et plikal on eeldusi advokaadiks saada :)

Igatahes täna see hüpe edukalt toimus ja laps paksult rahul. Eelmine nädalavahetus oli mul mingil põhjusel väga ebamugav tunne, et plika hüppama läheb. Ilm aga polnud soodne ja otsusteti kogu üritus edasi lükata. Ei usu ma ettenägemisse ega millessegi taolisse aga täna ei muretsenud üldse ja magasin mõnuga kümneni. Selle aja peale oli plika juba lennukis ja vist ka hüpanud. Kaasa viskas kohe pildi FB'sse üles, hiljem selgus, et tegu võltsinguga, oli seda lihtsalt mu rahustamiseks teinud :D Päriselt hüppas plika vägagi temaatilise kolla sinise langevarjuga - SLAVA UKRAINU nagu öeldakse. Vahetute pealtnägijate muljeid ja pilte saab mu kaasa blogilt vaadata: http://killuke.blogspot.ca/2014/09/langevarjuhupe.html

Vaherahu - vaevalt küll.

Sellel videol on näha Ameeriklaste tankitõrje rakett "Javelin" aktsioonis.

Ukrainlastel peagi lootust neid saada ja ehk ka lisada mõni video Youtube ;)

Miks ma ei usu, et see vaherahu kuigi kaua vastu peab. Esiteks muidugi seepärast, et sõja põhjustaja Kremli näol pole oma eesmärke saavutanud. Olen üsna veendunud, et ainsaks vaherahu põhjuseks oli soov NATO ja Euroopa Liidu kohtumistel segadust ja ebakõla külvata. Esimene ei õnnestunud ja Venemaa suureks meelepahaks astuti sisuliselt kõik sammud, mida püüti vältida. Teise puhul see osaliselt õnnestus, sest sakslased jällekord lõid vedelaks ja teatasid, et ehkki uutes sanktsioonides on kokku lepitud, siis ei rakendata neid seni kui vaherahu püsib. Taoline suhtumine olevat suletud uste taga tekitanud tõsise sõnasõja Obama ja Merkeli vahel. Aga kokkuvõttes muidugi suurt vahet pole, sest nagu alustuseks mainisin, vaherahu vaevalt püsima jääb.

NATO osas läks kohtumine ootamatult soodsalt nii Ukraina kui Eesti seisukohast. Ukraina sai ühemõttelise ja täieliku toetuse kõigilt riikidelt, sellest üksi muidugi suurt kasu vene vägede vastu pole. Tähtsaim oli fakt, et ehkki NATO ei pakkunud Ukrainale sõjalist abi kui organisatsioon andis ta vabad käed oma liikmeile kahepoolses korras seda teha. Juba oli kuulda, et Itaallased saadavad soomusmasinaid ja Poolakatelt on lootust tankitõrje rakette Javelin saada. Kokku olevat üle kümne riigi nõus niinimetatud letaalset ehk "surmavat" abi pakkuma. Kas Eesti nende hulgas ma ei tea aga meie aukohuseks oleks kas või sümboolset relvaabi pakkuda. Praegu maksavad Ukrainlased oma verega kinni ülejäänud Euroopa julgeoleku, ehkki paljud lääneriigid ei taha seda tunnistada. Lisaks panustavad kõik Ukraina fondi kuhu pannakse raha sisse, mida Ukraina võib relvade muretsemiseks kasutada.

Separatistidel läks sõjalises mõttes viimastel päevadel suht hästi tänu Vene sõjaväe varjamatule ja massiivsele toetusele. Mõne päevaga võeti tagasi alad, mille vallutamiseks kulus Ukraina üksustel paar kuud. Samas on hakanud tasapisi läbi imbuma info Vene regulaararmee kaotustest (erinevatel andmetel 500 kuni 1000 surnutena), mis on ootamatult suured eriti kui arvesse võtta, et enamasti tegu eliitüksustega. Pihkva dessantdeviis olevat isegi enda andmeil kaotanud 20 augustil ühe suurtükilöögi käigus 80 - 120 meest laipadena. Aga initsiatiiv oli igal juhul venemeelsete käes, mistõttu vaherahu ajastus neile vägagi ebasobiv. Ukraina sõjaväele annab see võimaluse hinge tõmmata, ümber grupeeruda ja lisavägesid ning varustust tuua. Ei usu, et nad nii lihtsameelsed oleks, et püsivasse rahusse uskuma jääks.

Venelased muidugi teevad sama, sest pole lihtsalt võimalik, et nad järgiks vaherahu tingimusi ja tõmbuks piiri taha tagasi. Obama poolt välja öeldud lauses sanktsioonide kohta oli äärmiselt selge vihje: US President Barack Obama said the ceasefire had been agreed because of sanctions imposed on Russia. Measures against Russia would be reviewed in line with the implementation of the ceasefire, which he said would be a very long process. Sanktsioonid kehtestatakse praegu ja neid vaadatakse üle sõltuvalt Venemaa käitumisest, mis aga võtab väga kaua aega. NATO boss lisas, et Venemaa peab lõpetama Ukraina suveräänsuse rikkumise, ja Krimmist lahkuma. No ilmselge, et Putin seda vabatahtlikult ei tee ja seega sanktsioonid jäävad kehtima kui lääs miskil põhjusel jälle vedelaks ei löö.

Eesti koha pealt on muidugi kiirregeerimisüksuse loomine erakordselt suure tähtsusega. Juba ainuüksi Venemaa hüsteeriline reaktsioon kinnitab kui oluline taoline samm oli. Paneb muigama asjaolu, et miks küll peaks Venemaad närvi ajama väikesearvuline ja absoluutselt kaitseotstarbeline sõjaväeüksus kui tal poleks agressiivseid plaane. Piisab kui vaadata Vene ja NATO vägede hulgale Ida-Euroopas veendumaks, et 4000 ekstra meest ei suuda mingit ohtu Venemaale kujutada!!!

Minipuhkus, Duncan Crevice koopad

Duncani koobastesse sisenemas

Bruce / Duncan - Kolmapäev Aug 27

Öösel oli telgist hästi kuulda kui väljas toimus kaklus ning miskit krabisevat asja lohistati kisa saatel ringi. Tegu muidugi pesukarude jõuguga, kes leidsid laua alla unustatud küpsisepakendi ja läksid selle pärast kiskuma. Koera haugatuste peale lasid kiirelt jalga. Öö oli tavatult külm, millest andsid tunnistust mu suured plikad, kes hommikuks oma magamiskottidega kahelt poolt issi külje vastu pugenud. Tänu sellele mul muidugi mõnusalt soe.

Hommikul tegime kohvi ja küpsetasime lõkkel viimased küüslaugusaiad. Sõime kõhud täis, võtsime telgid maha, pakkisime asjad kokku ja olimegi ilusti kella üheteistkümneks omadega valmis. Kiire jalutuskäik üle telgiplatsi, veendumaks et miskit maha ei jäänud, ja vurasime minema vanem laps roolis.

Otsustasime lähedal olevast "Laulvate liivade" nimelisest rannast läbi hüpata, ehkki eelmisest korrast mäletasin, et koht oli tookord üsna õnnetu. Kohale jõudes veendusime, et palju paremini sobiks lödisevad liivad. Kurb oli vaadata kuidas üks pisike poiss kannatlikult niisket räpast liiva kõrva äärde tõstis ja laulu üritas kuulata. Kui miskit oli muutunud siis halvemuse poole. Tegime lühikese jalutuskäigu metsateel, mis kuhugi ei viinud. Laudteest rabarada oli vaid kakssada meetrit pikk, nägime madu ja purde all ujuvat pisikest forelli, ei miskit muud huvitavat. Rannal jalutasin korra vee äärde, aga rand kõrkjaid täis kasvanud, liiv märg, vesi madal ja sogane. Ei tahtnud lasta isegi koeral juua, ujuma minekust rääkimata. Tagasi autosse ja Owen Soundi poole ajama.

Tund sõitu ning jõudsimegi juba tuttava Tim Hortoni ette. Lapsed einestama ja mina netis surfama leidmaks kohta kuhu veel minna, sest kojusõiduks nagu liiga vara kui oleme juba nii kaugele tulnud. Kiire pilguheit kaardil olevatele läheduses asuvatele põnevamatele kohtadele jättis sõelale kaks paika - Inverhuroni Provintsipargi ja Duncan Crevice koopad. Esimene kujutas endast piltide põhjal otsustades suht kena liivaranda kohaliku tuumajaama vahetus läheduses, teise kohta oli kirjutatud, et tegu väga harva külastatava kohaga, aga kes sinna viitsinud minna olid vaimustatud.

Et lapsed ikka veel kohvikus istusid, korkisin õlle ning postitasin mõned pildid lõustakas. Kui tüdrukud lõpuks saabusid pakkusin neile valiku välja. Lühikese mõtlemise peale otsustati koobaste kasuks, rannas vedelemine ja ujumas käimine ei tundunud enam suurt huvi pakkuvat. Mari rooli, mina kaardilugejaks, ja teele. Esimene jupp kulges järve äärt pidi nagu tulles, siis keerasime lõunasse. Valida oli 2 eri tee vahel, võtsin vähe suurema.

Paraku kaardil märgitud kohas polnud midagi näha, ei teeotsa ega silti. Otsustasin pisikese ringiga tagasi keerata, paarisaja meetri pärast märkas juht tee kõrval parkimisplatsi mitte rohkem kui 4'le autole ning pisikest silti viitega Duncan Crevice koobastele. Üks masin seisis siin ka, keerasime tema kõrvale ja kobisime välja. Ootamatult selgus, et kahel nooremal matkasellil polnudki tuju tulla, ühel peavalu, teisel kõhuvalu. Noh mis ikka, ega sundima ei hakka, võivad ju autos istuda, sellepärast meie minemata ei jäta. Suundusime koera ja vanemate neidudega parkimisplatsist algavale matkarajale, mis küll viis kaardiga võrreldes vales suunas, aga selle aja peale olin kaardi täpsuses tõsiselt kahtlema hakanud.

Maa-aluse maailma eeskoda

Pragu läheb kitsamaks ja sügavamaks

Rada kulges metsa vahel lauge paerusukallaku äärel, mingit märki polnud, et kusagil võiks koopad olla. Jalutasime edasi, kui aga kilomeetri pärast ei tundunud mingit muutust ette tulevat jäin kõhklema. Koobaste jaoks peaks ju olema õige kõrge ja järsk paekallas, eriti selliste, mis Ontarios äramärkimist väärivad. Läksime veel nats edasi lootuses, et maastik muutub, aga jõudes heinamaale otsustasime tagasi pöörata, võibolla on koopad teiselpool teed, kus paekallas tundus palju järsem olevat.

Tagasiteel tuli vastu üks pere: isa, ema ja sõna otseses mõttes kari lapsi. Tervitasime viisakalt nagu kohane üksikus kohas teisi inimloomi nähes ja marssisime tagasi. Parkimisplatsile jõudes läksin üle tee uurima, kas kusagil hakkab silma Bruce Traili ehk matkaraja teine ots, mis võiks metsa sisse paekalda juurde viia. Ei leidnud kusagilt kuni lapsed juhtisid tähelepanu asjaolule, et rada tähistavad valged märgid jätkuvad maantee äärsetel postidel suunaga paekaldast eemale. Ilmselgelt polnud siis enne vales suunas läinud. Kummaline, oleksin tõsiselt kahelnud, kas oleme õiges kohas poleks seda silti koobaste nimega olnud.

Otsustasime veel kord tagasi minna, äkki lihtsalt polnud küllalt kaugele kõmpinud. Uuesti heinamaani jõudes avastasime, et siin tee hargneb. Vasakpoolne Bruce trail, parempoolne moodustab kõrvalharu, mis kolme kildi pärast kaarega Bruce Trailile tagasi jõuab. Siin polnud koobastest sõnagi, otsustasime selle ringi ära teha. Arutades, mis suunas minna nägime, et enne kohatud pere oli valinud kõrvalharu. Läheme samas suunas, äkki teavad kuhu lähevad. Järgi jõudes küsisin, ega nad ei ole kuulnud, kus siin need koopad võiks olla. Tulge järgi, just sinna läheme oli vastuseks.

Sügaval kurat, saab siit pärast üles ?

Koer mõtles poolel teel ümber

Edaspidise jutuajamise käigus selgus, et nemadki olid koha juhuslikult leidnud ja kui ei tea kust koopaid otsida võid väga lihtsalt mööda jalutada. Mees oli õpetaja ametis ja tundus väga avara silmaringiga, huvitav vestluskaaslane. Naine kuuendat kuud beebiootel aga marssis vapralt kaasa, hiljem isegi ronis koobastes, lihtsalt igalt poolt ei mahtunud läbi. Rada viis üle heinamaa veidi kõrgema metsaga kaetud mäeni. Ja seal raja kõrval algasidki koopad, millest oleks tõepoolest võinud hooletult mööda jalutada.

Tegu polnud klassikaliste koobastega, hoopiski tohutute lahtimurdunud paelahmakate vahele jäänud pragudega. Kaljuplokkide vahele jäänud tühimikke ühendasid sügavad ja kitsad praod ning kohati ka õige pikad koopajupid. Nii mõnestki august poleks julgenud sisse ronida kui teadjamad poleks ees läinud, sest kohati oli võimalus õige sügavale kaljuprakku kukkuda, eriti pimedas ja niiskusest libedal pinnal.

Sissekäik allilma

Esialgu kitsavõitu pugemine

Koer põhjustas probleeme, sest ei julgenud meile järgi tulla ja tihtipeale osutusid astangud talle ronimiseks liiga järskudeks. Lahendusena haarasin looma sülle ning tassisin mõnest kohast süles üle. Koko oli parasjagu hirmul, millest andis tunnistust käppadega kramplikult kaela ümbert kinni hoidmine ja nina mu kaela vastu surumine. Sügavamatesse koobastesse teda kaasa ei tirinud, kukub veel kuhugi auku, kust elukat enam kätte ei saa. Neis käisime vaheldumisi kusjuures üks meist hoidis looma. Pealambid kulusid sellistes kohtades marjaks ära, ilma poleks julgenud sisse minna, kartuses kuhugi sisse kukkuda.

Allpool läheb veidi avaramaks ...

... ja väga pimedaks

Mõned praod olid nii kitsad, et mina vaevu sain jalad või külg ees läbi pugeda. Olin parasjagu ühes sellises kui kuulsin raginat, potsatust, moment vaikust ja siis lapse hädakisa. Kurat kas mõni tõepoolest oskas kuhugi sügavale kaljuprakku kukkuda oli esimene mõte. Karjumine ja nutt kostsid siiski liiga selgelt ja piisavalt pikalt, andes aimu, et ei saanud olla tegu liiga tõsise olukorraga. Selleks ajaks kui ise maa alt välja ronisin oli nutt nuuksumiseks taandunud ja juba käis kangelaseepose loomine, kus haldjas 10 meetri kõrguselt oli kaljudele prantsatanud. Tegelikkus osutus veidi proosalisemaks, 8 aastane plika libastus ülal ja kukkus esiteks praos oleva pikali vedeleva kuuse peale ning veeres sealt maha kividele. Käsi veidi valutas aga ilmselgelt olid kõik luud kondid terved.

Oli vaja seda õlut juua, kitsas kurat !

Valgus paistab, no kas mahun läbi :P

Selleks ajaks olid ka enamus ligipääsetavaid koopaid läbi ronitud ja meiegi tundsime, et aeg tagasiteele asutada. Lobisesime oma uute tuttavatega ja nemad teatasid laste suureks rõõmuks, et siin lähedal asub kohvik, kus pakutakse Ontario parimat jäätist. Vaadates tüdrukute näoilmeid oli selge, et pole nagu mõtet küsima hakata, ega te sinna taha minna. Mees teatas, et sõidavad ise maiustama ja kui tahame võime neile sappa võtta, muidugi oli mu autojuhist laps õhinal nõus. Autode juurde jõudes avastasime noored magamast, uni asendus kiirelt äreva ootusega kui kuulsid kuhu suundume, tore et ikka veel see iga kui jäätis meele rõõmsaks teeb.

Tüdrukud ja koer igatahes said välja

Kümmekond kilti ja jõudsimegi tee kõrval asuva sara moodi ehitise juurde, mis sildi järgi pidi endast poodi ja kohvikut kujutama. Andsin lastele raha pihku ja lasin nad kauplusse. Ise korkisin õlle ning istusin koeraga väljas asuvasse mugavasse rannatooli lootes, et keegi avaliku alko tarbimise pärast minuga õiendama ei tule. Poe välimus oli osutunud petlikuks, sest uksest väljuvatel lastel olid kõige pirakamad vahvlijäätised käes, mida olen näinud. Lapsed seletasid õhinal, et see kuhjaga jäätist täis surutud rannaämbri mõõdus vahvlitops olevat vaid "keskmine" suurus. Issi kui tahad siis saab ka suurt ja ekstra suurt. Ettenägelikult keeldusin, sest viimase tassimisega ilmselgelt üksi hakkama ei saaks ja minu autosse sihuke jäätis niikuinii ei mahuks. 

Millegipärast oli mul tunne, et ka ilma enda personaalse maiuseta jäätisest ilma ma ei jää. Kümmekonna minuti pärast võisin veenduda aimduse korrektsuses kui järjest ampsusid asuti pakkuma, et saaksin maitsta kui hea jäätisega tegu. Lõpuks pidin mõlema oma lapse keskmises mõõdus jäätiste alumise kolmandiku nahka pistma, sest nad ise lihtsalt ei jaksanud enam. Soome plikad olid mõistlikumad olnud tellides "pisikese", millest ühe inimese jõud hädaga üle käis. Tuleb aga tunnistada, et jäätis oli hea ja lisaks ka vahvlitops korralik paks ning tugev nii, et sulama kippuv mass sellest läbi ei tilkunud. Ainuüksi vahvlist oleks kõhu täis saanud, sest massi poolest oli tegu vähemalt poole pisemat sorti saiaga.

Koju saime kenasti kuueks, tassisime auto kolust tühjaks ja siis kukkusid lapsed vooditesse pikali, nii väsitav puhkus oli olnud. Oma voodi ikka palju mugavam kui konarlik paekivi külje all. Isegi koer vajus sirakile vaibale viitsimata kassi kiusata ja heitmata pilkugi oma lemmikpallide või söögikausi poole. Veerandtunniga kostis igast nurgast rahulolevat norinat. Nii et igati korda läinud minipuhkus eriti arvestades, et mul veel neli pool nädalat sel aastal järgi :P Selle mõttega võib tõsta kannukese riigitöö terviseks - juhhei!!!

P.S.  Nüüd blogi toksides ja netist rohkem infi nende koobaste kohta uurides tundub, et käisime läbi vaid pisikese lõigu, koopaid, kaljusid ja jugasid peaks tollel rajalõigul ohtralt rohkem olema. Pole hullu, jääbki midagi järgmiseks korraks avastada.

Bruce Peninsula Matk 2001

MATK BRUCE PENINSULA NATIONIAL PARKI 25 Aug 2001 – 29 Aug 2001

Bruce Peninsula poolsaar, Huroni järve kaldal

Eel-lugu

See aasta otsustasime oma puhkusereisi teha jällegi augustikuu lõpul, nagu eelminegi aasta. Põhjuseks suure puhkustehooaja lõppemine, mistõttu pargid pole ülerahvastatud. Ilmad on ka veel suhteliselt soojad ja vihmasajud eeldatavasti vaid lühiajalised. Oleksime varemgi läinud, aga kui proovisin Bruce Peninsulas augusti alguseks telkimisplatse kinni panna osutus see võimatuks, kõik oli juba ära broneeritud. Esimene vaba õhtu oli laupäeva, 25-da augusti õhtu, panin kinni kolm ööd samale platsile. Reede õhtul pakkisime asjad kokku ja seadsime end reisuvalmis. Jaanika seekord ei soovinud kaasa tulla ja nii läksime neljakesi – Tom, Ene, Mari ja Kirke. 

Toidukraamist võtsime kaasa kolm leiba, suitsuvorsti, juustu, pakisuppe, kaerahelbe kooke, mõned šokolaadi pulgad lastele, kuivatatud aprikoose, kaerahelbe putrusid hommikusöögiks, banaane, õunu, virsikuid, kohvi ja kakaod ja ühe kaheliitrise mahlanõu jõhvika mahlaga. Toit läks kolme plastkasti (üks neist külm termoskast kus ka minu õlu oli). Hiljem muidugi selgus nagu ikka, et toidukraami oli rohkem kui jõudsime ära süüa. Seekord ei olnud me väga valivad pakkimisega kuna auto pidi olema kogu aeg telkimisplatsi juures. Nii panime kaasa ka mugavad toolid ja mõned mänguasjad lastele. Lisaks muidugi veel telk, magamiskotid, magamisalused, toidunõud ja pisi pudi padi (taskunoad, tikud, ...). Päikesekreem ja sääsetõrje vedelik said ka igaks juhuks koti külgtaskutesse topitud. See Wagon või siis eesti mõistes pikap tüüpi auto on hea kui tahad palju kolu kaasa vedada. Sõitsime vana autoga, millel sain just ülevaatuse ja tossutesti mahamüümise eesmärgil edukalt tehtud.

Bruce Traili kaart, Bruce Peninsula ülal lõpus,
Toronto keskel all paremal. Toronto-Tobrmory 300 km

Bruce Peninsula National Park (edaspidi Bruce park) on üks viiest Ontarios asuvast Canada rahvuspargist. Lisaks on Ontarios ka terve hulk provintsi parke nagu Algonquin, Killarney, jne … Bruce park asub Torontost umbes 250 km loodes Huroni järve ulatuva poolsaare tipus, pindala ligi 1000km² Siin on suurimad Lõuna-Ontario metsad kus asub palju haruldasi taime ja loomaliike. Bruce Park on põhjapoolseks osaks Maakera Niagara Paekalda Biosfääri kaitsealast, mis ulatub 782km pikkuselt Niagara joast Bruce poolsaare tipuni. Visuaalselt on tegu paekaldaga, mis väga Eesti põhjarannikut meenutab. 415 miljonit aastat tagasi oli suur osa Põhja-Ameerikast troopilise madala mere põhjaks.

Bruce Peninsula National Park ülal tipu lähedal

Paljudel tolle aja mereelukatel olid kõrge kaltsiumisisaldusega karbid või skeletid. Sellest materjalist tekkisidki praegused paekivi ja dolomiiti lademed. Bruce peninsula kohal asus suur korallriff (sarnane praeguse aja Austraalia suure riffiga), mistõttu enamus paekivist on urbne ja suhteliselt pehme. Ülemine kiht on kahe kuni viie meetri paksune väga tugev dolomiit, mille alt pehmem kivim erodeerub jättes vahel mitme meetri pikkuselt järve kohale ulatuvaid kaljunukke. Kohati kõrgub kallas vertikaalis 30 meetrit veepinnast üles ja jätkub 170m!!! ulatuses vertikaalselt veepinna all. Kokku seega 200m kõrgune kaljuastang. Selle astangu on tekitanud vee ja suures osas jääaja liustike erosioon. Kivistisi ikka leiab paraja otsimisega, aga enamus on liiga purunenud või siis liiga pisikesed jupid, et oleks aru saada millega on tegu.

Matkarajad Bruce Peninsula Rahvuspargis

Taimestikust leidub siin palju liike haruldasi orhideesid ja metsikuid iiriseid. Mets on segamets, kohati tihe elupuumets. Eriti huvitav on järsul kaljupinnal asuv taimekooslus, mille vanimad liikmed on rohkem kui 1000 aastat vanad seedrid, nad pole suuremad kui keskmised kadakad, aga kehvad kasvu ja toidutingimused teevad kasvu erakordselt aeglaseks. Pikaealisuse üheks põhjuseks on raske ligipääsetavus, ei tulekahjud, loomad ega inimesed ei pääse neid kahjustama. Kõige levinumateks loomadeks on vöötorav, punaorav, pesukaru, okas-siga, jänes, skunks, hirv, karu, konnad ja maod. Siin leidub ka Massassauga lõgismadu, mis on ainus mürgine madu Ontarios.

Laupäev, 25 August

Kuna olime oma koha ette kinni pannud siis suurt kiiret kohale jõudmisega polnud ja startisime hommikul kella poole kaheksa ajal. Mari ja Kirke üles-saamisega muret polnud, nad olid reisuärevusest enne ülal kui meie. Arvestasin, et sinna on üle 300km sõita aga kohale jõudes näitas spidokas 265km. Tee peal astusime Tim Hortoni restost läbi ja tegime viimase tsiviliseeritud kerge eine enne loodusesse sukeldumist.

Tee oli kogu ulatuses päris hea ja liiklus nii varasel tunnil hõre. Kohale saime kella 11 paiku. Õigepealt läksin registreerisin saabumise ja otsustasin kohe ka ühe öö lisaks kinni maksta, sest ära saab alati öelda. Meie telkimisplats pidi olema teoreetiliselt kella 2-st vaba, aga kui seda üle vaatama läksime siis selgus, et eelmised asukad olid juba lahkunud ja me saime kohe end sisse seadma hakata. Plats numbriga 134 asus “Birches” – “kased” nimelisel alal suhteliselt lähedal järvele. Platsil oli kaks enam-vähem tasast telgikohta, lõkkeplats ja isegi 2 suurt pikniku lauda, veevõtu kraan asus 10 meetrit platsist ja peller samuti suhteliselt lähedal.

Pilt 03  Lastega metsarajal

Esimene asi oli telgi üles panemine, millega peale koha valiku üle peetud lühikest vaidlust, saime laste abiga kiirelt hakkama. Pinnas oli väga kivine ja telgipõhja vaiade sissesurumine nõudis tükk vaeva. Kui telk oli ülal, tassis Ene magamiskotid, riided ja alused telki ning mina võtsin toidukastid välja, et väike eine võtta enne kui läheme esimesele ümbruskonna uurimisele. Endale võtsin vaid õlle, lapsed näksisid puuvilju. Vaatasime üle matkaradade kaardi ja otsustasime minna kõige parempoolset Horse Lake Traili pidi, et sealt rannikule jõudes nii kaugele edasi minna kui viitsime. Herilasi oli uskumatult palju ja üks preili tuli kõrvaltelgi juurest ja näitas mulle oma kätt, mida mesilane oli nõelanud. See oli üsna paistes ja soovitasin tal igaks juhuks minna pargi keskusesse, ehk neil on midagi, mis paistetuse alla võtab. Ise jõin õlut ja pidin pidevalt herilasi purgi ümbert ära ajama. Järjekordset lonksu võttes tundsin midagi imelikku vastu keelt ja kallasin igaks juhuks õlle topsi välja – õlle sees ujus kaks purupurjus, kuid endiselt kurjakuulutavat herilast. Need poleks kindlasti lasknud mööda võimalust mu õlle nautimist veidi ergutavamaks muuta keelde nõelamise abil. Liikuma saime alles kella kolme paiku nii, et pikka matka ei saanud plaanida.

Pilt 04  Emmega pingil puhkamas

            Cyprus Lake äärne mets koosnes peamiselt elupuudest (white cedar), edasi tuli harilik segamets, millest ka meie matka esimene pilt (Pilt 03). Palju me edasi ei saanudki kui lapsed hakkasid minu imestuseks väsimust kurtma, tegu oli siiski vaid sooviga raja ääres olevaid istepinke proovida (Pilt 04) ja peale poole minutilist istumist jooksid nad meie ees edasi. Rajal nägime ka pisikest maopoega, nii 10 cm pikka. Ehkki lõgisteid saba otsas ei märganud paistis naha mustri järgi olevat tegu lõgismao pojaga. Lasin pisimaol paberilehest rajaplaanile roomata ja näitasin teda siis lastele lähemalt.

Pilt 05  Taamal paekallas

Pilt 06  Lapsed munakiviteel

        Suure järve äärde jõudmisest andis tunnistust lainete kohin, kui vaatasime metsa vahelt välja paistis paeveeriseline rand ja silmapiiri taha ulatuv veeväli. Tekkis mulje nagu oleks kusagil põhjaeesti rannas Soome lahe ääres, ainult kivid olid ümmargused mitte lapikud nagu olen harjunud neid Eestis nägema ning liiva polnud üleüldse. Vasakule jäi siitpoolt vaadatuna madal paekallas (Pilt 05) ja otsustasime sinnapoole liikuda, et veidi kallast mööda ronida. Algul koosnes rada keskmise mõõduga munakatest (Pilt 06), siis algas kõva paepõhi ja esimesed madalad astangud järve ääres (Pilt 07).

Pilt 07  Paeastangud järve ääres

Pilt 08  Kiki ja vana seeder

Mida edasi seda kõrgemaks kallas läks ja järgmise pildi peal (Pilt 08) on juba näha Kirket poseerimas ühe jämeduse järgi otsustades väga vana seedri tüve juures. Varsti tuli meile ette kaljunukk, mis vertikaalselt vette ulatus ja esimesel pilgul jäi mulje, et sellest mööda ei saa, aga kuna veeseis oli väga madal (1 m madalam kui normaalne nagu hiljem kuulsime) siis sai nuki alt veetasapinnal olevaid kive mööda läbi minna. Selle juures proovisin lapsi aidata aga nad tahtsid tingimata ise ronida ja nii olin julgestamiseks lihtsalt hästi lähedal.  

Pilt 09  Halfway Rock Point

Pilt 10  Laskumine läbi kaljuprao

Nuki taga tuli veidi madalam paekallas millele sai suuremate raskusteta ronida, aga järgmisest kaljust enam mööda ei saanud – see ulatus oma 20m kõrguselt otse sügavasse vette. Ronisime siis kalda peale ja liikusime tõusvas joones edasi üleval ääre peal paekalda selle osa kõrgeimasse punkti - Halfway Rock Pointi, kust avanes päris vägev vaade järvele (Pilt 09). Siin ulatus kaljusein 30m kõrgusele vee kohale ja pidi 170m ulatuses vee all järsult järve põhjani viima. Edasi laskusime madalamale ja läbi ühe kaljuprao (Pilt 10) õnnestus kaljude vahel peidus olevale paemunakatega kaetud “Indian Head Cove” rannale jõuda. Istusime maha ja tegime väikese puhkepausi. Lapsed said oma kaerahelbe pulgad ja õunad kätte ning asusid siis kive vette pilduma, meie lesisime niisama ja võtsime päikest.

Peale tunniajalist logelemist hakkasime tagasi minema, et saaks normaalsel ajal valges õhtule, siin ju läheb ilm augusti lõpus juba kella 8 ajal pimedaks. Tagasiteeks kasutasime Georgian Bay Traili, mis läks teiselt poolt Horse Lake. Telgi juurde jõudes paistis, et ilm võib vihmale keerata ja ma hakkasin sinist plastkatet söögilaua kohale üles tõmbama. Ene soovitusel olin selle ostnud ja oli tõesti hea ost, nurgad sai tõmmata puude külge kinni ja nii tekkiski umbes 3 x 5m-ne varjualune. Algul oli küll palju jama, sest kate oli suur ja puud tihedalt koos, aga lõpuks sai kate enam-vähem õige nurga alla ja edukalt üles. Jõudsin vaevalt lõkke süüdata kui esimesed piisad tulid, aga see oli ka kõik, päris vihma veel ei hakanud sadama. Õhtusöögi sõime laua ääres, lõpetuseks küpsetasid lapsed lõkke kohal oma Marshmellow komme ja mina nautisin õlut. Päev oli küll väsitav olnud, aga otsustasime siiski minna pargi keskuses peetavat karu teemalist loengut kuulama.

Et oli juba hämaraks läinud, siis võtsime ka taskulambi kaasa. Umbes kilomeeter tuli mööda metsavahelist järveäärset rada jala minna. Ene oli veidi mures karude pärast, et äkki tuleb mõni vastu ja ei lähe tee pealt eest ära. Karudest peetav loeng, mida üks teadustööd kirjutav kena preili pidas, oli päris põnev. Saime teada nii mõnegi huvitava fakti, näiteks et võimalus Karu poolt maha tapetud saada on sadu kordi väiksem kui võimalus mesilase või maohammustuse läbi otsad anda. Samuti on tõenäosusteooria järgi oluliselt ohtlikum parki sõit kui pargis viibimine. Täiskasvanud musta karu kõrgus õla kohalt on umbes 90 cm ja kaal 120 – 300 kg.

Üllatuseks oli see, et must karu pidi tegelikult ohtlikum olema kui Grisli karu, keda oma suuruse ja oletatava agressiivsuse tõttu kõige ohtlikumaks elukaks Põhja-Ameerikas peetakse. Karuga kohtumisel anti soovituseks ennast esiteks rahulikult ülal pidada, hästi suureks teha (kui mitu inimest koos, siis gruppi koguneda), ja aeglaselt näoga karu suunas olles taganeda samas rahuliku häälega karuga rääkides (inimkõne on karule harjumatu metsahääl). Mitte kunagi jooksu pista (karu jookseb kiiremini ja jooksmine võib äratada kiskjas püüdmisinstinkti) ja mitte karule silma vaadata (silma vaatamist peetakse metsloomade hulgas agressiivsuse näitajaks).

Tuleb jälgida kas karu käitub agressiivselt - lõksutab lõugu, teeb haukumist meenutavat häält või hoiab pead madalal kõrvad pea ligi. Kui karu siiski ründab, siis puu otsa ronimine võib päästa kuid ei pruugi, sest karu ronivat oluliselt kiiremini ja osavamalt. Seljakoti maha viskamine võib aidata, äkki karu lihtsalt tahab selles olevat söögikraami. Otsese ründe puhul tuleb agressiivselt vastu hakata ja iga käepärast oleva esemega karule uhada, piprapihusti võib osutuda efektiivseks. Surnu mängimine on vaid viimane ja mitte soovitatav lahendus, sest siis võib karule tulla pähe sinu kallal einetama hakata. Karu pidada ründama enamasti vaid kolmel puhul: kui tal on pojad ligi, kui paistad olema talle söögi konkurendiks (sattud kogemata mõne saaklooma laiba juurde) või kui Karul ootamatult pole taganemisteed. Parim on mitte sattuda sellistesse situatsioonidesse ja seetõttu olevat kasulik metsas matkates kõva häälega juttu ajada, karul on siis aega märgata ja eemale hoida. Toitu, ega mingeid lõhnavaid objekte (isegi mitte hambaharju, pastat ja kosmeetikat) ei tohi telgis hoida – need meelitavad karu ligi. Kui karu peaks öösel telgi kallale tulema siis tuleb talle agressiivselt vastu hakata, sest karu on juba oma loomuliku hirmuläve ületanud ja otsib söögipoolist.

Loengu ajal näidati slaide karudest ja lasti maki pealt karu hääli, mis üldse sellistena ei kostnud nagu oleks oodanud. Lapsed said ka liiklusõnnetuse tagajärjel surma saanud karu topist silitada. Poole loengu ajal jäi kõigepealt Kirke ja siis kohe ka Mari magama. Mari tegi vahepeal läbi une lausa karu häält nii, et ümberringi istuvad inimesed meie poole kiikasid. Loengu lõpetas kiirelt äkiline vihmasabin. Tekkis väike mure, et kuidas nüüd kuivalt tagasi telki saada, aga õnneks lõppes vihm sama kiirelt kui algas. Ajasin Mari üles, kes algul aru ei saanud kus ta on, aga võttis siis jalad alla ja läks Ene juurde. Läksin küsisin loengu pidaja käest, et kas karud on aktiivsed ka öösel ja jaatava vastuse jätsin enda teada. Ene nimelt tahtis suurt teed mööda tagasi minna, mis aga oluliselt pikem oleks olnud. Rahustasin teda hädavalega, et karud öösel magavad ja kuna oli ka teisi, kes samale metsarajale koos meiega tulid, siis oli veidi rahulikum tunne pimedasse metsa siseneda. Kirke oli esialgu Ene süles, hiljem võtsin ta enda kukile, kus Kirke vähehaaval üles ärkas ja unisena ringi vahtis. Telgi juurde tagasi jõudnuna jäime kõik kohe magama. Öösel tuli äikesevihma, aga meid see ei seganud, mäletasin vaid uduselt läbi une, et välku lõi ja vihma sadas. Lapsed ei mäletanud hommikul midagi, neid müristamine ja välgutamine üles ei ajanud.

Pühapäev, 26 August

Pilt 11  Paekivipinnal

Hommik kippus vihmane olema ja vedelesime telgis suhteliselt kaua, mina olin muidugi see, kes esimesena end üles ajas. Esimene hetk oli jahe, aga see möödus kiirelt kui olin gaasipõletil kohvivee kuumaks ajanud ja toidukastid autost välja tõstnud. Selle aja peale kobisid ka lapsed välja kuuma kakaod nuruma. Hommikusöögi jooksul jäi vihm järgi ja peale ilmateate kuulamist, mis lubas ilusat ilma peale lõunat, panime kodinad ja veidi näksimist seljakotti ning hakkasime astuma.

Pilt 12  Happeaugud paekivis

Seekord valisime Marr Lake raja, mis oli kõige vasakpoolne kui kaarti vaadata. Tee läks üle paekivi seljandiku, kus paepind paljandus õige mitmes kohas (Pilt 11). Paekivi pinna sisse olid 60-te 70-te aastate kergelt happelised vihmad uuristanud omapärased augukesed või süvendid (Pilt 12), nüüdseks on õnneks happevihmad minevik. Mõne aja pärast hakkas paremat kätt Marr järv silma. Kui olime ümber selle läinud, nägime paari mahapõlenud suvila või paadikuuri vundamente ja siis kõrget paeklibu kuhjatist Marr järve ja suure järve vahel. Tegu oli umbes 200 m laiuse ja 4-5m kõrguse klibu ja veerise segu hunnikugaga (Pilt 13), millest ilmselt kõrge veetaseme ja suurema tormiga lained üle käivad.

Pilt 13  Klibu ja veerise vall

Pilt 14  Varjuauk klibuvallis

Pilt 15  Kivistised leitud

Kõrgemal asuvad kivid olid veidi samblikke peale võtnud, aga mujal olid kivid siledad ja kulunud. Selle kiviluite harjal olid matkajad kivide sisse sugu uuristanud, kuhu me nüüd tuulevarju läksime (Pilt 14). Mina ronisin lastega augu põhja ja avastasin seal mitmeid huvitavaid kivistisi (Pilt 15), mille peale mõlemad lapsed agaralt kive tuhnima hakkasid, et endale ka mõni leida. Ei läinudki kaua aega mööda kui kummalgi oma kivistis käes oli. Kui tahtsime edasi minna ei olnud Kirke sellest huvitatud, aga mõningase veenmise peale tegi ta nägusid (Pilt 16) ja ronis lõpuks august välja.

Pilt 16  Kiki näod

Edasi otsustasime suunduda vasakule “Overhanging Pointi” juures olevate kaldakaljude suunas. Pilvitus hakkas hõrenema ja veidi aja pärast tuli päike välja ja tegi olemise soojaks. Kui munakaterand lõppes, algas paepind kaldalt alla kukkunud rahnudega , mille vastu suured lained vahtu üles pritsisid. Ene ronis lastega ühe urbse korallrahu otsa, aga murduva lainega vahupritsmeis pilti ma ei saanud, sest jäin nupuga hiljaks ja pildilt paistab nagu oleks vesi eriliselt rahulik (Pilt 18).

Pilt 18  Ene lastega korallrahul

Edasi hakkas kaldaalune järjest raskemini läbitavaks muutuma ja tee peal tuli ette üks väike koobas. Meie uurisime koobast kui Kirke äkki koopaseinalt mao avastas (Pilt 19). Olemise ja ilusa kollane-musta välimuse põhjal paistis olema tegu Gartner Snake-ga, mis pole mürgimadu. Lapsed uurisid madu huviga ohutust kaugusest ja vaatamata minu kinnitusele, et tegu pole mürgimaoga, Mari teda kätte võtta ei julgenud. Pildi peale koos maoga tahtis laps saada ja selleks tuli julgus kokku võtta (Pilt 20). Kui madu sai veidi oksaga susida siis roomas ta väga osavalt mööda kaljuseina, kasutades pisimadki praod tugipunktideks ära. Lapsed oleks madu veel tund aega uurinud, aga meie tahtsime edasi minna ja nii jätsime mao peale lühikest tülitamist kaljuseinale oma asju ajama.

Pilt 19  Gartner Snake

Pilt 20  Mari natu hirmul madu piilumas

Paistis et siin paekalda all enam edasi ei saa ja Ene soovis märgitud rada mööda paekalda peale ronida, aga mina läksin üle ühe rahnu ja sattusin sama koopa tagaseinas asuva augu juurde. Hüüdsin et tulgu läbi koopa, sest siit saab kalda all edasi ronida. Mari tuli kohe ja ronis läbi augu välja, enne küll uuris minult, ega siin ühtki madu pole. Tema kinnitusel pidid teised ka tulema ja nii otsustasime Mariga veidi ronida ja siis teisi järgi oodata. Liikumine osutus küllaltki raskeks kuna tegu polnud matkarajaga ja nii mitmeski kohas pidin Mari aitama – kohati olid kaljud libedad või tuli rahnude alt läbi ronida. Ühe suure kivimüraka otsas ootasime Enet ja Kirket järgi, aga neist polnud veerand tunni jooksul märkigi. Läksime tagasi ja leidsime nad sama koopa juurest rahnude vahel istumas (Pilt 21), kus olime lahku läinud. Ene oli vahepeal Kirket kakatanud ja siis hoopis meid oodanud, ta ei tednud midagi, et pidi järgi tulema.

Pilt 21  Laps rahnude vahel

Pilt 22  Overhang Point

Vaatamata Ene väikesele vastuseisule suutsime Mariga teda veenda, et kaldaalune tee on väga põnev ja küllap kusagil saame ka üles ronida. Paaris kohas saime täitsa kalda alla nii, et kalju peakohal negatiivse kaldega kaugele üle meie ulatus. Lõpuks ühes kohas oli võimalik päris kõrgele mööda astangut minna ja sealt ulatasin lapsi nii kõrgele tõstma, et nad said kallaku peal kasvavatest puudest kinni võtta. Kui mõlemad enam-vähem kindlalt ülal olid ronisime ise Enega järgi ja peale lühikest teekonda läbi tihniku saime kaldapealsele rajale. Veidi aja pärast jõudsime Overhanging Pointi peale, mis kujutas endast kaugele ulatuvat kaljunukki (Pilt 22). Siin võtsime kerge eine, nautisime avanevat vaadet binokliga ja puhkasime veidi. Isegi Mari ja Kirke said binokliga vaadata kui vaatetorud kõige kitsamasse asendisse olid väänatud, ainult teravuse sättimine võttis veidi aega ja õppimist.

Pilt 24  Vee äärsed madalad paeastangud

Pilt 25  Veidi kõrgem kallas

Mööda rada kaldalt alla laskumine oli naljaasi ja peagi jõudsime tagasi paeklibu rannale, kust olime alustanud. Aega oli küll ja otsustasime mööda järve kallast edasi Indian Head Coveni minna. Siinne rada oli suhteliselt kerge – väikesed siledad ja madalad paeastangud vee ääres (Pilt 24) ja siis üks vähe kõrgem paekalda jupp (Pilt 25), millest tuli üle ronida. Vahtisime veidi seal ja mina käisin ujumas. Lained olid väga suured ja vesi läks päris järsult sügavaks, Mari ma ujuma ei lasknud, ega ta väga ei tahtnudki nii suurte lainetega. Tegin talle veidi lainehopat, mis seisnes selles, et hoidsin teda kätel ise põlvini vees seistes ja kui suur laine tuli tõstsin ta viimasel hetkel kõrgemale, et laine üle pea ei käiks – nagu võib arvata, Marile see meeldis. Ene tahtis seekord varakult tagasi minna kuna eelmine päev oli päris väsitav olnud ja nii me siis asusime tagasiteele sama Georgian Bay Traili pidi, mida olime eelmine päev kasutanud.

Pilt 27  Mari binokliga

Pilt 28  Mari Issiga kaljunukil

Kui söögid joogid olid võetud tundsin, et võiks veel miskit ette võtta. Küsisin, kas keegi tahab tulla järve äärde päikeseloojakut pildistama – Ene ja Kirke polnud huvitatud järjekordsest pikast matkast, aga Mari küll oli kohe hakkamas. Panin siis videokaamera ja fotoka seljakotti ja asusime teele. Tagasi läksime sama teed pidi, mida mööda olime tulnud, aga järve äärde pöörasime paremale veidi enne Halfway Pointi. Siit võtsime sama raja, mis eelmine päev perega, kuid edasi keerasime järsult paremale otse kalda äärel asuva kõige kõrgema koha peale. Kalju oli siin järve kohal tõesti väga kõrge ja kuna vaated olid vägevad tegin veel kaks pilti alla päikest teisele poole – ühe peal uurib Mari binokliga ümbrust (Pilt 27) ja teisel oleme koos üsna kalju äärel (Pilt 28).

Seekord laskusime alla järjekordsest kaljupraost rannale ja ronisime mööda astanguid Indian Head Cove juures nii kaugele kaljuseina alla kui saime. Päikeseloojakuni paistis veel jupike aega olevat ja viisin Mari tagasi alla rannale, et tal igav ei hakkaks. Mari pildus kive vette ja lobises seal paari vanema preiliga, seni kuni mina kannatlikult päikeseloojakut ootasin. Ootamatult kaua, üle poole tunni võttis see aega, et päike hakkaks horisondi taha vajuma. Kui päike õige madalale jõudis, tõin Mari uuesti ära ja võtsin kolm pilti (Pilt 29, 30, 31), mis küll kõige paremini välja ei tulnud.

Pilt 29  Mariga päikeseloojangul

Pilt 30  Loojang järve ääres, Mari kivil

Kõigi kolme peal on näha just päikese juures see sama Overhanging Pointi kaljunukk, kus me päeval einet olime võtnud. Filmisin päikese lähenemist horisondile, eks näe kuidas see välja tuleb. Kohe kui viimane pilt võetud, asusime tagasiteele, sest siin kipub peale päikeseloojakut kiirelt pimenema. Tagasiteel rääkisin koiottidest kui äkki Mari näitas ettepoole – koiott!, tegelikult oli tegu jänesega. Telgi juurde saime hämaras, tegin kohe lõkke. Istusime, vaatasime tuld, näksisime veidi, mina lasin õlle ja lapsed küpsetasid orgiga marshmellow komme. Ene ja Kirke olid telgiplatsil samuti jänest näinud, viimane oli väga rahulikult käitunud ja üldse mitte kartnud.

Pilt 31 Mari üritab poseerida kui pisike modell

Kuna öö oli selge, tahtsin minna tähti vaatama ja minu üllatuseks kippusid mõlemad lapsed kaasa. Seadsime nad siis tuduvalmis, pestes hambad ära ja pannes tuduriided selga, et pärast poleks enam vaja vaeva näha. Ene kobis magama ja mina läksin lapsed käekõrval telgikoha juures oleva järve äärde. Seal oli mitu pinki vee äärde lohistatud, aga alles kaugemalt leidsime ühe vaba. Kuu oli juba poolkuu mõõdus ja tema valguses sai ilusti jalutada, taskulampi polnudki vaja. Bruce peninsula pidi olema Lõuna Ontario kõige pimedam ja paremate vaatlustingimustega koht kuid tähistaevas kahvatus tugevas kuuvalguses. Näitasin lastele erinevaid tähtkujusid ja tähti mida tundsin, binokliga uurisime kuud ja laste üllatuseks oli kuu “auklik” ja “mäardunud”. Näitasin just Kirkele tähti kui ta oma esimest kukkuvat tähte nägi. Pisikest meteoriiti, mis sähvatas tähtede vahelt läbi, Mari ei näinud, sest ta vaatas kõrvale ja sähvatus kestab vaid hetke. Eriti pikalt me vaadata ei viitsinud, lapsed hakkasid uniseks jääma.

Esmaspäev, 27 August

Hommikul otsustasin kiirelt poest läbi käia, et nuudlikesi, õlut ja marshmellowsid juurde osta. Kui olin juba valmis minema hakkasid lapsed kaasa kippuma ja nii sõitsime kõik neljakesi Tobermore’sse, mis asub umbes 10km kaugusel neeme tipus. Käisime läbi turismibüroost, võtsin infot Flowerpot islandile sõitvate laevade kohta. Linnake oli tüüpiline väike turismilinn, kus elanike hulk suvel tunduvalt turistide arvule alla jääb. Poest lippasime kiirelt läbi ja sõitsime siis tagasi. Paljud inimesed lahkusid telkimisplatsidelt ja ühed noored, kes eelmine õhtu pidu panid, pakkusid meile oma puid, mis eelmisest õhtust üle jäänud. Võtsin selle hea meelega vastu, sest nii lahenes meie puutagavara probleem.

Pilt 32  Elupuudel "ratsutamas"

Pilt 33  Koobastega paekallas

Sõime veidi ja kui hakkasime matkale minema oli kell kaheteist ringis. Otsustasime seekord teha ühe pika matka mööda järve rannikut ida suunas, kus päris kõrge kallas silma paistis. Järve äärde saime Horse Lake Traili pidi, mille ääres olevate omapärase kujuga elupuude peal lapsed iga kord ratsutamist mängisid (Pilt 32). Puud kasvasid nii, et umbes poole meetri ulatuses juurikate juurest kasvas puu otse üles, siis keeras järsult küljepeale või isegi alla, enne kui uuesti ülespoole suundus. Järve ääres asusime mööda kivist randa kaugemal paistva kalda suunas liikuma. Munakivi ranna lõppedes jõudsime madala paekalda juurde (Pilt 33) ja veidi kaugemal avastasime suure koopa kaljuseina sees (Pilt 34).

Pilt 34  Lastega koopas

Pilt 35  Kaljul turnimas

Seda koobast tuli laste arvamuse järgi muidugi uurima minna. Koobas oli suudmes umbes 5 meetrit kõrge ja 8 meetrit lai. Lihtsalt läbitavat sügavust oli 20 meetri jagu ja siis muutus koobas madalaks ja pimedaks. Ei lastel ega minul polnud tuju niiskesse käiku pugeda, et edasi ronida. Läksime tagasi koopa all olevale paepinnale ja laste nõudmisel tegime kerge eine. Mul eriti isu polnud ja läksin turnisin veidi paekaldal (Pilt 35), mis tänu paes olevatele pragudele suhteliselt lihtne on.

Pilt 37  Ronime läbi ja üle

Pilt 36  Rahnuhunnik tee peal ees

Kui eine oli võetud ja minul ronimisest ning lastel kivide pildumisest isu täis, läksime edasi. Algul oli päris lihtne liikuda, kuid siis tulid mitmed suurte kaljurahnude kuhjatised ette (Pilt 36). Nendest mööda saamiseks tuli jälle parasjagu ronimist ja pugemist ette võtta (pilt 37), mõnes kohas olid läbipääsud nii kitsad, et seljakott tuli ära võtta, et end läbi pigistada. Lastel oli siin muidugi eelis oma väiksuse tõttu, aga oli näha et eriti mugavalt nad end ei tundnud koopakestest ja pragudest läbi pugemisel, nemad eelistasid üle ronimist, mis aga hulga tülikam ettevõtmine oleks olnud.

Pilt 38  Kõrge paekallas

Pilt 39  Kauguses paistab Cave Point

Rahnude kuhjade vahel oli vahepeal ka veidi siledamat pinda ja kogu aeg paistis kõrval paekallas, mis järjest kõrgemaks läks (Pilt 38). Järgmine neemenukk oli sile, astanguline paekivi, millelt paistis kaugemal paekaldas asuv suur koobas (Pilt 39), selle koha nimi oligi Cave point. Ma filmisin veidi ümbrust (Pilt 40) ja siis laskusime neeme taga olevale rannale ja võtsime seljakotid seljast. Meie Enega lesisime veidi kivisel rannal, lapsed hakkasid kohe kivisid vette pilduma ja ei paistnud, et neil oli puhata vaja. Siin laskus paepind madalate laiade astmetena järvepinnani ja siis edasi sügavamale (Pilt 41).

Pilt 40  Filmin ümbrust

Pilt 41  Põnev madal paeastmetega põhi

See oleks olnud ideaalne koht lastele ujuma minekuks, aga veealune paas oli äärmiselt libe. Põhjal astudes tuli väga ettevaatlik olla ja edasi sai liikuda ennast aeglaselt libistades. Jalutasin lähemas ümbruskonnas veidi ringi (Pilt 42) samal ajal kui Ene ja lapsed näksisid. Kaldast alla kukkunud paekivi rahnud olid erineva koostisega, osa kunagised korallid - hästi poorsed ja pisielukate kivistisi täis, teised aga väga tugevad ja ühtlased – dolomiidi kamakad. Mõnikümmend meetrit edasi algas järjekordne kiviveerisega kaetud rand, mis paistis ulatuvat kilomeetri kaugusele kõrge paekaldani välja. Kuna mööda sellist randa oli suhteliselt ebamugav liikuda ja paistis, et kalda all seal niikuinii lastega edasi poleks saanud, otsustasime kaugemale enam mitte minna.

Pilt 42  Kivistisi uurimas

Pilt 44  Laste koostööd ronimisel filmimas

Karta oli ka seda, et lapsed väsivad ära ja tagasiteel oleks väga tülikas olnud nendega ukerdada. Kirke nimelt kipub väsimuse korral sülle tahtma, aga see oleks niisugusel rajal võimatu olnud. Ene tahtis küll kiiremini tagasi pöörduda, aga lastel oli kole põnev ja mina ka leidsin, et kiiret pole kuhugi. Nii veetsime seal oma poolteist tundi, enne kui uuesti liikuma saime. Tagasiteel tulin mõttele, et oleks väga põnev filmida seda, kuidas lapsed omapäi mööda rasket rahnudega ülekülvatud rada matkavad. Nii ma siis jooksin edasi-tagasi et filmida nende ronimist mitme nurga alt (Pilt 44). Tore oli vaadata kui Mari raskemates kohtades Kirket aitas ja proovis teda kõrgetest astangutest üles upitada. Ene muidugi hoidis igaks juhuks vahetusse lähedusse ja mõnes kohas pidin filmimise katkestama, sest kõik vajasid järjekorras minu abi.

Pilt 45  Uni murdis lapse

Pilt 43  Laste pealt kivi kangutamas

Ühes kohas oli suur mitmekümne tonnine paelahmakas kaldast alla kukkudes keskkohaga vaid pisikese kivitüki peale toetama jäänud, üks ots oli oma nelja meetri pikkuselt õhus. Lapsed ronisid sinna alla ja saime põneva pildi (Pilt 43), millel mina jõumeest mängin ja endast oluliselt suuremat kivi laste pealt “üles tõstan”.

Telkimiskohas tagasi olles tegime lõket, sõime õhtusöögi ja laste rõõmuks küpsetasime jälle marshmellows orgi otsas. Just kui lõke oli põlema läinud, hakkas sadama, süüa tuli varjualuse all. Sel ajal kui me Enega askeldasime selgus, et lastel oli raske päev olnud, Mari jäi vaikselt laua äärde magama (Pilt 45). Tükk tegu oli tema hammaste pesuga, mida tuli teha une pealt. Selleks ajaks kui lapsed telki tudile saime jäi vihm järgi ja mina istusin oma mugavas lamamistoolis lõkke ääres ja libistasin vaikselt õlut. Nii-öelda võtsin viimast, sest miljonilinnas elades pole sellist võimalust just tihti.

Teisipäev, 28 August

Öösel sadas jälle vihma, aga hommikuks tuli päike välja ja peale hommikusööki (Pilt 46) otsustasime minna Bruce Peninsula teisel küljel asuvat liivaranda vaatama. Sõitsime umbes 12 km risti üle poolsaare ja jõudsime suure lahe – Dorcas Bay äärde. Laht ise on üsna suur, ulatudes 2 km laiuselt oma 3 km neeme sisse. Vesi on väga madal ja seetõttu oli liivane lahepõhi mitmesaja meetri ulatuses kuiv. Esiteks läksime tegime pisikese tiiru mööda soos asuvat laudrada, kus mitmesuguste sootaimede ja loomade kohta oli selgitavaid silte välja pandud. Lapsi huvitas eriti üks orhideeline, mis pidi putukaid sööma, seda filmisin suures plaanis – seal oligi tigu parasjagu kinni jäänud.

Pilt 47  Märg ja niru liivarand

Pilt 48  Lapsed liivale joonistamas

Pisikeses ojas nägime kalasid ja soos konni. Kirke oli veidi murelik laudteel käies ja hakkas sülle kippuma kui kuulis, et soo võib sisse imeda kui tee pealt maha astuda. Matkarada viis edasi metsa vahelt liivarannale, aga rand oli öisest sajust märg ja nigela võitu (Pilt 47). Lapsed said veidi joonistada liivale (Pilt 48), mina läksin hulkusin mööda randa ringi. Rannas tuli kohati liiva vahelt ka murenenud paepind välja, korjasin ühe huvitavama kujuga kivi üles. Et siin ei saanud ei ujuda ega mugavalt päevitada asusime peagi tagasiteele.

Pilt 49  Georgian Bay Trail

Pilt 50  Kiki elupuu tüvel turnimas 

Telgi juures tegime kerge söögi ja läksime siis jälle mööda elupuumetsast läbi viivat Georgian Bay Traili järve äärde (Pilt 49). Lapsed pidid selles metsas alati mööda puid ronima ja Kirke turnimise sai Ene päris hästi pildile (Pilt 50). Seekord pöörasime paremale enne raja lõppu ja läksime järve äärde paeastangu alguses.

Pilt 51  Lained vastu kaljurahnu peksmas

Tuul oli tugev ja lainetus vägev nii, et kalda all ilma märjaks saamata liikumine nõudis head ajastamist kui kahe laine vahel tuli üle madalama koha liduda. Ronisin lastega ühe madalal vee kohal asuva nuki peale ja vaatasime seal kuidas lained vastu kaljut tuhandeteks piiskadeks murdusid (Pilt 51). Huvitav, et tõesti suured lained tulid seeriatena, paar kolm tükki järjest ja siis oli mõnda aega rahulikum. Seda tuntud üheksanda laine reeglit ma küll kusagilt välja ei lugenud. Istusime siin kaljul oma tund aega, vaadates veemöllu ja kuulates lainete müha. Lapsed näksisid toitu ja muutusid siis rahutuks hakates kaljul ringi ronima, nendel oli igav niisama istuda. Nüüd ei saanud me ise enam rahulikult istuda, sest pidime lastel silma peal hoidma, et nad vette ei potsataks.

Ronisime edasi Halfway Rock Pointi paekalda peale, kus kahe päeva eest olin Mariga kahekesi käinud. Ene oli ettevaatlik ja sellises kohas hoidsime kalju äärel lastel kõvasti käest kinni. Mari tahtis väga alla vaadata ja lasime siis kahekesi kõhuli kaljule, et üle ääre alla piiluda. Kirke tuli teisele poole minu kõrvale, aga peale esimest pilku ronis tagurpidi tagasi ja nii ei saanudki Ene meist kolmest pilti kui alla piilusime. Kuna vaade oli vägev siis jätsin Ene lastega kõrgeimale nukile ja jooksin ise edasi, et neist pilti teha. Raske oli otsustada kuidas parim pilt teha, sest kalju oli nii kõrge, et selle koguulatuse pildile võtmiseks oleks tulnud veel kaugemale minna. Kui aga sain enamuse kaljust pildile siis jäid inimesed nii väikeseks, et neid tuleks luubiga pildilt otsida. Lõpuks plõksisin kolm pilti erineva zoomi ehk suurendusastmega (Pilt 52, 53, 54).

Pilt 54

Pilt 52

Pilt 53

Peale seda läksime kalju äärt pidi edasi, ranna poole ja ühe nuki peal, kust rand juba näha oli, ronisime Mariga allpool asuvale astangule pikalt väljaulatuva kaljunuki alla, mida järgmiselt rannalt tehtud pildilt (Pilt 55) hästi näha on. Ene ja Kirke läksid edasi rannale sel ajal kui me Mariga veel ringi ronisime. Kui teiste juurde jõudsime tahtsin ujumas käia ja muidugi soovisid mõlemad lapsed koos minuga vette tulla. Ene arvas, et tema jaoks on lainetus liiga suur ja nii viisin esialgu Mari ja siis Kirke vette.

Pilt 55  Lastega rannal

Pilt 56  Issi ujutamas

Minu üllatuseks Kirke lasi endale lainehopat teha ja vaatamata kilkamisele paistis seda nautivat (Pilt 56). Panin nad lõpuks rannale ja siis sain ka ise ujuda. Nüüd tahtsin minna ja vaadata suurt koobast, mille juurde pääsemiseks oli vaja mööda kaljuseina alla ronida ja siis üht kitsast ja madalat astangut mööda veepinnani laskuda. Mari muidugi tuli kaasa ja pidin teda vaid mõnes kohas aitama. Koopas olid mõned sukeldujad, kes veealuseid käike uurisid. Kui Ene ja Kirke juurde tagasi jõudsime oli Ene niisama istumisest ära tüdinenud.

Mina ja lapsed tahtsid rannas edasi olla ja nii läks ta tagasi telgiplatsi juurde, et sealses rahuliku sooja veega järvekeses ujuda. Läksin panin ühe enam-vähem sileda kivi peale rätiku ja lesisin seal ise silmanurgast laste tegevust jälgides. Mari nägi üht koera ja tikkus seda silitama. Koer aga ei pannud lapse lähenemiskatseid tähele ja oli pabinas, sest tema peremees läks ujuma. Koer proovis peremehele vette järgi minna, aga pelgas liigselt suuri laineid. Kirke ukerdas niisama rannal ringi ja tassis huvitavamaid kive minu juurde. Enne äraminekut tegin kummastki lapsest pildi kaljul kui lained tagaplaanil pritsisid (Pilt 57, 58).

Pilt 57  Mari poseerimas lainete taustal

Pilt 58  Kiki vaatab lainete pritsimist

Päike hakkas juba madalale laskuma, kui asusime tagasiteele. Küsisin lastelt, kas nad viitsivad mööda pikemat, rannaäärset teed mööda minna ja mõlemad olid kohe nõus. Suurel paeveerise rannal otsisime kivistisi ja võtsime mõned huvitavamad ja normaalse suurusega kivid seljakotis kaasa. Kõik põnevamad kivistised olid kahjuks suurte paelahmakate küljes, mida ka kõige parema tahtmise juures poleks suutnud liigutada. Tee peal läksime korraks Marr järve äärde ja äkki nägi Mari kaldaäärses madalas vees oleva kivi all olevat madu. Uurisin lähemalt ja selgus, et tegu oli pisikese lõgismaoga. Tegin temast pilti, aga kahjuks jäi pildi peale vaid väga udune järve pind, milles võib hea tahtmise korral aimata ujuvat madu. Tagasiteel lasin lastel endale teed juhatada ja nad said sellega päris hästi hakkama.

Ene polnud veel lõket süüdanud, sest seda soovis Mari ise teha. Õhtul nautisime ilusat sooja ilma ja selget tähistaevast. Lapsed küpsetasid oma komme lõkkel ja siis viisime nad magama. Kirkele läks just magamamineku eel “pirikoll sisse” ja ta lõugas ja jonnis oma tund aega, enne kui magama jäi. Lõpuks istusime Enega kahekesi lõkke ääres, limpsisime kokteili ja lobisesime. Kahekesi oleks ikka nii palju lihtsam matkamas käia, aga usun, et lastele annab see palju, et neid kaasa veame, ja tegelikult meeldib neile väga meiega koos igal pool matkata.

Kolmapäev, 29 August

Pilt 59  "Lillepotid" Flowepot saarel

Olime plaaninud varase ärkamise, et jõuda esimesele laevale, mis “Flowerpot” ehk lillepoti saarele pidi viima. Esiteks muidugi ei ärganud me nii vara kui arvasime ja teiseks ja palju suuremaks probleemiks oli see, et Kirkest polnud pirikoll ka hommikuks välja läinud. Saime asjad kokku ja söödud enam-vähem õigeks ajaks, aga siis keeldus Kirke telgist välja tulema ja kui Ene proovis talle riideid selga saada hakkas laps jälle kisama. Jändasime temaga oma pool tundi ja olime muidugi lootusetult hiljaks jäänud. Lõpuks läksin võtsin lapse jõuga sülle ja torkasin ta autosse, panin ta oma istmesse ja tõmbasin rihmad peale. Esialgu tõusis kisa taevani aga ime küll viie minuti pärast oli rahu majas kui viimaseid asju autosse viskasime.

Ilm oli ilus ja pidi niimoodi terve päeva püsima. Tobermory’sse jõudsime kella kaheksaks, just kui esimene laev lahkus. Läksin kohe pileteid ostma ja sain pileti järgmisele laevale. Mul õnnestus kaubelda sõit suurele laevale, mis teeb tiiru ümbruskonnas ja tagasipilet viimasele Zodiac kiirpaadile. See ei pidanud küll olema nii ette nähtud aga suutsin oma soovi läbi suruda. Nüüd oli meil umbes tund aega linna peal ringi vaatamiseks. Viisin auto parkimisplatsile, sealt tagasi jalutades sattus kärakapood teele, ostsin ühe pudeli šampanjat saarele kaasa, et janu meid liialt ei vaevaks. See on ka enam-vähem ainus alkoholisisaldusega jook mida Ene suu sisse võtab. Ene ostis lastele suured jäätised, mida need sadamakail istudes nautisid. Mina läksin ostsin suveniiripoest kaardi Flowerpot Islandi pildiga Eestisse saatmiseks aga nagu hiljem selgus unustasime selle postkasti visata.

Peagi hakkasid inimesed sadamasillale kogunema ja seadsime ka endid soodsamale positsioonile. Laev, mis ette ujus oli päris pirakas, meie Mariga läksime ülemisele tekile, Kirke ja Ene alla. Ilm oli päris tuuline ja kilega oli mõnus olla. Esialgu sõitis laev kitsasse lahte, mille tagumises otsas oli kaks uppunud laeva põhjas näha. Tegu oli mingi suurema kaubalaeva ja ühe pisemaga, millest kumbki erilist muljet ei jätnud. Sealjuures oli ülevalt neid isegi paremini näha kui laeva põhja konstrueeritud akna kaudu. Kirke ja Ene tulid ka korraks üles, aga kui saime lahest välja ja hakkasime üle lageda vee saare poole liikuma ajas külm tuul nad jälle alla. Mina filmisin kallast ja merd ja mööda kihutavat Zodiac paati.

Pilt 60  Üksik "lillepott" teise nurga alt

Poole tunniga saime Flowerpot Islandi juurde ja hakkasime mööda selle põhjakallast edasi liikuma. Saare kallas oli kaetud kiviveerisega ja keskosas paistsid suhteliselt kõrged mäed. Majakas asub põhjarannikul ja peagi ilmusid kuulsad flowerpots ehk lillepotid neemiku nurga tagant välja. Need kujutavad endast vee ja ilmastiku poolt voolitud paekivist tornjaid moodustisi, millest tegin paar pilti (Pilt 59, 60) ja jäädvustasin vaate ka video peale. Sadam oli mõnisada meetrit edasi järgmise neemenuki taga. Veetase oli nii madal, et laev ei saanud sadamasse sõita ja meid viidi Zodiac paadiga jupikaupa kaldale. Sättisin end esimesse paati, et saaksin lapsi ja Enet filmida, kui nad järgmise paadiga randa tulevad. Kuna reisijaid kordamööda kahe paadiga maale toimetati, pidin päris kiirelt sadamast ringiga muulile jooksma, et parim asend filmimiseks saada enne kui meie ülejäänud pere randa jõuab. Sain neist päris hea kaadri, lapsed märkasid mind muulil ja hakkasid hüüdma ning elavalt lehvitama.

Sadamas pidime maksma pisikese tasu saarel viibimise eest. Lapsed käisid pissil, sest sadam ja majakavahi maja olid ainsad kohad saarel, kus peldik pidi leiduma. Saar ise on vaid 3 km² suur ja kolmnurkse kujuga. Saarel asub neli põhilist paekivi kõrgendikku: lääne, kesk, lõuna ja kindluse kõrgustik, viimasel asub ka majakas. Ametlikke matkaradasid oli saarel vaid kolm: üks, mis teeb saarele ringi peale, teine, mis selle ringi pealt viib läänerannikule ning kolmas, mis majaka juurde viib. Kuna meil oli küllalt aega, otsustasime kõik rajad läbi käia, millal me jälle siia saame. Saare loodus on väga metsik, inimasustust on seal vaid veidi aega sajandi algul olnud ja peale seda asus saarel ainult majakavaht, kuni ta automaatmajakaga välja vahetati.

Pilt 61  Einetamas Flowerpot saare rannas

Kitsas rada läks ürgmetsa vahel telkimisplatsidest mööda (kohad on vaid kuuele telgile) ja siis pööras kõrvalharu edelarannikule. Veidi aja pärast nägime paremat kätt kaljut ja rusukallet samas kui vasakule jäi soine järveke, Marle bed. Rannikule jõudes jalutasime veidi mööda kive ja siis istusime maha einet võtma, et oleks vähem käe otsas kaasa tassida. Ilm oli päikseline ja mitte liiga palav nagu pildilt võib näha (Pilt 61). Lapsed näksisid toitu ja meie Enega lahendasime šampa ära. Jalutasin lastega mööda kive ringi, otsisime üksteise võidu huvitavamaid kivistisi. Enamus asusid suurte kivilahmakate pinnal, mida ei saanud kuidagi kaasa võtta.

Pilt 62  Sammaldunud kivide vahelt läbi pugemas

Üldiselt oli rahvast väga vähe, mõned inimesed tulid veel randa kui meie asusime oma ringkäiku jätkama. Meie liikumistempo paistis kõigist, keda kohtasime, kiirem olevat. Lapsed on väga osavad ja kiired ronima kui neil asi põnev on. Tee peal vaatasime soojärve veidi lähemalt ja seletasin lastele, et ilusa sileda järveäärse samblakihi peale ei tohi astuda, sest selle all on muda ja sinna võib sisse vajuda. Peagi jõudsime tagasi ringteele, mis muutus oluliselt järsemaks kuna alustasime keskmist kõrgustikku ületama . Kohati tuli lausa kätega kinni hoides üles ronida või siis kivide vahelt läbi pugeda (Pilt 62). Kui raja kõrgemasse punkti jõudsime pidime veidi hinge tõmbama. Nüüd hakkas rada sama järsult laskuma ja ega seegi kerge polnud, sest pinnas oli märg ja libedavõitu. Lõpuks saime uuesti rannikule majakavahi maja juures ja käisime seal sees pisikest muuseumi vaatamas.

Pilt 64  Ene põneva kalju taustal

Pilt 63  Maod puntratantsu tegemas

Siin oli igasugu vana kolu vaatamiseks välja pandud ja seina ääres rippus ohtralt maonahku, mida lapsed huviga uurisid. Majakavahi majast veidi edasi oli majaka juures Kindluse kõrgustiku peal vaateplatvorm, millele ronisime ümbruskonda uurima. Madusid oli igal pool päris palju näha ja tegin pildi kahest koos püherdavast maost (Pilt 63), keda lapsed seni uurisid kuni viimased tüdinesid ja põõsaste vahele roomasid. Keskkõrgustiku paekaldas asus üsna kõrgel suur koobas, milleni pidime kindlasti ronima. Selle olla kunagi jääaja lõpul lainetus tekitanud, kui veetase olulisel kõrgem oli (Pilt 64). Teed jätkates saime uuesti rannikule ja nüüd juba nende kuulsate “Lillepottide” juures.

Kuna aega oli paar tundi meie laeva lahkumiseni ja sadam oli nüüd päris lähedal, läksime mööda kiviranda veidi tagasi ja seadsime end mugavalt sisse. Ega ma kaua ei saanud mõnuleda, sest Maril tuli häda peale, mille pidime metsa all ära lahendama. Rand koosnes valgetest paekividest ja tugeva päikesega oli nii hele, et ilma päikeseprillideta ei saanud olla. Meie lesisime päikesesoojal paepinnal ja lapsed pildusid kive vette, millest nad ei paista kunagi väsivat. Umbes tunni aja pärast hakkasime aeglaselt edasi liikuma ja läksime tegime “Lillepottidest” veel pilte (Pilt 65, 66, 67, 68).

Pilt 65  Mina lastega lillepoti jalamil

Pilt 66  Ene lastega, lillepott taustaks

Haruldaselt madala veetaseme tõttu olid lillepotid veest väljas ja mul tekkis idee minna sadamani randa mööda. Tegin väikese eelluure ja paistis, et kui paar veidi raskemat kohta välja arvata saab sadamasse väga lihtsalt. Ene siiski otsustas koos Kirkega paekaldal kulgevat ametlikku matkarada kasutada.

Pilt 67  Meie pere "Lillepoti" saarel

Mari muidugi tuli koos minuga mööda rannikuäärseid kaljusid turnima. Sellele alale sattub inimesi harva ja oma ronimise tasuks nägime terve hulga huvitavaid kivistisi nii laudsiledatel rannapindadel kui kaljudel. Paaris kohas julgestasin Mari, kui vee kohal tuli ühelt nukilt teisele ronida, aga muidu sai ta täitsa ise hakkama. Meie üllatuseks saime sadama juurde sama kiirelt kui Ene Kirkega, ehkki arvasime, et meie tee oluliselt otsem on, ju neil oli seda võrd kergem. Istusime veidi sadamas ja oligi aeg paadiga tagasi sõita.

Pilt 68  Tom & Flowerpots

Ronisime Zodiac paati ja seal olles selgus, et meid viiakse suurele laevale, seletasin paadijuhile, et meie tahaksime ikka kiirpaadiga tagasi saada ja ta lubas lahkelt seda sündida. Teised lasti laevale aga meiega sõideti tagasi randa uusi inimesi peale võtma. Paat sõitis aeglaselt sadamast välja ja siis näitas paadijuht minu poole, osutas peale ja seletas midagi. Ma ei saanud midagi aru, naeratasin lollakalt ja noogutasin. Kuid nii pea kui paadijuht gaasi põhja pani sain aru millest jutt – paat hakkas sellise kiirusega minema, et sain vaevu mütsi kinni püüda enne kui see üle parda oleks lennanud. Kiirus oli paadil küll kusagil 60 km/h, paat ise oli õhus, ainult mootor ulatas vette. Marile meeldis see sõit nii väga, et lapsel oli suu pidevalt naerul. Kirke aga arvas, et kohe küll tagasi uuele sõidule ei taha minna. Enne sadamasse tagasi jõudmist tegi paat auringi kallutades järsult ja hüpeldes üle enda lainete. Sõidu ajal filmisin põnevamaid hetki kuid müra tõttu suurt midagi peale rääkida ei saanud. Tobermory’s ostsime enne tagasisõitu poest veidi puuvilja.

Pilt 69  Pisike "krokodill" vees sulistamas

Tagasiteel tuli tahtmine minna veel kord sellesse liivaranda, kus olime korra käinud, sest keegi rääkis mulle, et oleks pidanud vee äärde jalutama, vesi olevat väga soe ja üldse mitte must. Ene oleks tahtnud otse koju sõita, aga kui pakkusin randa mineku laste kuuldes välja, oli asi otsustatud – läksime randa. Lapsed said ujumisriided selga ja asusime mööda liivast merepõhja veepiiri poole astuma. Võttis ikka hea mitusada meetrit enne kui veeni jõudsime ja vesi oli tõesti soe. Väga selge ja puhas ta just polnud, aga paistis ujutav olevat. Lapsed läksid kohe vette sulistama ja enne tundi aega ma neid veest välja ei saanud. Vesi oli nii soe, et veest välja tulles hakkas külm ja lapsed olid kogu aeg kaelani sees ujudes või siis “krokodilli” mängides (Pilt 69).

Kui lõpuks välja tulime sundisin neid jooksma, et soe hakkaks. Tegime kogu tagasitee jooksu ja kaugushüppe võistlust, mis lastele väga meeldis. Võitsime kõik vaheldumisi, sest sõltuvalt suurusest andsime veidi eeliseid pisematele. Auto juures vahetasime riided ja asusime Ene rõõmuks lõpuks tagasiteele. Kerge eine võtsime jälle samas Tim Hortoni kohvikus, kus tulleski. Sõidu ajal kuulasime üht lindi peale loetud põnevusjuttu terrorismist, kes oleks oodanud et juba pooleteise nädala pärast tegelikkus igasuguste põnevusjuttude sündmused kaugelt ületab. Kella kümneks saime koju, tassisime magavad lapsed voodisse ja mina tõstsin ka auto kraamist tühjaks, et saaks hommikul kohe tööle minna.

Tore puhkus oli !!!

--------------------------------------------------------- L Õ P P ---------------------------------------------------