Täna sattusin lugema Delfi vahendusel originaalselt ajakirjas "Sõdur" avaldatud erukindral Laaneotsa Venemaa teemalist analüüsi "Putini Venemaa Doktriin". Lugu provotseeris mind esimest korda arutlema raamatute teemal mida tegelikult pole ise lugenud. Seega usaldan Laaneotsa juttu lisades lühikese omapoolse analüüsi juurde. Igatahes kui see tõele vastab siis ma ei saa aru kuidas keegi teine pole veel reageerinud nii brutaalselt shovinistliku kirjutise peale, mis peaks endast kujutama Venemaa edaspidise poliitika ja arengu teejuhti.
Tsiteerin: Aastatel 2005–2009 kolmes osas ilmunud „Uus Vene doktriin” püstitab Venemaale kaks kõikehõlmavat strateegilist ülesannet. Esmalt taastada Vene impeerium, lõppeesmärgina aga asuda USA asemel globaalse administraatori rolli. Lahtiseletatult tähendab see ühel või teisel meetodil endiste impeeriumi alla kuulunud alade Venmaaga liitmist. Kuna ilmselt ükski endine impeeriumi koosseisu kuulunud riik ei soovi seda, jääb ainsaks võimaluseks jõuga liitmine annektsiooni või okupatsiooni näol - tegu otsese sõjapropagandaga. Teine vihjab varjamatult maailmavalitsemise ambitsioonile, USA asemel tahab Venemaa hakata niinimetatud maailma peasekretäriks, kui nõukaaegset terminit kasutada.
Kogu sellesuunaline areng sai alguse Putini võimuletulekuga, reaalsed võimalused andis Venemaale nafta ja gaasi hindade meeletu tõus maailmaturul, ilma milleta oleks Venemaa praegu hullemas olukorras kui 90'te lõpus. Laaneotsa analüüsis räägitakse pikalt ajaloolistest sündmustest Venemaa doktriini kontekstis. Venemaa käitumist nii siseriiklikult kui rahvusvahelisel areenil analüüsinud eksperdid hakkasid kahtlustama, et paljugi toimub kindla stsenaariumi järgi. Aga millise, mis on selle suurriigi lähi- ja pikaajalised sihid ja eesmärgid?
Tsiteerin jälle: Vastuse andsid neli, Venemaa presidendi ülesandel teadlastest, ilmselt ka eriteenistuste ja õigeusu kiriku esindajatest moodustatud töögrupi koostatud ja aastatel 2005–2010 ilmunud kallis köites ja rikkalikult Vene vapi – kullatud kahepealise kotkastega illustreeritud raamatut. Neid on hakatud Venemaal ja ka mujal kutsuma Putini Venemaa doktriiniks. Omapärane oli see, et tellija ja raamatute autorite nimed selgusid alles viimases raamatus 2009. aastal. Esimene raamat „Projekt Venemaa” (Проект Россия) ilmus 2005. aastal ja äratas Venemaal kohe suurt tähelepanu. Tiitellehe tagaküljel ilutses seletus, et raamatut levitatakse kõikides riigiasutustes ja see on soovitatud lugemine kõikidele riigiteenistujatele.
Mõningad hüsteerilised lõigud esimesest raamatust:
"Venemaa on eriline riik"
"Tarbimistsivilisatsioon on planeedi vähkkasvaja. Vähkkasvajal ei saa olla tulevikku.”
"Traditsiooniline Lääs on suremas. … Ta vajab abi ja see saab tulla ainult Venemaalt."
"Euraasia saab maailma keskuseks, mille ümber koonduvad traditsioonilised jõud.”
"Lääs on nüüdseks ammendanud tarbimisarengu võimalused ning jõudnud tupikusse.”
"Maailm on sisenenud uude, post-demokraatlikku ajastusse.”
"Me oleme ainuke, unikaalne ja kordumatu impeerium, perekonna-tüüpi impeerium.”
"Maksimaalselt tugev konstruktsioon on monarhia. Tema peamine eelis seisneb võimu legitiimsuses. … Monarh esindab maksimaalselt sõltumatut võimu."
"Selline hiiglaslik riik nagu Venemaa ei vaja ajutist juhti, vaid peremeest, mitte diktaatorit, vaid isa.” „Monarh on kapten, kes jälgib ja kontrollib riigilaeva kurssi. Tsaar juhib riigilaeva, orienteerudes riigi kasule, mitte isiklikule kasule …”
Eelnev jura sarnaneb hullumeelse tänavajutlustaja räuskamisele ja tunduks piinlikult koomiline kui mitte võtta arvesse asjaolu, et Venemaal suur hulk juhtivaid poliitikuid rääkimata ajupestud rahvast võtab seda tõe pähe. Neid lõike lugedes ei saa jääda märkamata sarnasus Hitleri Mein Kampfiga, kus samuti sakslasi peeti ülemrassiks, Saksamaad nähti kui erilisel positsioonil riiki, kelle missiooniks on maailma juhtida, jne ... Murelikuks teeb asjaolu, et ehkki Saksamaa oli omal ajal tugev, puudusid tal võimalused tervet maailma hukka saata, mis paraku tänapäeva Venemaal on olemas.
Teine osa "Projekt Venemaa. Teekonna valik” (Проект Россия. Выбор пути. Вторая книга) ilmus 2007. Järgnevad tsitaadid - üks pärl teise otsa:
"Parlamentaarne riigikord ja demokraatia ei sobi Vene riigile"
"Ühiskond jagatakse eliidiks ja lihtrahvaks"
"Demokraatia sarnaneb vähkkasvajaga, Demokraatia on ohtlikum kui ususektid”
"Me astume välja igasuguse demokraatia vastu, Meie eesmärk on Õigeusklik Tsaaririik.”
"Venemaale toetub kogu maailm"
"Enam kui kahesajast riigist planeedil on Venemaa ainuke inimkonna kaitsja.”
"Venemaa ei saa maailma impeeriumiks mitte majandusliku võimsuse pärast, vaid tänu õigeusule.” "Ühiskond jaguneb alati rahvaks ja massiks”
"Sõjaväes on ohvitserikorpus rahvas, sõdurid – mass, „Prääniku ja piitsaga” pannakse mass liikuma.”
"Meie riik kujutab endast sündivat noort hiiglast, kes hakkab määrama Inimkonna saatust.”
"USA hukkub samadel põhjustel, millede pärast hukkus NSV Liit. Kaks kolossi kaovad igavikku.”
Kolmas 2009 ilmunud raamat „Uus vene doktriin. Aeg sirutada tiivad” (Новая Русская Доктрина. Пора расправить крылья) annab programmi, mis ja kuidas edasi käituda.
Ajalugu:
"1990. aastate kriis on ületatud ja rahvusliku alanduse ajastu on jäänud minevikku."
"Riigi aastaid kestnud langus on loonud püsiva immuniteedi „liberaalsele” nakkusele."
"Vene tsivilisatsiooni alused on: riiki moodustavad vene rahvas, vene keel ja kultuur; suurvene tüvele toetuvad ja Venemaast eraldamatud väikerahvad; riigi impeeriumlik traditsioon; vene õigeusk kui riigi vaimne ja ideoloogiline alus."
Majandus:
"Peetakse vajalikuks üleminekut plaanimajandusele.". "Peatükis „Innovatsioonide viisaastak” analüüsitakse läbimurde võimalusi ja teid tänapäevastes kõrgtehnoloogiates. Peetakse vajalikuks luua rahvuslik innovatsiooniline süsteem ja innovaatiline eliit."
Välispoliitika:
Endised impeeriumi osad on jagatud kolme kategooriasse. Esiteks Venemaaga tihedates partnerlussuhetes olevad riigid, nn liitlased, keda plaanitakse tulevikus liita Venemaa föderatsiooniga. Teiseks „kõhklevad” riigid, kes püüavad „lüpsta” nii läänt kui ida. Kolmandaks vaenulikud riigid, eelkõige Baltimaad ja Gruusia.
Viimaste valitsusi muuseas nimetatakse okupatsioonivalitsusteks, ilmselt toetudes loogikale, et nad "okupeerivad" põliseid vene alasid.
Riikide vastu nagu Gruusia ja Ukraina, kes üritavad lõplikult Vene mõjusfäärist välja murda, kasutatakse otsest jõudu. Balti riikidel vedas NATO-sse astumisega, sest siis veel polnud Venemaal ei jõudu ega julgust tõsiselt takistada. Ka Soome pole kiita olukorras, esiteks kuulus ta kunagi Vene impeeriumi alla, teiseks ei kuulu ta NATO-sse. Loodame, et ajalugu ei kordu sellise farsina, et esiteks okupeeritakse Soome ja siis tullakse Helsinkist Tallinna pommitama.
Edasised kavatsused Ukraina suhtes väljenduvad mõttes, et Ukrainlased ja venelased on üks rahvas, kes elab kahes eri riigis, mis tuleb ühendada, pealinnaks muidugi ei saa olema Kiiev. Balti riikide suhtes oodatakse soodsat momenti okupeerimiseks ja kui seda ei juhtu üritatakse tekitada.
Mis mina kui kodukootud välispoliitika analüütik isiklikult kogu eelnevast loost arvan. Lühikese kokkuvõttena tundub, et tegu on Kremli märja unenäoga. Vaatamata ärplemisele, ülbitsemisele ja uute relvadega vehkimisele räägivad külmad faktid nende vastu.
Venemaa suurim probleem on rahvaarv, natuke rohkema kui 2%'ga maailma elanikkonnast ikka maailma valitsema ei hakka, olgu sul niipalju relvi kui tahes. Majanduse suutlikkus on järgmine ületamatu puudujääk. Venemaa GDP, mis on küll tänu nafta ja gaasihinna kasvule 15 aastaga kahekordistunud jääb alla Brasiiliale ning moodustab maailmamajandusest vaid 3%, sellestki enamus nafta ja gaasitööstus. Ei USA, EU ega Hiina või Jaapaniga pole Venemaa majandus mahult võrreldav aga mis kõige hullem struktuurilt absoluutselt jätkusuutmatu. Nagu Obama ütles on Venemaa maailma bensiinijaam ja Putin vaid riugastega tankija, kes kliente igal võimalusel tüssab.
Pikas perspektiivis pole Venemaa väljavaated kanasittagi väärt aga vahepeal võib ta palju jama kokku keerata kui hull juht lollitatud rahva üles keerab. Kui varem oli võimalik Venemaaga asju ajada siis nüüd kasvatatakse üles terve shovinistide põlvkond kellega peame järgmised poolsada aastat maid jagama. Ainult totaalne majanduslik või poliitiline kriis paneksid neile aru pähe, niisama sanktsioonidest pole tolku. Aga seda ma ennustan, et varem või hiljem lõpetab Putin kas Haagi kohtus või kõlgub punasel väljakul laternaposti otsas.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!