Jalutuskäik koeraga vihmasel sügishommikul.

Vihmane Novembrihommik

Täna oli haruldaselt mõnus hommik kui mina magasin rahulikult sisse ja kaasa hoopis läks tööle. Kella viie ajal momendiks ärkasin aga keerasin teise külje ja vaatasin unenägusid edasi. Viimasel paaril ööl olen seoses tavalisest pikema ööunega järjest mitmeid unenägusid näinud. Üleeile selgus unes, et olen miski kinnisvara omanik Tallinna kesklinnas, mis tekitas muret, et kuidas seda haldama hakata. Hommikul ärgates langes kui kivi südamelt kui selgus, et tegu vaid unega, ei ole mitte mugav rikas olla :P Täna öises unes sattus vanem laps ülikooli peol kaklusesse, mis mulle igatahes muret ei tekitanud. Tüdruk nimelt kommenteeris, et tüübid ei osanud üldse jalaga lüüa. Kui küsisin, mis edasi sai vastas ta, et kaks lõi kohe siruli, ülejäänud kaks lasid jalga. Kummaline moment oli see, et konflikt alguse saanud rahvuslikul pinnal, tülinorijaile nimelt polevat meeldinud, et Eestlased peol olid ??? Sellised kummalised uned siis. Peabki vist pikemalt magama hakkama, saab jälle tasuta virtuaalset reaalsust vaadata, mis tundub palju tõelisem ükskõik millisest teisest meelelahutusvormist.

Põnevusest esikäppa üleval hoidev lehehunnikus
nuuskiv Koko sulandub tooni poolest kenasti ümbrusse.

Lõplikult ärkasin väljast kostva kassikisa peale. Esimene mõte, et meie kiisule võõras kõuts liiga tegemas. Kiirelt alukad jalga ja tormasime koos entusiastlikult kassipäästmis üritusega liitunud Kokoga välisuksele. Vihma tibutas palja kere peale ja temperatuur vaid paar kraadi üle nulli, aga adrenaliini laksu all ei tundunudki eriti külm. Koer tormas minu ees aeda ja kupatas kaks naabrikassi oma territooriumilt minema. Kuradi lontrused, minu aias vaja neil laupäeva hommikul oma arveid klaarida. Meie Puma muidugi lesitas pisema plika voodis nagu tuppa tagasi jõudes selgus.

See on minu arust üks vähestest maitsekatest uusehitistest

Alles siis mõtlesin, millise mulje võis naabritele jätta alukate väel koos haukuva koeraga külma vihma kätte tormanud poolalasti ajamata habemega karvane kiilakas. Lohutasin end, et küllap nad on viimase pea kahekümne aasta jooksul harjunud oma naabri teataval määral ebatraditsionaalse käitumisega :) Politseid igatahes ei kutsutud. Uni läinud tegin kohvi, andsin koerale süüa ja surfasin veidi netis. Nüüd aga pealkirjas mainitud teema juurde tagasi. Kui tavaliselt hommikuti on koera jalutamine kas pisema plika või enamasti kaasa ülesanne, siis looma käitumise põhjal otsustades polnud teda hommikul keegi pissile viinud.

Nii käib arendus, enne oli siin pisike ühekordne maja.

Ajasin vastumeelselt riided selga, koerale rihm kaela ja astusin välja külma niiskesse novembrihommikusse. Ehkki eeldasin, et sihukestes oludes piirdun kiire ringiga meie tänaval, laskmaks loomal julk poetada, muutus olemine paarikümne meetriga kuidagi ärksaks ja mõnusaks. Pole see vihmane ja niiske ilm sugugi vastik kui soojad riided seljas, hoopiski lahedalt ärksaks teeb. Natuke veel kõndimist ja otsustasin ümbruskonnas pikema tiiru teha. Sihukene ilm ongi ju see tõeline sügis. Tuletas meelde noorpõlve suvila taga metsas või vanaema juures mere ääres hulkumist, kus iga ilmaga sai käidud. Mul pole kunagi sügis ei Eestis ega siin seda kurikuulsat kaamost tekitanud. Hoopiski on sihukese uduvihmase ilmaga justkui veidi müstiline metsas või mere ääres ringi käia. Pärast eriline nauding ahjusuu ees üles soeneda ja tuld vaadates kuuma kakaod või viljakohvi lürpida.

Ja sihukese monstrumi panid nad püsti meie tänava nurgale, hind üle pooleteise miljoni.

Tänavad olid muidugi tühjad, sest teisi minusuguseid hullusid, kes külma ja niisket ilma naudivad, siinmaal palju ei leidu. Vaatasin, et looduse ja ümbruskonna värvid paistavad hoopis teistsugused ja kuidagi palju tõelisemad. Hea, et olin mobla kaasa haaranud, tegin pilte meie piirkonna tänavatelt ja majadest. Pidevalt lammutatakse maha pisemaid ühekordseid ning ehitatakse arendajate poolt samasse kohta vägevaid losse. Võimalikuks teeb selle asjaolu, et meie piirkonna krundid on Toronto kohta väga suured, minagi omal ajal valisin maja eelkõige krundi suuruse järgi. Tundus ebanormaalne siinne tavaline olukord, kus tagaaias võid vaadata läbi viie kuue järjestikuse krundi kuna nende laius sama mis kitsal majal, muru niitmiseks piisab tihtipeale murukääridest. Mina tahtsin, et oleks aed köögiviljade ning viljapuude kasvatamiseks ja lastel koht kus ringi joosta.

Nii ongi tekkinud olukord, et endine ühekordsete pisimajade rajoon on muutunud suht eliitseks, kus juba vähemalt pooled ehitistest kahe kuni kolmekordsed monstrumid, mille eest küsitakse julgelt üle miljoni. Hea, et olen immigrant, muidu võiks tekkida alaväärsuskompleks vaadates naabrite uhkeid losse ja nende ette pargitud luksusautosid :) Samas on turvalisuse seisukohast suht hea, sest ükski terve mõistusega murdvaras ei hakka sihukesse hurtsikusse sisse murdma, kui sealsamas kõrval vägevad villad laiutavad. Meil veel valvuriks trepil olevad kõrvits ning lõukoer nagu kõrval oleva pildi alusel võib veenduda :)