Karate Sügisturniir

"Eat my fist" ehk "Kuidas rusikas maitseb" :)

Karate võistlustel esindasid meie peret seekord vaid lapsed. Juhtus nii, et mina ei saanud võistlustest osa võtta kuna läksime kaasaga sugulase matustele või õigemini mälestus tseremooniale. Tegu oli inimesega, kelle puhul tõesti võib öelda, et miks küll saatus nii julm on. Paraku pole keegi surematu ja on haigusi, millede vastu pole veel rohtu leitud.

Aga nüüd tagasi karate juurde. Hommikul viisime tüdrukud poole kümneks Jaapani kultuurikeskusesse. Ajasin ka ise gi selga, et veidi kaasa aidata kuna mälestusteenistus Eesti majas pidi algama alles kahe ajal. Ootamatult selgus, et mustade vööde kata oli võistluste algusse üle toodud, mis tähendas, et oleksin jõudnud sellest ilusti osa võtta. Korra juba kaalusin registreerimist aga kuna polnud selle mõttega harjutanud ja trennis võistluskatasid lihvinud otsustasin siiski eemale jääda ja teiste esinemist filmida.

Soojendus enne võistlust

Kohe peale võistkondlikku katat asusid mustade vööde omanikud naised võistlustulle. Peale Jaapanis toimunud MM-i on ka meie kata võistlus viidud vastavusse rahvusvahelistele reeglitele, mis tähendab, et võisteldakse niinimetatud olümpiasüsteemis. Arvuti paneb juhuslikkuse alusel paaridesse kuid üritab vältida kohe esimeses ringis tugevate kokkusattumist võttes arvesse eelmiste aastate tulemusi. Aga nagu ikka ei kipu just alati kõik nii töötama kuis ette nähtud. Nimelt loobus viimasel hetkel üks võistleja, mistõttu esimesena sammusid matile minu vanem tütar ja eelmise aasta võitja, kes mõlemad kuuluvad samasse dojosse ja on esikoha pretendendid. Mari esinemine alloleval videol.

Finaalivääriline esitus kohe esimeses ringis kuid tuleb tunnistada, et vastane oli parem. Ta on pidevalt harjutanud ja lihvinud oma katasid samas kui minu tüdrukul ülikool suure osa ajast röövinud nii. et too keskelt läbi vaid kord nädalas dojosse jõuab. Pole hullu, vabavõitlus on veel ees. Kolmanda paarina läksid matile pisem plika ja üks filipiinlane. Mõlemal oli hea esitus aga Kiki suutis mind tõsiselt üllatada oma jõuliste ja kiirete löökide ning blokkidega, lisaks oli ajastus ootamatult hea - napp võit 3 : 2 kohtunike häältega.

Poolfinaalis astus ta vastu meie dojo punapeale, kes võitis eelmine kord vabavõitluse tiitli. Kiki oli teiseks valinud oma kõige tugevama kata ja esitas seda suurepäraselt võites jälle 3 : 2 kohtunike häältega. Tõele au andes tuleb tunnistada, et selline napp võit sõltub muidugi alati kohtunike subjektiivsest arvamusest, aga seekord kaldus kaalukauss mõlemal korral minu tüdruku kasuks. Kiki oligi finaalis ja vähemalt teine koht kindlustatud.

Finaali vastaseks meie viimaste aastate vaieldamatult parim kata esitaja Christina. Mina filmisin ja hoidsin küll kõigest hingest pöialt Kikile ehkki erilist lootust polnud. No mis iganes, teine koht ju ka väga hea. Aga paistab, et plikal läks seekord kõik nii hästi kui minna sai, vaid üks pisike libastumine, muidu kata esitus väga hea. Teatava üllatusena oli kohtunike otsus ainult 3 : 2 vastase kasuks. Väga tubli Kiki !!! Siis aga oli mingi segadus ja kohtunikud kogunesid nõu pidama, seletasid mõnda aega pead koos ja kutsusid siis mõlemad võistlejad enda juurde.

Mõtlesin et imelik, kas tahavad veel ühe raundi korraldada või mis, aga paistis et ei, sest kõik rivistati üles, kummardati pea sensei poole ja mindi laiali. Astusin Christina juurde soovides edu, et suutis mu mõlemaid tüdrukuid võita kui too vastas veidi väriseva häälega: "Tegin vea ja sain disklafi, Kiki võitis". Mis mõttes ei saanud ma kohe aru, selgus et ta oli päris kata lõpus korra valele poole pööranud, mina seda ei märganud kuna ei tunne toda katat piisavalt hästi. Hiljem videolt vaadates sain nägin. Seega nagu olen ka enne maininud pole elus sugugi nii tähtis kui hea, töökas või tark oled, lihtsalt õnne peab olema, see kaalub kõik üles, paraku pole kahjuks enda poolt eriti kontrollitav.

Kiki poodiumi kõrgeimal astmel Kata Kuldmedaliga

Aga ei saa salata, et Kiki on minule ootamatult ja pea märkamatult palju edasi arenenud. Ega siis ilma asjata meie pea sensei Shihan tulnud spetsiaalselt kohe peale esinemist poodiumilt alla Kikile isiklikult õnne soovima Vaatasime ka meeste kata ja autasustamistseremoonia ning oligi aeg sättida valmis Eesti majja minekuks. Tõin autost ülikonna, triiksärgi, lipsu ja mustad kingad ning vahetasin riietusruumis gi vastu. Paar tüüpi vaatasid mind kummaliselt, ilmselt püüdsid mõistatada, miks küll peaks enne vabavõitlust endale ülikonna selga ajama :) Koridoris jalutas mitu tuttavat karatekat tuimalt mööda tundmata mind ära, sest pole enne ju sellises riietuses näinud :)

Mälestusüritus oli südamlik ja kurb nagu võib oodata kui lahkub keskeas ja täis töövõimes inimene. Matused ja surm on nii isiklikud asjad, et neist ei sobi minu arust minu tüüpi blogis kirjutada. Kohapeal selgus jällekord kui pisike ikkagi siinne eestlaskond on, lisaks sugulastele tundsin õige paljusid teisigi. Nägin ka meie suusaseltskonda, kellede poiss on viimasel ajal hakanud karate vastu huvi tundma. Kutsusin teda kaasa võistluste lõppu vaatama, siis näeb oma silmaga kuidas mustade vööde vabavõitlus lähedalt välja näeb.

Mari "ipponi" vääriline Mawashi-Geri

Tagasi Jaapani keskusesse jõudsime just selleks ajaks kui vanem laps oli oma kumite matshi lõpetanud. Tal oli jälle sama jama juhtunud, et sattus kohe esimeses ringis kokku Christinaga ja kaotas punktidega. Ehkki punktides oli selge vahe, ei paistnud hiljem videot vaadates see eriti silma. Minu plika sai nii mõnedki head löögid tehtud ja ühe korraliku "ippon" jalalöögi vastasele pähe. Aga eks ta natu roostes on praegu, no õppimine ikka tähtsam kui karate. Unustasin mainida, et pisem plika ei saanud seekord seoses kerge põlvevigastusega vabavõitlusest osa võtta, kahju sest eelmisel korral oli ta teiseks tulnud.

Mari Vabavõitlus, pildile klikkimine avab video, parema kvaliteedi jaoks kliki HD

Meeste vabavõitlus algas alles nüüd, oleksin sellestki jõudnud osa võtta oleks ette teadnud kaua aega kulub, aga ei saanud ju selle peale mängida, küll jõuan järgmine aasta. Matshid olid üsna head kuid mulle kuidagi tundus, et mitte päris sellel tasemel, mis paaril varasemal aastal. Justkui mu mõtete kinnituseks kukkusid poolfinaalis välja nii kauaaegne võitja kui ka teine koht lahendades omavahelises madinas alles pronksi saatuse. Esikoha matshil võitlesid kaks noort kahekümnendates minust pikemat ja meeletu löögiulatusega tüüpi. Võitis lõpuks kõige pikem ja suurem, kahjuks selliste meeste võistlus pole nii vaatemänguline kui pisemate ja kiiremate madin. Paraku punktid on punktid ja võidab see kes neid rohkem kogub kui just disklafi ei saa.

Meeste vabavõitluse finaal, Kiki istub kohtunikelauas ja peab punktiarvet

Vigastuste osas läks suht kergelt, meestel löödi ainult ühel riivava jalalöögiga ninast veri välja, naiste ja eriti tüdrukute juures oli rohkem lahmimist nagu plikad kinnitasid. Üks neiu löödi puhtalt auti, ta polevat mäletanud mis juhtus. Christina sai samuti kõva matsu külje pealt lõuga, kurtis et peab vist nädal aega tuubist sööma, lõualuud valus liigutada. Lõputseremoonial anti kätte ka igasuguseid muid autasusid, Teatava üllatusena ulatati Kikile väljapaistvaima naisvõistleja autasu. Seekord ei suutnud keegi esineda hästi nii katas kui kumites, Kikil oli aga kevadest vabavõitluse hõbe ja nüüd siis kata kuld, no ja ta näeb nii nunnu pisike blond välja ka, eks eelkõige selle eest autasu tuli :)

Kata Hõbe ja Kuld

Kiki väljapaistvaima naissportlase karikaga