Esmaspäeval käisin suvilas, lõpetasin niitmise ära. Kõigepealt oli vaja vikat parandada, sain kuidagi hädiselt sellega hakkama. Esialgne katse teibiga ei pidanud viite minutit vastu, isa poolt soovitatud traat oli hulka efektiivsem aga ka sellega hakkas tera lõpuks lõhkise varre otsas loksuma. Igatahes sain suure higistamise hinnaga niitmisega ühele poole. Kuna aega oli otsustasin mere äärest läbi hüpata, et vaadata kuidas vesi on, pealegi vajas higi mahaloputamist. Valisin kiirema autotee mitte tavapärase suvilakruntide vahelt ja läbi metsa kulgeva.
Ilm ilus ja soe, mere äärde jõudes olin üllatunud, et nii nõrga tuulega lained päris viisakad. Rahvast polnud praktiliselt üldse. Arvasin, et vesi külm aga varbaid märjaks tehes selgus, et täitsa mõnus, 18 kraadi kindlasti. Jalutasin mõnisada meetrit mööda randa, panin oma papud, päiksekad ja särgi liivale ning astusin vette. Enne ujuma minemist tegin mõned pildid rannast ja lainetest. Laine foto tuli vinge aga oleksin peaaegu mobla veekindlust sellega testinud.
Rannast kaugele ei pidanudki minema, sest sattusin kohale, kus juba enne esimest madalat laineid murdvat liivikut vesi puusani. Kargasin sisse saades kinnitust normaalsele temperatuurile, ei hüpanudki kõrgele õhku kui kala konksu otsast minema lasknud õnge kork. Pikalt ei solberdanud aga suurema higi ja mustuse sai nii peast kui nahalt merre pestud. Postitasin feisspukki teistele kadestamiseks paar ilusamat fotot näitamaks, et suvi Eestis on alanud. Ujukad kuivasid tagasiteel ära ja suvilast autoga lahkudes polnud muret, et teeks istme märjaks.
Kuna teisipäevaks ennustas kena ilma ja vanemad tahtsid niikuinii suvilas käia otsustasime juba hommikul sinna sõita. Isal oli plaanis metsa all kaldu vajunud suure lepa maha võtmine. Kohapeal selgus, et maja ette keerata ei saa, sest vastasnaabrile pannakse kanalisatsiooni sisse ja töömehed olid oma käru meie sissesõiduteele parkinud. Noh polnud hullu, jätsime masina tee kõrvale ja läksime vaatama mis toimub. Selgus, et põhimõtteliselt ei võtaks see ettevõtmine üle ühe päeva kui ei tuleks ette ootamatuid probleeme nagu äärmiselt kõva liivakivikiht poole meetri sügavuses.
Naabri maja oli just maha müüdud ja uus omanik võttis esimese suurema tööna ette vee ning kanalisatsiooni paigaldamise. Astusin ligi ja ajasime juttu, olen ka ise huvitatud korralikust veevärgist suvilas, seni kõik olnud nõukaaja tasemel, vett vea kaasa ja kasuta kuivkäimlat. Tsentraalsed kraavid tõmmati eelmine aasta sisse, loll oleks seda kasutamata jätta. Selgus et umbes 2000 euriga peaks kõik tehtud saama, mis tundus igati mõistlik hind. Ise kraavi liivakivisse lõhkumise peale küll ei taha oma puhkust kulutada. Naaber tundus igati asjalik tüüp, samuti tipikas nagu mina, ehkki kümmekond aastat hiljem lõpetanud. Lubas mulle veits pikemalt järgmisel päeval rääkida, kuidas asjaajamine käib ja milliseid pabereid vaja, et töö käima saaks. Muidugi tüüpiline, et bürokraatia võtaks kuu aega samas kui tegelik töö vaid ühe päeva.
Metsa all olev puu oli pea paralleelselt maapinnaga teiste tüvede vahele kinni kiilunud. Kuna juured ikka veel osalt maas siis olid oksad lehte läinud ja puu hingitses edasi. Uurisime asja ning otsustasime tüve just teispoolt toetuspunkti maha võtta. Tükk tegemist oli, sest ehkki saagisin esiteks alt viis senti vastu, et puhas murdekoht tekkiks, oli puu tänu maha toetavatele okstele väändes ja kippus saagi kinni kiiluma. Lõpuks sain jagu ja ülemine osa raksatas maha. Laasisime ja saagisime tüve parajateks juppideks, et jõud üle käiks. Tüvejupid veeretasin metsaalust pidi lõkkeplatsile, kus need asusid uute istmete aset täitma.
Jalutasime isaga randa, aga merelt puhuv tuul oli õhu nii jahedaks teinud, et vettemineku isu kadus poolel teel. Vesi oli sama temperatuuriga mis eelmine päev, ehk täiesti ujutav. Kerge tiir rannale peale ja tagasi. Koduteel lasin isa rooli, olin päeva jooksul kibeda saagimise ja puude tassimise kõrvale 3 Originaali joonud ja ehkki ilmselt poleks miskit puhunud ei tahtnud riskida.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!