Pärnu

 Pärnu saime õhtu poole kohale, vaatasime linnas ringi ja sõime jäätise. Üks pisike soome plika tuli minuga juttu puhuma ja endalegi üllatuseks avastasin automaatselt soome keelt rääkimast, isegi mõttepause ei tulnud palju ette. Keel mis lapsena selgeks saadud niisama ei kao. Helistasin oma plikale ja pakkusin, et viin ta rannast autoga maja juurde aga too vastas, et soovib jalutada, sest siis kuivavad ujumisriided kiiremini. Pealegi Pärnu ju nii väike, et praktiliselt igale poole saab jala. Maja ees laadisin oma kolu maha, sõber sõitis edasi. Samas ilmuski tütar tänavanurga tagant välja.

 Viisime oma asjad tuppa ning kuna vanaema poolt ette valmistatud eine polnud veel valmis otsustasime rannast läbi hüpata. Vesi oli ikka veel soe aga lained palju väiksemaks jäänud. Solistasime vees, jalutasime tagasi, võtsime eine ja peale leiva luusse laskmiseks lühikest voodis lesimist suundusime linna peale jalutama. Tallinna väravatest läbi Rüütli tänavale, siis ringiga tagasi ranna poole ja lõpuks javascript:void(0);muuli juurde. Laps oli liiga väsinud et muulile jalutama minna, ta juba viiest hommikul üleval.

 Uni oli hea ja peale hommikusööki suundusime veelkord linna peale, eesmärgiks mini-zoo ehk Tallinna väravate juures asuv madude maja. Mina pole kõige suurem entusiast aga tütrele maod hirmsasti meeldivad. Koht oli avatud, külastajaid palju polnud, omanik sai meiega isiklikult päris pikalt tegeleda. Pakkus hulgaliselt teadmisi madude kohta erinevaist maadest, roomajate eluviisidest ja mürgisusest. Maod olid kenasti organiseeritud ning liigi nime ja vajaduse korral hoiatava pealuu sildiga varustatud klaasakvaariumitesse paigutatud. Kõrvaloleval peitepildil on ülihästi maskeerunud Gabooni rästik, kes tegelikult päris selgelt nähtav kui osata vaadata.

  Mõned võeti välja ja anti meile hoida. Maod on tegelikult rahulikud tegelased kui just toidujahil pole. Nende nahk sile, kuiv ja jahe tekitamata mingeid ebameeldivaid emotsioone. Huvitav on tunda kuidas lihased naha all töötavad kui madu mööda sinu kätt või keha roomab. Ühe pooleteisemeetrise püütoniga sain õige lähedalt tuttavaks kui too lapse käest minu juurde otsustas pürgida. Kõigepealt tuli mööda kätt ja siis üritas särgi käisest sisse roomata. Kui seda ei lubatud siirdus turjale uudistama.

  Vähehaaval keeras end ümber kaela ja hakkas tasapisi koomale tõmbama. Algul oli naljakas aga mingil momendil polnudki enam nii mugav, kui näost punaseks hakkasin minema. Hapnikuvarustuse taastamise huvides oli õige aeg madu lahti harutada. Ega ta meelsasti ära ei tulnud ja kui eluka oma käevarrele panin, näitas kui tugevasti tegelt jaksaks pigistada. Keeras ühe rõnga ümber käe, mul oli tunne nagu arsti juures vererõhu mõõtmisel, sooned käelabal paisusid hoobilt. Kaela ümber võiks sihuke pigistamine kiirelt pildi eest võtta. Samas ei pidavat nad kägistama kedagi teist kui oma saaklooma ja mina olin ilmselgelt liiga suur suutäis. Kokkuvõttes läksid need 7 euri pileti eest täiega asja ette.

  Pontsiku baari külastamine on alati meie Pärnuskäigu lahutamatu koostisosa. Varblased on endiselt osalised käitudes nagu uulitsapoisid, kes tükikesi varastamas käivad. Mõni ahnem võib üritada tähelepanematu turisti juurest terve pontsikuga minema lennata. Lõunaks läksime taas randa, seekord tulid ka vanavanemad kaasa. Ujusime ja solberdasime vees õige pikalt. Kuue ajal pakkisime asjad autosse ja tagasi Tallinna poole. Lahkusime varakult, sest tahtsin teel mingist söögikohast läbi käia ja rabas jalutada. Pärnu-Jaagupis ei leidnud ühtegi näksikohta ja peale bensujaama ei jäänud miskit muud silma. Viimases hädas keerasime Märjamaale sisse. Esimene kord kus teenindus kesine, esiteks aeganõudev ja teiseks unustati kaks suppi tuua.

  Kaardi järgi asus rabaäärne Jalase matkarada suht lähedal suurele teele. Läksime seda uurima ja leidsime ka üles. Paraku osutus suht igavaks, peale pooleteise kilomeetrist jalutuskäiku läbi metsa jõudsime põllu äärde, rabast polnud haisugi, pöörasime tagasi. Kruusateed pidi järgmisele maanteele mille ääres meie üllatuseks Varbola linnamägi asub. Siin peatasime ja jalutasime linnamäel ja linnusehoovis ringi. Kohalikud ja RMK on paiga suht kenasti korda teinud, soovi korral võiks siia igavese vinge atraktsiooni või "muinasaja" keskuse ehitada. Asukoht Pärnu Tallinna maantee ääres tagaks hea reklaami korral piisavalt külastajaid.

Tagasi Tallinna saime alles hilisõhtul, sõidutasime vanavanemad korterisse ja olimegi kodus peale pikka reisu. Ehkki aeg hiline astusime ka naabrite poolt läbi, kellel tuli veel aknas, muljed ju tahtsid jagamist :)