Dagö'ga järeljaanitulel

Viimased kolm nädalat on puhkusel nii kiireks läinud, et pole aega hinge tõmmata blogistamisest rääkimata. Laps pidi esmaspäeva ehk 6 juuli õhtul Tartu tagasi sõitma aga läks minu malevatuttava õetütrega linna peale ja jäi viimasest rongist maha. Too pidi niikuinii järgmine päev Tartu sõitma nii et olime ühe päeva veel koos. Mina viisin ID kaardi taotluse sisse, sest see oli juba eelmine aasta aegunud. Tegin tavamenetluse, kuna ametnik mainis, et momendil tööd vähe ja suure tõenäosusega pole kiir ja tavamenetluse ajakulul rohkem kui paar päeva vahet. Lisaks kõigele muule tegelesin arvutite kallal nokitsemisega.

Tööpäev IT-abina puhkusel

Kolmapäev oli töine, käisime suvila vee ja kanalisatsiooni asju ajamas ja hiljem sõitsime edasi Väänasse. Koristasime ja valmistasime trassi ette, sest puuriit oleks torude tee blokeerinud. Eriti hea meel, et kavandasime uue vetsu hoopis paremasse kohta kui enne ja torustiku konsolideerisime sauna pesuruumi juurde. Lisaks sai vaarikate ümbrus paksust rohust puhtaks ja kaks lääpa vajunud kadakat maha võetud, kaks noort ja ilusat saavad nüüd vabalt kasvada, rõdule tuli valgust juurde. Sirelid vajavad pügamist, et ei näeks välja nagu luuarootsud. Pojengid õitsevad alles praegu täie hooga.

Naabripoiss baaris korraldajatel abis

 Neljapäeval kutsus naaber kaasa Dagö kontserdile sinnasamma Kalju lavale, kus eeljaaniõhtul käisin. Siinkohal pean jälle avaldama tänu peremehele, kes mind piletita sisse lasi ja muidugi ka naabrinaisele, kes kaineks autojuhiks oli. Kontserdil sain paraja üllatuse osaliseks, sest olin alati seda punti hoopis teistsugusena ette kujutanud, elusana ega piltidel polnud näinud varem. Igatahes solistist taat tegi vägevamat häält kui enamus nooremaid suudaks. Esimeste trummimatsudega purustati ka minu ettekujutus Dagöst kui teraapilise ja rahuliku muusika viljelejatest. Tunne oli nagu tehtaks jõuliselt kunstlikku hingamist, kui trummimürtsude saatel rinnakorv vibreeris. Ma ei tea kas võimendusega pakuti üle või ongi vabaõhus nii ette nähtud. Laval tundus hoopis teine bänd olevat kui see mida toas kuulama harjunud ja mis mulle palju rohkem meeldis - igatahes minu arust ei sobinud taoline mürts Dagö imagoga kokku.

 

Nutusevõitu järeljaanituli :P

Kokkuvõttes muidugi olid lahedad lood ja üritus nauditav, lihtsalt pidin end ümber häälestama. Samas päris hea, et pühkis eelmise öö pikast ärkvelolekust (lobisesin kaasaga skypega) tingitud unisuse paremini kui suur termostass kohvi, mida sõidu ajal rüüpasin. Solist reklaamis välja järeljaanitule, mida korraldajail kavas polnud. Rahva tungival nõudmisel siiski üritati vettinud oksahunnikut põlema saada, paraku põles vaid auk ühte serva, sedagi tänu kastile vendade Voitkade süütevedelikule. Lõpupoole ajasime leti juures tuttavatega juttu, seal nägin ajaloolist kassamasinat, mida isegi konkreetselt kasutati.

Pärnu

 Pärnu saime õhtu poole kohale, vaatasime linnas ringi ja sõime jäätise. Üks pisike soome plika tuli minuga juttu puhuma ja endalegi üllatuseks avastasin automaatselt soome keelt rääkimast, isegi mõttepause ei tulnud palju ette. Keel mis lapsena selgeks saadud niisama ei kao. Helistasin oma plikale ja pakkusin, et viin ta rannast autoga maja juurde aga too vastas, et soovib jalutada, sest siis kuivavad ujumisriided kiiremini. Pealegi Pärnu ju nii väike, et praktiliselt igale poole saab jala. Maja ees laadisin oma kolu maha, sõber sõitis edasi. Samas ilmuski tütar tänavanurga tagant välja.

 Viisime oma asjad tuppa ning kuna vanaema poolt ette valmistatud eine polnud veel valmis otsustasime rannast läbi hüpata. Vesi oli ikka veel soe aga lained palju väiksemaks jäänud. Solistasime vees, jalutasime tagasi, võtsime eine ja peale leiva luusse laskmiseks lühikest voodis lesimist suundusime linna peale jalutama. Tallinna väravatest läbi Rüütli tänavale, siis ringiga tagasi ranna poole ja lõpuks javascript:void(0);muuli juurde. Laps oli liiga väsinud et muulile jalutama minna, ta juba viiest hommikul üleval.

 Uni oli hea ja peale hommikusööki suundusime veelkord linna peale, eesmärgiks mini-zoo ehk Tallinna väravate juures asuv madude maja. Mina pole kõige suurem entusiast aga tütrele maod hirmsasti meeldivad. Koht oli avatud, külastajaid palju polnud, omanik sai meiega isiklikult päris pikalt tegeleda. Pakkus hulgaliselt teadmisi madude kohta erinevaist maadest, roomajate eluviisidest ja mürgisusest. Maod olid kenasti organiseeritud ning liigi nime ja vajaduse korral hoiatava pealuu sildiga varustatud klaasakvaariumitesse paigutatud. Kõrvaloleval peitepildil on ülihästi maskeerunud Gabooni rästik, kes tegelikult päris selgelt nähtav kui osata vaadata.

  Mõned võeti välja ja anti meile hoida. Maod on tegelikult rahulikud tegelased kui just toidujahil pole. Nende nahk sile, kuiv ja jahe tekitamata mingeid ebameeldivaid emotsioone. Huvitav on tunda kuidas lihased naha all töötavad kui madu mööda sinu kätt või keha roomab. Ühe pooleteisemeetrise püütoniga sain õige lähedalt tuttavaks kui too lapse käest minu juurde otsustas pürgida. Kõigepealt tuli mööda kätt ja siis üritas särgi käisest sisse roomata. Kui seda ei lubatud siirdus turjale uudistama.

  Vähehaaval keeras end ümber kaela ja hakkas tasapisi koomale tõmbama. Algul oli naljakas aga mingil momendil polnudki enam nii mugav, kui näost punaseks hakkasin minema. Hapnikuvarustuse taastamise huvides oli õige aeg madu lahti harutada. Ega ta meelsasti ära ei tulnud ja kui eluka oma käevarrele panin, näitas kui tugevasti tegelt jaksaks pigistada. Keeras ühe rõnga ümber käe, mul oli tunne nagu arsti juures vererõhu mõõtmisel, sooned käelabal paisusid hoobilt. Kaela ümber võiks sihuke pigistamine kiirelt pildi eest võtta. Samas ei pidavat nad kägistama kedagi teist kui oma saaklooma ja mina olin ilmselgelt liiga suur suutäis. Kokkuvõttes läksid need 7 euri pileti eest täiega asja ette.

  Pontsiku baari külastamine on alati meie Pärnuskäigu lahutamatu koostisosa. Varblased on endiselt osalised käitudes nagu uulitsapoisid, kes tükikesi varastamas käivad. Mõni ahnem võib üritada tähelepanematu turisti juurest terve pontsikuga minema lennata. Lõunaks läksime taas randa, seekord tulid ka vanavanemad kaasa. Ujusime ja solberdasime vees õige pikalt. Kuue ajal pakkisime asjad autosse ja tagasi Tallinna poole. Lahkusime varakult, sest tahtsin teel mingist söögikohast läbi käia ja rabas jalutada. Pärnu-Jaagupis ei leidnud ühtegi näksikohta ja peale bensujaama ei jäänud miskit muud silma. Viimases hädas keerasime Märjamaale sisse. Esimene kord kus teenindus kesine, esiteks aeganõudev ja teiseks unustati kaks suppi tuua.

  Kaardi järgi asus rabaäärne Jalase matkarada suht lähedal suurele teele. Läksime seda uurima ja leidsime ka üles. Paraku osutus suht igavaks, peale pooleteise kilomeetrist jalutuskäiku läbi metsa jõudsime põllu äärde, rabast polnud haisugi, pöörasime tagasi. Kruusateed pidi järgmisele maanteele mille ääres meie üllatuseks Varbola linnamägi asub. Siin peatasime ja jalutasime linnamäel ja linnusehoovis ringi. Kohalikud ja RMK on paiga suht kenasti korda teinud, soovi korral võiks siia igavese vinge atraktsiooni või "muinasaja" keskuse ehitada. Asukoht Pärnu Tallinna maantee ääres tagaks hea reklaami korral piisavalt külastajaid.

Tagasi Tallinna saime alles hilisõhtul, sõidutasime vanavanemad korterisse ja olimegi kodus peale pikka reisu. Ehkki aeg hiline astusime ka naabrite poolt läbi, kellel tuli veel aknas, muljed ju tahtsid jagamist :)

Haapsalu ja Matsiranna

Esiteks sõitsime Põõsaspea neemele "Neugrundi" meteoriidikraatri bretsharahnusid vaatama ja niisama vaadet kaema. Tuul oli mõnevõrra vaibunud, lained polnud enam nii pirakad kui enne.



Neugrundi Brecchia

Mustad kamakad roosas sulagraniidis

 

Varjulisemas kohas otsisid kaks luike koos oma kahe halli pojaga vetikate vahelt süüa. Pildistasin mõningaid põnevamaid kivisid ja liikusime edasi Dirhami sadamasse, kus tegime "tollitsoonis" asuvas kohvikus kerge eine. Ilm, ilus vaade ja portsu suurus olid väärt 2.5 eurost jäätise hinda. Edasi suundusime Roostale, kus lootsin ohtralt purjelauatajaid näha ja ujumas käia. Rahvast oli küll rannas aga surfajaid polnud vaatamata reedesele päevale kusagil näha.



 

Hommikusöök Dirhami sadamas ja Roosta rannas

Käisin ujumas, ning siis sõitsime Haapsallu. Tänava ääres nägime tuttavaid, parkisime ja läksime jutustama. Istusime miski veinidegusteerimis baari ees, mina luristasin suud vesistades kalja. Lõpuks võttis kõhu õõnsaks ja andsin teada, et tahaks mehist söögipoolist, mille üheks kompromissituks koostisosaks oleks korralik supp seljanka või borshi näol. Veinibaarist muidugi loota polnud, astusisme edasi. Täielik jama, aga kõik kohad peatänava ääres, kus menüüd seinal uurisime või seest küsisime, pidasid end liiga noobliks, et sellist prostat kehakinnitust pakkuda.



Talupoja Kõrts

Seestpoolt sama asutus

  Päris lõpus jäi silma üks viimase peale üles mukitud majadest järsult eristuv lahtikooruva värviga ehitis, mis nagu kõik teised peatänava äärsed majad kommertseesmärki teenis. Kui sealt ka seljankat ei saa, pean vist kohalikust selverist ühe purgisupi ostma. Talupoja Kõrtsus serveeriti esmalt ehmatus, sest ka nende menüüs polnud seljankat, aga stiilselt sulaseks riietatud noormees väitis, et kõrtsu "majasupp" on palju parem meenutades seljanka ja borshi segu. See kostis piisavalt hästi ja kui ma veel "Räimeampsu" menüüs nägin oli asi otsustatud.

Suppi nautimas

 Peagi tõi talutütre vormis kena neiu supi lauda, mis tõepoolest maitsvaks osutus, eriti koos musta leivaga. Räimed olid ka päris head, kahju ainult, et sohvrina ei saanud toidu kõrvale korralikku kannu või ka kahte õlut rüübata. Kasutasin võimalust vetsus käimiseks, lisaks põie kergendamisele sain seal kõhutäie naerda. Pissuaari kohal oli silt: Härrased, astuge lähemale, teil ei ole nii pikk kui te arvate :) Kõht täidetud vaatasime raekoja platsi lähedal ringi, paar maja edasi oli ühe resto hoovi peal "stand-up" kus tegelased publiku hulgast üles astusid ja rahvale lugusid jutustasid ning nalja tegid.

Haapsalu loss

Tagasi minnes liitusime tuttavatega, kes "Dietrichis" kogu menüüd kaasa arvatud veinid üritasid ära proovida. Sattusin seal esiteks rääkima ühe daamiga, kes töötab Swedbankis ja kelle tütar oli eelmine aasta Torontos seoses mingi robotivõistlusega käinud. Natukese jutustamise peale selgus, et proua oli mu kaasaga rääkinud, kui Toronto kohta Eesti Pangast infi küsinud. Tütar ise õppis Gustav Adolfis, mille minagi olen lõpetanud - nii väike ongi see maailm. Sain kuulda palju huvitavat õpilaste poole pealt praeguse haridus-süsteemi kohta. Konkursid eliitkoolidesse tunduvad ikka oluliselt rängemad olevat kui minu ajal.

Loojang Matsirannas

Oli juba pea südaöö kui Matsiranna poole edasi sõitsime. GPS ei lasknud eksida ja umbes tunni ajaga olime kohal. Koha leidmine oli probleem, kõik mugavamad telkimisplatsid täis ja kaugemal eramaa sildid. Lõpuks leidsime sobiva koha ranna ääres, kuhu sõitmine nõudis oskuslikku mändide vahel manööverdamist. Õnneks ei lähe siin suvel päris pimedaks ja olin korra juba telki püstitanud. Saime selle suurema vaevata püsti, ainsaks mureks männikäbide külje alt kõrvaldamine. Väsimus oli kallal ja peale paari foto tegemist kobisin magama.



Matsirand

 Hommikul läks uni varakult ära, jalutasin mööda randa Pärlselja poole, kus minu üllatuseks rootihnikusse kasvanud poolsaare tagant paistis ilus liivarand. Paraku oli see juba hommikul paksult rahvast täis. Käisin ka ujumas, vesi oli soe. Hommikul pikalt ei molutanud, sest kohvi siin keeta ei saanud. Otsustasime kodinad kokku korjata ja Pärnu poole edasi sõita, et tee peal hommikust süüa. Tõstamaal astusime mingisse pisikesse kohta sisse. Siin olid nii teenindamine kui ka toit uskumatult head, isegi interiöör sellise tillukese koha kohta tasemel.



 

Raba tornist nähtuna                                             Peitepilt kus on põder

 Mul oli soov rabast läbi käia. Mõne aja pärast silmasime vasakul pool teed RMK silti. Pidasime kinni ja läksime välja. Oligi kena raba ja vaatetorn, samas ei näinud me kusagil laudteed, mis oleks rabale viinud, ainult serva pidi sai mööda veidi kõrgemat seljandikku kõndida. Tornist võtsin paar fotot ning siis jalutasime kilomeetrikese ühele ja teisele poole, ei miskit märki laudteest. Äkki aga märkasime majesteetlikus rahus soist raba mööda sörkivat põtra. Loom oli meist vaid mõnikümmend meetrit eemal, selle ajaga kui oma mobla fotokorda sain kadus ta juba mändide vahele, siiski sain eluka pildile, ehkki tema leidmine on paras tähelepanelikkuse test.

Vääna ja Nõva

Loojang Nõva rannas

Neljapäeval sõitsime malevakaaslasega Nõva randa kus oli plaanis teisigi näha. Paraku jäi väljasõit veits hiljaks kuna hommikul ajasin suvila veemajanduse rida, mis aega röövis. Otsustasime enne kohale sõitu Väänas liival peesitada. Hiljem selgus, et polnud eriti tark tegu, sest päike oli ootamatult terav ja põletas mu vasaku külje põhjalikult ära. Samas vesi soe ja lained täitsa mõnusad. Liiva riisuti adrust puhtaks alles paregu sihukeste lumetraktori moodi masinatega, sest varem olevat liiga märg olnud.

Nõva poole sõites astusime läbi Keila Selverist, kus avastasin põneva nimega "Blond Munk" Karksi õlle, mis tuli tingimata ära proovida. Gaasigrilli ei saanudki, sest sobivat ballooni selleks polnud kusagil müüa, isegi mitte matkatarvete poes. Nõval on teatavasti lõkkekohad koos grillrestidega, loodetavasti leidub vabasid kohti kus liha susistada. Tee peal nägin järsku vasakul punast välja, terve põld täis moone justkui Afganistani oopiumiväli. Huvitav kas tõepoolest kulub Eestis nii palju mooniseemneid moonisaiadele või on see lihtsalt kattevarjuks kübe tulutoovamale ettevõtmisele ?

  Nõval polnud õnneks palju rahvast ja saime suht mõnusa koha. Kummaline ainult miks enamus piknikulaudasid olid tee äärde veetud ja mitte lõkkekoha juures. Vältimaks virutamist olid need niivõrd massiivsetest palkidest kokku pandud, et neljal tugeval mehel oleks isegi nihutamine probleem. Telk sai kohe püsti, selle käigus oli küll nuputamast, sest ei mäletanud täpselt kuidas käis. Kui meelde tuli, oli muidugi super lihtne ja loogiline. Tuul oli vahepeal tõusnud ja lained päris kenad, grillisime, jõime õlut lobisesime ja tegime pilte fantastilisest päikeseloojangust. Proovisime ära ka Eesti enda "shampuse" Fest, mis täitsa mõnusa maitsega, võib teinekordki osta.

 Öösel tuul aina tõusis, millest andis tunnistust nii telgi liikumine kui tugevnev mere kohin. Meid see eriti ei morjendanud, sest telk suht tuulekindel ja õnnega pooleks tuule suunas õieti püstitatud. Varahommikul kuulsin plaginat ja kui uksest välja piilusin nägin, et naabrite omal oli katte üks nurk lahti tulnud. Selle ajaga kui põiekal käisin kiskus tuul ka teise nurga lahti ja minu silme all hakkas kogu kupatus koost lagunema. Unised tüübid kargasid välja ning võitlesid tuulega, et mitte lasta oma telki lendu, viimaks said ikka maa külge tagasi kinnitada, paraku ilma pealiskatteta.

Hommikukohvi keetmiseks lõkke tegemine oleks parasjagu tülikas olnud kuna tuul puhus ajalehti puude alt minema ning oleks tiku hoobilt kustutanud. Õnneks eelmise õhtu söed veel hõõgusid, neilt sai piisavalt kuumust paberi süütamiseks. Kaasas olnud kuivad halud läksid vuhinal põlema, kohvivesi võttis rohkem aega kuna uue kateloki põhi kitsam kui potil ja leegid laperdasid tuule käes siia-sinna. Peale hommikusööki võtsime ette retke mööda randa, mis osutus parajaks katsumuste rajaks. Tuul oli nii tugev, et liiv tuiskas põlve kõrguselt ja suuremad terad tekitasid nõelravi tunde kui sääri tabasid.

Allatuult polnud nii hull aga tagasi vastutuult tulles pidime karjuma, et üksteisest aru saada, tuul ja mere müha summutasid hääle. Ujuma minnes kandis kaldaäärne vool natukese ajaga 50 meetrit edasi. Ega ma eriti kaugele kaldast tükkinud, lained polnud küll väga suured aga see-eest teravad ja tihedad. Rannal lesimisest ei tulnud miskit välja, sest liiv tuiskas ka kõige varjulisemas kohas pidevalt selga ja pähe. Minul polnud niikuinii eriti mõttekas oma põletatud nahaga päikese käes olla.

Telgi kokku panemine oli suht kiire, liivast ja oksapurust puhtaks sai eriti efektiivselt avades ukselukud ja lastes tuule käes rappida. Kahekesi tuli kinni hoida, et tuul minema ei viiks. Viskasime näppu ja mina sain "lühikese" tiku mis tähendas austavat ülesannet olla kaine autojuht. Polnudki juba oma 20 aastat mersa roolis olnud, auto nagu auto ikka ainult igasugu keerulisemat tehnoloogiat jalaga segada. Samas tundsin end mingil kummalisel põhjusel kruusateedel ebakindlamalt kui isa Nissaniga. Mootor muidugi võimas ja asfaldil andsid laiad kummid uhke eelise.

Suvi viimaks käes

Esmaspäeval käisin suvilas, lõpetasin niitmise ära. Kõigepealt oli vaja vikat parandada, sain kuidagi hädiselt sellega hakkama. Esialgne katse teibiga ei pidanud viite minutit vastu, isa poolt soovitatud traat oli hulka efektiivsem aga ka sellega hakkas tera lõpuks lõhkise varre otsas loksuma. Igatahes sain suure higistamise hinnaga niitmisega ühele poole. Kuna aega oli otsustasin mere äärest läbi hüpata, et vaadata kuidas vesi on, pealegi vajas higi mahaloputamist. Valisin kiirema autotee mitte tavapärase suvilakruntide vahelt ja läbi metsa kulgeva.

 

Ilm ilus ja soe, mere äärde jõudes olin üllatunud, et nii nõrga tuulega lained päris viisakad. Rahvast polnud praktiliselt üldse. Arvasin, et vesi külm aga varbaid märjaks tehes selgus, et täitsa mõnus, 18 kraadi kindlasti. Jalutasin mõnisada meetrit mööda randa, panin oma papud, päiksekad ja särgi liivale ning astusin vette. Enne ujuma minemist tegin mõned pildid rannast ja lainetest. Laine foto tuli vinge aga oleksin peaaegu mobla veekindlust sellega testinud.

 

Rannast kaugele ei pidanudki minema, sest sattusin kohale, kus juba enne esimest madalat laineid murdvat liivikut vesi puusani. Kargasin sisse saades kinnitust normaalsele temperatuurile, ei hüpanudki kõrgele õhku kui kala konksu otsast minema lasknud õnge kork. Pikalt ei solberdanud aga suurema higi ja mustuse sai nii peast kui nahalt merre pestud. Postitasin feisspukki teistele kadestamiseks paar ilusamat fotot näitamaks, et suvi Eestis on alanud. Ujukad kuivasid tagasiteel ära ja suvilast autoga lahkudes polnud muret, et teeks istme märjaks.

 

Kuna teisipäevaks ennustas kena ilma ja vanemad tahtsid niikuinii suvilas käia otsustasime juba hommikul sinna sõita. Isal oli plaanis metsa all kaldu vajunud suure lepa maha võtmine. Kohapeal selgus, et maja ette keerata ei saa, sest vastasnaabrile pannakse kanalisatsiooni sisse ja töömehed olid oma käru meie sissesõiduteele parkinud. Noh polnud hullu, jätsime masina tee kõrvale ja läksime vaatama mis toimub. Selgus, et põhimõtteliselt ei võtaks see ettevõtmine üle ühe päeva kui ei tuleks ette ootamatuid probleeme nagu äärmiselt kõva liivakivikiht poole meetri sügavuses.

 

Naabri maja oli just maha müüdud ja uus omanik võttis esimese suurema tööna ette vee ning kanalisatsiooni paigaldamise. Astusin ligi ja ajasime juttu, olen ka ise huvitatud korralikust veevärgist suvilas, seni kõik olnud nõukaaja tasemel, vett vea kaasa ja kasuta kuivkäimlat. Tsentraalsed kraavid tõmmati eelmine aasta sisse, loll oleks seda kasutamata jätta. Selgus et umbes 2000 euriga peaks kõik tehtud saama, mis tundus igati mõistlik hind. Ise kraavi liivakivisse lõhkumise peale küll ei taha oma puhkust kulutada. Naaber tundus igati asjalik tüüp, samuti tipikas nagu mina, ehkki kümmekond aastat hiljem lõpetanud. Lubas mulle veits pikemalt järgmisel päeval rääkida, kuidas asjaajamine käib ja milliseid pabereid vaja, et töö käima saaks. Muidugi tüüpiline, et bürokraatia võtaks kuu aega samas kui tegelik töö vaid ühe päeva.

 

Metsa all olev puu oli pea paralleelselt maapinnaga teiste tüvede vahele kinni kiilunud. Kuna juured ikka veel osalt maas siis olid oksad lehte läinud ja puu hingitses edasi. Uurisime asja ning otsustasime tüve just teispoolt toetuspunkti maha võtta. Tükk tegemist oli, sest ehkki saagisin esiteks alt viis senti vastu, et puhas murdekoht tekkiks, oli puu tänu maha toetavatele okstele väändes ja kippus saagi kinni kiiluma. Lõpuks sain jagu ja ülemine osa raksatas maha. Laasisime ja saagisime tüve parajateks juppideks, et jõud üle käiks. Tüvejupid veeretasin metsaalust pidi lõkkeplatsile, kus need asusid uute istmete aset täitma.

 

Jalutasime isaga randa, aga merelt puhuv tuul oli õhu nii jahedaks teinud, et vettemineku isu kadus poolel teel. Vesi oli sama temperatuuriga mis eelmine päev, ehk täiesti ujutav. Kerge tiir rannale peale ja tagasi. Koduteel lasin isa rooli, olin päeva jooksul kibeda saagimise ja puude tassimise kõrvale 3 Originaali joonud ja ehkki ilmselt poleks miskit puhunud ei tahtnud riskida.